Kui lapsel on jonnituurid

Kardan, et iga lapsevanem on vähemalt korra oma elus kokkupuutunud ootamatu probleemiga, Tema järglasel tekib kui välk selgest taevast jonnihoog. Lähed  igati soliidsesse peresse külla ja loed enne veel  põnnile sõnad peale, et ta viks ja kraps oleks. Jõuad kohale ja siis, oo õudust. Laps käitub nii nagu ta  oleks tema kasvatustöösse tõhusalt panustanud  tubli kamp sirelilillade ninadega kasvatusteadlasi Balti jaama turu õlleputka nr 2 tagant. Sa ei tunne oma last kohati isegi ära. Ainus mõte, mida sa järjekordse  taktituse peale, mis  lapsukese suust välja purskub, on harras palve: ” Armas Issand, palun neela mind alla!”.  Mul on enda sügavast lapsepõlvest meeles, et korra olen minagi käitunud nii, et hoidjatädi tundis ikka tõsist piinlikkust. See juhtus siis kui me läksime Tartus raamatukokku, aga mina olin millegipärast pähe võtnud, et koridoris on meditsiiniasutuse lõhn ja siis ma  seisn keset treppi ning ei liikunud mitte tolligi. Ei aidanud selgitused ega meelitused. Majas oli “arstilõhn” ja nädala tagune ilge mälestus sondi neelamisest oli nii erksalt meeles, et sealt trepilt ma ei liikunud vaid ainult röökisin. Palju hiljem, aasta pärast, julgesin sealt trepist üles minna ning veendusin, et keegi selles majas kummivoolikutega ootamas ei olegi. Uhh, piinlik on….

Täna siis oli  hoiukodus ka karm jonnihoog ja sellega hiilgas TIIU:

Tiiu

Tiiu

Tiiuke oli päris alguses keslinna hoiukodus ning siirdus siis suurde kassikodusse  päriskodu ootama, aga nädalake tagasi tuli ta taas hoiukodusse ravile.  Põhjuseks pisike seenelaik kaelal. Tiiu oli tulles  kasvus kängu jäänud ning põhjuseks olid ussid. Sai ta mitu, mitu korda ussirohtu ja lootus oli, et sellega peaks asi lõppema. Ei, kus sa sellega. Ka suures kassikodus tuli tal ikka usse välja ja nii  sai Tiiu ( teised toa asukad loomulikult ka) veel ja veel ussirohtu. See on aga karm tõde:  kui  parasiite on palju, siis on immuunsus äärmiselt madal ning  seennakkuse võimalus suur.  Väliskeskkonnas on seenespoore kõikjal, neid on ka  kasside karvades, aga haigust ei teki, kuna immuunsus tõrjub haigust väga edukalt. Alanenud immuunsusega organismis kinnitub seen nahka ja haigus hakkab arenema. Tõsist rolli mängib ka stress, mis kassidel, kes pole oma olemuselt karjaloomad. ühiselamu tingimustes mitmetel ( kuid mitte kõigil) tekib.

Igatahes avastasid tublid kassiabilised seene päris algusjärgus. Kaelal oli  2 eurosendise suurusega veidi karvutu ala ja mujal kahjustusi ei olnud.  Loomulikult  viidi Tiiu kohe karantiiniruumi puuri ning sealt edasi hoiukodu karantiinituppa, samuti puuri. Pärast hullumeelset deso, kasside küürmist ning patjade aurutamist selgus, et sedapuhku läks õnneks. Keegi teistest ei nakatunud.

