Vennad Lõvisüdamed e Rummu heidikud

Tere üle pika aja. Täna räägin kahest kasvandikust, kes meile pikemalt jäid. Kõik algas suvel. Wendy – meie triibik kassiemme on täiesti eriline kasvatusteadlane. Ise on ta sõbralik, aga neli kollast pojakest üritas ta kasvatada parajateks kõurikuteks.  Neli pisikest sülitavat lohekest vaatasid mulle vastu iga kord kui lähedale tulin. Parajalt ühe peo kiisud, aga seisid tagumistel jalgadel ja muudkui äsasid käpakestega. Sülg lendas kahte lehte. Ega siis polnud muud võimalust kui see koalitsioon lõhki lüüa. Kaks asjapulka läksid kiiresti usaldusväärsetesse peredesse ja peagi muutusid normaalseteks kodukiisudeks. Kaks kiisut läksid ümberkasvatamisele minu tütre juurde. Läks aega, mis läks, aga asja sai ning nii Antonius kui Xena kaotasid oma  sõjakad ambitsioonid ning õppisid süles istumist nautima. Paraku ei olnud neil veel uut kodu…. kuni. See oli suve lõpul kui mulle tuli  telefonikõne. Alguses kohises mobiilist välja suur pisarate kosk. Ime et elektroonika selles uputuses rikki ei läinud. Helistaja oli mu vana hea tuttav, kes aastaid tagasi minu hoiukodust endale sõbraks ja lohutajaks võttis Tartu Kassikaitse Antoniuse.  Elasid nad aastaid koos oma mustvalge sõbraga, aga meie elu on kahjuks ajalik. Nii oligi Antoniuse perenaine kliinikus ja selgus, et kiisu neerude seisund on nii halb, et lootust ei ole mingisugust. Antoniusel oli jäänud elada piinarikkalt vaid mõned päevad.  Nuttis siis hea inimene ohjeldamatult raske otsuse ees. Õnneks oli tal kaasas ka tugiisik, kes aitas langetada valusa otsuse- Antoniusel oli aeg minna mängima vikerkaare taha.

Üksiku inimese hea sõber oli lahkunud. Kuidas leevendada leina? On ainult üks variant. Kamandasin  nutva ja ahastava seltskonna koju kiisukesele viimast puhkepaika valmistama ja andsin oma kallile perele ” rünnaku käsu”.  Xena ja Antonius konteinerisse ning õnnetukesele külla. Dessant- minu abikaasa, tütar, Xena ning Antonius saabusid lahinguväljale siis kui mustvalge Antonius oli leidnud viimase puhkepaiga koduaias, küünal  süüdatud ning ootamas oli pikk retk läbi pisarate mere.  Missioon täideti täielikult- Xena leidis kodu minu tuttava ning Antonius tema usaldusisiku juures. Paar päeva tuli  ahastavaid kirju- nad ei söö. Eks stressis kiisudel sellist asja ikka juhtub, aga terve kassilaps ennast nälja ei jäta. Esimene positiivne uudis- Antonius sõi mu võileiva pealt singi nahka- kõik on korras. Teine mõni tund hiljem- Xena sööb mu arbuusi  käest! Korras! Uskuge elu näinud inimeste juttu- lemmiklooma kaotust aitab kõige enam leevendada uus sõber. Ei, uus kiisu ei asenda lahkunut, kuid annab võimaluse leinast üle saada.

Antonius uues kodus

Kena, Wendy pidi minema steriliseerimisele, aga siis tuli ahastav kõne Rummult. Inimene leidis poe kõrvalt prügikastist kolm titte, kellel silmad vaevalt pähe tulnud. Ühe võttis endale ” asjatundja” kassiarmastaja ehk tõenäoliselt oli tema saatus nukker. Kaks titte aga  olid elus ning väga näljased. Õnneks ei olnud keegi neid veel piimaga toitnud ehk lootust oli. Wendiy oli ainuke kassiemme, kes vähemalt teoreetiliselt oleks võinud kasuema rolli täita. Samas oli mitmeid küsimärke. Antonius ja Xena olid ikka juba täisverelised kassilapsed ning kassiemmed ei tarvitse uusi kasulapsi mitte enam imetada. Veel sandim on siis kui ta küll soostub, kuid mitte enam külili vaid istudes ning nii ei ulata vastsündinud tited enam imema. Valikut ei olnud ja lõpuks jänes kaarte ei mängi.  Rummukad sõitsid abivalmis inimese autos Tallinna poole pakituna soojade sallide vahele ning lõugasid näljast. Mina aga koukisin Wendy alt teki, et kassitittedele kasuemme lõhna juurde tekitada.

Ja siis nad saabusid:

