Posts Tagged ‘loomakaitse’

Kollane maailm

Täna siis uued pildid tublist perekonnast.

Kassiemme Wendy- tubli ja hoolitsev. Lapsed kasvavad, maadlevad ja teevad sigadusi nagu lapsed ikka.

Väike puhkehetk

Väike puhkehetk

Nüüd lapsed- kolm lahutamatult kõrvuti.

Trio

Trio

Ees vasakul Roosa- helekollane e veidi roosakas kassipoiss- kõige sotsialiseeritum, hetkel broneeritud. Paremal. Xena- ainuke tüdruk kambas. Minuga ei jorise, võõrastega urrab ikka natuke, aga juba parem. Taga Välk, kassipoiss. suur maadleja ja kamandaja. Neljas kiisu sai  nimeks Solo, sest tema  on otsustanud, et inimese süles  on täitsa OK, lühikest aega muidugi.

Solo

Solo

Juba oskab suhelda natuke inimestega.  Alati hoiab omaette, tema on varsti koduvalmis. No ei meeldi talle oma vendade ja õega suhelda. Nii saigi nimeks Solo. Tarvitseb vaid puuri uks paotada kui Solo on väljas ja maailma avastamas.  Tublid ja terved lapsed igatahes.

Kõhh! Kõhh! Turtss!!

Kassiabi FB lehel oli alles hiljuti teade suurest päästeoperatsioonist Sõbra tänaval tubli majaomaniku õuel.  Pärast muretsemist ning närvikulu õnnestus edukalt püüda kassiemme ja 4 pisikest kollast  4 nädalast karvapalli. https://www.facebook.com/media/set/?set=a.632865676804239.1073741904.167866536637491&type=1

Kõik see pere on kesklinna hoiukodus kosumas ning kasvamas.  Esialgne informatsioon oli, et kassiema on pelglik kiisu.  Pärast ehmatuse vaibumist selgus et suuremat miilustist, kaisu- ning paikassi ei ole üldse olemas. Kiisuema, kes sai päästjate poolt nimeks Wendy, on ülimalt hea emme ja sotsialiseeritud  kodukiisu. Ronib esimesel võimalusel sülle, nurrub ning nühib ennast kõigi teda paitavate inimeste vastu.  Kompleksivaba nagu päästetud kiisud kaugeltki kõik ei ole.

Kiisuemme Wendy

Kiisuemme Wendy

Hetkel kui ta konteinerist oma elamisse sai kolitud, hakkas ta kohe pai nuruma.  Teisest konteinerist pandi tema juurde ka pisipojakesed ning õnneks  leidsid kõik neli kiiresti tissi üles.  Ohh! Läks kohe kergemaks.  Paari tunni pärast vaatasin oma uusi üürnikuid ja siis ootas mind üllatus.  Pissikasti taha piidlesid mind  8 sinilillesinist silmakest ning neli pärani suud- Kõhh! Kõhh! Tsuhh!  Kassipoega pole olemaski, aga kõik see mees näitasid oma ülimat põlgust kahejalgsete olendite vastu.

Hommikul tuli abikaasa kiisusid vaatama.  Üks kassilaps julges  sõrmeulatuses resideeruda.  Kassike tõusis kahele käpale, sisises, turtsus ning äsas käpaga.  Tegelikult lõpmatult koomiline, sest need vaprad võitlejad kaaluvad vaevalt 550 grammi. Nüüd on mitu päeva möödas ja minu peale enam palju ei sülitata. Ainult ainuke kollane tüdruk kostitab mind veel puuris sõimuga. Täna said nad siis ka pildile võetud.  Esialgu pole neil nimesidki, aga ühe tita nimeks saab Jonny ning temast tuleb meie Luige  kodu päriskass- Vikerkaaremaale lahkunud  18 aastase  Jonny järglane.

Kollane galerii

Kollane galerii

Praegu on meie suhted paranenud nagu relvadega rahu või nii. Ainult Xena ehk ainuke  tüdrukutirts  sülitab veel seni kuni sülle saab. Kaks kiisulast söövad natuke lisaks, kuid teised on  kindlalt veel tissiusku.

Kollane galerii

Kollane galerii

Puuris toimub tõsine maadlusmatš ehk kõik kõigi vastu, aga palli liigutamine pakub ka väheke huvi ning suletutti tasub väheke  käpaga katsuda.

Kollane galerii

Kollane galerii

Kollane mängupart on tõsine vastane. Kõik neli üritavad seda enda poole tirida, paraku igaüks ise suunas ja tulemuseks ei liigu see mitte üks raas.  Pehme mänguasja peal tuleb uni ka magusam kui  mujal.