Tiiu suures hoiukodus

Tiiu suures hoiukodus

Algaski siis ravi- tabletid, määrimine ja pesemine. Puuris näitas Tiiu ennast ülimalt pailembelise kiisuna. Ta kannatas tõsiselt sunnitud ” üksikvangistuses”. Nädal tabletiravi, määrimine, pesu. Vaatasin teda eile lambiga- mida pole, seda pole. Tiiu ei hiilanud rohekalt UV lambi valguses. Ravi peab loomulikult edasi kestma. Selleks, et kindlalt  igasugune jama ärahoida, tegime Tiiule  pisikese karvalõikuse ehk lõikasime karvad ära 3 cm kahjustuskolde ümbert. Idee on selles, et nahast kaob seen ära, sest tablett mõjub ju vere kaudu, aga  karvaotstes võib midagi veel olla ja nii on kõige radikaalsem karvad lihtsalt mahalõigata. Muuseas, pesemist talus Tiiu superhästi ja rätikute sees lasi isegi nurrulaulu lahti. Nüüd kappab Tiiu mööda korterit ringi, ründab paide järele, magab kaisus ja teeb kõike, mida üks  superhästi sotsialiseeritud kiisu peab tegema. Tänagi ronis ta krõbinal mööda sääri üles ( Ai!), siis hüppas mulle turja peale ( ai, ai!) ja kukkus nühkima.  Kõik oli nii nagu olema peab… kuni tänase õhtuni 😦

Tiiule tuli külaline, pere tuli endale  sõpra valima.  Ma siis  lugesin Tiiule sõnad peale, et ta annaks endast parima.  No ja siis astus tuppa mr. Jonn.  Hetkel kui inimesed liftiga ülesse sõitsid, muutus Tiiu käitumine kardinaalselt.  Ta ei lubanud mind ka ligi, põgenes ühest toast teise ja käitus nagu kasvatamatu kraade.  Ei aidanud laserpointer ega meelitamine. Tiiu ei lubanud ennast katsuda vaid põgenes nagu ajaks teda tagakari jahikoeri. Mis mulje perel temast jäi? Nadi, ma eeldan. Kes usub, et Tiiu on õrn ja paimaiad kassike? Pere istus kannatlikult diivanil, Tiiu soostus mängima  ja lasertäpikest tagaajama, aga see oli ka kõik. Panter takseeris külalised üle, sai neilt oma paid kätte ja vaatas ka suurte silmadega, millist klaperjahti Tiiu korraldab. Ta üritas isegi Tiiut rahustada, midagi ei tulnud ka temal välja. Kui uks pere järel sulgus, leidis Tiiu, et nüüd võiks jälle endine kiisu olla.  Ma siis ütlesin talle paar kasvatusteaduslikust aspektist mitte kõige soovitavamat lauset 😀

Loodan, et pere väga ei ehmatanud, sest nad lubasid paari päeva pärast uuesti Tiiut vaatama tulla.

Mina aga porisen ja porisen jätkuvalt: ” Sa igavene kasvatamatu jõnglane!”

Seine uues kodus!!!!!

Ma olen aegajalt jahmunud milline headuse ookean on tegelikult meie inimestes peidus. See on lausa jahmatv. Kirjutasin oma murekirja Seinest vaid mõni päev tagasi ja nüüd on meie Seinekene tõelises lossis. Eile õhtul oleks  tüdruk nagu midagi aimanud. Ta puges voodis mulle kahe käe vahele ning nurrus, nurrus lõputult.  Kammisin ta täna veel hoole ja armastusega ära ning lugesin peale ohtralt manitsussõnu, et ta ruttu stressist üle saaks ja käituks nii nagu ta minuga käitunud on. Seine vaatas mulle oma armsa mossis näoga otsa ja kuulas hoolega. Tegemist on tõelise unistuste koduga, mis põhiosas on kassivaba, kuigi üks armas külaline seal ikka vahel käib. Inimestel on aega ja olen kindel, et nad annavad ka Seinele veidi aega. Loomulikult  puges ta alguses külmkapi taha, kuid positiivne on see, et poole tunni pärast uuris ta natukene juba ringi.  Kuna elamine on nii suur, siis jääb kiisule esialgu avastamiseks pisike osa. Kui julgust juba tuleb, saab territooriumi tasapisi laiendada. Pidege nüüd  sõrmi ja varbaid, et kõik läheks kõige paremini. Enam ei sõltu midagi  hoiukodust,  Seine saatus on tema isiklikes käppades.  Olgu sul kapaga õnne ja kiisutarkust, vedamist oli juba niikuinii.

