Väga õnneliku lõpuga lugu.

2013 aasta kõige õnnelikuma lõpuga lugu oli  kahtlemata Keila Joa kasspoegade imelise pääsemise lugu.

Neli pisikest kassilast visati ühe suvila õuele. Kassikesed päästeti ning nad leidsid  hoiukodu. Paraku oli saatusel anda neile  kõige julmem löök- kõik nad haigestusid kassikatku. Haigusesse, millest väljatuleku võimalus on  vähem kui üks kolme vastu.

Keila Joa kassipojad vahetult pärast päästmist

Üks teise järel haigestusid kassipojad surmahaigusesse, mis algab oksendamise ning verise kõhulahtisusega ning lõpeb enamikul juhtudest septilise šokiga.  Inimesed ei aima, mida elab läbi hoiukodu perenaine, kes  igal hommikul vaatab hirmunult oma hoolealuseid ning  teab, et küsimust, kas järgmine haigestub, ei eksisteeri. On vaid küsimus: millal? Esimesena läks kliinikusse Memmemusi, kelle haiguse kulg viitas, et tõenäosus  paranemiseks on väga väike. Kassikesest jäi mõne päevaga järele vaid kimbuke konte. Järgmisena haigestusid riburada pidid teised kassilapsed. Peagi võttis katk esimese ohvri- Louis andis äkksurma siis kui lootused paranemisele olid juba olemas. Kesklinna hoiukodu võitles Memmemusi elu pärast, kes vajas nii ööl kui päeval püsitilka. Kõik kliinikust tulnud kassipojad käisid läbi kesklinna hoiukodu karantiinitoa, kus said veel  täiendavalt infusioonravi. Juhtus  erakordne ime- neljast kassipojast kolm paranesid ja see tulemus ületas  prognoositud elulemuse  kolmekordselt.  Kõik kiisud on praeguseks uutes kodudes ning nende pildid rõõmustavad mõlema hoiukodu perenaise südameid.

Spartacus, uus nimi Blù, läks uude kodusse novembris. Kodu on Nõmmel, oma majas, mida jagab toreda noorpaari ja poolteise aastase suure koera Jimmyga. Jimmy on samuti leidlaps nagu Blùgi. Poisid on praegu suured sõbrad, kuigi esimesel õhtul ei julgenud Jimmy tuppa, kus Blù susises-urises, tulla.
Päevake hiljem olevat Blù urisedes koera järel käinud ja seejärel juba algas sõprus. See muidugi ei ole üllatav, et Blù niimoodi käitus-parim kaitse on rünnak ja kassipoiss oli algusest peale neljast vennakesest kõige vapram ja hakkajam.

Ninad koos -Blu

Blu ja Jimmy

Blu

Prints, nüüd Saffron läks uude koju samal päeval Spartacusega, novembris. Kodu on Tallinnas Uues- Maailmas ja taas noorpaari juures, kes suured loomasõbrad. Kodus on aastajagu vanem kassitüdruk Luna. Poiss kohanes ruttu.

Saffron

Safru piparkook

Suur ja pisike

Kõige kauem ootas uut kodu Memmemusi. Selline ime läbi pääsenud kassike ronib  hoiukodu perenaisele nii südamesse, et tema uude koju saatmine teeb hingele koledasti haiget.  Nüüd on  aga Memmemusi leidnud endale  oma kodu ja  eriti vahva mängukaaslase.

Memmemusi läks uude koju alles jaanuaris. Kodu on Sauel ja muidugi taas noorpaari juures. Seal on sõber ka, praegu juba aastane Jack-Russelli kutsikas. Nii kutsikas kui noorpaar suured kassisõbrad.
Memmemusil ei ole veel uut nime leitud, küll on ta Bandiit ja samas
Musipoju, kõik sõltub olukorrast. Poisist sai vendadest esimesena suur inimese sõber, ronis kaissu lõua alla ja musitas – sellest ka sai nime. Poisid olid ju algul üsna metsikud ja pelglikud, susisevad ja urisevad karvapallid.
Uue perenaise väitel valis kassipoiss kõige suuremaks sõbraks peremehe, kelle kaisus ta magab.

Memmemusi sobraga

Memmemusi-poisid unes

Sõbrapaev

Meie jaoks on see 2013 aasta kõige ilusam päästmise lugu, mis kinnitab, et kunagi, mitte kunagi ei tohi alla anda. Aitäh inimestele, kes annetasid Keila Joa kassilaste päästmiseks raha. Aitäh inimestele, kes elasid kaasa ja toetasid. Kolm käparida kulgevad edasi kassilaste esimese kevade poole.  Aitäh, head inimesed!

 

 

 

 

 

 

Seine uues kodus!!!!!

