Kõhh! Kõhh! Turtss!!

Kassiabi FB lehel oli alles hiljuti teade suurest päästeoperatsioonist Sõbra tänaval tubli majaomaniku õuel.  Pärast muretsemist ning närvikulu õnnestus edukalt püüda kassiemme ja 4 pisikest kollast  4 nädalast karvapalli. https://www.facebook.com/media/set/?set=a.632865676804239.1073741904.167866536637491&type=1

Kõik see pere on kesklinna hoiukodus kosumas ning kasvamas.  Esialgne informatsioon oli, et kassiema on pelglik kiisu.  Pärast ehmatuse vaibumist selgus et suuremat miilustist, kaisu- ning paikassi ei ole üldse olemas. Kiisuema, kes sai päästjate poolt nimeks Wendy, on ülimalt hea emme ja sotsialiseeritud  kodukiisu. Ronib esimesel võimalusel sülle, nurrub ning nühib ennast kõigi teda paitavate inimeste vastu.  Kompleksivaba nagu päästetud kiisud kaugeltki kõik ei ole.

Kiisuemme Wendy

Hetkel kui ta konteinerist oma elamisse sai kolitud, hakkas ta kohe pai nuruma.  Teisest konteinerist pandi tema juurde ka pisipojakesed ning õnneks  leidsid kõik neli kiiresti tissi üles.  Ohh! Läks kohe kergemaks.  Paari tunni pärast vaatasin oma uusi üürnikuid ja siis ootas mind üllatus.  Pissikasti taha piidlesid mind  8 sinilillesinist silmakest ning neli pärani suud- Kõhh! Kõhh! Tsuhh!  Kassipoega pole olemaski, aga kõik see mees näitasid oma ülimat põlgust kahejalgsete olendite vastu.

Hommikul tuli abikaasa kiisusid vaatama.  Üks kassilaps julges  sõrmeulatuses resideeruda.  Kassike tõusis kahele käpale, sisises, turtsus ning äsas käpaga.  Tegelikult lõpmatult koomiline, sest need vaprad võitlejad kaaluvad vaevalt 550 grammi. Nüüd on mitu päeva möödas ja minu peale enam palju ei sülitata. Ainult ainuke kollane tüdruk kostitab mind veel puuris sõimuga. Täna said nad siis ka pildile võetud.  Esialgu pole neil nimesidki, aga ühe tita nimeks saab Jonny ning temast tuleb meie Luige  kodu päriskass- Vikerkaaremaale lahkunud  18 aastase  Jonny järglane.

Kollane galerii

Praegu on meie suhted paranenud nagu relvadega rahu või nii. Ainult Xena ehk ainuke  tüdrukutirts  sülitab veel seni kuni sülle saab. Kaks kiisulast söövad natuke lisaks, kuid teised on  kindlalt veel tissiusku.

Kollane galerii

Puuris toimub tõsine maadlusmatš ehk kõik kõigi vastu, aga palli liigutamine pakub ka väheke huvi ning suletutti tasub väheke  käpaga katsuda.

Kollane galerii

Kollane mängupart on tõsine vastane. Kõik neli üritavad seda enda poole tirida, paraku igaüks ise suunas ja tulemuseks ei liigu see mitte üks raas.  Pehme mänguasja peal tuleb uni ka magusam kui  mujal.

Kollane galerii

Järgmine pilt on aga Xenast ja annab päris täpse pildi, et hetkel ta veel inimese  läheduses ennast hästi ei tunne.

Xena

Aga leplikum on ta minuga juba oluliselt. Esialgu  veel vaid minuga.

Aga mina ei karda sind enam

Mõne päeva pärast oleme ehk saanud kiisuperega nii headeks sõpradeks, et  leiame neile ka nimed, aga  ilmselt vajame erinevat värvi lõngasid, sest tegelikult on  nad lootusetult sarnased 🙂

Kollane galerii

Mustakivi turuvarblased

Tere jälle! Mõnda aega  saab kesklinna hoiukodu teha oma vabatahtlikutööd Eestimaal.  Tervis vedas natuke alt ja nüüd ei jää muud üle kui ravimeid võtta ja järgida ettekirjutust- ei mingit stressi. Ja milline tegevus toob kaasa kõige enam positiivset emotsiooni? Õige, kiisud. On ju kassipoegade hooaeg.  Mõned koolitused nendele kes tõesti tahaksid esmaabi õppida võiks ka teha, aga rõõmurullid koduses majapidamises on parim mis selles natuke sandis situatsioonis teha saab. Seega, kassisõbrad, kõrvad kikki, meil on palju positiivseid uudiseid.

Lasnamäe turg on üks huvitav piirkond kus loomapidamine meenutab  möödunud sajandi seistsmekümnendaid ja seega tuleb  igal aastal Kassiabile hoolealuseid Lasnamäe turult. Nii maandusid pisikesed triibikud kõrval paiknevasse Mustakivi loomakliinikusse, kus praktiseerib suurte teadmistega ning väga sooja südamega dr Larissa.  Igatahes  vajas meie ühingu  üks võtmetohtritest abi, sest Lasnamäe turult toodi kliinikusse neli karvapalli, viies oli juba oma lõpu leidnud autorataste all. Tited on pisikesed, vaebalt neljanädalased ning polnud ka üldse kindel kas nad süüa mõistavad. Kassiema taas kinni püüda ei õnnestu, sest turunaised on kindlalt veendunud, et talle meeldib poegida ja elumõnudest osa saada  😦

Nii, maabusid siis neli sagriskarvalist titte kesklinna hoiukodusse , kus neid sööma tuleb õpetada. Õnneks  ei vajanud lapsed eriti lutitamist ja näitasid et söömine on tõesti see tegevus, mis toidab.  No ja siis saabus minu tütar koos saatjaskonnaga täis meelekindlust neljast kassititest kassid kasvatada.  Mõned päevad on möödas ja  titad söövad ning hommikused kaalumised näitavad, et igapäevane kaalutõus on ca 20 g, kastisisu on laitmatu ning elurõõmu  jagub. Saame siis tuttavaks.

Kollase  paelaga märgistatud KARMEN- modellikallduvusega tüdrukutirts, suur rändur ning kaamera sõber.

Karmen

Ise teab ta täpselt, et on nii nunnu kui üldse olla võib ja demonstreerib seda  kõigile. Sotsialiseerimist ei vaja, kõik on olemas ja kaalu 550 g.

Karmen

Vajab vaid kasvamist ning seejärel parasiiditõrjet. Silmad on meil puhtad ja mängulusti jagub mitme eest.

Suur väljakutse- pepu peab puhtaks saama

Kõige rohkem oleks praegu emmet vaja, et saaks  oma pepu kuidagi puhtaks, aga me õpime ja tasapisi tuleme ka toime strateegiliselt olulise tegevusega.  Nii nagu inimlastel, vajavad  igapäevatalitused ka loomalasteel õppimist.

Karmen

Rohelise paelaga märgistatud NIHVERDIS. On sellel plikal alles suur reisimisvajadus. Kõik vajab avastamist, käpaga katsumist, ronimist.  Tegemist on nii palju, et kaamerasilm ei jõua järele.