Kollane galerii

Kollane galerii

Järgmine pilt on aga Xenast ja annab päris täpse pildi, et hetkel ta veel inimese  läheduses ennast hästi ei tunne.

Xena

Xena

Aga leplikum on ta minuga juba oluliselt. Esialgu  veel vaid minuga.

Aga mina ei karda sind enam

Aga mina ei karda sind enam

Mõne päeva pärast oleme ehk saanud kiisuperega nii headeks sõpradeks, et  leiame neile ka nimed, aga  ilmselt vajame erinevat värvi lõngasid, sest tegelikult on  nad lootusetult sarnased 🙂

Kollane galerii

Kollane galerii

Hoiukodule joon alla.

Õhtu, kõik on vaikne. Tiiu üritas päeval järgmist mobiilijuhet nahka pista, kuid nüüd on ta juba suures kassikodus ning Kohevik seisab keset puuri ning  kurrutab kõva häälega nõudes kiiresti paitamist. Kõik on nagu ikka, aga siiski mitte. Homme alustan 1200 km pikkust teed oma uuele töökohale Muonio maakonnas.

Valus, ai kui valus oli viia Tiiu tagasi Uue Maailma kassikodusse.  Kohevikku hakkab iga päev nunnutamas käima nii abikaasa kui tütreke.  Temale on  kolm nädalat  rahuaega veel väga vajalik.  Hoiukodu päriskiisu Panter  siirdub abikaasa juurde Luigele.  Minu ja kiisude  kaljukindel elu mureneb kildudeks nagu kristallvaas.  Inimene vajab sooja kodu ning perele leiba lauale,  aga kui Eestimaal on arste liiga palju, siis pole midagi teha. Inimene kisub oma juured lahti. Need, kes kesklinna hoiukodu vajasid on uutes kodudes või koduootel. Need kes vajaksid seda edaspidi? Eks võtab mõni teine kodu minu missiooni üle. Hoiukodu tegevusest loobumine on  kõige valusam asi, millest tuleb loobuda kui võõrsil tööl käid. Ometigi  ütles mulle üks  ülikõrge ametnik nädalake tagasi üsna hapult: ” Milleks see melodraama????”.  Ega polegi, lihtsalt väga, väga, väga valus on.  Mul on mõte, et kui  kaugel aega saan, siis hakkan  hoiukodu tegevusest kirjutama raamatut. Lootus on, et leidub kirjastus, kes selle  trükib.  Mõnisada eksemplari ehk ikka ostetakse.

Teeme siis täna, viimasel hoiukoduks olemise ööl, veel mõned pildid ja kirjutame Tiiust ning Kohevikust natukene.

Tiiu- tüüpiline teismeline.

Tiiu

Tiiu

Aktiivne, uudishimulik, mänguhimuline plika,  Ilmselt ta võõrale kohe sülle ei torma, aga  tunni, kahe pärast on ta juba  hellik nurrukiisu. Nagu pubekas kunagi võib ta korraldada mõnegi pättuse. Igatahes palun hoidke mobiilijuhtmed tema  hammaste ulatusest eemal.  Kas peab mobiililaadur üldse vedelema kuskil kapi või riiuli peal? Ei pea. No siis panetegi nad sahtlisse ja jutul lõpp.  Tiiu on veidike armukade teiste kasside peale, aga tüli ei nori.  Öösel magab  voodis ning nurrub suure häälega.  Tiiu vajab tegevust. Natuke jahisaaki ei teeks paha- on need siis mängu- või pärishiired.  Inimest vajab ta aga kõige rohkem.  Natuke tuleb aega varuda ja on käes aktiivne ja asjalik pereliige.

Kohevik- kiisu kes alles nüüd hakkas avanema. Meil on juba pidevalt paisessioonid. Kohevik armastab pai küsida nii, et sirutab oma pea kaugele konteinerist välja ja  nühib vastu kätt.

Uudishimulik  Kohevik oma maja uksel

Uudishimulik Kohevik oma maja uksel

Kui ma  olen laisk ja ei viitsi teda nii kaua sügada kui proua soovib, sirutab ta välja oma pika käpa ning haagib mu käe veel pikemate küünte vahele ja meenutab, miks inimene üldse tema valdustes eksisteerib. Õige, selleks, et kassikest silitada. Minul läheb pärast seda vaja natuke plaastrit 🙂

Aga kõige olulisem: KOHEVIK OSKAB VÄGA ILUSASTI NURRUDA.  Paraku,  see usaldus on tal esialgu ainult minu vastu, teistega ta veel  suhtlust ei otsi, kuigi piilub oma  konteineri  pilude vahelt justkui vallaline ning ülimalt uudishimulik vanadaam oma korteri aknast pitskardinate tagant.  Minu äraolekul saab tütar pidada pikki ja  konstruktiivseid monolooge  plastmassist konteineriga ja vaatame kas selle elanik  lõpuks oma uksekesele  ilmub. Kohevikuga läheb veel aega.