Ma olen aegajalt jahmunud milline headuse ookean on tegelikult meie inimestes peidus. See on lausa jahmatv. Kirjutasin oma murekirja Seinest vaid mõni päev tagasi ja nüüd on meie Seinekene tõelises lossis. Eile õhtul oleks  tüdruk nagu midagi aimanud. Ta puges voodis mulle kahe käe vahele ning nurrus, nurrus lõputult.  Kammisin ta täna veel hoole ja armastusega ära ning lugesin peale ohtralt manitsussõnu, et ta ruttu stressist üle saaks ja käituks nii nagu ta minuga käitunud on. Seine vaatas mulle oma armsa mossis näoga otsa ja kuulas hoolega. Tegemist on tõelise unistuste koduga, mis põhiosas on kassivaba, kuigi üks armas külaline seal ikka vahel käib. Inimestel on aega ja olen kindel, et nad annavad ka Seinele veidi aega. Loomulikult  puges ta alguses külmkapi taha, kuid positiivne on see, et poole tunni pärast uuris ta natukene juba ringi.  Kuna elamine on nii suur, siis jääb kiisule esialgu avastamiseks pisike osa. Kui julgust juba tuleb, saab territooriumi tasapisi laiendada. Pidege nüüd  sõrmi ja varbaid, et kõik läheks kõige paremini. Enam ei sõltu midagi  hoiukodust,  Seine saatus on tema isiklikes käppades.  Olgu sul kapaga õnne ja kiisutarkust, vedamist oli juba niikuinii.

Ilusat ja pikka kassielu sulle, armas Seine!

Ime on terve ja uues kodus õnnelik

Aastavahetuse Ime on saatnud uuest kodust tervitused. Sent surmale võlgu luukerest on kasvanud suurepärane pereliige. Niisiis algas 2014.a tõelisselt suure asjaga- kindlalt päästetud IME

Ime, uue nimega Justin

Ime, uue nimega Justin

Ime, uue nimega Justin

Need, kes ei mäleta, milline ta aastavahetusel oli:

Ime varjupaigas

Hüljatud ning ka varjupaigas abita jäänud kiisupoisil on ees palju ilusaid aastaid koos oma perenaisega 🙂

Ausõna, vabatahtlikutöö hoiukoduna  on kõige ilusam tegevus maailmas!

Ime, uue nimega Justin

 

 

 

 

Ime otsustas oma saatuse kindlalt isiklikesse käppadesse võtta.

No on alles meie Imekesel karakter.  Tema ei lase oma saatuse üle otsustada teistel, ikka ise. Eile oli Ime kliinikus, kus analüüsidest selgus, et kohutav oht elule on möödunud,  pea septilised põletikunäitajad on taandunud ( oleme uhked oma tegemiste ole, oleme jahh 🙂 .) . Diagnoos sai ka  täpselt paika ja ravi oli viimased päevad absoluutselt õige. Kliinikus käitus pisike Ime aga nii sulnilt, et keeres kliiniku töötaja õrnalt ümber oma karvase ja kõhna käpa ning enne kui inimene arugi sai, oli temaga kõik.  Õhtul helistas kliinik ning sealne töötaja teatas, et Imet me enam tagasi ei saa, sest ta ei suuda ühtegi päeva ilma selle nurruva ja miilustava Imete enam olla.

Nii leidiski hüljatud kassipoiss Ime endale kodu.  Esialgu veel prooviks, sest majapidamises on ka üks ülisõbralik kuts ja teadmata on, kas nad koos klappima hakkavad. Hoiukodus Ime teisi kasse ei sallinud. Isegi mitu korda suurem Seine pages hirmunult kui meie luukerekene teda ründas, sest Seinel tekkis kiusatus tulla samasse tuppa kus oli Ime,tema inimese  juurde. Absoluutselt talumatu!!!

Seega praegu  on Ime valinud endale isikliku perearsti, kliiniku ja nüüd sõltub olukorrast, kas ta lepib koeraga või mitte. Ootame ära…

Mina ise otsustan!

Aastavahetus- Ime tulemine.

HEAD UUT AASTAT- armsad lugejad.

Loodan  et kõik on juba aastavahetuse möllust taastunud ja arvuti taha maandunud.  Minu tähtsündmuseks aastavahetusel sai Ime saabumine.  Millisest Imest on jutt, kuulete kohe.

31 detsembri päeval helistas mulle kasside peaingel Reet ja rääkis kurva loo. Kaks neiukest käisid ühes Eestimaa varjupaigas ning leidsid sealt haletsusväärses seisundis  noore kassikese, kellel oli elada jäänud loetud päevad ( tunnid). Noortel hakkas pisikesest elust nii kahju, et nad otsustasid tema eest võidelda, maksku või maksab. Esimene külastus kohalikku loomakliinikusse oli nii trööstitu kui üldse olla võib. Tohtrid ei arvanud kassikesest enam midagi ja ehk ainus teenus oleks olnud eutanaasia teenus.

Ime varjupaigas

Aastane kassike kaalus vaid 4 kuuse kassipoja 1580 grammi. Tegemist oli  skeletiga korpas karvade sees. Mitmed ahastavad kõned Reedale ja kinnitus, et tüdrukud maksavad ise esimese kliinikuarve. 31 detsembril pidid noored aga juba olema tööpostil Soomes.  Nii pistsid nad pisikese rokahunniku autosse soojade käterätikute  vahele ning sõit läks Tallinna poole.