Värskelt saabunud

Meresiniste silmadega konnapojad, natuke veetustunud, kuid üldiselt heas seisundis ning vägeva kisaga. Toppisin tited kiiresti Wendy teki sisse ja astusin hirmuvärinaga kassiemme puuri juurde. Loomulikult tegid tited ametlikult lärmi. Wendy hakkas kurritama  ja urisema vaheldumisi-mitte just parim algus. Hingevärinaga panin tited Wendy juurde. Wendy urises väheke ning hakkas lakkuma. Tunnike pigsat sahmerdamist ja üks kiisutitt leidis tissi üles. Teine meenutas tõelist blondiini. Küll ta otsis seda tissi kaela pealt, tagajalalt ja kõigist võimalikest ebaõigetest kohtades, aga mitte sealt kus nad tegelikult paiknesid. Kõige selle peale leidis Wendy, et talle nüüd aitab ning hüppas elegantse kaarega pissimaja katusele. No see ei lähe kohe üldsegi mitte. Tited ju ei roninud, nad isegi ei kõndinud vaid tegid ebamääraseid ujumisliigutusi.  Mida teha? Väheke mõtlemist ja siis meenus Koheviku residents- konteiner pissikasti peal. Kui nüüd konteineri uks sulgeda, siis ei pääse Wendy tittede eest pakku. Toppisime. Wendy vaatas meie askeldusi mõningase põlgusega. Edasi ei saanud Wendy lausa põgeneda, aga kogu ta olemus väljendas teatavat tülpimust titekisa ja muu juurdekuuluva üle. Lõpuks haakis suurem titt ennast kindlalt tissi külge, aga teine sahmerdas ringi. Inimese poolne abi ei toonud samuti lahendust, sest kiisuemme kargas püsti ning kukkus pai nuruma. Pärast tunde kestnud valvamist õnnestus näha, et mõlemad tited said kõhud enamvähem täis. Just enamvähem, sest pikalt Wendy imeda ei lasknud ning jalutas järgmisesse kohta. Võttis pikalt aega kui lapsed suure kisaga talle järele ujusid. Üsnagi kahtlevalt sai jäetud pere rahule. Järgmised nädalad näitasid, et kassilapsed hakkasid pikkamisi juurde võtma. Kaugeltki mitte nii kiiresti kui oleksid pidanud, aga gramm grammi haaval hakkas siiski lisanduma. Asi paranes kui lastel jalad kandma hakkasid. Polnud siis Wendyl enam võimalust pageda, tited padistasid ruttu järele. Kaalu hakkas tasapisi lisanduma ja peagi ei olnud emmel enam  võimalust pipardada. Kassilapsed, kes meenutasid pigem pisikest ratsaväge, tormaid kasuema juurde,keerasid ta külili nagu Mike Taison ning asusid matsutades asja kallale. Wendy vaheldumisi kurritas ja siis jälle urises, aga söötis ning kasis lapsi korralikult. Vahepeal sai kannatlik kiisuemme ikka kõndima lubatud, aga pikalt seda rõõmu talle anda ei saanud, sest esimesel võimalusel sööstis triibuline välk teise tuppa ning kohe pahaaimamatult lesivatele  Pantrile  ning Kohevikule kallale.

Wendy- kaunikesti tüdinenud.

Alguses oli meil plaanis hoolealuseid nimetada Rummu Jüriks ning  Jariks, aga nimed kuulusid kohe muutmisele kui kosunud ning asjalikud posid suundusid kombeid õppima tütre juurde. Huvitav, kas see oli ikka juhus, et vaatamata pidevale kontaktile inimestega õppisid ka rummukad susisema.  Mida Wendy neile küll “rääkis”? Täpselt  nagu ta oma lapsed alguses. Hakkas järjest tulema neid tsihhe ja tsuhhe. Wendy suhtleb inimesega vabalt, kuigi omad kriuksud on tal iseloomus sees. Lapsed, sõltumata kas omad või võõrad, üritasid aga võitluskassideks kasvada.  Nii suundusid poisid tütre juurde kasuema kasvatusnõksude eest kaugemal. Lisaks selgus, et poisid vajasid veel pikka  ravi. Uues hoiukodus said poisid endale nimed, mis sobivad- vennad Lõvisüdamed.

Joonatan

Joonatan- kaitsja ” suur” vend. Esimesena uurima, sülle ronima, nurruma.  Eriti aktiivne “lohetapja”  ehk suletutiga võitleja.  Kuna Joonatan on ennast defineerinud kui kaitsja, ei saa vaene Kalle e Korp kuidagi suletutiga võitlusesse asuda. Joonatan tuleb sülle võtta ning alles siis saab ka Korp oma võimeid näidata.  Vennad magavad ainult koos, kusjuures Joonatan hoiab Korpi hellalt käppade vahel ja mitte  kunagi vastupidi.

Joonatan uurib elu

Iseloomulik, kui inimene tuppa astub, siis Joonatan tormab ummisjalu inimese juurde, Korp aga vastassuunas. Juhul kui Joonatan on veendunud ligineva objekti kahjutuses, teeb ta kutsuvalt-krr, mille järgselt Kalle välja ilmub.

Kalle e Korp. Pisike uudihimulik tegelane.

Pisike Korp

Kalle Lõvisüda on pisike, natuke kahtlev, aga mänguhimuline poisiuss 🙂  . Kõige toredam on olla suure venna kõrval. Nii saab ka igasuguseid julgustükke teha, natuke sigadusi ka 🙂

Mina teid ei näe, teie siis ei näe mind ka.

Poisid on vaktsineeritud, passi ja kiibiga. Küll oleks vahva kui nad saaksid koos koju.  Igatahes on kaks Rummu hüljatut nüüd terved ning rõõmsad aktivistid ja otsivad oma päris kodu.

Kas seal on minu kodu??

 

Kollane maailm

Täna siis uued pildid tublist perekonnast.

Kassiemme Wendy- tubli ja hoolitsev. Lapsed kasvavad, maadlevad ja teevad sigadusi nagu lapsed ikka.

Väike puhkehetk

Nüüd lapsed- kolm lahutamatult kõrvuti.

Trio

Ees vasakul Roosa- helekollane e veidi roosakas kassipoiss- kõige sotsialiseeritum, hetkel broneeritud. Paremal. Xena- ainuke tüdruk kambas. Minuga ei jorise, võõrastega urrab ikka natuke, aga juba parem. Taga Välk, kassipoiss. suur maadleja ja kamandaja. Neljas kiisu sai  nimeks Solo, sest tema  on otsustanud, et inimese süles  on täitsa OK, lühikest aega muidugi.

Solo

Juba oskab suhelda natuke inimestega.  Alati hoiab omaette, tema on varsti koduvalmis. No ei meeldi talle oma vendade ja õega suhelda. Nii saigi nimeks Solo. Tarvitseb vaid puuri uks paotada kui Solo on väljas ja maailma avastamas.  Tublid ja terved lapsed igatahes.

Kõhh! Kõhh! Turtss!!

Kassiabi FB lehel oli alles hiljuti teade suurest päästeoperatsioonist Sõbra tänaval tubli majaomaniku õuel.  Pärast muretsemist ning närvikulu õnnestus edukalt püüda kassiemme ja 4 pisikest kollast  4 nädalast karvapalli. https://www.facebook.com/media/set/?set=a.632865676804239.1073741904.167866536637491&type=1

Kõik see pere on kesklinna hoiukodus kosumas ning kasvamas.  Esialgne informatsioon oli, et kassiema on pelglik kiisu.  Pärast ehmatuse vaibumist selgus et suuremat miilustist, kaisu- ning paikassi ei ole üldse olemas. Kiisuema, kes sai päästjate poolt nimeks Wendy, on ülimalt hea emme ja sotsialiseeritud  kodukiisu. Ronib esimesel võimalusel sülle, nurrub ning nühib ennast kõigi teda paitavate inimeste vastu.  Kompleksivaba nagu päästetud kiisud kaugeltki kõik ei ole.