Ilusat ja pikka kassielu sulle, armas Seine!

Ilusat ja pikka kassielu sulle, armas Seine!

Seine

Kujutage ette, et ripute köie otsas kuristiku kohal. Teate, et küsimust, kas alla kukud ei ole olemas, on vaid küsimus – millal.  Mul on täpselt samasugune seis.  Kõik on näiliselt sama- kodu, arvuti, koolitused. Ainult tean, et kohe kui teisel pool lahte paikneva asutuse kodulehele minu nime  juurde lisandub 11 kohaline number, laguneb kogu elu laiali nagu kaardimaja.  Millal see number tuleb? Läheb aega nädal, kaks, maksimum kuu, aga ta tuleb ja siis on teoreetiliselt teada, mis juhtuma hakkab. Kella 14  parvlaev Helsinki, sealt tramm nr 9 viib raudteejaama, kust öisele rongile, mis väljub kell 18 ajal. Hommikul kell 9 jõuab see Kolarisse, kust väljub 15 minuti pärast buss Muoniosse. Tunnike sõitu ja kohal ma olengi.  Kõik on teoreetiliselt läbi mängitud, aga tegelikult variseb kogu minu maailm sel hetkel mürinal kokku. Mul on suur mure. Ei tahaks, et kogu senise elukorralduse rusude alla jääks üks kaunis ja majesteetlik eluke, kes on alles õppinud täiel rinnal elu nautima- SEINE. Loomulikult võtab Kassiabi oma hoolealused hoiule, aga Seinele on see tõsine trauma.

Seine ootamas

Seine ootamas

Kiisul on selja taga kaks ebaõnnestunud  kodu leidmise katset enne kui ta  kesklinna hoiukodusse jõudis. Praegu on kiisu avanenud nagu lootoseõis.  Temast on arenenud hell kaisu-ja hõõrdekass.  Seine on esimene, kes mind voodi peal ootab, peaga nühib ja paisid nurub. Nurrub ta hella häälega ja nühib, puksib peaga, mõnuleb. Tema keerukas karvastik on  saanud uue hingamise. Nüüd vajab ta harjamist kergelt iga paari päeva järel.  Selleks on vastav protseduur 🙂

Seine tahab koju

Seine tahab koju

Pihustan harjale naistenõgese lahust. Ootan paar minutit ja, kõpsti, on kiisu diivanil.  Edasi läheb kõik ludinal. Pea, kael, küljed ja isegi saba saab kiiresti läbikammitud.  Suures naudingus keerab Seine ennast  seljale ning laseb hellalt harjata ka õrnad piirkonnad. Iga kord ei õnnestu, aga enam pusasid ei ole tekkinud, sest RC Persian on karva teinud  palju tugevamaks.  Seine ei ole kõige suurem seltskonnalõvi ja  palju kasse ajab teda lihtviisiliselt närvi, aga minu psühhoterapeut Panter saab temaga üliväga hästi hakkama. Nii on nad hakanud isegi koos mängima ning üksteist taga ajama.  Seine on üdini õnnelik. Jah, aga…

Kassiabi kassitubades on tema jaoks kasse liiga palju ning see saaks kiisule olema suur kannatus.

Palun, palun, kas ei ole lugejate seas üht inimest, kes võtaks kiisu endale pereliikmeks? Seine ei tee pahandust, ta vajab  natuke rohkem inimese  hoolt , ehk veidi ka kannatust.

Seine

Seine

Tema jaoks oleks  mitme kassiga tuppa sattumine suureks psühhotraumaks.  Palun, palun, pakkuge mu kallile mossisnäoga musikassile kodu.  Kell tiksub ja aega jääb ühe vähemaks.

Oma kodu ootamas

Oma kodu ootamas

Inimesed saavad aru ja lepivad, aga Seine ei saa aru, miks mind ei hakka olema nädalate kaupa.  Ta on oma elus pidanud juba enne nii palju kannatama. Ehk leidub kuskil perenaine, kellel on vaba pehme padi, hellad käed ja sületäis kannatlikku meelt.  Harja ja nastenõgese lahuse annan heale kodule kaasa!!!