Ime sõidul Tallinna

Tallinnas kliinikus selgus, et loomakesel ei saa verd kätte, sest ta oli ülimalt veetustunud, hiljem selgus, et ka alajahtunud. Päevake tilkinfusiooni ning nüüd paluski Reet, et ma kassikese hoiukodusse võtaksin, sest katkutest oli negatiivne ning pisike kassike ikka veel elus.  No eks ma siis päeval FB-is karjusingi, et palun, palun transpordiabi, sest mees tööl ning loomake sellises seisundis hukkub alajahtumisse  väga kiiresti.  Abi saabuski ning me sõitsime kliiniku poole. Eelnevalt oli Reet veel palunud, et kliinik ei võtaks kanüüli välja, sest ilmselgelt vajas  kriitilises seisundis loomake pidevat infusiooni. Õhtul kui normaalsed inimesed istuvad pidulauda, kimasime meie kliinikusse.  Ausõna, ma lubasin, et siin blogis ma ei ropenda, aga ma lihtsalt ei saa.. F__k !!!!  Uhkelt teatati meile, et kanüül on eemaldatud, sest kassike ju sööb midagi.  Raviks  tabletid ( taas F__k!).  Kassikesel on kõht lahti, kondid klõbisevad naha all, õpi või anatoomiat ja me anname tablette!! No, aga meile üteldi veel lohutavalt, et eks tulge homme siis tagasi kanüüli panema ja tilka tegema ( ja uuesti F___k!).

Kaalutlesin tõsiselt võimalust meie heategija ja tohtri väljakutsumist pühadelaua tagant, aga siis korjasin ennast kokku ja asusin tööle kallale.  Iga kahe tunni järele süstisin 30 ml soojendatud Na Cl 0.9 % lahust turja naha alla ja soojendasin, söötsin tibatillukeste portsudega, andsin glükoosi, vitamiinipastat.  Tasapisi seisund paranes.

Mõni tund tagasi pesin kiisu puhtaks, kuivatasin puhuriga ära ning tõdesin, et loomake on kõige kiuste juurde võtnud ööpäevaga 147 grammi, enamus loomulikult vesi, aga valkude lagundamine organismi poolt  on samuti peatunud.

Väike Ime 24 tundi hoiukodus

Küünemusta võrra stabiilsem seisund rahustas veidike ning ma ei hakanud loomatohtrit segama.  Tegemist siis kassipoisiga, kes sai endale nimeks Ime.

Süüa! Süüa!

Ime ta ongi, sest mille peal ta viimased päevad küll elas, ei suuda ma mitte üldse mõista. Praktiliselt kogu lihaskonna  on organism elutegevuseks  sulatanud. Käpakestel on näha luudevahelised lohud, roidevahemike lihased on nii kuivetunud, et roiete vahel on suured lohud.  Ime ise on aga jutukas nurrmootor, kes on tänulik iga liigutuse eest. Ülimalt sõnakuulelikult talub ta kõiki protseduure.

Tahan ellu jääda kõigi kiuste!

Loomulikult ootavad Imet ees  tõsised ravikuurid ja meid pirakad kliinikuarved, aga elutahe on pisikesel võimas.  Täna öösel jätkame vedeliku manustamist ja muid vajalikke ravi-ning hooldusprotseduure. Mina aga muigan, sest mulle tuli  aastavahetusel  külla pisike Ime 🙂

Pisike Ime

Ps: Uue Aasta esimesel päeval läks uude koju Johanna. Ta sai erialasele tööle- ühest natuke inimpelglikust kassilapsest tuleb nurrmootor kasvatada.  Seda Johanna meil Linnu peal trennis, seega kogemused on tal juba olemas. Pealegi, vajati üht hella nurrmootorit, kes poeb kaissu ja seda Johanna teeb täies mahus.  Temale algas  uus aasta tõesti uue algusega.

Järgmisel päeval.
Ime oli kliinikus terve päeva ja sai ravi. Mina siis jätkan.  Kiisul oli väike palavik, mis on mõnes mõttes hea, sest palavik on organismi kaitsereaktsioon võitluses infektsiooni vastu. Täpsemalt, nüüd on kehal jõudu natukene haigusele vastuhakata. Ettearvatult vahetati tabletid süstide vastu ja veeni loomulikult. Muuseas, kassipidajad! Selle tarkuseterakese võiksite endale meelda jätta:

Kui loomal on kõht lahti, siis imendumine on häiritud ja suukaudsed ravimid  seetõttu ei toimi!! Kõige toimivam on veenisisene manustamistee, järgmine  juba lihasesse ja naha alla. Ja loomulikult vedeliku ning glükoosi asendamine veeni kaudu.

Igatahes, kiisu võttis ka kliinikus juurde 100 grammi ning nüüd on kanüül sees ja ravimine lihtsalt puhas lust. Imekese hea söögiisu  julgustab lootma parimat.

Eks varsti uued uudised.

Teeme lahti saabunud pühadeläkitused.