Kiisuemme Wendy

Hetkel kui ta konteinerist oma elamisse sai kolitud, hakkas ta kohe pai nuruma.  Teisest konteinerist pandi tema juurde ka pisipojakesed ning õnneks  leidsid kõik neli kiiresti tissi üles.  Ohh! Läks kohe kergemaks.  Paari tunni pärast vaatasin oma uusi üürnikuid ja siis ootas mind üllatus.  Pissikasti taha piidlesid mind  8 sinilillesinist silmakest ning neli pärani suud- Kõhh! Kõhh! Tsuhh!  Kassipoega pole olemaski, aga kõik see mees näitasid oma ülimat põlgust kahejalgsete olendite vastu.

Hommikul tuli abikaasa kiisusid vaatama.  Üks kassilaps julges  sõrmeulatuses resideeruda.  Kassike tõusis kahele käpale, sisises, turtsus ning äsas käpaga.  Tegelikult lõpmatult koomiline, sest need vaprad võitlejad kaaluvad vaevalt 550 grammi. Nüüd on mitu päeva möödas ja minu peale enam palju ei sülitata. Ainult ainuke kollane tüdruk kostitab mind veel puuris sõimuga. Täna said nad siis ka pildile võetud.  Esialgu pole neil nimesidki, aga ühe tita nimeks saab Jonny ning temast tuleb meie Luige  kodu päriskass- Vikerkaaremaale lahkunud  18 aastase  Jonny järglane.

Kollane galerii

Praegu on meie suhted paranenud nagu relvadega rahu või nii. Ainult Xena ehk ainuke  tüdrukutirts  sülitab veel seni kuni sülle saab. Kaks kiisulast söövad natuke lisaks, kuid teised on  kindlalt veel tissiusku.

Kollane galerii

Puuris toimub tõsine maadlusmatš ehk kõik kõigi vastu, aga palli liigutamine pakub ka väheke huvi ning suletutti tasub väheke  käpaga katsuda.

Kollane galerii

Kollane mängupart on tõsine vastane. Kõik neli üritavad seda enda poole tirida, paraku igaüks ise suunas ja tulemuseks ei liigu see mitte üks raas.  Pehme mänguasja peal tuleb uni ka magusam kui  mujal.

Kollane galerii

Järgmine pilt on aga Xenast ja annab päris täpse pildi, et hetkel ta veel inimese  läheduses ennast hästi ei tunne.

Xena

Aga leplikum on ta minuga juba oluliselt. Esialgu  veel vaid minuga.

Aga mina ei karda sind enam

Mõne päeva pärast oleme ehk saanud kiisuperega nii headeks sõpradeks, et  leiame neile ka nimed, aga  ilmselt vajame erinevat värvi lõngasid, sest tegelikult on  nad lootusetult sarnased 🙂

Kollane galerii

Mustakivi turuvarblased

Tere jälle! Mõnda aega  saab kesklinna hoiukodu teha oma vabatahtlikutööd Eestimaal.  Tervis vedas natuke alt ja nüüd ei jää muud üle kui ravimeid võtta ja järgida ettekirjutust- ei mingit stressi. Ja milline tegevus toob kaasa kõige enam positiivset emotsiooni? Õige, kiisud. On ju kassipoegade hooaeg.  Mõned koolitused nendele kes tõesti tahaksid esmaabi õppida võiks ka teha, aga rõõmurullid koduses majapidamises on parim mis selles natuke sandis situatsioonis teha saab. Seega, kassisõbrad, kõrvad kikki, meil on palju positiivseid uudiseid.

Lasnamäe turg on üks huvitav piirkond kus loomapidamine meenutab  möödunud sajandi seistsmekümnendaid ja seega tuleb  igal aastal Kassiabile hoolealuseid Lasnamäe turult. Nii maandusid pisikesed triibikud kõrval paiknevasse Mustakivi loomakliinikusse, kus praktiseerib suurte teadmistega ning väga sooja südamega dr Larissa.  Igatahes  vajas meie ühingu  üks võtmetohtritest abi, sest Lasnamäe turult toodi kliinikusse neli karvapalli, viies oli juba oma lõpu leidnud autorataste all. Tited on pisikesed, vaebalt neljanädalased ning polnud ka üldse kindel kas nad süüa mõistavad. Kassiema taas kinni püüda ei õnnestu, sest turunaised on kindlalt veendunud, et talle meeldib poegida ja elumõnudest osa saada  😦

Nii, maabusid siis neli sagriskarvalist titte kesklinna hoiukodusse , kus neid sööma tuleb õpetada. Õnneks  ei vajanud lapsed eriti lutitamist ja näitasid et söömine on tõesti see tegevus, mis toidab.  No ja siis saabus minu tütar koos saatjaskonnaga täis meelekindlust neljast kassititest kassid kasvatada.  Mõned päevad on möödas ja  titad söövad ning hommikused kaalumised näitavad, et igapäevane kaalutõus on ca 20 g, kastisisu on laitmatu ning elurõõmu  jagub. Saame siis tuttavaks.

Kollase  paelaga märgistatud KARMEN- modellikallduvusega tüdrukutirts, suur rändur ning kaamera sõber.

Karmen

Ise teab ta täpselt, et on nii nunnu kui üldse olla võib ja demonstreerib seda  kõigile. Sotsialiseerimist ei vaja, kõik on olemas ja kaalu 550 g.

Karmen

Vajab vaid kasvamist ning seejärel parasiiditõrjet. Silmad on meil puhtad ja mängulusti jagub mitme eest.

Suur väljakutse- pepu peab puhtaks saama

Kõige rohkem oleks praegu emmet vaja, et saaks  oma pepu kuidagi puhtaks, aga me õpime ja tasapisi tuleme ka toime strateegiliselt olulise tegevusega.  Nii nagu inimlastel, vajavad  igapäevatalitused ka loomalasteel õppimist.