Ime on terve ja uues kodus õnnelik

Aastavahetuse Ime on saatnud uuest kodust tervitused. Sent surmale võlgu luukerest on kasvanud suurepärane pereliige. Niisiis algas 2014.a tõelisselt suure asjaga- kindlalt päästetud IME

Ime, uue nimega Justin

Ime, uue nimega Justin

Ime, uue nimega Justin

Ime, uue nimega Justin

Ime, uue nimega Justin

Ime, uue nimega Justin

Need, kes ei mäleta, milline ta aastavahetusel oli:

Ime varjupaigas

Ime varjupaigas

Hüljatud ning ka varjupaigas abita jäänud kiisupoisil on ees palju ilusaid aastaid koos oma perenaisega 🙂

Ausõna, vabatahtlikutöö hoiukoduna  on kõige ilusam tegevus maailmas!

Ime, uue nimega Justin

Ime, uue nimega Justin

 

 

 

 

Pille- Rahumäe lilleneiu.

Hoiukodus on sebimist väheks jäänud, aga hädalisi on tegelikult maa ja ilm. Kiisud on hädas- külm ähvardab iga looma elukest ja infoliin on Kassiabis  punane. Täna saabus ärev appikutse. Rahumäe kalmistu lillemüüjad palusid ühe kiisu elu eest. Nimelt oli mõni aeg tagasi nende juurde vankunud ülikõhn pikakarvaline kiisuke. Prouad andsid kassikesele süüa ja pakkusid lillekastis ajutist pelgupaika, aga teised leidsid, et hulkuva kiisu koht on ikka Loomade Hoipaigas ning see oleks tähendanud kiiret surma kas kohe või mõne päeva pärast viljakates tingimustes elutsevatesse viirustesse ja bakteritesse.  Esialgu ei näinud ma erilist võimalust midagi ettevõtta, sest abikaasa tööl ja hoiukodus järjekord ukse taga.  Siis aga astus sisse mu tütar, kes pahaaimamata oli oma lapsevanemale külla tulnud. Auto-on, elamispind- on, oskused- kah täitsa olemas. Proovisin ja ime sündis. Mõned raskused veel lahendada ja juba me sõitsime Mustamäe poole, kus tubli lillemüüja elas. Proua tõstis kalmistu ees paiknevas lilleletis kastikaane üles ning pikakarvaline kiisu, kes magas teki peal kuuseokste ning lillekompositsioonide vahel, tõstis küsivalt pea: “Kurrr??” . Aega polnud raisata, kiisu konteinerisse ja sooja autosse.  Viisime tubli elupäästja tagasi koju ja sõitsime kiisuga kliinikusse, et kontrollida kiibi olemasolu.  Loomulikult, ei mingit kiipi.  Tohter vaatas meie leidlapse üle. Hammaste järgi on proua kuldses keskeas ja välisel vaatlusel kõhn kuid silmad ja nina korras, südametöö normaalne ning kopsud puhtad.  Kasukas, kuigi pikk, oli ilma suure aluskarvata, mis lubas oletada, et kiisu on pärit tubastest oludest. Kolmevärvilises pikas ja kaunis karvas oli  pusasid kole palju, eriti kõhu peal. Kiisuke, kes konteineris riidles kõva häälega ja üritas kogu maailmalt arupärida, miks ta sinna topiti,  sai nimeks PILLE.

Pille arsti juures

Pille arsti juures

Pille on väga sõbralik kolmevärviline kassiproua, kelle nägu viitab eksimatult tõsiasjale, et tema vanematest on keegi pärsiatõu juurtega.  Ristluud on püsti, aga lillemüüjad on kõige hirmsama ärahoidnud ja külm ei ole talle märkimisväärselt kahju teinud. Juba kliinikus leidis Pille, et inimene on sõber, kes paitab ning sügab ja üldjoontes kõlbab sõbraks väga hästi. Eks kõhuke oli tühi ja nii läks koheselt loosi kaks tükki toorest maksa.