Nihverdis

Tundub et tuleb pikema karvaga suur mängulõvi.  Kuhu saaks ronida? Mida avastada?  Kohe kiiresti!

Ühe peo kass 🙂

Pai meeldib ka väga, sügamisest rääkimata. Nii et sotsialiseerimist ei vaja- kõik on olemas, Kaal 545 g.

Palun pai!

Paitamise ajal püsin Nihverdis isegi paigal.

Ilma paelata- TILLU, kõige pisem  kassilaps, aga söögiisu on väga hea ning  Tillu on kindlalr veendunud, et  kasvab kiiresti oma õdedele järele.

Tillu

Natuke tumedam  pisikiisu, kelles rohkem naiselikke nõkse kui teistel kolme peale- nunnude pooside võtmisega.  Süles on inimese tähelepanu võitmine käkitegu. Proovib ka nurruda, varsti murrab kahejalgsete südameid nagu loogu.

Pall- vaatame kas veereb.

Kaalu oli eile hommikul 460 g ja see tõuseb igati korralikult.  Maadluses kipub Pisike veel teistel allajääma, aga  kõikvõimalikud veerevad objektid on  vahvad.

Sülle!!!

Oranži paelaga pikema karvaga- KÄÄKS.  Kaalu pea 500 g.  Manipuleerimise meister. kes kasutab inimese tähelepanu võitmiseks oma häält.  Kui ei saa mida tahab, siis päästab valla ehtturuliku kisa, mille peale peab kohe tähelepanu saama, sest kaua sa seda lihast ning luust läbikiäivat sõimu ikka kannatada jaksad 🙂

Kääks

Tarvitseb vaid tuppa astuda kui Kääks lööb registrid lahti ja esimene, kellega tegelma hakatakse on seega loomulikult Kääks.

Kääks lammutab toidutopsi

Miski ei takista uurimast kõike mis veereb või mida saaks hambaga katsuda. Kutsub pidevalt õdesid maadlusele ning näitab üles erakordset visadust  ronimisel. Väike kukkumine ei saa ju mingil määral seiklushimu vähendada. Kui aga inimesel tekib hull tahtmine teda mõnest  ohtlikumast paigast minema tõsta, siis vallandub vägev kisa, mis saab aga süles otsa.

Aga siin olen ma rahul!

Vot sellised tegelased siis. Koju minekuga läheb veel aega, aga broneerida saab küll.  Seni kasvatame turuvarblastest natuke suuremad  nurrmootorid.

 

Seine uues kodus!!!!!

Ma olen aegajalt jahmunud milline headuse ookean on tegelikult meie inimestes peidus. See on lausa jahmatv. Kirjutasin oma murekirja Seinest vaid mõni päev tagasi ja nüüd on meie Seinekene tõelises lossis. Eile õhtul oleks  tüdruk nagu midagi aimanud. Ta puges voodis mulle kahe käe vahele ning nurrus, nurrus lõputult.  Kammisin ta täna veel hoole ja armastusega ära ning lugesin peale ohtralt manitsussõnu, et ta ruttu stressist üle saaks ja käituks nii nagu ta minuga käitunud on. Seine vaatas mulle oma armsa mossis näoga otsa ja kuulas hoolega. Tegemist on tõelise unistuste koduga, mis põhiosas on kassivaba, kuigi üks armas külaline seal ikka vahel käib. Inimestel on aega ja olen kindel, et nad annavad ka Seinele veidi aega. Loomulikult  puges ta alguses külmkapi taha, kuid positiivne on see, et poole tunni pärast uuris ta natukene juba ringi.  Kuna elamine on nii suur, siis jääb kiisule esialgu avastamiseks pisike osa. Kui julgust juba tuleb, saab territooriumi tasapisi laiendada. Pidege nüüd  sõrmi ja varbaid, et kõik läheks kõige paremini. Enam ei sõltu midagi  hoiukodust,  Seine saatus on tema isiklikes käppades.  Olgu sul kapaga õnne ja kiisutarkust, vedamist oli juba niikuinii.

Ilusat ja pikka kassielu sulle, armas Seine!

Ime on terve ja uues kodus õnnelik

Aastavahetuse Ime on saatnud uuest kodust tervitused. Sent surmale võlgu luukerest on kasvanud suurepärane pereliige. Niisiis algas 2014.a tõelisselt suure asjaga- kindlalt päästetud IME

Ime, uue nimega Justin

Ime, uue nimega Justin

Ime, uue nimega Justin

Need, kes ei mäleta, milline ta aastavahetusel oli:

Ime varjupaigas

Hüljatud ning ka varjupaigas abita jäänud kiisupoisil on ees palju ilusaid aastaid koos oma perenaisega 🙂

Ausõna, vabatahtlikutöö hoiukoduna  on kõige ilusam tegevus maailmas!

Ime, uue nimega Justin

 

 

 

 

Teeme lahti saabunud pühadeläkitused.

On aeg teha kokkuvõte aasta tööst ning avada ka kõik  pühadekaardid uutest kodudest. See on maailma vahvaim tegevus, nii et alustame:

HERTTA/ Piiriveera on kahtlematult kõige enam rahvusvahelist karjääri teinud kiisu. Nüüdseks on ta võitnud esikohti juba mitmel rahvusvahelisel kassinäitusel Soomes.

Piiriveera hoiukodus aasta tagasi

Selline on Hertta nüüd. Pilt on tehtud suvel, aga ma ei kujuta ette, milline on tema kasukas praegu – talvel.

Hertta suvel 2013.a

Hertta suvel 2013.a.

Samast Seto kuningriigi perest tuli ka teine teade.

MAUSI / Võõpsu

Mausi (endise nimega Võõpsu) pidas oktoobris oma esimest sünnipäeva,
tänaseks päevaks oleme temaga koos samuti juba terve aasta elanud.
Kiisupojast on kasvanud igati korralik ja kena kassihärra. Iseloom on sel
loomal laitmatu ja närvid raudsed – isegi mina olen laste peale rohkem
vihastanud kui Mausi. See-eest on ta paar korda vanemale kassile oma
mängulustiga närvidele käima hakanud, aga siis on ta kiirelt paari kõhiseva
häälitsusega paika pandud ja elu on jätkunud endist viisi.
Tundub, et kõige rohkem meeldib Mausile magada. Külmkapi otsas pesas
(mõnikord koos Lummiga), lambanaha peal, laste nukumajas, puhta pesu
hunniku otsas jne. Praegu magab ta mu seljataga. Aga õues on Mausi
eeskujulik ja osav hiirekütt. Isegi mutid saab kätte. Tänu Mausile oli aias
nii mõnigi mutimullahunnik vähem. Aga kui kevadel linnu kinni püüdis ja
lapsed kisama pistsid, lasi saagi elusalt minema. Vot selline tore kass on
meil. Tänu teile!:)

Toredaid 2013.aasta viimaseid päevi ning armastuserohket uut!

Mausi pere

Mausi pühadetervitus.

Sellised me olime kui hoiukodust lahkusime

Võõpsu hoiukodus

Kauni tervituse saatis  PIKSEL/ Gamma; kellest on sirgunud suur ja väärikas kassihärra

Pikseli pere pühadetervitus

Minu imelaps Pöial Liisi saatis samuti hoiukodule tervisi. Titeeas mitu korda surma trotsinud kassilapsest on kasvanud väärikas pereliige. 