Minu tütre juures on aga veel üks iludus, kes on kuidagi teenimatult tähelepanuta jäänud.

PILLE

Pille lemmikasendis

Pille lemmikasendis

Kondikubust on arenenud imekaunis kiisu, kes nüüdseks nii vaktsineeritud kui steriliseeritud.  Suur jutupaunik ja seltskonnadaam.  Pille pikk karv on nüüd särav ning lendlev, ei ühtegi pusa. Tema iseloomustamiseks on  parim lause- ja juttu jätkub kauemakski.  Pille ei salli mitte üks raas üksiolemist. Eriline jama on siis kui inimesed allkorrusel arutavad ja TEMA EI SAA OSALEDA 😀

No läheb siis alles põrgulärm lahti. Pille  karjub nördinult nii, et hoiukodu koer viskab kõhuli ning katab käppadega nii silmad kui kõrvad.

Jutupaunik

Jutupaunik

Kõige paremini tunneb Pille ennast aga perenaise  rinna ja kaela peal. Siis sirutab ta ennast pikaks, pikaks ning nurr tuleb lausa iseenesest.  Suurepärane kõri ja rindkere soojendaja.

Ega tema ei ole mingi  tummfilmi tegelane.  Kui inimesed räägivad on tal alati samuti mõni mõte varuks. Tuleb vaid korra tema poole vaadata ja küsida: ” Mis sina, Pille, sellest arvad?”. Ja siis kuuletegi pikka ja argumenteeritud vastust.  Esialgu vajab päriskodu kindlasti tõlki, aga kassikeel saab peagi heas kodus  mõistetavaks. Tundub, et Pillel on tihti anda väga head nõu elu keerdkäikudes.

Esmaspäeval käib Pille veel kord kliinikus,  ta on peagi koduvalmis- hea sõber ja kaaslane inimesele, kes tunneb ennast üksikuna.  Pille tahab kammimist, aga talle see meeldib. Toiduks saab pärsia juurtega kiisu  RC Persian krõbinad.

Ongi kõik.  Vaatame, mida elu toob.  Mul on suur lootus, et kunagi saab kesklinna hoiukodu jätkata oma tegevust. Ega  kiisude aitamine seepärast seisma jää.  Kassiabi vabatahtlikud teevad kõik täna, hommme ja ülehommegi, et  võimalikult palju  kiisusid leiaks endale uue ja armastava kodu.

Kohevikust kuulete ta aga minu vahendusel kindlasti veel. Mõne nädala pärast.

Loodan väga, väga, et minu kasulapsed Tiiu ja Pille leiaksid peagi uue ja armastava kodu.

Väga õnneliku lõpuga lugu.

2013 aasta kõige õnnelikuma lõpuga lugu oli  kahtlemata Keila Joa kasspoegade imelise pääsemise lugu.

Neli pisikest kassilast visati ühe suvila õuele. Kassikesed päästeti ning nad leidsid  hoiukodu. Paraku oli saatusel anda neile  kõige julmem löök- kõik nad haigestusid kassikatku. Haigusesse, millest väljatuleku võimalus on  vähem kui üks kolme vastu.

Keila Joa kassipojad vahetult pärast päästmist

Keila Joa kassipojad vahetult pärast päästmist

Üks teise järel haigestusid kassipojad surmahaigusesse, mis algab oksendamise ning verise kõhulahtisusega ning lõpeb enamikul juhtudest septilise šokiga.  Inimesed ei aima, mida elab läbi hoiukodu perenaine, kes  igal hommikul vaatab hirmunult oma hoolealuseid ning  teab, et küsimust, kas järgmine haigestub, ei eksisteeri. On vaid küsimus: millal? Esimesena läks kliinikusse Memmemusi, kelle haiguse kulg viitas, et tõenäosus  paranemiseks on väga väike. Kassikesest jäi mõne päevaga järele vaid kimbuke konte. Järgmisena haigestusid riburada pidid teised kassilapsed. Peagi võttis katk esimese ohvri- Louis andis äkksurma siis kui lootused paranemisele olid juba olemas. Kesklinna hoiukodu võitles Memmemusi elu pärast, kes vajas nii ööl kui päeval püsitilka. Kõik kliinikust tulnud kassipojad käisid läbi kesklinna hoiukodu karantiinitoa, kus said veel  täiendavalt infusioonravi. Juhtus  erakordne ime- neljast kassipojast kolm paranesid ja see tulemus ületas  prognoositud elulemuse  kolmekordselt.  Kõik kiisud on praeguseks uutes kodudes ning nende pildid rõõmustavad mõlema hoiukodu perenaise südameid.