On aeg teha kokkuvõte aasta tööst ning avada ka kõik  pühadekaardid uutest kodudest. See on maailma vahvaim tegevus, nii et alustame:

HERTTA/ Piiriveera on kahtlematult kõige enam rahvusvahelist karjääri teinud kiisu. Nüüdseks on ta võitnud esikohti juba mitmel rahvusvahelisel kassinäitusel Soomes.

Piiriveera hoiukodus aasta tagasi

Selline on Hertta nüüd. Pilt on tehtud suvel, aga ma ei kujuta ette, milline on tema kasukas praegu – talvel.

Hertta suvel 2013.a

Hertta suvel 2013.a.

Samast Seto kuningriigi perest tuli ka teine teade.

MAUSI / Võõpsu

Mausi (endise nimega Võõpsu) pidas oktoobris oma esimest sünnipäeva,
tänaseks päevaks oleme temaga koos samuti juba terve aasta elanud.
Kiisupojast on kasvanud igati korralik ja kena kassihärra. Iseloom on sel
loomal laitmatu ja närvid raudsed – isegi mina olen laste peale rohkem
vihastanud kui Mausi. See-eest on ta paar korda vanemale kassile oma
mängulustiga närvidele käima hakanud, aga siis on ta kiirelt paari kõhiseva
häälitsusega paika pandud ja elu on jätkunud endist viisi.
Tundub, et kõige rohkem meeldib Mausile magada. Külmkapi otsas pesas
(mõnikord koos Lummiga), lambanaha peal, laste nukumajas, puhta pesu
hunniku otsas jne. Praegu magab ta mu seljataga. Aga õues on Mausi
eeskujulik ja osav hiirekütt. Isegi mutid saab kätte. Tänu Mausile oli aias
nii mõnigi mutimullahunnik vähem. Aga kui kevadel linnu kinni püüdis ja
lapsed kisama pistsid, lasi saagi elusalt minema. Vot selline tore kass on
meil. Tänu teile!:)

Toredaid 2013.aasta viimaseid päevi ning armastuserohket uut!

Mausi pere

Mausi pühadetervitus.

Sellised me olime kui hoiukodust lahkusime

Võõpsu hoiukodus

Kauni tervituse saatis  PIKSEL/ Gamma; kellest on sirgunud suur ja väärikas kassihärra

Pikseli pere pühadetervitus

Minu imelaps Pöial Liisi saatis samuti hoiukodule tervisi. Titeeas mitu korda surma trotsinud kassilapsest on kasvanud väärikas pereliige. 

Pöial Liisi pühadetervitus

Aga sellised me olime:

Pöial Liisi titena

Tema ellujäämine oli üks vähestest imetrikkidest, mis hoiukodus korda läks- ta jäi ellu vaatamata sügavale alakaalulisusele ja isegi hoiukodusse sisseimbunud katkupisikule. 

Imekauni läkituse sain ka MUSTU perelt.

 Saadan Teile mõned pildid Mustust kelle me saime Teie käest 14.11.12

 Oleme väga õnnelikud selle väikese pahareti üle.

 Hetkel kaalub ta 3,6kg Kõik vaktsiinid tehtud ja ta tunneb ennast väga

 hästi.

Sõbrad koos

Aga üht ei oska hoiukodu küll arvata. Kust see kiisu nii pika saba sai???

Saba!!

Taas hoiukodu lutilaps, kes sõitis isegi kiirabis kaasas kui meil teda lutitada vaja oli. Selline siis olime hoiukodus

Mustu lutilapsena

Südame tegi soojaks ka Kalma Kati perelt saadetud pilt.  Mul jäi süda valutama, kuna Kati transpordikonteinerisse panek oli kõike muud kui säästev, aga saadetud pildil tunneb Kati ennast nii hästi, et kõik hirmud haihtusid. Kati küsib jälle pai ja areneb kiiresti edasi hirmunud “saunanaisest” vahvaks pereliikmeks.

Kalma Kati koos oma uute sõpradega

Hoiukodus saab peagi aastaring täis.  Tahaks kõigile inimestele avaldada suurt tänu.

Aitäh kodudele, kes meilt endale pereliikmed adopteerisid. Hoiukodu ootab alati rõõmuga pilte  endistest kasulastest.

Aitäh inimestele. kes toetasid annetustega. Tänu teile on meie hoolealustel alati olnud kvaliteetne toit, liiv, kraapimiskonstruktsioon  ning hoolitsevad loomatohtrid. Aitäh teile, kes te tulite appi kui oli vaja hädatransporti kassilaste kiireks ning elupäästvaks sõiduks nii kliinikusse kui Eestimaa erinevatest paikadest Tallinna. Aitäh nende kanakeste eest, mida tõite kui broilerite ” käive” kassipoegade kõrgperioodil ületas hoiukodu materiaalse võimekuse. Nii kesklinna hoiukodu kui Kassiabi on teile väga, väga, VÄGA tänulik.

Ilusat Vana Aasta lõppu teile ja eriti kaunist UUT AASTAT!

Head Uut Aastat!!

 

Päkapiku jõulumuinasjutt

Täna- Jõulu esimese püha õhtul läks Päkapikk oma uude koju.  Kas on veel keegi, kes ei usu imedesse? Enam sümboolsem üks asi olla ei või.