Pöial Liisi pühadetervitus

Aga sellised me olime:

Pöial Liisi titena

Tema ellujäämine oli üks vähestest imetrikkidest, mis hoiukodus korda läks- ta jäi ellu vaatamata sügavale alakaalulisusele ja isegi hoiukodusse sisseimbunud katkupisikule. 

Imekauni läkituse sain ka MUSTU perelt.

 Saadan Teile mõned pildid Mustust kelle me saime Teie käest 14.11.12

 Oleme väga õnnelikud selle väikese pahareti üle.

 Hetkel kaalub ta 3,6kg Kõik vaktsiinid tehtud ja ta tunneb ennast väga

 hästi.

Sõbrad koos

Aga üht ei oska hoiukodu küll arvata. Kust see kiisu nii pika saba sai???

Saba!!

Taas hoiukodu lutilaps, kes sõitis isegi kiirabis kaasas kui meil teda lutitada vaja oli. Selline siis olime hoiukodus

Mustu lutilapsena

Südame tegi soojaks ka Kalma Kati perelt saadetud pilt.  Mul jäi süda valutama, kuna Kati transpordikonteinerisse panek oli kõike muud kui säästev, aga saadetud pildil tunneb Kati ennast nii hästi, et kõik hirmud haihtusid. Kati küsib jälle pai ja areneb kiiresti edasi hirmunud “saunanaisest” vahvaks pereliikmeks.

Kalma Kati koos oma uute sõpradega

Hoiukodus saab peagi aastaring täis.  Tahaks kõigile inimestele avaldada suurt tänu.

Aitäh kodudele, kes meilt endale pereliikmed adopteerisid. Hoiukodu ootab alati rõõmuga pilte  endistest kasulastest.

Aitäh inimestele. kes toetasid annetustega. Tänu teile on meie hoolealustel alati olnud kvaliteetne toit, liiv, kraapimiskonstruktsioon  ning hoolitsevad loomatohtrid. Aitäh teile, kes te tulite appi kui oli vaja hädatransporti kassilaste kiireks ning elupäästvaks sõiduks nii kliinikusse kui Eestimaa erinevatest paikadest Tallinna. Aitäh nende kanakeste eest, mida tõite kui broilerite ” käive” kassipoegade kõrgperioodil ületas hoiukodu materiaalse võimekuse. Nii kesklinna hoiukodu kui Kassiabi on teile väga, väga, VÄGA tänulik.

Ilusat Vana Aasta lõppu teile ja eriti kaunist UUT AASTAT!

Head Uut Aastat!!

 

Kolmas advent

Selgub, et päkapikk toob igal nädala kellelegi uue kodu. Seekord leidis oma kodu Kalma Kati- minu isepäine kasstüdruk. Kui kõik läheb väga hästi, siis  inimeste maailma aitab teda sulanduda kaks ülisõbralikku kassiteismelist. Seda Kati vajab rohkem kui õhku.  Uude kodu saatmisest kujunes aga välja tõsine iseloomude tuleproov. Nimel, Katile assotseerus konteinerisse minek valusa ja ebameeldiva  operatsioonikogemusega kliinikus. Küll me proovisime heaga. Play spray. mis muidu tõmbab kiisud enda poole nagu magnetiga, meelitas kasti nii meie muidu ettevaatliku Pantri ja siis Tiiu, aga kes ei vaadanud konteineri poolegi, oli Kati. Järgmisena läks kasutusele suletutt ja laserpointer. Taas tuli kastis väljakallata kõik teised kiisud peale Kati. Mängisime oma pool tunnikest ja siis ohkasime.  Tuli rakendada  karmimaid meetmeid. See sama Kati, kes õhtuti minu peal aeleb ning  kaissu poeb, käitus nagu ehtne saunanaine- riiakas, kuid kindlameelne.  Lõpuks surusime  jonnipunni koridori, kus tal õnnestus ennast peita mööbli alla ning abikaasal tuli pool kappi lahtilammutada.  Ja siis saabus hetk, mida ma ilmselt kaua ei unusta. Kati tuli mööbli alt välja, vaatas ringi, nägi, et peita pole kuskile, ohkas ja heitis minu poole pilgu, kus oli sügav pettumus ning hukkamõist; ” Ka sina, Brutus! “.  Selle peale astus Kati väärikalt konteinerisse ning puges kõige taha. Kui tal oleks olnud käppade asemel käed, siis oleks ta ilmselt  ukse ka enda järel kinni tõmmanud.  Uhh! No tundsin ennast ikka reeturina küll.  Nüüd siis süda natuke valutab. Pere on Katil kogenud kassiarmastajad, aga kas kõik sujub ikka nii nagu vaja. Ootan hingevärinaga uudiseid.  Mul on usku sellesse peresse, sest perenaise tunnistas heaks loomaarmastajaks….. minu psühhoanalüütikust doktor-kass Panter.  Ei ole mina eladeski näinud, et Pantu oleks nii julgelt võõra inimesega suhelnud või pai nurunud. Tõttüteldes oleks Panter ise hea meelega kaasa läinud, konteinest tuli teda pidevalt väevõimuga välja ajada.  Sellist asja ei ole kesklinna hoiukodus varem nähtud.  Pantu kiitev hinnang adopteerivale perele julgustab, et Kalma Kati kasvatatakse kiiresti vahvaks kiisuks vahvate mängukaaslaste abiga ja pere kannatliku meelega.

Mul on veel toredaid uudiseid. Tiiu on muutunud suurepäraseks musikassiks, miilustiseks ja mängulõviks.  Süles istub ta juba nii minul kui abikaasal. Saba on pidevalt kaardus selja peal  kuni kuklani ja ta meenutab kehahoiult pigem oravat, ainult värv ei klapi.

Tiiu mänguhoos

Igasugune kõhklus on kadunud hetkest kui käsi üle kiisu selja libiseb.  Pai! Veel, veel! Lõua alt sügamist ka, paluks ja kiiresti! Tiiu ei ole suur krutskimeister.  Raamatud püsivad riiulis paigal  ja munavärvimiskomplekt ei maandu ka enam kõige kõrgemalt köögi riiulilt pidevalt põrandale.

Tiiu ootab suletutti

Seega, Tiiu on koduvalmis. Ilmselt  kolib ta homme suurde kassikodusse oma kodu ootama, sest hädalisi on ukse taga murdu ja hoiukodu tahab aidata võimalikult paljusid  külmas niiskuses tühja kõhtu kannatavaid hädalisi.

Kus on minu kodu??

SEINE on aga otsustanud akanalaua peal juba päkapikke passida, et saaks oma kodu  kohe sussi seest ärakahmata 🙂

Kus sa oled. päkapikk?

Ma ei väsi kordamast, et Seine on maailma kaunima kasukaga daam, kelle tualeti korrastamine võtab parasjagu aega ning kannatust ja mille korrashoiu osas on meil Seinega mõnevõrra erinevad arusaamad 🙂 .  Üldpilt on aga selline nagu näha ja minu meelest ülimalt kaunis. Mis te arvate?

Puuris  on mul aga üks kostiline, kes veel piparkooke oma perega  maitsta ei saa.