Spartacus, uus nimi Blù, läks uude kodusse novembris. Kodu on Nõmmel, oma majas, mida jagab toreda noorpaari ja poolteise aastase suure koera Jimmyga. Jimmy on samuti leidlaps nagu Blùgi. Poisid on praegu suured sõbrad, kuigi esimesel õhtul ei julgenud Jimmy tuppa, kus Blù susises-urises, tulla.
Päevake hiljem olevat Blù urisedes koera järel käinud ja seejärel juba algas sõprus. See muidugi ei ole üllatav, et Blù niimoodi käitus-parim kaitse on rünnak ja kassipoiss oli algusest peale neljast vennakesest kõige vapram ja hakkajam.

Ninad koos -Blu

Ninad koos -Blu

Blu ja Jimmy

Blu ja Jimmy

Blu

Blu

Prints, nüüd Saffron läks uude koju samal päeval Spartacusega, novembris. Kodu on Tallinnas Uues- Maailmas ja taas noorpaari juures, kes suured loomasõbrad. Kodus on aastajagu vanem kassitüdruk Luna. Poiss kohanes ruttu.

Saffron

Saffron

Safru piparkook

Safru piparkook

Suur ja pisike

Suur ja pisike

Kõige kauem ootas uut kodu Memmemusi. Selline ime läbi pääsenud kassike ronib  hoiukodu perenaisele nii südamesse, et tema uude koju saatmine teeb hingele koledasti haiget.  Nüüd on  aga Memmemusi leidnud endale  oma kodu ja  eriti vahva mängukaaslase.

Memmemusi läks uude koju alles jaanuaris. Kodu on Sauel ja muidugi taas noorpaari juures. Seal on sõber ka, praegu juba aastane Jack-Russelli kutsikas. Nii kutsikas kui noorpaar suured kassisõbrad.
Memmemusil ei ole veel uut nime leitud, küll on ta Bandiit ja samas
Musipoju, kõik sõltub olukorrast. Poisist sai vendadest esimesena suur inimese sõber, ronis kaissu lõua alla ja musitas – sellest ka sai nime. Poisid olid ju algul üsna metsikud ja pelglikud, susisevad ja urisevad karvapallid.
Uue perenaise väitel valis kassipoiss kõige suuremaks sõbraks peremehe, kelle kaisus ta magab.

Memmemusi sobraga

Memmemusi sobraga

Memmemusi-poisid unes

Memmemusi-poisid unes

Sõbrapaev

Sõbrapaev

Meie jaoks on see 2013 aasta kõige ilusam päästmise lugu, mis kinnitab, et kunagi, mitte kunagi ei tohi alla anda. Aitäh inimestele, kes annetasid Keila Joa kassilaste päästmiseks raha. Aitäh inimestele, kes elasid kaasa ja toetasid. Kolm käparida kulgevad edasi kassilaste esimese kevade poole.  Aitäh, head inimesed!

 

 

 

 

 

 

Seine

Kujutage ette, et ripute köie otsas kuristiku kohal. Teate, et küsimust, kas alla kukud ei ole olemas, on vaid küsimus – millal.  Mul on täpselt samasugune seis.  Kõik on näiliselt sama- kodu, arvuti, koolitused. Ainult tean, et kohe kui teisel pool lahte paikneva asutuse kodulehele minu nime  juurde lisandub 11 kohaline number, laguneb kogu elu laiali nagu kaardimaja.  Millal see number tuleb? Läheb aega nädal, kaks, maksimum kuu, aga ta tuleb ja siis on teoreetiliselt teada, mis juhtuma hakkab. Kella 14  parvlaev Helsinki, sealt tramm nr 9 viib raudteejaama, kust öisele rongile, mis väljub kell 18 ajal. Hommikul kell 9 jõuab see Kolarisse, kust väljub 15 minuti pärast buss Muoniosse. Tunnike sõitu ja kohal ma olengi.  Kõik on teoreetiliselt läbi mängitud, aga tegelikult variseb kogu minu maailm sel hetkel mürinal kokku. Mul on suur mure. Ei tahaks, et kogu senise elukorralduse rusude alla jääks üks kaunis ja majesteetlik eluke, kes on alles õppinud täiel rinnal elu nautima- SEINE. Loomulikult võtab Kassiabi oma hoolealused hoiule, aga Seinele on see tõsine trauma.