Karmen

Rohelise paelaga märgistatud NIHVERDIS. On sellel plikal alles suur reisimisvajadus. Kõik vajab avastamist, käpaga katsumist, ronimist.  Tegemist on nii palju, et kaamerasilm ei jõua järele.

Nihverdis

Tundub et tuleb pikema karvaga suur mängulõvi.  Kuhu saaks ronida? Mida avastada?  Kohe kiiresti!

Ühe peo kass 🙂

Pai meeldib ka väga, sügamisest rääkimata. Nii et sotsialiseerimist ei vaja- kõik on olemas, Kaal 545 g.

Palun pai!

Paitamise ajal püsin Nihverdis isegi paigal.

Ilma paelata- TILLU, kõige pisem  kassilaps, aga söögiisu on väga hea ning  Tillu on kindlalr veendunud, et  kasvab kiiresti oma õdedele järele.

Tillu

Natuke tumedam  pisikiisu, kelles rohkem naiselikke nõkse kui teistel kolme peale- nunnude pooside võtmisega.  Süles on inimese tähelepanu võitmine käkitegu. Proovib ka nurruda, varsti murrab kahejalgsete südameid nagu loogu.

Pall- vaatame kas veereb.

Kaalu oli eile hommikul 460 g ja see tõuseb igati korralikult.  Maadluses kipub Pisike veel teistel allajääma, aga  kõikvõimalikud veerevad objektid on  vahvad.

Sülle!!!

Oranži paelaga pikema karvaga- KÄÄKS.  Kaalu pea 500 g.  Manipuleerimise meister. kes kasutab inimese tähelepanu võitmiseks oma häält.  Kui ei saa mida tahab, siis päästab valla ehtturuliku kisa, mille peale peab kohe tähelepanu saama, sest kaua sa seda lihast ning luust läbikiäivat sõimu ikka kannatada jaksad 🙂

Kääks

Tarvitseb vaid tuppa astuda kui Kääks lööb registrid lahti ja esimene, kellega tegelma hakatakse on seega loomulikult Kääks.

Kääks lammutab toidutopsi

Miski ei takista uurimast kõike mis veereb või mida saaks hambaga katsuda. Kutsub pidevalt õdesid maadlusele ning näitab üles erakordset visadust  ronimisel. Väike kukkumine ei saa ju mingil määral seiklushimu vähendada. Kui aga inimesel tekib hull tahtmine teda mõnest  ohtlikumast paigast minema tõsta, siis vallandub vägev kisa, mis saab aga süles otsa.

Aga siin olen ma rahul!

Vot sellised tegelased siis. Koju minekuga läheb veel aega, aga broneerida saab küll.  Seni kasvatame turuvarblastest natuke suuremad  nurrmootorid.

 

Koheviku pajatus

Näuu! See minu hoiukodu perenaine on ikka paras käkk. Muudkui pakib oma asju ja  minust ei kavatsegi kirjutada. Loru, mis muud. Ometigi olen mina, Kohevik,  hoiukodu eriti tähelepanuväärne isik.  Ei ole muud teha kui tuleb endast ikka ise kirjutada,  muidu ei teagi inimesed kui tubliks kassiks ma olen arenenud.

Kohevik, saame tuttavaks!

Hoiukodusse saabusin kevadtalvel kui ehk keegi on eelmisi postitusi lugenud.  Millal ma kodu kaotasin? No ei mäleta, tõesti ei mäleta. Suurte külmade aegu leidsin veidi varju ühe inimese verandal. Külm oli küll, kuid vähemalt süüa anti. Kuna need inimesed tahtsid ikka mulle kodu leida, siis mulle arusaamatute keerdkäikude tõttu  pisteti mind konteinerisse ning nii ma kesklinna hoiukodusse sattusingi.  Mingi jama oli vaktsineerimisega, paberit mul igatahes ei olnud ning kuna toojad iseloomustasid mind kui sõbralikku kiisut, siis laskis perenaine mind korteri peale.

Kohevik

No miks ma peaksin sõbralik olema?? Kodutu, külmas. Turtsatasin solvunult ning varjusin vanni alla.  Ilmselt perenaisele see suurt ei meeldinud, sest nädala pärast algas minu pea kohal kole mürin ning kolin. Perenaine, sõge, otsustas vanni vee lasta. Kogu see ladin pani mu pisikese kassisüdame  koledasti värisema ning ma põgenesin diivani taha radika alla.  Mõnda aega lubati mul seal resideeruda, aga ühel  hullul päeval tuli palju inimesi ning nad urgitsesid  mind sealt alt välja ja toppisid suurde puuri. Kuna ma käitusin ikka hästi karmilt, siis konteinerist inimesed mind välja ei saanud ja nii paigutatigi konteiner pissikasti peale ja jäeti uks lahti. Lubasin endale, et sealt ma ei lahku, vot kohe kunagi ei lahku, tehku mida tahavad. Kõht läks tühjaks, öösel käisin söömas ja kasutasin kasti, aga  valgel ajal peitsin ennast nii kaugele kui võimalik.

Aga kus ma praegu olen??

Nädalad läksid ja kole igav oli. Kuskilt kaugusest meenus nagu oleksin ma kunagi inimeselt pai saanud ja see oli olnud niiii mõnus. Järsku oli see vaid uni, aga mingi imelik igatsus tekkis. Noh ja siis tekkis soov ikka sealt konteineri uksest piiluda, mida see perenaine teeb. Klõbistas arvutiga nii meetri kaugusel. Ja rääkis minuga mahedal häälel. Jama, peitsin ennast taas konteineri sügavusse. Aga ikka tahtsin seda veidrat inimlooma lähemalt uurida. Lisaks oli mul nõrkus- sink ja seda andis perenaine vaid näpu pealt.  Läks kuu ja esimest korda lubasin ennast nina pealt katsuda. Oi, see oli hea. Aga ega ma ikka ole mingi ninnu nännu solgerdis. Pai tahaksin küll, aga minu tingimustel. Sirutasin välja käpa ja haakisin käe oma pika küüne otsa ning üritasin konteinerisse tõmmata. Perenaine kiljus ja mina kõhisesin.  Nii kohe pidevalt ja meie suhtlemine lõppes ikka vahvate aukudega perenaise käel ning vägeva kisaga. Kuulsin mitu korda, kuidas mu hoiukodu perenaine kurvalt rääkis, et ega minust ikka kodukassi saa. Aa, mis asi see kodukass on, no mina ei saanud aru? Ma olen ju kodus,  kahekordne villa ja hea ninaalune. Mis kodukassist ta veel jahub?