LINNU on  lehmalapiline 5 kuune kassike. http://www.kassiabi.ee/index.php?1021122710577228

Tema iseloomustamiseks sobib enim sõnapaar- ei vedanud.  Nimelt on Linnu üks kolmest räästpääsukesest, kellest on juttu ka Kassiabi tutvustuses: http://www.kassiabi.ee/index.php?1010271

Kolm kassilast sündisid Kadrioru maja räästas. Ati ja Ats  kukkusid väikesena alla maa peale ning kassiabiline sai kohe jaole.  Pole mingit probleemi  sotsialiseerida 5-6 nädalast kassititte. Üldiselt paar päeva ja meil on  sõbralikud nurrmootorid olemas.  Linnu aga ei kukkunud alla ja tema saadi kätte alles 4, 5 kuusena. Kassiema oli jõudnud lapsele  õpetada, et inimene on kuri ja mõni kiisu omandab selle õppetunni kohe hästi põhjalikult.  Kahjuks hakkas meie räästapääsukese  tervis ka streikima ning ta viibis  paar päeva kliinikus.   Nüüd on ta juba mõnda aega  kesklinna hoiukodus. Alguses oli asi üsna nutune.  Kiisu istus  liivakastis ja  inimese liginemisel  muutus kivikõvaks ning mängis surnut.  Õnneks  meeldis talle ka papist kast, mille me kohe puuri panime ja kuhu ta kolis. Kastis sai teda ka puudutada, aga ikka oli see kangestunud kass, keda ma puudutasin. Nüüd on tekkinud  areng.  Linnu  julgeb minu juuresolekul kastist lahkuda ja täna esmakordselt ronis ta mööda puurivarbaid ülesse. Esmakordselt julges ta ninaga puudutada avatud käe sõrmi ja näuguda ehk suhelda. Kõik see võtab aga aega ja aega ning kannatust.

Sotsialiseerimine võtab tänaval kasvanud kassil pideva tegelelemisega hoiukodus aega:

5-6 nädalasena – keskmiselt nädal, harva kaks.

4- 5 kuusena kuusena mitu kuud kuni aasta ( vaata Milda ja Tilda lugu)

6 kuuse või vanemana- mitu aastat ja vaatame tõele näkku- mõnda ei õnnestu sotsialiseerida mingil moel, kurjamiks ta  jääb.

Oi kui hirmus asi- kaamara.

Seega, vaesel Linnukesel ei vedanud kui tema saatust võrrelda vennakseste Ati ja Antsuga, kes  kodus  pererahvast oma karvase käpa ümber mässivad ja pehmetel patjadel head paremat maiustavad, aga võrreldes tuhandete teiste külmas talves  lõdisevate kiisudega on ta ometi ropult vedanud.  Kõht on täis ja Play Spray´ga immutatud mänguasjad lihtsalt nõuavad, et neid käpaga veeretada. Hirmus on inimene küll, aga see, mida ta pakub on fantastiline- sink 🙂  .

Ja nii tuleb Linnu päris lähedale, vaatab mind puurivalt oma smaragdroheliste silmadega ning ilmselt mõtleb: ” Kes sa oled? Kes sa minu jaoks oled? Kas sa tahad minu jaoks olla? “.

Täna süütan ma  oma kolmanda küünla. On lootuste aeg- inimestele ja loomadele. Kas me tahame olla üksteise jaoks, kõigi elavate olendite jaoks?

Ilusat imedeaega!

Teise advendi õhtul.

Täna siis süütasin teise advendiküünla. Kõik on rahulik. Minu uus kostiline Linnuke istub puuris ja ei ole nii väga õnnetu. Tiiu tuli juba ise pai norima, Seine laskis ennast kenasti kammida ja näeb välja puhvis nagu jõulumemm ning Kalma Kati otsustas, et peale kapipealsete sobivad turnimiseks ka minu õlad ning pea 🙂

Teine advent

Aitäh teile, armsad inimesed, kes täna oma annetuse Kassiabi poole läkitasite ning meie hoolealustele jõulukallistuse saatsid.  Kuskilt paistis ka üks pisike valgusvihk lootust, et keegi tunneb natuke Seine vastu huvi.  SEE ON NII ARMAS!!.

Homme on aga tööpäev ja ma tahaksin natuke kiusujuttu ka ajada 🙂

Selleks lausa sunnib üks vahva läkitus, mis mind koledasti kõhisema ajab.

Palun. siin see on:

http://www.tallinncity.ee/2621132/irl-kasside-tapatalgud-loomade-hoiupaigas-tuleb-lopetada

Enamik teist mõtleb, et küll on kaunis ettepanek, hoolitsevad inimesed maksavad kasside pidamiskulud ja toovad kassidele jõulurahu, aga kahjuks ei ole need asjad nii must valged nagu õilis seltskond kujutab.  Ma ei eita absoluutselt, et hoiupaigas toimuvad jubedad asjad, aga nii lihtsalt neid probleeme ei lahendata üldsegi mitte.  Tegelikult meenutab kogu see jant üksüheselt jama kiirabi ümber.  Miks  siis nii?? Seletame veidi lähemalt.  Kõigil, ma kordan KÕIGIL, poliitikutel on meie riigis hukatuslik komme, mitte üritada asju lahendada sisuliselt e kaasata probleemi lahendamisele aparaadiväliseid asjatundjaid.  Kiirabikutsete arv kasvab aasta aastasse. Kõigile k.a  ministeeriumi asjatundjatele on teada, et 80% tööst on kõike muud kui elupäästev- transporditeenus, psühholoogiateenistus, perearsti töö, lastekaitse, hingehoid jne, jne.   Kas oleks arukas, et kui juba kiirabi reformida, siis alustaks sisulisest küljest?  Täpsustaks, kelle tööd siis kiirabi teeb ning delegeeriks  mitteerialase tegevuse nendele, kes on kutsutud ja seatud vastavat tööd tegema. Aga ei. Selle asemel haukame suure portsu maksumaksja raha ja teeme uusi brigaade juurde, koondame arstid ja las kõik käib vana moodi edasi. Kriitilises seisundis haiged las närivad muru või vaatavad kuidas hakkama saavad. Ei jõua haiglasse, surevad varem ära? Pole hullu, inimesi ikka jätkub.

Samasugune õnnis arulagedus vaatab vastu ka selleltsinatselt  läkituselt.  Ikka kampaania korras, süvenemata probleemide olemusse.  Hoidku taevas, et küsiks mõnelt spetsialistilt nõu, aga no kohe mitte üldse ei sobi.  Suure käraga räägime  jõulurahust.