Meile meeldub otsa vaadata

Meile meeldub otsa vaadata

Hoiukodus ootas Pillekest soe personaalne tuba koos pehme tekiga vooderdatud kastiga ning mitu murelikku kasuvanemat. Pille ronis konteinerist välja, takseeris toa üle ning ronis korvtooli pehme padja peale.  Ilmselt meeldis, kuid midagi meeldis rohkem, säärte silitamine, nurrumine ning pai nurumine.  Seega, kindlalt kodukass ülimalt hästi sotsialiseeritud ja kompleksivaba.  Kahtlus on, järsku on Pille siiski kodust lihtsalt kaugele läinud ja eksinud.  Seega palun meie lugejatel kiisu pilti jagada. Ehk keegi tunneb oma sõbra ära.

Pille, Rahumäe lillekastineiu

Pille, Rahumäe lillekastineiu

Pille sai kirbutõrje, ussikuuri saab ka mõne päeva pärast kui natuke kosub ja siis kui pusad kenasti kammitud, saab arst vaadata, kas me järsku oleme juba steriliseeritud või mitte.  Kui aga keegi tunneb, et see kompleksivaba kassiproua on nii vastupandamatu, et ilma temata ei suude ta ühtegi päeva enam elada, siis ootame kontaktivõtmist.  Pille on hoiukodus üksinda ja seetõttu on raske ütelda, kuidas ta teistesse kiisudesse suhtub, aga tema eriline inimlembus ning pärsia juured sunnivad ettevaatlikkusele, sest sellised kiisud sageli oma liigikaaslasi ei salli.

Kas vana või uus kodu, aga palju häid inimesi tahaksin enda ümber näha.

Kas vana või uus kodu, aga palju häid inimesi tahaksin enda ümber näha.

Pille ei ole kohe kindlasti kiisu, kes peaks tänaval patseerima.  Tahab ta head pikakarvalise kiisu sööki ja kasukas ohtrat kammimist, aga eelkõige tahab ta sooja patja, perenaise paisid ja palju seltsi. Nurrumine ja süles mõnulemine on garateeritud.

Mõni tund on möödunud. Hoiukodus on Pille ennast ülimalt hästi sisseseadnud ning avastas veel ühe pehme tooli, kus mõnusalt lebotada saab 🙂

Ma tunnen ennast ülimalt hästi

Ma tunnen ennast ülimalt hästi

 

Linnu on steriliseeritud!!

Reedel sai Linnu steriliseeritud.  Täna ta valutab veel kõhtu, aga juba sööb. Õnneks ei läinud meie suhted  mitte sassi, kuna konteinerisse panek võttis küll aega, aga toimus kiisule ilma suurt stressi tegemata.

Aeg koju minna

Aeg koju minna

Kodu on pisikest sõbrakest juba ootamas. Tore, et leidub  peresid, kes ka tõrksa taltsutamisega soovivad tegeleda. Sellise kiisu areng on meeletult rahuldust pakkuv, isegi siis kui võtab aega.  Kõige põnevamad sidemed sõlmitakse just puäänikutega.  Eks nii on ka meil. Praegune püsielanik Panter oli alguses tõsine ” põrgukiisu” ja praegu on ta parim sõber, abiõpetaja sotsialiseerimisakadeemias, kasside psühhoterapeut ja julgustaja.

Nii loodamegi, et Linnu uuel kodul jätkub aega, armastust ja pikka meelt.

/Aeg, mis sa oma roosile kulutasid tegi ta sulle nii tähtsaks./ 

Sekeldused Linnuga ja taltsutamisest ka.

Nüüd, kus Linnut on kodu ootamas, oskas ta enne steriliseerimisele minekut  kusagilt kõhulahtisuse hankida. Päris mitu päeva pudistasin toidule Procolin pulbrit ja lõpuks  sai jama otsa. Täna olid taas kastis junnid mis junnid. Niisiis, aeg minna operatsioonile ja siis- vut, vut koju.

Kuna Linnu taltsutamine on nii eripärane kui üldse olla saab, siis mõned tähelepanekud, mis tema kodustamisel kasuks võiks olla. Eelkõige, Linnu jumaldab suletutti!! Ei mingit lootust teda puudutada, kui suletutti käes ei ole.