Elu üle mõtisklemas

Ja siis  perenaine ei tulnud. Ootasin, ootasin, perenaist ei ole. Iga päev istus mu puuri ees perenaise mees ja tütar ning vestlesid minuga. Proovisin nendega ka seda küüntetrikki, aga  siis ma pai üldsegi ei saanud ja olin  lõpuks kole kurb. Ühel päeval tuli taas perenaine. Ma esialgu peitsin ennast konteineri sügavusse, aga kui ta arvuti ette istus, siis hüppasin matsuga konteinerist alla ja tulin puuri ette ning, no lihtsalt ei tea, mis mulle sisse läks, kukkusin ennast vastu võret hõõruma. Ja siis perenaine tegi puuriukse lahti ja ma sain palju paisid, sügamist ning hellitamist. Vahepeal proovisin ikka küüned välja ajada, aga siis lõppes  sügamine kohe otsa ja ma peitsin kiiresti küüned ära.

Vabaduses

Ja jälle läks ta ära ning ma ootasin ja ootasin. Teistel inimestel lubasin ennast ka puudutada, aga see ei olnud ikka päris see. Ja nüüd tuli ta taas!! No küll ma olin õnnelik.  Perenaine silitas ja sügas ning tegi siis puuri ukse valla.  Esialgu tulid kõik vanad hirmud tagasi ja tuiskasin tulistvalu taas radika alla.  Täna aga võtsin südame rindu ja tulin peidupaigast välja ning tulin perenaise juurde. Ja ta tegi pai ja sügas pikka aega ja mina nühkisin tema sääri ja puksisin peaga ja olin pööraselt õnnelik. See suur rõõm pani mu nurrmootori  täistuuridel tööle, oligi teine veidi rooste läinud.

Pai on hirmus hea!

Ma tean et perenaine sõidab jälle ära, aga ta lubas nüüd palju sagedamini kodus olla ja mina tean, kui  tuleb siis võtan ta vastu püstise saba ja suure nurruga.  Ütelge ometigi, no mis asi see on? Kas ma muutun tõesti kodukassiks??

Tee ometi pai ja palju!

Igatahes olen ma muutunud selliseks kassiks. Mulle anti aega ja perenaine ikka uskus minusse kõvasti. Tänane usaldussamm nii väike, kuid ometigi väga suur minusugusele umbusklikule  mustvalgele pikakarvalisele  Kohevikule.  Nurr, nurr, nurr – kohe ei saa teisiti.

Räägime veel

Titta lugu

Tere üle pika aja.  Kodumaa kiisud on ikka minu südames ja täna  räägin ühe loo kiisust, kelle nimi Titta ( just selline nimi), kellega mul oli au tutvuda.

Minu nimi on Titta

Titta  oli  Kristiine linnaosa  vanema proua kassike, kes pidas oma lemmikut nii nagu  vanasti. Kiisu käis õues, kusjuures  sadakond meetrit eemal paikneb üks suurema liiklustihedusega ristmik Tallinna linnas.  Ei arvanud perenaine midagi ka stariliseerimisest, vaktsineerimisest ega parasiiditõrjest.  Sündinud kassipoegi ootas  uppumissurm.  Vaatamata  pidevale bingomängule eluga õnnestus kassikesel mitu aastat ikka hinges püsida, kusjuures ei kaotanud ta kordagi oma  sooja suhtumist inimese vastu. Nii ta peesitas  pisikese kortermaja väraval ning nurus  pai ja süüa.

Pai mulle meeldib

Titta õnneks elas vastasmajas inimene, kelle kangelaslik võitlus  on kinkinud  juba kümmekonnale kassile uue elu, sealt on pärit ka  Keila Joa katku haigestunud ning  enamus edukalt päästetud kassilapsi- Memmemusi ja tema vennakesi ehk mäletab lugeja veel.  Hoiukodu perenaine üritas korduvalt tubli vanaproua südametunnistusele koputada, aga tulemusteta see jäi nagu valimisreklaam Rahumäe kalmistu väraval.

Nädalake tagasi nägi hoiukodu perenaine, et Tittaga on midagi lahti. Kassile oli loid, tõmbus kägarasse ja toitu ei puudutanud. Ohates võttis ta ette reisi naabermajja. Vanaproua oli tõrjuv ning sõnas, et hommikul oli Titta sünnitanud surnud poja ja edasine teda ei huvita.  Kiire kõne  minule Soome , kass sülle ja oma vannituppa ning siis helistamine kliinikutesse. Vastus ühene- Titta seisund võib olla kriitiline.

Titta elu on päästetud

Kiisu konteinerisse ja kliinikusse. Ultraheli uuringul selgus, et  sünnitusteedes on suur loode, kellel puuduvad südametoonid ja vereproovides kõrged põletikunäitajad.  Kiirkorras läks Titta operatsioonile, eemaldati emakas koos juba laguneva lootega.  Ööseks jäi kiisu  kliinikusse, sest vajas infusioonravi. Kes maksab?  Loomulikult see, kes  kiisu tõi.  Järgmisel päeval sai Titta  ajutise peavarju  hoiukodu vannitoas.  Uks pidi olema aga kindlalt kinni, sest  vaene kiisu oli nii hullusti kirpe täis ja raskes seisundis kassikesele  kirbutõrjet teha ei saanud.  Kas oma perenaine tundis veidigi huvi, kuidas tema lemmikul läheb? Ei, loomulikult mitte, ta lihtsalt loobus  Tittast.