Seine ootamas

Seine ootamas

Kiisul on selja taga kaks ebaõnnestunud  kodu leidmise katset enne kui ta  kesklinna hoiukodusse jõudis. Praegu on kiisu avanenud nagu lootoseõis.  Temast on arenenud hell kaisu-ja hõõrdekass.  Seine on esimene, kes mind voodi peal ootab, peaga nühib ja paisid nurub. Nurrub ta hella häälega ja nühib, puksib peaga, mõnuleb. Tema keerukas karvastik on  saanud uue hingamise. Nüüd vajab ta harjamist kergelt iga paari päeva järel.  Selleks on vastav protseduur 🙂

Seine tahab koju

Seine tahab koju

Pihustan harjale naistenõgese lahust. Ootan paar minutit ja, kõpsti, on kiisu diivanil.  Edasi läheb kõik ludinal. Pea, kael, küljed ja isegi saba saab kiiresti läbikammitud.  Suures naudingus keerab Seine ennast  seljale ning laseb hellalt harjata ka õrnad piirkonnad. Iga kord ei õnnestu, aga enam pusasid ei ole tekkinud, sest RC Persian on karva teinud  palju tugevamaks.  Seine ei ole kõige suurem seltskonnalõvi ja  palju kasse ajab teda lihtviisiliselt närvi, aga minu psühhoterapeut Panter saab temaga üliväga hästi hakkama. Nii on nad hakanud isegi koos mängima ning üksteist taga ajama.  Seine on üdini õnnelik. Jah, aga…

Kassiabi kassitubades on tema jaoks kasse liiga palju ning see saaks kiisule olema suur kannatus.

Palun, palun, kas ei ole lugejate seas üht inimest, kes võtaks kiisu endale pereliikmeks? Seine ei tee pahandust, ta vajab  natuke rohkem inimese  hoolt , ehk veidi ka kannatust.

Seine

Seine

Tema jaoks oleks  mitme kassiga tuppa sattumine suureks psühhotraumaks.  Palun, palun, pakkuge mu kallile mossisnäoga musikassile kodu.  Kell tiksub ja aega jääb ühe vähemaks.

Oma kodu ootamas

Oma kodu ootamas

Inimesed saavad aru ja lepivad, aga Seine ei saa aru, miks mind ei hakka olema nädalate kaupa.  Ta on oma elus pidanud juba enne nii palju kannatama. Ehk leidub kuskil perenaine, kellel on vaba pehme padi, hellad käed ja sületäis kannatlikku meelt.  Harja ja nastenõgese lahuse annan heale kodule kaasa!!!

Ime otsustas oma saatuse kindlalt isiklikesse käppadesse võtta.

No on alles meie Imekesel karakter.  Tema ei lase oma saatuse üle otsustada teistel, ikka ise. Eile oli Ime kliinikus, kus analüüsidest selgus, et kohutav oht elule on möödunud,  pea septilised põletikunäitajad on taandunud ( oleme uhked oma tegemiste ole, oleme jahh 🙂 .) . Diagnoos sai ka  täpselt paika ja ravi oli viimased päevad absoluutselt õige. Kliinikus käitus pisike Ime aga nii sulnilt, et keeres kliiniku töötaja õrnalt ümber oma karvase ja kõhna käpa ning enne kui inimene arugi sai, oli temaga kõik.  Õhtul helistas kliinik ning sealne töötaja teatas, et Imet me enam tagasi ei saa, sest ta ei suuda ühtegi päeva ilma selle nurruva ja miilustava Imete enam olla.

Nii leidiski hüljatud kassipoiss Ime endale kodu.  Esialgu veel prooviks, sest majapidamises on ka üks ülisõbralik kuts ja teadmata on, kas nad koos klappima hakkavad. Hoiukodus Ime teisi kasse ei sallinud. Isegi mitu korda suurem Seine pages hirmunult kui meie luukerekene teda ründas, sest Seinel tekkis kiusatus tulla samasse tuppa kus oli Ime,tema inimese  juurde. Absoluutselt talumatu!!!

Seega praegu  on Ime valinud endale isikliku perearsti, kliiniku ja nüüd sõltub olukorrast, kas ta lepib koeraga või mitte. Ootame ära…

Mina ise otsustan!

