Kardan, et iga lapsevanem on vähemalt korra oma elus kokkupuutunud ootamatu probleemiga, Tema järglasel tekib kui välk selgest taevast jonnihoog. Lähed igati soliidsesse peresse külla ja loed enne veel põnnile sõnad peale, et ta viks ja kraps oleks. Jõuad kohale ja siis, oo õudust. Laps käitub nii nagu ta oleks tema kasvatustöösse tõhusalt panustanud tubli kamp sirelilillade ninadega kasvatusteadlasi Balti jaama turu õlleputka nr 2 tagant. Sa ei tunne oma last kohati isegi ära. Ainus mõte, mida sa järjekordse taktituse peale, mis lapsukese suust välja purskub, on harras palve: ” Armas Issand, palun neela mind alla!”. Mul on enda sügavast lapsepõlvest meeles, et korra olen minagi käitunud nii, et hoidjatädi tundis ikka tõsist piinlikkust. See juhtus siis kui me läksime Tartus raamatukokku, aga mina olin millegipärast pähe võtnud, et koridoris on meditsiiniasutuse lõhn ja siis ma seisn keset treppi ning ei liikunud mitte tolligi. Ei aidanud selgitused ega meelitused. Majas oli “arstilõhn” ja nädala tagune ilge mälestus sondi neelamisest oli nii erksalt meeles, et sealt trepilt ma ei liikunud vaid ainult röökisin. Palju hiljem, aasta pärast, julgesin sealt trepist üles minna ning veendusin, et keegi selles majas kummivoolikutega ootamas ei olegi. Uhh, piinlik on….
Täna siis oli hoiukodus ka karm jonnihoog ja sellega hiilgas TIIU:
Tiiuke oli päris alguses keslinna hoiukodus ning siirdus siis suurde kassikodusse päriskodu ootama, aga nädalake tagasi tuli ta taas hoiukodusse ravile. Põhjuseks pisike seenelaik kaelal. Tiiu oli tulles kasvus kängu jäänud ning põhjuseks olid ussid. Sai ta mitu, mitu korda ussirohtu ja lootus oli, et sellega peaks asi lõppema. Ei, kus sa sellega. Ka suures kassikodus tuli tal ikka usse välja ja nii sai Tiiu ( teised toa asukad loomulikult ka) veel ja veel ussirohtu. See on aga karm tõde: kui parasiite on palju, siis on immuunsus äärmiselt madal ning seennakkuse võimalus suur. Väliskeskkonnas on seenespoore kõikjal, neid on ka kasside karvades, aga haigust ei teki, kuna immuunsus tõrjub haigust väga edukalt. Alanenud immuunsusega organismis kinnitub seen nahka ja haigus hakkab arenema. Tõsist rolli mängib ka stress, mis kassidel, kes pole oma olemuselt karjaloomad. ühiselamu tingimustes mitmetel ( kuid mitte kõigil) tekib.
Igatahes avastasid tublid kassiabilised seene päris algusjärgus. Kaelal oli 2 eurosendise suurusega veidi karvutu ala ja mujal kahjustusi ei olnud. Loomulikult viidi Tiiu kohe karantiiniruumi puuri ning sealt edasi hoiukodu karantiinituppa, samuti puuri. Pärast hullumeelset deso, kasside küürmist ning patjade aurutamist selgus, et sedapuhku läks õnneks. Keegi teistest ei nakatunud.
Algaski siis ravi- tabletid, määrimine ja pesemine. Puuris näitas Tiiu ennast ülimalt pailembelise kiisuna. Ta kannatas tõsiselt sunnitud ” üksikvangistuses”. Nädal tabletiravi, määrimine, pesu. Vaatasin teda eile lambiga- mida pole, seda pole. Tiiu ei hiilanud rohekalt UV lambi valguses. Ravi peab loomulikult edasi kestma. Selleks, et kindlalt igasugune jama ärahoida, tegime Tiiule pisikese karvalõikuse ehk lõikasime karvad ära 3 cm kahjustuskolde ümbert. Idee on selles, et nahast kaob seen ära, sest tablett mõjub ju vere kaudu, aga karvaotstes võib midagi veel olla ja nii on kõige radikaalsem karvad lihtsalt mahalõigata. Muuseas, pesemist talus Tiiu superhästi ja rätikute sees lasi isegi nurrulaulu lahti. Nüüd kappab Tiiu mööda korterit ringi, ründab paide järele, magab kaisus ja teeb kõike, mida üks superhästi sotsialiseeritud kiisu peab tegema. Tänagi ronis ta krõbinal mööda sääri üles ( Ai!), siis hüppas mulle turja peale ( ai, ai!) ja kukkus nühkima. Kõik oli nii nagu olema peab… kuni tänase õhtuni 😦
Tiiule tuli külaline, pere tuli endale sõpra valima. Ma siis lugesin Tiiule sõnad peale, et ta annaks endast parima. No ja siis astus tuppa mr. Jonn. Hetkel kui inimesed liftiga ülesse sõitsid, muutus Tiiu käitumine kardinaalselt. Ta ei lubanud mind ka ligi, põgenes ühest toast teise ja käitus nagu kasvatamatu kraade. Ei aidanud laserpointer ega meelitamine. Tiiu ei lubanud ennast katsuda vaid põgenes nagu ajaks teda tagakari jahikoeri. Mis mulje perel temast jäi? Nadi, ma eeldan. Kes usub, et Tiiu on õrn ja paimaiad kassike? Pere istus kannatlikult diivanil, Tiiu soostus mängima ja lasertäpikest tagaajama, aga see oli ka kõik. Panter takseeris külalised üle, sai neilt oma paid kätte ja vaatas ka suurte silmadega, millist klaperjahti Tiiu korraldab. Ta üritas isegi Tiiut rahustada, midagi ei tulnud ka temal välja. Kui uks pere järel sulgus, leidis Tiiu, et nüüd võiks jälle endine kiisu olla. Ma siis ütlesin talle paar kasvatusteaduslikust aspektist mitte kõige soovitavamat lauset 😀
Loodan, et pere väga ei ehmatanud, sest nad lubasid paari päeva pärast uuesti Tiiut vaatama tulla.
Mina aga porisen ja porisen jätkuvalt: ” Sa igavene kasvatamatu jõnglane!”