Titta 3 päeva pärast operatsiooni

Praegu on  kiisu kasukast kirbud tõrjutud,  operatsioonihaav on korras ning  päästetud Titta   õnnelik ning  rahulolev. Huvitav, kiisu, kes suurema osa oma elust on veetnud tänaval, ei tunne mingit huvi välisukse vastu.  Tema lemmikkoht on aknalaua peal, kust ta eemaloleva pilguga õue vaatab. Inimese lähedus on  Tittale kõige olulisem- paitamine ja silitamine kutsub esile nurrmootori automaatse käivituse.  Tittale ei jäänud see kevad viimaseks, ta päästeti viimasel hetkel.  Taas on  põrmustatud  müüt, et kassid sünnitavad kergelt ning neil ei teki mingeid tüsistusi.  Tekib ja sama palju kui inimestelgi, ainult…..

Tee mulle pai, palun

Nüüd on aga hoiukodu perenaisel ja Tittal mure. Kas meie  hiirekõrvades Eestimaal leidub üks vahva pere, kes  kiisule päriskodu pakuks?  Hoiukodus on ühes pisikeses toas juba kolm püsielanikku ja  nii vajab  kiisuemme  armastavat kodu ja temast hoolivat perenaist.   Võtke hoiukoduga ühendust- 56668306.  Aidake see väike eluke uuesti järjele.

Titta ootab oma päriskodu

Väheke tähendamissõnu ka.  Kui tahad sõbrast lahti saada, siis laena talle raha. Kui tahad sõbralikust naabrinaisest lahti saada, siis päästa tema lemmikloom surmast 😦

 

Hoiukodule joon alla.

Õhtu, kõik on vaikne. Tiiu üritas päeval järgmist mobiilijuhet nahka pista, kuid nüüd on ta juba suures kassikodus ning Kohevik seisab keset puuri ning  kurrutab kõva häälega nõudes kiiresti paitamist. Kõik on nagu ikka, aga siiski mitte. Homme alustan 1200 km pikkust teed oma uuele töökohale Muonio maakonnas.

Valus, ai kui valus oli viia Tiiu tagasi Uue Maailma kassikodusse.  Kohevikku hakkab iga päev nunnutamas käima nii abikaasa kui tütreke.  Temale on  kolm nädalat  rahuaega veel väga vajalik.  Hoiukodu päriskiisu Panter  siirdub abikaasa juurde Luigele.  Minu ja kiisude  kaljukindel elu mureneb kildudeks nagu kristallvaas.  Inimene vajab sooja kodu ning perele leiba lauale,  aga kui Eestimaal on arste liiga palju, siis pole midagi teha. Inimene kisub oma juured lahti. Need, kes kesklinna hoiukodu vajasid on uutes kodudes või koduootel. Need kes vajaksid seda edaspidi? Eks võtab mõni teine kodu minu missiooni üle. Hoiukodu tegevusest loobumine on  kõige valusam asi, millest tuleb loobuda kui võõrsil tööl käid. Ometigi  ütles mulle üks  ülikõrge ametnik nädalake tagasi üsna hapult: ” Milleks see melodraama????”.  Ega polegi, lihtsalt väga, väga, väga valus on.  Mul on mõte, et kui  kaugel aega saan, siis hakkan  hoiukodu tegevusest kirjutama raamatut. Lootus on, et leidub kirjastus, kes selle  trükib.  Mõnisada eksemplari ehk ikka ostetakse.

Teeme siis täna, viimasel hoiukoduks olemise ööl, veel mõned pildid ja kirjutame Tiiust ning Kohevikust natukene.

Tiiu- tüüpiline teismeline.

Tiiu

Aktiivne, uudishimulik, mänguhimuline plika,  Ilmselt ta võõrale kohe sülle ei torma, aga  tunni, kahe pärast on ta juba  hellik nurrukiisu. Nagu pubekas kunagi võib ta korraldada mõnegi pättuse. Igatahes palun hoidke mobiilijuhtmed tema  hammaste ulatusest eemal.  Kas peab mobiililaadur üldse vedelema kuskil kapi või riiuli peal? Ei pea. No siis panetegi nad sahtlisse ja jutul lõpp.  Tiiu on veidike armukade teiste kasside peale, aga tüli ei nori.  Öösel magab  voodis ning nurrub suure häälega.  Tiiu vajab tegevust. Natuke jahisaaki ei teeks paha- on need siis mängu- või pärishiired.  Inimest vajab ta aga kõige rohkem.  Natuke tuleb aega varuda ja on käes aktiivne ja asjalik pereliige.

Kohevik- kiisu kes alles nüüd hakkas avanema. Meil on juba pidevalt paisessioonid. Kohevik armastab pai küsida nii, et sirutab oma pea kaugele konteinerist välja ja  nühib vastu kätt.

Uudishimulik Kohevik oma maja uksel

Kui ma  olen laisk ja ei viitsi teda nii kaua sügada kui proua soovib, sirutab ta välja oma pika käpa ning haagib mu käe veel pikemate küünte vahele ja meenutab, miks inimene üldse tema valdustes eksisteerib. Õige, selleks, et kassikest silitada. Minul läheb pärast seda vaja natuke plaastrit 🙂

Aga kõige olulisem: KOHEVIK OSKAB VÄGA ILUSASTI NURRUDA.  Paraku,  see usaldus on tal esialgu ainult minu vastu, teistega ta veel  suhtlust ei otsi, kuigi piilub oma  konteineri  pilude vahelt justkui vallaline ning ülimalt uudishimulik vanadaam oma korteri aknast pitskardinate tagant.  Minu äraolekul saab tütar pidada pikki ja  konstruktiivseid monolooge  plastmassist konteineriga ja vaatame kas selle elanik  lõpuks oma uksekesele  ilmub. Kohevikuga läheb veel aega.

Minu tütre juures on aga veel üks iludus, kes on kuidagi teenimatult tähelepanuta jäänud.

PILLE

Pille lemmikasendis

Kondikubust on arenenud imekaunis kiisu, kes nüüdseks nii vaktsineeritud kui steriliseeritud.  Suur jutupaunik ja seltskonnadaam.  Pille pikk karv on nüüd särav ning lendlev, ei ühtegi pusa. Tema iseloomustamiseks on  parim lause- ja juttu jätkub kauemakski.  Pille ei salli mitte üks raas üksiolemist. Eriline jama on siis kui inimesed allkorrusel arutavad ja TEMA EI SAA OSALEDA 😀

No läheb siis alles põrgulärm lahti. Pille  karjub nördinult nii, et hoiukodu koer viskab kõhuli ning katab käppadega nii silmad kui kõrvad.