Kordan, see mis toimub hoiupaigas ei kannata mingit kriitikat ja kogu see jubedus avaldub eriti räigelt praeguse   juhtkonna võimu all, aga probleemid olid olemas palju varem.  See asutus ei ole planeeritud nii suure hulga loomade vastuvõtuks.  Tänavalt toodud loomad peaksid sattuma algselt karantiiniboksidesse, mida on võimalik  pidevalt desinfitseerida ja mis ei ole ühenduses teiste ruumidega.  Kui keegi oleks suvatsenud natukenegi konsulteerida loomaaiaga, siis oleks  sellise asutuse planeering tehtud hoopis teisiti. Karantiin on stressis loomadele elupäästev hoidmistingimus.  Tasuks lugeda kasvõi G.Durelli, kus ta kirjeldab, kuidas tema loomaaiast saadeti üliheas seisundis loomad teise loomaaeda ja seal karantiinis hukkusid nad mõne päevaga- aspergillooos. Seenhaigus, mis võib looma immuunsüsteemi poolt kontrolli all hoituna rahuolekus üldse mitte avalduda, kuid transpordi stress vallandab surmava haiguse. Sama on hoiupaika toodud loomadega. Sisuliselt sureb suur hulk loomi praktiliselt nädala jooksul ka mürgisüstita. Karantiiniosakond puudub, puure pole, aega ja antud juhi alluvuses ka tahtmist desinfitseerida ei ole kohe üldse.  Katkupisik aga ei reageeri mingile muule  desole peale kloori ja siis võtab see aega mitu tundi.  30 minutit asutuse üldruumides viibimist tähendab kassipojale kindlat surma katku- uues kodus, sest inkubatsiooniaeg on 7 päeva ja õnnetute loomaomanike kirjeldusi  kuidas looma  mõni päev pärast hoiupaigast toomist  katku jääb ning sureb  on kogunendud lademes. Nad isegi hoiatavad kodupakkujaid, et loom võib ära surra.

Kassid, kes üldiselt ei ole karjaloomad, surutakse kitsastesse oludesse 20-30 looma, kusjuures neid, kellel oli üldse õnne kohesest surmasüstist pääseda, õnnistatakse ÜHEAEGSELT nii kirbu-,ussirohu kui vaktsiiniga.

Jah, eelmise juhataja käe all võtsid  MTÜ-d tõesti sealt loomi oma hoole alla, aga need õnnetukesed, kes sealt tulid, garanteerisid  ühingutele astronoomilised  veterinaariarved.

Mul on meeles kui aastaid tagasi sain hoiukodusse  sealt  nn trammikiisupojad6-7 nädalased, kes said kogu parasiiditõrje ja vaktsinatsiooni surmava kompoti hoiupaigas kätte ning järgmisel päeval olid nad ussitoksikoosi suremas.  Veetsin meeldivad päevad tilgutades kodus kaht kassipoega üheaegselt. Muuseas, selline eeskiri on pealesurutud seaduse poolt, mille võtsid vastu poliitikud ja mitte loomakaitsjad, sest nendele ei meeldi  bingoloto, mille ainukeseks panuseks on elu -jääb ellu või tõrjutakse edukalt ka loom ise vikerkaare taha.

Kas selle asutusega saaks  loomadega talitada paremini? Nendes ruumides, jaburate eeskirjadega ja nii suures mahus omavalitsuste  lepingutega, mis kohustavad loom kohe vastu võtta- mitte eriti palju  paremini.  Ma ei usu, et nii saastatud ruumides saaks üldse muud paremat ettevõtta kui alustada mujal otsast peale.  Tõenäoliselt saaks sellest bakterioloogilisest relvast Rakus, nimega hoiupaik lahti vaid läbi kõigi hoonete likvideerimise ning taasehitamise.

Aga siin tulevad õilishinged ja kuulutavad jõulurahu.  Arvan, et asutuse juhtkond on üsna rahul. Korjaks need sajad õnnetukesed siis paari kitsasse ruumi, laulaks neile jõululaulu, paneks söögi ette ning paari päeva pärast ei ole vaja isegi kulutusi mürgisüstile. Järele jääks vaid 2-4  eriliselt vintsket tegelast.

Hei IRL-i jõuluinglid! Kas on tõesti nii raske natukenegi enne populistlike loosungitega vehkimist küsitleda mõnd asjatundjat?  No MTÜ loomakaitsjad ei ole teile pädevad vestluskaaslased, aga kuidas oleks A.Turovski? Mati Kaal? Isegi loomaaias on  ranged karantiinireeglid, kuna loomad liiguvad erinevate loomaaedade vahel- veterinaariliselt jälgitud, uuritud ning ravitud loomad, muuseas. Ja ikkagi karantiin- eemal  kollektsioonist, sanitaartsoonis, veterinaaria kompleksis. Ikka selleks, et transpordi ja püüdmise stress ei tooks  välja varjatud haigusi.

MTÜ-des ( ma mõtlen targalt juhitud MTÜ-des)  lähevad tänavalt päästetud loomad algselt hoiukodusse karantiinipuuri ja üksikult v.a. emakass poegadega või koos kasvanud loomad.  Vähemalt 10 päeva jälgitakse neid, tehakse  esimeseks kirbutõrje, siis mõne päeva pärast siseparasiitide tõrje.  Vaadeldakse UV  lambiga korduvalt, ega stressis ei avaldu seenhaigus, kontrollitakse väljaheidet, silmi, kõrvu ja alles siis vaktsinatsioon ning kiipimine.  Karantiinipuurid on ka suure kassikodu eraldi asetesevates ruumides, kus on eriliselt väljaõpetatud vabatahtlikud.  Vaktsiin  kinnistub 7-10 päeva ja alles siis lastakse loom kassikodu ühte tuppa teiste juurde.

Vaatamata nendele ettevaatusabinõudele on pea iga MTÜ pidanud rinda pistma haiguspuhanguga ning siis  sõltub kõik  MTÜ sisekorraeeskirjade rangest täitmisest, kas see puhang piirdub vaid ühe toaga või kandub tervele kollektsioonile.  Eraldi toad, igas toas ainult seda tuba teenindav vabatahtlike ring, teistes tubades käimine ilma tungiva vajaduseta  keelatud. Jalatsite deso enne tuppa sisenemist, desomatid jne, jne. Hoiukodude ranged desonõuded, puuride kuumutamine 100 kraadi juures, kloreerimine.  Teiste kasside lähedust mittetaluvate loomade eraldamine nn zen tuppa jne, jne.

Te tahate, et Raku surmavabrik lõpetaks tegevuse?  Annetate söögiraha? Kutsute üles koostööle MTÜ-dega?  Ehk on selle paljusõnalise avalduse taga mitte mure maksumaksja raha raiskamise pärast vaid õnnis lootus, et MTÜ-d tagavad teile selle teenuse TASUTA??

Maksta loomakese söögi eest on tühiasi, mõni euro, aga päästa reaalselt loomi, maksab sadu ja tuhandeid eurosid. Rohkem, palju rohkem kui omavalitsus hoiupaigale maksab. Kui sadade loomade päästmiseks sobimatule hoonele  ning absoluutselt ebapiisavale rahalisele kattele lisada praeguse juhtkonna piiritu ahnus ja julmus, siis saamegi pisikese kohaliku Oświęcimi.  Teie ettepanek, kulla parteisõdurid, on toppida lihtsalt ühte barakki rohkem kinnipeetavaid- 20 asemel näiteks  sada. Haigused teevad siis ülejäänu ja krematooriumi korsten tossab rõõmsalt edasi. Mürgisüsti raha jääb aga alles ja selle pistab kohalik koonduslaagri komandant lihtsalt endale taskusse, teie jõulurahu raha loomulikult ka.