I vaatus- suletutiga pissikasti peal

I vaatus- suletutiga pissikasti peal

Algus- Linnu on pissikasti peal, avan uks. Suletutiga mängimine pissimaja peal.

II Vaatus. suletutt liigub maha, Linnu hüppab järele. Mõne minuti pärast on puuri sisu segipahmatud, kuid Linnu, väsinud ent õnnelik, lamab kogu selle segaduse peal.

II vaatus- mängimine põrandal.

II vaatus- mängimine põrandal.

III vaatus. Suletutiga käsi silitab ja sügab Linnut, nurr on vali ja saba  vägeva mastimännina taeva pool.  NB! Suletutti ei tohi käest ärapanna.

III vaatus- silitamine suletutiga.

III vaatus- silitamine suletutiga.

Kui Tema Kuninglikul Kõrgusel saab küllalt, siis, hops, taas pissikasti peale.  Kordame mõne tunni pärast 🙂  : Ikka esimesest vaatusest peale.

Alustame taas- I vaatus

Alustame taas- I vaatus

Austame traditsioone, seega.

Imelt on ka uudiseid. Sööb hea isuga koera kausist lihaga putru ( ????) , kuigi endal on lademes taldrikul head ja paremat.  Koerale teeb nii koledat häält, et see ei kardab pisikest kui kole, kuid relvad käiku ei ole läinud ning lootus on, et sõlmitakse rahu.  Igatahes hetkel  on kõik korras.  Muuseas, Ime oskab tõesti luust ja lihast läbikäivat kisa tekitada.  Kui ta hoiukodus oli, siis iga tunni tagant oli tal kombeks  häälega märku anda, et läheb sööma. ka öösel. Ma iga kord lausa hüppasin voodis kui Ime registrid lahti lõi.  Täiesti siiamitele omane kõnelemisviis 😀

Veel, lõpuks avastasin, kuidas SEINE kasukas  absoluutselt parimas korras püsib ja iga päev isegi kammimist ei vaja. See on RC pärsia kassidele ja mitte midagi muud kui aegajalt kalaõli ka.  Karv on kohe siidiseks muutunud. Kammiga meil  enam raskusi ei ole. Huvilised küsivad ikka, et kuidas seda saavutada. Seine puhul aitas  kui harjale kontsentreeritud naistenõgese lahust pritsisin.  Nii ta viskab isegi selili ja eksponeerib oma kõhtu, millega meil enne probleeme oli. Teiseks,  kasutasin ära tema armukadeduse teise kassi suhtes. Hakkasin hr Pantrit ka harjama, ehkki ta seda ei vaja.  Vot  ei mahtunud  meie Seine hinge, et teine kass sai rohkem tähelepanu.  Nii sobib kõik- ka kammimine.

Ainult mina vajan tähelepanu!

Ainult mina vajan tähelepanu!

Seinele ei sobi ükski teine toit, nüüd on kindlalt läbiproovitud.  Hills´ile tekkis toiduallergia, nahal laigud, mis hullult sügelesid. Ka RC muud toidud panevad naha kõõmama ja pusad on kohe platsis  ehkki talle oleks lahjemat toitu vaja, sest proua on üsna pontsakas.  Seega, mängida saab vaid toidu kogusega ning taluma peab kassi nördimust täis silmi kui ta üksisilmi sulle otsa vaatab ja ta  ahastav pilk kõneleb  üht: “Kas sa kavatsed mind siin, kohe ja praegu surnuks näljutada???” 🙂  🙂

Ei ole see kassi elu kesklinna hoiukodus sugugi mitte mee lakkumine.

 

 

Kassilausuja blogi 2013 arvudes.

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2013 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

The Louvre Museum has 8.5 million visitors per year. This blog was viewed about 71,000 times in 2013. If it were an exhibit at the Louvre Museum, it would take about 3 days for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

Ime otsustas oma saatuse kindlalt isiklikesse käppadesse võtta.