Ilusat pikka ja õnnelikku kassielu sulle- Päkapikk!

Nii võiks alata jõulumuinasjutt:

Oli üks noor pere, kes igateses endale  musi- ja kaisukassi, sest nende lapsepõlves olid loomad  pereliikmed, keda hoiti ja armastati.

Oli mustvalge kiisu, kes pressis ennast külmas ja märjas Eestimaa talves ühte majja, kus elaksid inimesed, kes mõistaksid kassi muret, tal ei ole enam kodu.  Selles majas, kuhu kiisu puges, elasid just sellised inimesed, kuid neil oli juba palju loomi, aga nad teadsid, et on olemas Kassiabi ja inimesed, kes ei jäta  kiisut õue ja telefon, mida võetakseka õhtul hilja.  Kiisu toodi hoiukodusse, eemale näljast ning haigustest.

Kui saabusid jõulud, muutus noore pere igatusus oma kiisu järele vastupandamatuks. Hoiukodus ootas noor kassike, kellele pandi nimeks Päkapikk, pikisilmi oma päriskodu.  Siis nad kohtusid, jõulu esimesel pühal- kiisu Päkapikk  ja noor pere. ” Kas sa tuled meie pereliikmeks, kiisu?” küsis perenaine.  Päkapikk nurrus jaatavalt. Ja läksidki nad oma koju, piparkoogilõhnalisse ja küünlasäras tuppa kuuse juurde.  Päkapikk oli väga õnnelik, sest ta sai nii palju tähelepanu kui ta igatses ja pere oli õnnelik, sest kiisu armastas nende hellitusi  ning nende voodi oli tema arvates väga pehme,

Ja nii nad elavad õnnelikult aegade otsani.

Jõulumuinasjutt

Kolmas advent

Selgub, et päkapikk toob igal nädala kellelegi uue kodu. Seekord leidis oma kodu Kalma Kati- minu isepäine kasstüdruk. Kui kõik läheb väga hästi, siis  inimeste maailma aitab teda sulanduda kaks ülisõbralikku kassiteismelist. Seda Kati vajab rohkem kui õhku.  Uude kodu saatmisest kujunes aga välja tõsine iseloomude tuleproov. Nimel, Katile assotseerus konteinerisse minek valusa ja ebameeldiva  operatsioonikogemusega kliinikus. Küll me proovisime heaga. Play spray. mis muidu tõmbab kiisud enda poole nagu magnetiga, meelitas kasti nii meie muidu ettevaatliku Pantri ja siis Tiiu, aga kes ei vaadanud konteineri poolegi, oli Kati. Järgmisena läks kasutusele suletutt ja laserpointer. Taas tuli kastis väljakallata kõik teised kiisud peale Kati. Mängisime oma pool tunnikest ja siis ohkasime.  Tuli rakendada  karmimaid meetmeid. See sama Kati, kes õhtuti minu peal aeleb ning  kaissu poeb, käitus nagu ehtne saunanaine- riiakas, kuid kindlameelne.  Lõpuks surusime  jonnipunni koridori, kus tal õnnestus ennast peita mööbli alla ning abikaasal tuli pool kappi lahtilammutada.  Ja siis saabus hetk, mida ma ilmselt kaua ei unusta. Kati tuli mööbli alt välja, vaatas ringi, nägi, et peita pole kuskile, ohkas ja heitis minu poole pilgu, kus oli sügav pettumus ning hukkamõist; ” Ka sina, Brutus! “.  Selle peale astus Kati väärikalt konteinerisse ning puges kõige taha. Kui tal oleks olnud käppade asemel käed, siis oleks ta ilmselt  ukse ka enda järel kinni tõmmanud.  Uhh! No tundsin ennast ikka reeturina küll.  Nüüd siis süda natuke valutab. Pere on Katil kogenud kassiarmastajad, aga kas kõik sujub ikka nii nagu vaja. Ootan hingevärinaga uudiseid.  Mul on usku sellesse peresse, sest perenaise tunnistas heaks loomaarmastajaks….. minu psühhoanalüütikust doktor-kass Panter.  Ei ole mina eladeski näinud, et Pantu oleks nii julgelt võõra inimesega suhelnud või pai nurunud. Tõttüteldes oleks Panter ise hea meelega kaasa läinud, konteinest tuli teda pidevalt väevõimuga välja ajada.  Sellist asja ei ole kesklinna hoiukodus varem nähtud.  Pantu kiitev hinnang adopteerivale perele julgustab, et Kalma Kati kasvatatakse kiiresti vahvaks kiisuks vahvate mängukaaslaste abiga ja pere kannatliku meelega.

Mul on veel toredaid uudiseid. Tiiu on muutunud suurepäraseks musikassiks, miilustiseks ja mängulõviks.  Süles istub ta juba nii minul kui abikaasal. Saba on pidevalt kaardus selja peal  kuni kuklani ja ta meenutab kehahoiult pigem oravat, ainult värv ei klapi.