Mina ise otsustan!

Teeme lahti saabunud pühadeläkitused.

On aeg teha kokkuvõte aasta tööst ning avada ka kõik  pühadekaardid uutest kodudest. See on maailma vahvaim tegevus, nii et alustame:

HERTTA/ Piiriveera on kahtlematult kõige enam rahvusvahelist karjääri teinud kiisu. Nüüdseks on ta võitnud esikohti juba mitmel rahvusvahelisel kassinäitusel Soomes.

Piiriveera hoiukodus aasta tagasi

Piiriveera hoiukodus aasta tagasi

Selline on Hertta nüüd. Pilt on tehtud suvel, aga ma ei kujuta ette, milline on tema kasukas praegu – talvel.

Hertta suvel 2013.a

Hertta suvel 2013.a

Hertta suvel 2013.a.

Hertta suvel 2013.a.

Samast Seto kuningriigi perest tuli ka teine teade.

MAUSI / Võõpsu

Mausi (endise nimega Võõpsu) pidas oktoobris oma esimest sünnipäeva,
tänaseks päevaks oleme temaga koos samuti juba terve aasta elanud.
Kiisupojast on kasvanud igati korralik ja kena kassihärra. Iseloom on sel
loomal laitmatu ja närvid raudsed – isegi mina olen laste peale rohkem
vihastanud kui Mausi. See-eest on ta paar korda vanemale kassile oma
mängulustiga närvidele käima hakanud, aga siis on ta kiirelt paari kõhiseva
häälitsusega paika pandud ja elu on jätkunud endist viisi.
Tundub, et kõige rohkem meeldib Mausile magada. Külmkapi otsas pesas
(mõnikord koos Lummiga), lambanaha peal, laste nukumajas, puhta pesu
hunniku otsas jne. Praegu magab ta mu seljataga. Aga õues on Mausi
eeskujulik ja osav hiirekütt. Isegi mutid saab kätte. Tänu Mausile oli aias
nii mõnigi mutimullahunnik vähem. Aga kui kevadel linnu kinni püüdis ja
lapsed kisama pistsid, lasi saagi elusalt minema. Vot selline tore kass on
meil. Tänu teile!:)

Toredaid 2013.aasta viimaseid päevi ning armastuserohket uut!

Mausi pere

Mausi pühadetervitus.

Mausi pühadetervitus.

Sellised me olime kui hoiukodust lahkusime

Võõpsu hoiukodus

Võõpsu hoiukodus

Kauni tervituse saatis  PIKSEL/ Gamma; kellest on sirgunud suur ja väärikas kassihärra

Pikseli pere pühadetervitus

Pikseli pere pühadetervitus

Minu imelaps Pöial Liisi saatis samuti hoiukodule tervisi. Titeeas mitu korda surma trotsinud kassilapsest on kasvanud väärikas pereliige. 

Pöial Liisi pühadetervitus

Pöial Liisi pühadetervitus

Aga sellised me olime:

Pöial Liisi titena

Pöial Liisi titena

Tema ellujäämine oli üks vähestest imetrikkidest, mis hoiukodus korda läks- ta jäi ellu vaatamata sügavale alakaalulisusele ja isegi hoiukodusse sisseimbunud katkupisikule. 

Imekauni läkituse sain ka MUSTU perelt.

 Saadan Teile mõned pildid Mustust kelle me saime Teie käest 14.11.12

 Oleme väga õnnelikud selle väikese pahareti üle.

 Hetkel kaalub ta 3,6kg Kõik vaktsiinid tehtud ja ta tunneb ennast väga

 hästi.

Sõbrad koos

Sõbrad koos

Aga üht ei oska hoiukodu küll arvata. Kust see kiisu nii pika saba sai???

Saba!!

Saba!!

Taas hoiukodu lutilaps, kes sõitis isegi kiirabis kaasas kui meil teda lutitada vaja oli. Selline siis olime hoiukodus

Mustu lutilapsena

Mustu lutilapsena

Südame tegi soojaks ka Kalma Kati perelt saadetud pilt.  Mul jäi süda valutama, kuna Kati transpordikonteinerisse panek oli kõike muud kui säästev, aga saadetud pildil tunneb Kati ennast nii hästi, et kõik hirmud haihtusid. Kati küsib jälle pai ja areneb kiiresti edasi hirmunud “saunanaisest” vahvaks pereliikmeks.

Kalma Kati koos oma uute sõpradega

Kalma Kati koos oma uute sõpradega

Hoiukodus saab peagi aastaring täis.  Tahaks kõigile inimestele avaldada suurt tänu.