Jutupaunik

Kõige paremini tunneb Pille ennast aga perenaise  rinna ja kaela peal. Siis sirutab ta ennast pikaks, pikaks ning nurr tuleb lausa iseenesest.  Suurepärane kõri ja rindkere soojendaja.

Ega tema ei ole mingi  tummfilmi tegelane.  Kui inimesed räägivad on tal alati samuti mõni mõte varuks. Tuleb vaid korra tema poole vaadata ja küsida: ” Mis sina, Pille, sellest arvad?”. Ja siis kuuletegi pikka ja argumenteeritud vastust.  Esialgu vajab päriskodu kindlasti tõlki, aga kassikeel saab peagi heas kodus  mõistetavaks. Tundub, et Pillel on tihti anda väga head nõu elu keerdkäikudes.

Esmaspäeval käib Pille veel kord kliinikus,  ta on peagi koduvalmis- hea sõber ja kaaslane inimesele, kes tunneb ennast üksikuna.  Pille tahab kammimist, aga talle see meeldib. Toiduks saab pärsia juurtega kiisu  RC Persian krõbinad.

Ongi kõik.  Vaatame, mida elu toob.  Mul on suur lootus, et kunagi saab kesklinna hoiukodu jätkata oma tegevust. Ega  kiisude aitamine seepärast seisma jää.  Kassiabi vabatahtlikud teevad kõik täna, hommme ja ülehommegi, et  võimalikult palju  kiisusid leiaks endale uue ja armastava kodu.

Kohevikust kuulete ta aga minu vahendusel kindlasti veel. Mõne nädala pärast.

Loodan väga, väga, et minu kasulapsed Tiiu ja Pille leiaksid peagi uue ja armastava kodu.

Kohevik- läbi raskuste tähtede poole.

Kohevik sai Kassiabi kasvandikuks läbi Loomakaitse Seltsi.  Suurte külmade ajal leidsid kaks kassikest ulualust ühe inimese verandal.  Loomulikult ei olnud suurte külmakraadide korral lahtine veranda kassikestele sobiv ellujäämispaik ning nii inimene  loomakaitsjad appi kutsus. Ühele kassikesele leidis inimene kodu, aga teine kössitas härmatanult rõdul ja Kassiabi oli nõus ta võtma oma hoolealuseks. Mul oli hetkel vaba puur ja kuna väideti, et kiisuke on vaktsineeritud, siis nii ta minu juurde suunatigi.

Kohevik verandal

Kohevik saabus konteineris ja protesteeris ägedalt kinnipidamise vastu. Kui küsisin looma vaktsineerimise passi, siis vaadati mulle nõutu näoga otsa ja kinnitati et kiisut on keegi ikka kunagi vaktsineerinud, aga passi ei ole.  Hoiukodu, kus on alles mõni kuu tagasi põetatud kassikatkuhaigeid ja selline “raudkindel” informatsioon. Kas tekitab usaldust? Minule küll ei tekita. Kuni ei ole  dokumenteeritud ja veterinaari allkirjaga vaktsineerimise dokumenti, võtan sellist looma kui vaktsineerimata looma.  Seega, karantiinituba jääb ära.  Küsisin veel kord, kas tegemist on sõbraliku loomaga, mida mulle kinnitati. Oleks ma eelnevalt näinud seda pilti, mille siia panin, oleksin kohe sügavalt asjas kahelnud. Vaadake tähelepanelikult. Kassi kehahoiak ning kõrvade asend räägivad  surmani hirmunud ja stressis loomakesest. Pilti mul paraku ei olnud ja nii otsustasin kiisu lasta lahti puhtale alale- vannituppa. Kohevik kadus vanni alla kui pudrukuul ja sealt ta enam ei lahkunud otskui eorosaadik Brüsseli magusate pudrupottide juurest.  Möödus nädal. Kohevik istus vanni all, käis öösel söömas ning kasutas usinalt liivakasti, kuid mul ei olnud võimalik tuvastada isegi tema kasuka värvi. Ometigi  oli tema peidupaigal pisike probleem.  Duši all käimine oli vaesele loomale õudusunenägu. Üle järjekordse duši all käimise ajal viskas Kohevikul kopsu üle maksa ja kuna vannitoa uks oli lahti, põgenes kiisu oma ebaõdusast peidupaigast ning varjus teadmata kohas. Veel nädalake ning õnnestus tuvastada peidupaik nr 2- nurgadiivani tagune radiaaltori all.  Üritasin Kohevikku maiustustega meelitada, aga ükski seni äraproovitud nipp erilist toimet ei avaldanud.

Koju läks Linnu ja mulle sai peitusemängust Kohevikuga isu täis. Kutsusin tütre kampa ning alustasime operatsiooni Kohevik puuri. See oli karm. Kiisu võitles vastu kõikide küünte ja hammastega. Inimesed on aga vahel järjekindlad ning pärast verist lahingut ( verised olime muidugi meie ja mitte kiisu) õnnestus Kohevik konteinerisse paigutada.  Kuna mitte kellelgi meist ei olnud soovi jätkata lahingutegevust nr 2 ja kiisu konteinerist puuri ümber paigutada, siis tegime esmakordselt järgmise manöövri.  Pissimaja peale paigutasime konteineri ning tegime lihtsalt selle ukse lahti. Möödusid päevad. Kohevik istus oma teise korruse villas ning liikus vaid öösiti. Sellene järjekindlus muutis isegi minu kiisu edasise perspektiivi osas mõnevõrra kahtlevaks.

Kohevik

Ja alles nüüd, pärast mitu kuud kestnud  varjumist, on esimesed märgid, et midagi kassikese suhtumises hakkab muutuma. Esimeseks edusammuks oli, et kiisuke laskis ööseti laulu lahti ja seda läbinisti hirmunud kass eladeski ei tee.  Nüüd ei peitu Kohevik enam konteineri sügavusse vaid istub ukse peal, käpad ristis nagu filmidiiva oma luksushäärberi verandal. Meetri kaugusel klõbistan mina arvutiga, aga Kohevik vaatleb minu tegemisi huviga. Viimased päevad hüppab ta  oma II korruse korterist 🙂 välja ja julgeb juba minu nähes nii süüa krõbistada kui pissikastis käia.  Huvi on tekkinud ka maiustuste vastu. Kiisul on nõrkus singi ja vorsti vastu. Sellise maiuspala saamiseks on ta nõus isegi lubama mul natuke katsuda oma nina.