Tiiu mänguhoos

Igasugune kõhklus on kadunud hetkest kui käsi üle kiisu selja libiseb.  Pai! Veel, veel! Lõua alt sügamist ka, paluks ja kiiresti! Tiiu ei ole suur krutskimeister.  Raamatud püsivad riiulis paigal  ja munavärvimiskomplekt ei maandu ka enam kõige kõrgemalt köögi riiulilt pidevalt põrandale.

Tiiu ootab suletutti

Seega, Tiiu on koduvalmis. Ilmselt  kolib ta homme suurde kassikodusse oma kodu ootama, sest hädalisi on ukse taga murdu ja hoiukodu tahab aidata võimalikult paljusid  külmas niiskuses tühja kõhtu kannatavaid hädalisi.

Kus on minu kodu??

SEINE on aga otsustanud akanalaua peal juba päkapikke passida, et saaks oma kodu  kohe sussi seest ärakahmata 🙂

Kus sa oled. päkapikk?

Ma ei väsi kordamast, et Seine on maailma kaunima kasukaga daam, kelle tualeti korrastamine võtab parasjagu aega ning kannatust ja mille korrashoiu osas on meil Seinega mõnevõrra erinevad arusaamad 🙂 .  Üldpilt on aga selline nagu näha ja minu meelest ülimalt kaunis. Mis te arvate?

Puuris  on mul aga üks kostiline, kes veel piparkooke oma perega  maitsta ei saa.

LINNU on  lehmalapiline 5 kuune kassike. http://www.kassiabi.ee/index.php?1021122710577228

Tema iseloomustamiseks sobib enim sõnapaar- ei vedanud.  Nimelt on Linnu üks kolmest räästpääsukesest, kellest on juttu ka Kassiabi tutvustuses: http://www.kassiabi.ee/index.php?1010271

Kolm kassilast sündisid Kadrioru maja räästas. Ati ja Ats  kukkusid väikesena alla maa peale ning kassiabiline sai kohe jaole.  Pole mingit probleemi  sotsialiseerida 5-6 nädalast kassititte. Üldiselt paar päeva ja meil on  sõbralikud nurrmootorid olemas.  Linnu aga ei kukkunud alla ja tema saadi kätte alles 4, 5 kuusena. Kassiema oli jõudnud lapsele  õpetada, et inimene on kuri ja mõni kiisu omandab selle õppetunni kohe hästi põhjalikult.  Kahjuks hakkas meie räästapääsukese  tervis ka streikima ning ta viibis  paar päeva kliinikus.   Nüüd on ta juba mõnda aega  kesklinna hoiukodus. Alguses oli asi üsna nutune.  Kiisu istus  liivakastis ja  inimese liginemisel  muutus kivikõvaks ning mängis surnut.  Õnneks  meeldis talle ka papist kast, mille me kohe puuri panime ja kuhu ta kolis. Kastis sai teda ka puudutada, aga ikka oli see kangestunud kass, keda ma puudutasin. Nüüd on tekkinud  areng.  Linnu  julgeb minu juuresolekul kastist lahkuda ja täna esmakordselt ronis ta mööda puurivarbaid ülesse. Esmakordselt julges ta ninaga puudutada avatud käe sõrmi ja näuguda ehk suhelda. Kõik see võtab aga aega ja aega ning kannatust.

Sotsialiseerimine võtab tänaval kasvanud kassil pideva tegelelemisega hoiukodus aega:

5-6 nädalasena – keskmiselt nädal, harva kaks.

4- 5 kuusena kuusena mitu kuud kuni aasta ( vaata Milda ja Tilda lugu)

6 kuuse või vanemana- mitu aastat ja vaatame tõele näkku- mõnda ei õnnestu sotsialiseerida mingil moel, kurjamiks ta  jääb.

Oi kui hirmus asi- kaamara.

Seega, vaesel Linnukesel ei vedanud kui tema saatust võrrelda vennakseste Ati ja Antsuga, kes  kodus  pererahvast oma karvase käpa ümber mässivad ja pehmetel patjadel head paremat maiustavad, aga võrreldes tuhandete teiste külmas talves  lõdisevate kiisudega on ta ometi ropult vedanud.  Kõht on täis ja Play Spray´ga immutatud mänguasjad lihtsalt nõuavad, et neid käpaga veeretada. Hirmus on inimene küll, aga see, mida ta pakub on fantastiline- sink 🙂  .

Ja nii tuleb Linnu päris lähedale, vaatab mind puurivalt oma smaragdroheliste silmadega ning ilmselt mõtleb: ” Kes sa oled? Kes sa minu jaoks oled? Kas sa tahad minu jaoks olla? “.

Täna süütan ma  oma kolmanda küünla. On lootuste aeg- inimestele ja loomadele. Kas me tahame olla üksteise jaoks, kõigi elavate olendite jaoks?

Ilusat imedeaega!

See käis küll kähku!!

No küll päkapikud on ikka kiired tegelased! Tarvitses mul ainult nende abi järele õhata kui – HOPSTI. Esimene kodu oligi sussi sees.  Täna hommikul läks oma päriskoju VIIU 🙂

Tuult tiibadesse, ja pikk pai kaasa!