Aitäh kodudele, kes meilt endale pereliikmed adopteerisid. Hoiukodu ootab alati rõõmuga pilte  endistest kasulastest.

Aitäh inimestele. kes toetasid annetustega. Tänu teile on meie hoolealustel alati olnud kvaliteetne toit, liiv, kraapimiskonstruktsioon  ning hoolitsevad loomatohtrid. Aitäh teile, kes te tulite appi kui oli vaja hädatransporti kassilaste kiireks ning elupäästvaks sõiduks nii kliinikusse kui Eestimaa erinevatest paikadest Tallinna. Aitäh nende kanakeste eest, mida tõite kui broilerite ” käive” kassipoegade kõrgperioodil ületas hoiukodu materiaalse võimekuse. Nii kesklinna hoiukodu kui Kassiabi on teile väga, väga, VÄGA tänulik.

Ilusat Vana Aasta lõppu teile ja eriti kaunist UUT AASTAT!

Head Uut Aastat!!

Head Uut Aastat!!

 

Vana aasta viimased askeldused.

Vanal aastal tuleb kõik hädavajalik ikka lõpetada nagu kord ning kohus. Kesklinna hoiukodus tähendas see, et Seinega tuli kliinikusse minna ja hambad korda teha.  Paar põletikus ja lagunenud hambajuurt tõmmati välja, hambakivi eemaldati ning õnneks oli osa hambaid täitsa töökorras. Nii  et pudistama meie Seine ei hakka. 😀  Täna on tal valus ja kaheks päevaks on valuvaigisti ka olemas. Pikatoimeline antibiootikum kaitseb teda põletiku levimise eest.  Muus osas on meie kaunis daam täitsa korras.

Suur edasiminek on toimunud Linnuga, kellest siiani ei ole Kassiabi galeriiski ilusaid pilte, sest mis portreed saab liduskõrvalisest hirmunud pukskangest kassist. Täna on meil pakkuda sulnist vana aasta meelelahutust mängivast ning sotsiaalsest Linnu´st.

Vaade ülalt- Linnu

Vaade ülalt- Linnu

Linnu on suletutisõltlane 🙂  kõik hirmud saavad otsa kui kuskilt ilmub suletutt. Mis sest, et üks ots on inimese käes. Isegi pai võtame meelsasti vastu kui samas käes on suletutt.

Linnu mängib

Linnu mängib

Linnu sotsialiseerimisel on kõvasti abiks Pantri kõrval ka Johanna. Nii see möll siis käib, üks puuri seest ja teine väljast.

Mängida saab ka nii

Mängida saab ka nii

Mul on mitu korda olnud kiusatus, et laseks selle duo korteri peale lahti, aga mõistus hoiatab, vara veel. Linnu ei ole veel sugugi valmis selliseks  seikluseks. Minuga saab ta juba täitsa läbi, aga isegi mehe ja tütre tulekul haarab vaest olendit PAANIKA.

Lebamas

Lebamas

Kohe üldse ei ole see too kass, kes pappkarbis inimese lähenedes kivikõvaks muutus. Natuke aitab muidugi Play Spray ka kaasa, aga siiski.  Täitsa kodukassi moodi on meie räästapääsuke III

Esimene portree

Esimene portree

Tõttütelda näevad nad Johannaga väga sarnased välja, aga pisikesed erinevused on täitsa olemas.  Linnu nina on hall, aga Johannal roosa, lisaks on Johannal must ” side üle silma ning ta jätab natuke piraadi mulje, aga see on armas ja kaisulembeline piraat.

Johanna portree

Johanna portree

Seega, hoiukodus on praegu ” vaid” kolm hoolealust, aga homme tuleb vist lisa.

Me kõik hüüame teile, head loomasõbrad:

HEAD VANA AASTA LÕPPU!

Homme teeme teiega lahti kõik siiani saabunud kaardid meie endistest hoolealustest. Lugemiseni ……

 

Natuke teistmoodi Päkapikk.

Kell oli 21.20 ja minul käsil vinge jõulukoristus. No just selline etapp. kus tuba on ikka kordades rohkem segi. Telefon- appii!! Lõpptiine kiisu  pressib Muugal võõrasse koju ja ilmselt kohe, kohe sünnitab.  See on  kesklinna hoiukodu spetsialiteet.  Vaatasin ahastavalt toas valitsevat Soodomat ja Komorrat ning ohkasin. Tooge.