Kui te tahate tõesti loomi päästa, siis katsuge palagani asemel tulla ja vaadata, kuidas tegelikult loomade päästmine käib ning juhul kui te millestki aru saate ( milles ma paraku sügavalt kahtlen), siis palun laske hoiukarbil riigikogus või omavalitsustes ringi käia.  Palun, annetage  tõesti nende inimestest hüljatud loomade elude päästmiseks.  Muuseas, Riia raekojas elab kaks päästetud kassi oma toimekat kassielu- venelane ja lätlane 🙂 . Mitu päästetud looma elab teie majapidamises?

Kui te tahate tõeliselt teha midagi, siis on selleks praegu parim aeg ja ma mõtlen selle all natuke muud kui ajalehes avaldatud populistlikku sõnasalatit. Näidake siis inimestele, et lennumasinate lennutamise ja sügavalt läbimõtelemata üleskutsete kõrval suudate te aidata tõeliselt neid, kes seda vajavad.

Siia sussi võiks mahtuda vähemalt saja kiisu ravikulud!!!

Teie rahalise panusega, kui te ei taha olla  inimene, kes suuga teeb suure linna ja  kätega kärbsepesagi, saame saata päriskoju isikliku kuuse alla võimalikult palju terveid, kontrollitud, ravitud, vaktsineeritud, kiibitud ja steriliseeritud nurrmootoreid! Kuidas oleks nii umbes sada looma? Kas katate saja looma ravikulud? Hoidmise ja toitmise kuludega saame ise hakkama.

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr: 80231564

IBAN: EE902200221030561288

(Liivalaia 8, 15040 Tallinn, Estonia), SWIFT – HABA EE 2X

Märksõna: Jõuluks koju. 

Kui võtate väljakutse vastu. siis võite märksõnaks  lisada: IRL Tallinn

Kõige suurem jõulusoov.

Ülehomme süütame oma teise jõuluküünla.  Lootused leida kodusid on kõrged. Seinest ilmus väga armas lugu FB lehel. Ehk ometigi õnnestub ka temal oodata jõuluvana oma isikliku kuuse all.  Rebida lahti kingipakk, kus on vahva pressitud naistenõgesest pall ja mõned  mänguhiired.  Tiiu istub iga päev mitu tundi süles, kus koos paitamisega õpime me koos ehtsat jõulusalmi: ” Olen julge ja armas inimesekass- nurr, nurr, nurr!”

Oma kodu ootamas

Minul ja meil kõigil kassiabilistel süda muretseb ja kohe koledasti. Põhjusega. Vaadake meie Kassiabi kodulehte

http://www.kassiabi.ee/index.php?1021122710549150

Tänavu on juba koju saanud rohkem kiisusid kui viimastel aastatel.  Oleme õnnelikud, kuid…

Erinevalt munitsipaalse alluvusega hoiupaigast, toimib Kassiabi MTÜ ainult tänu  annetustele ning vabatahtlike tööle.  Lisaks, ühiskonnalt õigustatud hukkamõistu teeninud loomade eutanaasia ei tule meil kõne alla. No- kill kasside varjupaigas- MTÜ  Kassiabis viibivad loomad kuni kodu leidmiseni. Seine on näiteks meie hoole all olnud kolm aastat.  Juhtusid, kus veterinaar on raske haiguse tõttu ( vähk, krooniline neerupuudulikkus lõppfaasis, kaasasündinud ravimatu arengurike jm) soovitanud looma piinu lühendada, on aastas alla kümne.

Sajad ja sajad päästetud elud.  Kas see tegevus on odav?  Kaugeltki mitte.  Ühe, üldiselt füüsiliselt terve heade sotsiaalsete oskustega looma ettevalmistamine uude koju minekuks maksab kesmiselt 100 €. Ei ole võimalik!- arvate te ehk.  Arvutame. Vahend, mis  vabastab looma kõigist välis-ja siseparasiitidest pluss kõrvalestad ( ülimalt sage  probleem) maksab 10 €. Tõrjet tuleb teha minimaalselt kaks korda. Lisame siia vaktsinatsiooni, kiibi, steriliseerimise.  Oi, juba on rohkemgi. Sööki me ju veel ei arvestanud. Liivad?

See on juhul kui loom on terve.

Aga kui loom on haige või jääb stressis haigeks? Päästetud kassipojad, kes on äärmiselt nõrga tervisega?

Väike patsient

Päevad ja ööd kliinikus statsionaarsel ravil.

Ränkrasked ussitoksikoosid, mis vajavad kiiret tilkinfusiooni. Sajad ja sajad eurod, et anda nendele inimesest hüljatud loomadele õigus elule.  Ma mõtlen Spartacusele, kes praegu oma uues kodus rivistab üles suure koera, kasutab teda  ratsahobuse asemel ning lubab ennast siis armulikult puhtaks lakkuda.  Tema elu algas  kõikumisega elu ja surma piiril kliinikus- katk.  Kogu see õudus kestis pea kümme päeva- taas sajad ja sajad eurod.

Spartacus

Sotsialiseerimisel olevad kiisud, kes mitte ei sündinud kurjadena vaid kaotasid inimesse usu, kuna nad ta reetsid. Pikad kuud hoiukodude tööd ja hoolt, aga ka sööki, liiva, maiustusi, ravimeid jne.

Praegu on tekkinud sõge olukord. Inimese, kuulates esimest korda televisioonist, et Eestimaal on hoiupaiku, mis pigem meenutavad tapamajasid, sööstavad helistama MTÜ-de infotelefonidele.  Ma ei kujuta, kuidas meie  tublid kassiabilised praegu suudavad üldse telefonile vastata- liinid on punased. Tänavale visatud kassid, pojad, tiined emakiisud..

Me ju tahame aidata võimalikult paljusid neist!! Tahtmisest on aga vähe.  Ressursid sulavad nagu lumi märtsipäikese käes. Juhatus katkub peotäitega karvu peast ja peatselt  vajame me abikorras  pigem mitu kilo juuksevärvi, sest natuke kurblikult naljakas oleks kui  kogu meie 40 vabatahtlikku 15 kuni 70 eluaastani kõnniks ringi veetlevalt hõbehalli peaga 🙂  ehk enneaegselt murest halliks läinud.

Jõulude eel on paljudel kiisudel lootust leida endale päriskodu.  Hoiukodudes istuvad  kümned kiisud karantiinis ja ootavad, millal  kõik vajalikud protseduurid tehtud saaks.  Kümned konteineritega vabatahtlikud sibavad kliinikutesse, et viia loomad ravile, operatsioonile, vaktsineerima, kiipima.

Kallid inimesed! Praegu on imede aeg. Palun, palun tulge meile appi!! Kui sa armastad loomi ja plaanid olla natukenegi jõuluingliks, siis tule, palun, just praegu appi! Iga teie poolt annetatud euro läheb päästetud loomade raviks. Iga abikäsi toob lootust, et praegu tänaval kükitav hüljatud kiisu võiks jõulude ajal istuda päris, päris oma  kuusepuu all, soojas kodus oma pere keskel.

Palun, tee annetus:

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr: 80231564

IBAN: EE902200221030561288

(Liivalaia 8, 15040 Tallinn, Estonia), SWIFT – HABA EE 2X

Pikk paus- blogis, mitte hoiukodu töös.