Ma kohe kiiresti kirjutan päkapikkudele lisaks ka veel ühest kodu otsijast. Meie näitusekiisu MEMMEMUSI otsib erilist kodu.  Temal on hädasti vaja kaaslaseks üht vahvat kiisut. Muuseas, MEMMEMUSI iseloom on absoluutselt näitusekassi oma. Temaga võiks lüüa kinni nii mõnegi kassinäituse.

Prints Memmemusi otsib oma lossi!

Pikk paus- blogis, mitte hoiukodu töös.

No nii pikka pausi ei ole blogimises veel ette tulnud. Enesekaitseks võin  ütelda, et kõik mis si—-i võis minna, see si….i ka läks. Õnneks minu enda ja mitte mu hoolealustega 🙂

Kõik algas kiirabivalve ajal. Oli hästi närviline ja purskuvate emotsioonidega kutse ning selle ajal lõid järsku suured tahmalärakad silmade ette. Sadas nagu  süsimusta lund ja see tähendab, et silmadega on jama. Korraliku kodanikuna ronisin siis hommikul silmaarsti EMO-sse, istusin tunnikest 3 ja sain jutule. Tohter vaatas ja ütles, et on vaja teha  laseroperatsioon. Lähim aeg oli kolme nädala pärast. varem ei mingit lootust. No ootasin siis, ekseldes pidevalt tahmalärakate vahel. Asi läks aga pidevalt hullemaks.  3 nädala pärast selgus, et nüüd oli  silmapõhjas juba  “auk” ning soonkest kobrutas üleval ka selle ümber ähvardades jätta mind pikasesse pimedusse. Ja siis see algas- 1-2-3-4-5 operatsiooni ning nüüd võib ehk kindel olla, et” auk” enam suuremaks ei kärise.

Kogu sellest loost tekkis vaid kiuslik mõte. Me räägime kokkuhoiust meditsiinis, vähe arste, pikad ooteajad jne. Üks laseroperatsioon pidi maksma haigekassa hinnakirja järge 2000 €.  Kui operatsiooni oleks saanud teha mõne päeva jooksul, oleks see maksumaksjale läinud  2×2000€.  Tänu sellele, et meditsiin on poliitikute poolt nii efektiivseks (odavaks) timmitud, kulus minu nägemise taastamiseks 5×2000 €. Kokkuhoid missugune 🙂

Sellest oli veel vähe. Lõpuks  otsustas tööandja koondamiskirvega vastu kukalt ka äsada. mis  ei kiirendanud kohe üldse paranemist ja halvas igasuguse kirjutamise positiivsetel teemadel.  Õnneks kannatas vaid blogi ja mitte kiisud.

Seega, jätkame sealt kust meie lugu pooleli jäi.

Oma päriskodu on vahepeal leidnud:

SPARTACUS !!!!  Tal on kaaslaseks vahva kutsa, keda ta juba kindlalt kamandab. Saatis  kodust ilusa pildi, aga kahjuks ei tee  arvuti seda lahti ja nii ma teile näidata ei saa- nuuks.

PRINTS on samuti uues kodus. Temal on Nõmmel suur häärber. Ehk varsti tulevad ka pildid.

Kodu ootab MEMMEMUSI.

Memmemusi

No ei saa mina aru  kus on inimeste silmad!!  Ülihästi sotsialiseeritud musirull.  Ega kiisude seas pole just palju nn näituseiseloomuga kiisusid- Memmemusi on seda ülimal määral.  Kõik inimesed huvitavad, absoluutselt kompleksivaba kassipoiss. Kui Eestis jagataks kaverikissa sertifikaate, siis oleks tema pretendent.  Rõõmurull ja miilustis……. aga. Ta on ju pubekas!  Pisikesed punased pahandusesädemed on samuti silmades.  Tass kukkus maha. Kes tegi? Memmemusi istub riiuli peal ilmsüütute silmadega, ainult raputab veidike käppa.  Miks see lill nüüd järsku aknalaualt maha pudenes?? Kes? Memmemusi lamab rahulikult padjal kamina ees, ainult kuklakarvades on veidike mulda.

Memmemusi

Tahaks riielda, aga siis poeb  kiisu sülle ja päris kaenla alla, lülitab nurrmootori sisse ja võtab “emme”  kaelast käppadega kõvasti kinni. No ja ongi inimesega kõik.  Eks neid krutskeid  jääb mõne aja pärast vähemaks. Meil on ju alles teismeline.  Iga külaline tuleb üle vaadata, süles vaja istuda, ninaga kõrvaauku puurida ja pai nuruda.  Muuseas, Memmemusi antakse ainult tubaseks kassiks, sest sellel  kiisul puudub igasugune ohutunne.  Aga kas te mäletate, milline oli Memmemusi pärast katku põdemist? Ei mäleta. Kaalus ta täpselt 320 grammi- luukerest surmakutsar.

Memmemusi pärast katku 

Nüüd on ta vaktsineeritud ja kiibitud, terve , elurõõmus ülivõrdes  lohutaja, suhtleja, seltskonnahing.