No on alles meie Imekesel karakter.  Tema ei lase oma saatuse üle otsustada teistel, ikka ise. Eile oli Ime kliinikus, kus analüüsidest selgus, et kohutav oht elule on möödunud,  pea septilised põletikunäitajad on taandunud ( oleme uhked oma tegemiste ole, oleme jahh 🙂 .) . Diagnoos sai ka  täpselt paika ja ravi oli viimased päevad absoluutselt õige. Kliinikus käitus pisike Ime aga nii sulnilt, et keeres kliiniku töötaja õrnalt ümber oma karvase ja kõhna käpa ning enne kui inimene arugi sai, oli temaga kõik.  Õhtul helistas kliinik ning sealne töötaja teatas, et Imet me enam tagasi ei saa, sest ta ei suuda ühtegi päeva ilma selle nurruva ja miilustava Imete enam olla.

Nii leidiski hüljatud kassipoiss Ime endale kodu.  Esialgu veel prooviks, sest majapidamises on ka üks ülisõbralik kuts ja teadmata on, kas nad koos klappima hakkavad. Hoiukodus Ime teisi kasse ei sallinud. Isegi mitu korda suurem Seine pages hirmunult kui meie luukerekene teda ründas, sest Seinel tekkis kiusatus tulla samasse tuppa kus oli Ime,tema inimese  juurde. Absoluutselt talumatu!!!

Seega praegu  on Ime valinud endale isikliku perearsti, kliiniku ja nüüd sõltub olukorrast, kas ta lepib koeraga või mitte. Ootame ära…

Mina ise otsustan!

Mina ise otsustan!

Aastavahetus- Ime tulemine.

HEAD UUT AASTAT- armsad lugejad.

Loodan  et kõik on juba aastavahetuse möllust taastunud ja arvuti taha maandunud.  Minu tähtsündmuseks aastavahetusel sai Ime saabumine.  Millisest Imest on jutt, kuulete kohe.

31 detsembri päeval helistas mulle kasside peaingel Reet ja rääkis kurva loo. Kaks neiukest käisid ühes Eestimaa varjupaigas ning leidsid sealt haletsusväärses seisundis  noore kassikese, kellel oli elada jäänud loetud päevad ( tunnid). Noortel hakkas pisikesest elust nii kahju, et nad otsustasid tema eest võidelda, maksku või maksab. Esimene külastus kohalikku loomakliinikusse oli nii trööstitu kui üldse olla võib. Tohtrid ei arvanud kassikesest enam midagi ja ehk ainus teenus oleks olnud eutanaasia teenus.

Ime varjupaigas

Ime varjupaigas

Aastane kassike kaalus vaid 4 kuuse kassipoja 1580 grammi. Tegemist oli  skeletiga korpas karvade sees. Mitmed ahastavad kõned Reedale ja kinnitus, et tüdrukud maksavad ise esimese kliinikuarve. 31 detsembril pidid noored aga juba olema tööpostil Soomes.  Nii pistsid nad pisikese rokahunniku autosse soojade käterätikute  vahele ning sõit läks Tallinna poole.

Ime sõidul Tallinna

Ime sõidul Tallinna

Tallinnas kliinikus selgus, et loomakesel ei saa verd kätte, sest ta oli ülimalt veetustunud, hiljem selgus, et ka alajahtunud. Päevake tilkinfusiooni ning nüüd paluski Reet, et ma kassikese hoiukodusse võtaksin, sest katkutest oli negatiivne ning pisike kassike ikka veel elus.  No eks ma siis päeval FB-is karjusingi, et palun, palun transpordiabi, sest mees tööl ning loomake sellises seisundis hukkub alajahtumisse  väga kiiresti.  Abi saabuski ning me sõitsime kliiniku poole. Eelnevalt oli Reet veel palunud, et kliinik ei võtaks kanüüli välja, sest ilmselgelt vajas  kriitilises seisundis loomake pidevat infusiooni. Õhtul kui normaalsed inimesed istuvad pidulauda, kimasime meie kliinikusse.  Ausõna, ma lubasin, et siin blogis ma ei ropenda, aga ma lihtsalt ei saa.. F__k !!!!  Uhkelt teatati meile, et kanüül on eemaldatud, sest kassike ju sööb midagi.  Raviks  tabletid ( taas F__k!).  Kassikesel on kõht lahti, kondid klõbisevad naha all, õpi või anatoomiat ja me anname tablette!! No, aga meile üteldi veel lohutavalt, et eks tulge homme siis tagasi kanüüli panema ja tilka tegema ( ja uuesti F___k!).