Täna tuli Kohevik esmakordselt välja ning üritas käpaga läbi puuri minu tähelepanu võita. Väljasirutatud avatud kätt nuusutas ta sügava huviga ilma  suuremate stressiavaldusteta.  Möödunud on mitu kuud.  Minus on süvenenud lootus, et ühel päeval õnnestub inimesel võita selle ettevaatliku looma usaldus. Selleks kulub aga päris palju aega ning kannatust. Kannatust on hoiukodu perenaisel piisavalt, aga ajaga hakkab varsti kitsas kätte tulema.  Praegu võtame iga päeva kui kingitust.

Väga õnneliku lõpuga lugu.

2013 aasta kõige õnnelikuma lõpuga lugu oli  kahtlemata Keila Joa kasspoegade imelise pääsemise lugu.

Neli pisikest kassilast visati ühe suvila õuele. Kassikesed päästeti ning nad leidsid  hoiukodu. Paraku oli saatusel anda neile  kõige julmem löök- kõik nad haigestusid kassikatku. Haigusesse, millest väljatuleku võimalus on  vähem kui üks kolme vastu.

Keila Joa kassipojad vahetult pärast päästmist

Üks teise järel haigestusid kassipojad surmahaigusesse, mis algab oksendamise ning verise kõhulahtisusega ning lõpeb enamikul juhtudest septilise šokiga.  Inimesed ei aima, mida elab läbi hoiukodu perenaine, kes  igal hommikul vaatab hirmunult oma hoolealuseid ning  teab, et küsimust, kas järgmine haigestub, ei eksisteeri. On vaid küsimus: millal? Esimesena läks kliinikusse Memmemusi, kelle haiguse kulg viitas, et tõenäosus  paranemiseks on väga väike. Kassikesest jäi mõne päevaga järele vaid kimbuke konte. Järgmisena haigestusid riburada pidid teised kassilapsed. Peagi võttis katk esimese ohvri- Louis andis äkksurma siis kui lootused paranemisele olid juba olemas. Kesklinna hoiukodu võitles Memmemusi elu pärast, kes vajas nii ööl kui päeval püsitilka. Kõik kliinikust tulnud kassipojad käisid läbi kesklinna hoiukodu karantiinitoa, kus said veel  täiendavalt infusioonravi. Juhtus  erakordne ime- neljast kassipojast kolm paranesid ja see tulemus ületas  prognoositud elulemuse  kolmekordselt.  Kõik kiisud on praeguseks uutes kodudes ning nende pildid rõõmustavad mõlema hoiukodu perenaise südameid.

Spartacus, uus nimi Blù, läks uude kodusse novembris. Kodu on Nõmmel, oma majas, mida jagab toreda noorpaari ja poolteise aastase suure koera Jimmyga. Jimmy on samuti leidlaps nagu Blùgi. Poisid on praegu suured sõbrad, kuigi esimesel õhtul ei julgenud Jimmy tuppa, kus Blù susises-urises, tulla.
Päevake hiljem olevat Blù urisedes koera järel käinud ja seejärel juba algas sõprus. See muidugi ei ole üllatav, et Blù niimoodi käitus-parim kaitse on rünnak ja kassipoiss oli algusest peale neljast vennakesest kõige vapram ja hakkajam.

Ninad koos -Blu

Blu ja Jimmy

Blu

Prints, nüüd Saffron läks uude koju samal päeval Spartacusega, novembris. Kodu on Tallinnas Uues- Maailmas ja taas noorpaari juures, kes suured loomasõbrad. Kodus on aastajagu vanem kassitüdruk Luna. Poiss kohanes ruttu.

Saffron

Safru piparkook

Suur ja pisike

Kõige kauem ootas uut kodu Memmemusi. Selline ime läbi pääsenud kassike ronib  hoiukodu perenaisele nii südamesse, et tema uude koju saatmine teeb hingele koledasti haiget.  Nüüd on  aga Memmemusi leidnud endale  oma kodu ja  eriti vahva mängukaaslase.

Memmemusi läks uude koju alles jaanuaris. Kodu on Sauel ja muidugi taas noorpaari juures. Seal on sõber ka, praegu juba aastane Jack-Russelli kutsikas. Nii kutsikas kui noorpaar suured kassisõbrad.
Memmemusil ei ole veel uut nime leitud, küll on ta Bandiit ja samas
Musipoju, kõik sõltub olukorrast. Poisist sai vendadest esimesena suur inimese sõber, ronis kaissu lõua alla ja musitas – sellest ka sai nime. Poisid olid ju algul üsna metsikud ja pelglikud, susisevad ja urisevad karvapallid.
Uue perenaise väitel valis kassipoiss kõige suuremaks sõbraks peremehe, kelle kaisus ta magab.

Memmemusi sobraga

Memmemusi-poisid unes

Sõbrapaev

Meie jaoks on see 2013 aasta kõige ilusam päästmise lugu, mis kinnitab, et kunagi, mitte kunagi ei tohi alla anda. Aitäh inimestele, kes annetasid Keila Joa kassilaste päästmiseks raha. Aitäh inimestele, kes elasid kaasa ja toetasid. Kolm käparida kulgevad edasi kassilaste esimese kevade poole.  Aitäh, head inimesed!

 

 

 

 

 

 

Kaunist sõbrapäeva!

Kesklinna hoiukodu soovib kõigile loomasõptadele ja muidu mõnusatele inimestele ilusat sõbrapäeva.

Meie häid soove  võimendab:

Kesklinna hoiukodu kasvandik Peter Paan ja Kassiabis päästetud puudega kassilaps Wesson!

Ammu uues kodus nurruv Kita pojakesega

Ja kõik suured ning väikesed elusolendid, kes samuti väga, väga hindavad sõprust.