No nii pikka pausi ei ole blogimises veel ette tulnud. Enesekaitseks võin  ütelda, et kõik mis si—-i võis minna, see si….i ka läks. Õnneks minu enda ja mitte mu hoolealustega 🙂

Kõik algas kiirabivalve ajal. Oli hästi närviline ja purskuvate emotsioonidega kutse ning selle ajal lõid järsku suured tahmalärakad silmade ette. Sadas nagu  süsimusta lund ja see tähendab, et silmadega on jama. Korraliku kodanikuna ronisin siis hommikul silmaarsti EMO-sse, istusin tunnikest 3 ja sain jutule. Tohter vaatas ja ütles, et on vaja teha  laseroperatsioon. Lähim aeg oli kolme nädala pärast. varem ei mingit lootust. No ootasin siis, ekseldes pidevalt tahmalärakate vahel. Asi läks aga pidevalt hullemaks.  3 nädala pärast selgus, et nüüd oli  silmapõhjas juba  “auk” ning soonkest kobrutas üleval ka selle ümber ähvardades jätta mind pikasesse pimedusse. Ja siis see algas- 1-2-3-4-5 operatsiooni ning nüüd võib ehk kindel olla, et” auk” enam suuremaks ei kärise.

Kogu sellest loost tekkis vaid kiuslik mõte. Me räägime kokkuhoiust meditsiinis, vähe arste, pikad ooteajad jne. Üks laseroperatsioon pidi maksma haigekassa hinnakirja järge 2000 €.  Kui operatsiooni oleks saanud teha mõne päeva jooksul, oleks see maksumaksjale läinud  2×2000€.  Tänu sellele, et meditsiin on poliitikute poolt nii efektiivseks (odavaks) timmitud, kulus minu nägemise taastamiseks 5×2000 €. Kokkuhoid missugune 🙂

Sellest oli veel vähe. Lõpuks  otsustas tööandja koondamiskirvega vastu kukalt ka äsada. mis  ei kiirendanud kohe üldse paranemist ja halvas igasuguse kirjutamise positiivsetel teemadel.  Õnneks kannatas vaid blogi ja mitte kiisud.

Seega, jätkame sealt kust meie lugu pooleli jäi.

Oma päriskodu on vahepeal leidnud:

SPARTACUS !!!!  Tal on kaaslaseks vahva kutsa, keda ta juba kindlalt kamandab. Saatis  kodust ilusa pildi, aga kahjuks ei tee  arvuti seda lahti ja nii ma teile näidata ei saa- nuuks.

PRINTS on samuti uues kodus. Temal on Nõmmel suur häärber. Ehk varsti tulevad ka pildid.

Kodu ootab MEMMEMUSI.

Memmemusi

No ei saa mina aru  kus on inimeste silmad!!  Ülihästi sotsialiseeritud musirull.  Ega kiisude seas pole just palju nn näituseiseloomuga kiisusid- Memmemusi on seda ülimal määral.  Kõik inimesed huvitavad, absoluutselt kompleksivaba kassipoiss. Kui Eestis jagataks kaverikissa sertifikaate, siis oleks tema pretendent.  Rõõmurull ja miilustis……. aga. Ta on ju pubekas!  Pisikesed punased pahandusesädemed on samuti silmades.  Tass kukkus maha. Kes tegi? Memmemusi istub riiuli peal ilmsüütute silmadega, ainult raputab veidike käppa.  Miks see lill nüüd järsku aknalaualt maha pudenes?? Kes? Memmemusi lamab rahulikult padjal kamina ees, ainult kuklakarvades on veidike mulda.

Memmemusi

Tahaks riielda, aga siis poeb  kiisu sülle ja päris kaenla alla, lülitab nurrmootori sisse ja võtab “emme”  kaelast käppadega kõvasti kinni. No ja ongi inimesega kõik.  Eks neid krutskeid  jääb mõne aja pärast vähemaks. Meil on ju alles teismeline.  Iga külaline tuleb üle vaadata, süles vaja istuda, ninaga kõrvaauku puurida ja pai nuruda.  Muuseas, Memmemusi antakse ainult tubaseks kassiks, sest sellel  kiisul puudub igasugune ohutunne.  Aga kas te mäletate, milline oli Memmemusi pärast katku põdemist? Ei mäleta. Kaalus ta täpselt 320 grammi- luukerest surmakutsar.

Memmemusi pärast katku 

Nüüd on ta vaktsineeritud ja kiibitud, terve , elurõõmus ülivõrdes  lohutaja, suhtleja, seltskonnahing.

Ainult ülivõrdes kodu, palun!!

Uudiseid on ka kesklinna hoiukodu kasvandikelt.

FREDDY käis täna  operatsioonil. Vaktsiinid on ta juba ammu saanud, kiip samuti paigas.

Freddy on anastanud perenaise kampsuni

Freddy on üks vähestest kiisudest, kelle kasukas on täiesti pehme nagu siid. Ei ole ma veel sellist pehmet kasukat katsunud, läikiv ja üli-, üli- pehme. Ka Freddy iseloom on muutunud pehmeks. Mina võin temaga teha juba kõike- võtta sülle, silitada igalt poolt, ka kõhu pealt, kõndida kiisu süles, no mida iganes. Vastuseks vaid kõva nurr.  Täna kliinikus selgus aga, et koore alla on ikka vitamiin ka peidus.  Hakkas  assistent Freddy´t täna siis konteinerist välja sikutama ning Freddy virutas päris tõsiselt käpaga.

Freddy

Ju ta siis oli tõeliselt hirmunud, sest kodus ei ole ta kordagi vaenulikkust ülesnäidanud, ei minule ega abikaasale.  Poisil on muidugi  nii palju vanust, et hormoonid  on ka tasapisi  mõju avaldamas, aga nüüd läheb Freddy´l  iseloom mahedamaks. Juba käis õhtul taas  mitu korda pai lunimas ning sülle küsimas. Kõige parem osa ööst  on see kui Fredddy tuleb voodisse ja ronib enesekindlalt kõhu peale nurruma. Eriline elamus on paitada tema siidpehmet kasukat ja unistada..

Vaikielu raamatute ja kampsuniga

Freddy otsib  rahulikku kodu, kus oma naljaka turriskarvalise ninaga uhkustada, hiirtele säru teha ning armsaks nurrmootoriks  saada.

KALMA KATI – täna sai ka tema steriliseeritud, vaktsineeritud on ta ammu. Süsimust teismeline plika

Kati

Kati on kasvanud suuremaks ning saab väga hästi läbi hoiukodu perenaisega.  Õhtul lausa elab seljas, ma ütleksin. Pai vajadus on suur, nurr veel suurem, aga esialgu Kati seda rõõmu teistele veel ei kingi.  Pai laseb abikaasal  teha kui ta midagi head pakub.  Tema vajab kodus veidi tõrksa taltsutust, aga hell kodukiisu on temas täies mahus olemas. Natuke aega on vaja.  Tee tema südamesse käib maiustuste ja mängu kaudu.

Kati ja Freddy mänguhoos

Üks vahva kaaslane kuluks Katile ka ära.