Kaalutlesin tõsiselt võimalust meie heategija ja tohtri väljakutsumist pühadelaua tagant, aga siis korjasin ennast kokku ja asusin tööle kallale.  Iga kahe tunni järele süstisin 30 ml soojendatud Na Cl 0.9 % lahust turja naha alla ja soojendasin, söötsin tibatillukeste portsudega, andsin glükoosi, vitamiinipastat.  Tasapisi seisund paranes.

Mõni tund tagasi pesin kiisu puhtaks, kuivatasin puhuriga ära ning tõdesin, et loomake on kõige kiuste juurde võtnud ööpäevaga 147 grammi, enamus loomulikult vesi, aga valkude lagundamine organismi poolt  on samuti peatunud.

Väike Ime 24 tundi hoiukodus

Väike Ime 24 tundi hoiukodus

Küünemusta võrra stabiilsem seisund rahustas veidike ning ma ei hakanud loomatohtrit segama.  Tegemist siis kassipoisiga, kes sai endale nimeks Ime.

Süüa! Süüa!

Süüa! Süüa!

Ime ta ongi, sest mille peal ta viimased päevad küll elas, ei suuda ma mitte üldse mõista. Praktiliselt kogu lihaskonna  on organism elutegevuseks  sulatanud. Käpakestel on näha luudevahelised lohud, roidevahemike lihased on nii kuivetunud, et roiete vahel on suured lohud.  Ime ise on aga jutukas nurrmootor, kes on tänulik iga liigutuse eest. Ülimalt sõnakuulelikult talub ta kõiki protseduure.

Tahan ellu jääda kõigi kiuste!

Tahan ellu jääda kõigi kiuste!

Loomulikult ootavad Imet ees  tõsised ravikuurid ja meid pirakad kliinikuarved, aga elutahe on pisikesel võimas.  Täna öösel jätkame vedeliku manustamist ja muid vajalikke ravi-ning hooldusprotseduure. Mina aga muigan, sest mulle tuli  aastavahetusel  külla pisike Ime 🙂

Pisike Ime

Pisike Ime

Ps: Uue Aasta esimesel päeval läks uude koju Johanna. Ta sai erialasele tööle- ühest natuke inimpelglikust kassilapsest tuleb nurrmootor kasvatada.  Seda Johanna meil Linnu peal trennis, seega kogemused on tal juba olemas. Pealegi, vajati üht hella nurrmootorit, kes poeb kaissu ja seda Johanna teeb täies mahus.  Temale algas  uus aasta tõesti uue algusega.

Järgmisel päeval.
Ime oli kliinikus terve päeva ja sai ravi. Mina siis jätkan.  Kiisul oli väike palavik, mis on mõnes mõttes hea, sest palavik on organismi kaitsereaktsioon võitluses infektsiooni vastu. Täpsemalt, nüüd on kehal jõudu natukene haigusele vastuhakata. Ettearvatult vahetati tabletid süstide vastu ja veeni loomulikult. Muuseas, kassipidajad! Selle tarkuseterakese võiksite endale meelda jätta:

Kui loomal on kõht lahti, siis imendumine on häiritud ja suukaudsed ravimid  seetõttu ei toimi!! Kõige toimivam on veenisisene manustamistee, järgmine  juba lihasesse ja naha alla. Ja loomulikult vedeliku ning glükoosi asendamine veeni kaudu.

Igatahes, kiisu võttis ka kliinikus juurde 100 grammi ning nüüd on kanüül sees ja ravimine lihtsalt puhas lust. Imekese hea söögiisu  julgustab lootma parimat.

Eks varsti uued uudised.