Ainult ülivõrdes kodu, palun!!

Uudiseid on ka kesklinna hoiukodu kasvandikelt.

FREDDY käis täna  operatsioonil. Vaktsiinid on ta juba ammu saanud, kiip samuti paigas.

Freddy on anastanud perenaise kampsuni

Freddy on üks vähestest kiisudest, kelle kasukas on täiesti pehme nagu siid. Ei ole ma veel sellist pehmet kasukat katsunud, läikiv ja üli-, üli- pehme. Ka Freddy iseloom on muutunud pehmeks. Mina võin temaga teha juba kõike- võtta sülle, silitada igalt poolt, ka kõhu pealt, kõndida kiisu süles, no mida iganes. Vastuseks vaid kõva nurr.  Täna kliinikus selgus aga, et koore alla on ikka vitamiin ka peidus.  Hakkas  assistent Freddy´t täna siis konteinerist välja sikutama ning Freddy virutas päris tõsiselt käpaga.

Freddy

Ju ta siis oli tõeliselt hirmunud, sest kodus ei ole ta kordagi vaenulikkust ülesnäidanud, ei minule ega abikaasale.  Poisil on muidugi  nii palju vanust, et hormoonid  on ka tasapisi  mõju avaldamas, aga nüüd läheb Freddy´l  iseloom mahedamaks. Juba käis õhtul taas  mitu korda pai lunimas ning sülle küsimas. Kõige parem osa ööst  on see kui Fredddy tuleb voodisse ja ronib enesekindlalt kõhu peale nurruma. Eriline elamus on paitada tema siidpehmet kasukat ja unistada..

Vaikielu raamatute ja kampsuniga

Freddy otsib  rahulikku kodu, kus oma naljaka turriskarvalise ninaga uhkustada, hiirtele säru teha ning armsaks nurrmootoriks  saada.

KALMA KATI – täna sai ka tema steriliseeritud, vaktsineeritud on ta ammu. Süsimust teismeline plika

Kati

Kati on kasvanud suuremaks ning saab väga hästi läbi hoiukodu perenaisega.  Õhtul lausa elab seljas, ma ütleksin. Pai vajadus on suur, nurr veel suurem, aga esialgu Kati seda rõõmu teistele veel ei kingi.  Pai laseb abikaasal  teha kui ta midagi head pakub.  Tema vajab kodus veidi tõrksa taltsutust, aga hell kodukiisu on temas täies mahus olemas. Natuke aega on vaja.  Tee tema südamesse käib maiustuste ja mängu kaudu.

Kati ja Freddy mänguhoos

Üks vahva kaaslane kuluks Katile ka ära.

See pole aga kaugeltki kõik:  Alles see oli kui kolleeg kisas Kiilis nii kõvasti, et see Keilani vastu kajas. Tema suvemaja kuivkäimlasse õues oli kuri käsi poetanud kaks kassipoega.  Kas pole tore koht? Välja ei saa, võimalus vaid minna alla ja seal uppuda.

Tiiu Kiilis pärast päästmist

Kolleeg laskis kassilapsed kempsust välja, aga minna polnud neil kusagile.  Nii nad siis nukralt konutasid ja küsisid süüa. Kiisu sai endale nimeks Tiiu. Ta natuke kõhkleval seisukohal inimeste suhtes, kuid see on ajutine, sest pai meile tegelikult väga meeldib.

Viiu kohe pärast päästmist süles

Seevastu puudusid Viiul igasugused kõhklused inimese suhtes, kohe oli vaja minna sülle nurruma. Sellina ta ongi- suure paivajadusega kleepkass. Ettevaatust, võib oma agaruses talla alla sattuda!

Viiu poseerimas

Tegelikult ei oleks tohtinud katkukarantiinis hoiukodu sellised pubekaid võtta, aga kui kohta pole ja  pererahvas enam suvilasse ei tule ning kodus on neil juba n+1 kassi. siis ei ole just eriti valikuid. Mõni tund hiljem tuligi tohter vaktsineerima ja selle hädavaktsinatsiooniga on lood nagu nad on, elupäästev protseduur, millel on oma riskid. Igatahes kukkusid kiisud mõni päev hiljem oksendama ja maandusid kliinikusse.  Katk, kui see ikka oli katk ja mitte vaktsinatisooni reaktsioon, möödus mõne päevaga. Nüüd on plikad terved, kuid  ühekordne ussirohi on ilmselgelt vähe. Ravi tuleb korrata mitu korda.

Viiu mõtisklemas

Üldiselt  otsib Viiugi kodu, kus puudub õrn ja hell kiisutüdruk.  Tiiu aga vajab veidi hoiukodu sotsialiseerimiskursust.

Tiiu palmi all

Praegu ilutseb Tiiu toataimede lehtede all ja mõtiskleb teemal: mida kujutab endast kahejalgne, kellel nimeks inimene? Sõber või vaenlane? Kindel seisukoht temal veel puudub.

Lõpetuseks üks unistav Seine, kellel oleks juba ammu aeg minna oma päriskoju:

Miks keegi ometi mind ei märka??