See pole aga kaugeltki kõik:  Alles see oli kui kolleeg kisas Kiilis nii kõvasti, et see Keilani vastu kajas. Tema suvemaja kuivkäimlasse õues oli kuri käsi poetanud kaks kassipoega.  Kas pole tore koht? Välja ei saa, võimalus vaid minna alla ja seal uppuda.

Tiiu Kiilis pärast päästmist

Kolleeg laskis kassilapsed kempsust välja, aga minna polnud neil kusagile.  Nii nad siis nukralt konutasid ja küsisid süüa. Kiisu sai endale nimeks Tiiu. Ta natuke kõhkleval seisukohal inimeste suhtes, kuid see on ajutine, sest pai meile tegelikult väga meeldib.

Viiu kohe pärast päästmist süles

Seevastu puudusid Viiul igasugused kõhklused inimese suhtes, kohe oli vaja minna sülle nurruma. Sellina ta ongi- suure paivajadusega kleepkass. Ettevaatust, võib oma agaruses talla alla sattuda!

Viiu poseerimas

Tegelikult ei oleks tohtinud katkukarantiinis hoiukodu sellised pubekaid võtta, aga kui kohta pole ja  pererahvas enam suvilasse ei tule ning kodus on neil juba n+1 kassi. siis ei ole just eriti valikuid. Mõni tund hiljem tuligi tohter vaktsineerima ja selle hädavaktsinatsiooniga on lood nagu nad on, elupäästev protseduur, millel on oma riskid. Igatahes kukkusid kiisud mõni päev hiljem oksendama ja maandusid kliinikusse.  Katk, kui see ikka oli katk ja mitte vaktsinatisooni reaktsioon, möödus mõne päevaga. Nüüd on plikad terved, kuid  ühekordne ussirohi on ilmselgelt vähe. Ravi tuleb korrata mitu korda.

Viiu mõtisklemas

Üldiselt  otsib Viiugi kodu, kus puudub õrn ja hell kiisutüdruk.  Tiiu aga vajab veidi hoiukodu sotsialiseerimiskursust.

Tiiu palmi all

Praegu ilutseb Tiiu toataimede lehtede all ja mõtiskleb teemal: mida kujutab endast kahejalgne, kellel nimeks inimene? Sõber või vaenlane? Kindel seisukoht temal veel puudub.

Lõpetuseks üks unistav Seine, kellel oleks juba ammu aeg minna oma päriskoju:

Miks keegi ometi mind ei märka??

Meie kassid on parimad!!

11-12 oktoobril oli lauluväljakul rahvusvaheline kassinäitus. Kassiabi lihtsalt pidi seal osalema. Eks selleks, et oma tegevusest inimesi teavitada, teiseks, et kiisude ravimiseks annetusi korjata ja kolmandaks – meie ” ülbusel” ei ole piire- meie maailma kõige eksklusiivsema tõu esindajaid näituseringis eksponeerida.  Täpselt nii- hullutatuna meie Hertta/ Piiriveera suurejoonelisest debüüdist rahvusvahelisel kassinäitusel Soomes, andis vapper kassiabiline  näitusel üles ka meie täiesti tõupuhtad -päästetud kassid.  Esimesena möödundaastasest pere ja kodu messi karastuse saanud Maxi, kellest  kassiabiline ei suutnudki loobuda. Leitud Paldski kiirabi poolt surnud vanainimese voodi alt ning päästetud ühena,kes seal veel ellu oli jäänud. Teiseks esindajaks oli  siiamitoonides Paldiskist päästetud kassineiu, kellel veel nime, rääkimata kodust,  ei olnud, kuid näitusel sai ta endale ka nime- Liider. Pea see kodugi siis ei tule!!

Ettevalmistused

Peale Krista poolt tehtud kauni käsitöö, oli meil ka  müügiks iga kassiinimese unistus- humoorikad kleepsud, mida saab kleepida nii uksele, väravale kui ka oma kabineti uksele.

Enne esimest näituseringi

Rõõmsalt kihistades ostsid loomaarmastajad postkastidele kleepimiseks  pildi, kus kass seisab, taignarull käpas ning teine käpp nõudlikult näitamas-

ÄRA PANE SIIA REKLAAMI!!

Populaarne oli ka kleeps, kus krooniga kassiisand istub kuninglikus poosis-SIIN VALITSEN MINA!

Miks mitte kleepida kolleegi lauale, kes pidevalt vingub, et varbad ja muud kehaosad külmetavad, kleeps, kus kass on mähkinud ennast jalgade ümber- KASS HOIAB VARBAD SOOJAS!!

Täiesti asjakohase kasvatustöö viib läbi järgmine kleeps, mille saab panna   kahejalgse lontkõrva autosse, kes ikka veel ei tea, milleks on autos turvavöö, kus kass istub ja on nõuetekohaselt turvavööga kinnitatud – AUTOS KARVANE SÕBER.  Neid kleepse on aga veel ja üks parem kui teine. Tegelikult saime esialgu tellida ainult vähem kui pooled ja osa pärleid on alles visandi kujul. Üks selline, mille saab kleepida oma tööruumi uksele või arvutile. Võimalusi on kaks, kuidas ülemus sellisele sõnumile reageerib- saab naerukrambid või tõstab palka. Üksikud isendid võivad loomulikult ka veidi puudutatult tunda, aga see ei ole siis väärt ülemus 🙂

Küsite, kust saab? Meie käest saab. Võtke ühendust! Ikka saab! Päeva muudab kleepsusari  raudselt paremaks. Ehk saab siis ka teised kleepsud ära tellida. Üks on eriti andekas ja sobib kleepida sellise naabri uksele, kelle kass(id)  ikka veel ei ole steriliseeritud.

Krista tehtud puurikiiged olid aga nii andekad, et osteti ka Soome kaasa.  Ma ei räägi kohe üldse mitte patjadest ja riidest poekottidest! Neid peab lihtsalt ise nägema!!!!

OK. ja nüüd näitus! Tegemist oli tõelise rahvusvahelise žüriiga, kes hindas kasse erinevates klassides. Kassiabi kassid esinesid  household klassis.  Kummalgi päeval neli erinevat kohtunikku hindasid kiisusid. Esimene ring- meie valge Printsess I koht, Liider-V koht. Teine ring- Printsess I koht, Liider IV koht, Kolmas ring- Printsess I koht ( !!!!!!!!!!). Liider V koht. Neljas ring- Printsess II koht, Liider IV koht.  Rosetid kuhjusid.

Puurid lookas autasude raskuse all.

Kõik see näitab eelkõige Kassiabi kasvandike sotsialiseerimise  kõrget taset ja head füüsilist tervist.  Kinnitust leidis veel ka see, et meil jookseb siin Eestimaal ringi kodutuna suur kogus tõelisi pärleid, kes lööksid laineid ka rahvusvahelistel näitustel.  Pärast ametlike näituseringide lõppu ei suutnud kohtunikud kohe üldse oma käsi eemale hoida meie Printsessist, kes on tõeline näituste prof ja istus rahulikult kõrgel kohal ning käitus nii sundimatult nagu filmistaar punasel vaibal.  Selle kõige taga on aga töö, töö ja veel kord töö, pühendatud aeg, kannatlik meel ja ookeani jagu armastust.