Ja siis ta saabus- mustvalge natuke pontsakas tegelane, ülisõbralik, kuid hirmunud.

Esimesed minutid hoiukodus

Esimesed minutid hoiukodus

Nurr tuli kohe lahti ja kiisu laskis ennast rahulikult katsuda.  Kõhualune rääkis selget keelt, et olgu nüüd muud, aga tiinusest on see hoolealune  küll kaugel.  Rinnanäärmed olid nii pisikesed kui kassipojal ja  kõhuke oli küll punnis, aga seal nüüd küll keegi kassipoeg ei ela.

Sõbralik Päkapikk

Sõbralik Päkapikk

Selja peal üsna sabajuure lähedal on armistunud nahk ja vähese karvaga ala, mis viitab, et keegi on kassile kuuma veega pihta saanud, loomulikult mitte kogemata.

Ega siis miskit, Frontline ( kirburohi) kohe turjakarvade vahele ja vaatame mis saab edasi. Ilmselt tuleb meie imeline tohter taas külla kutsuda, sest ilma vaktsinatsioonita  kiisu jääda ei tohi, meie majas, ma mõtlen.   Kuna päkapikud käivad piilumas ja ilmselt avastasid, et hoiukodus on vaba koht, siis sai uus resident endale nimeks Päkapikk, sest ma usun, et on ju ikka olemas mitte ainult poisspäkapikke vaid ka tüdrukuid.  Igatahes  on üks eluke taas külma käest ulualla võetud.

Natuke hirmus on ka see uus koht

Natuke hirmus on ka see uus koht

Selge, et Päkapikk on olnud kellegi kodukass ja pisike lootus on, et järsku ehk otsib pere teda taga. Vaadake tähelepanelikult ja jagage. Ehk tunneb keegi oma pereliikme ära!!!

Imede aeg

Imede aeg

Franceska on broneeritud!!! Tema unistuste kodu leidis ta üles- absoluutselt kassivaba 🙂

Aga minu pisike sänikael Linnu lubab mul  vabalt pai teha ja ei ole  enam kastis. Saba tõuseb ning täna kinkis ta mulle pisikese nurru ka.  Oh seda õnne!!! Ilusat advendiaega!!

Kolmas advent

Selgub, et päkapikk toob igal nädala kellelegi uue kodu. Seekord leidis oma kodu Kalma Kati- minu isepäine kasstüdruk. Kui kõik läheb väga hästi, siis  inimeste maailma aitab teda sulanduda kaks ülisõbralikku kassiteismelist. Seda Kati vajab rohkem kui õhku.  Uude kodu saatmisest kujunes aga välja tõsine iseloomude tuleproov. Nimel, Katile assotseerus konteinerisse minek valusa ja ebameeldiva  operatsioonikogemusega kliinikus. Küll me proovisime heaga. Play spray. mis muidu tõmbab kiisud enda poole nagu magnetiga, meelitas kasti nii meie muidu ettevaatliku Pantri ja siis Tiiu, aga kes ei vaadanud konteineri poolegi, oli Kati. Järgmisena läks kasutusele suletutt ja laserpointer. Taas tuli kastis väljakallata kõik teised kiisud peale Kati. Mängisime oma pool tunnikest ja siis ohkasime.  Tuli rakendada  karmimaid meetmeid. See sama Kati, kes õhtuti minu peal aeleb ning  kaissu poeb, käitus nagu ehtne saunanaine- riiakas, kuid kindlameelne.  Lõpuks surusime  jonnipunni koridori, kus tal õnnestus ennast peita mööbli alla ning abikaasal tuli pool kappi lahtilammutada.  Ja siis saabus hetk, mida ma ilmselt kaua ei unusta. Kati tuli mööbli alt välja, vaatas ringi, nägi, et peita pole kuskile, ohkas ja heitis minu poole pilgu, kus oli sügav pettumus ning hukkamõist; ” Ka sina, Brutus! “.  Selle peale astus Kati väärikalt konteinerisse ning puges kõige taha. Kui tal oleks olnud käppade asemel käed, siis oleks ta ilmselt  ukse ka enda järel kinni tõmmanud.  Uhh! No tundsin ennast ikka reeturina küll.  Nüüd siis süda natuke valutab. Pere on Katil kogenud kassiarmastajad, aga kas kõik sujub ikka nii nagu vaja. Ootan hingevärinaga uudiseid.  Mul on usku sellesse peresse, sest perenaise tunnistas heaks loomaarmastajaks….. minu psühhoanalüütikust doktor-kass Panter.  Ei ole mina eladeski näinud, et Pantu oleks nii julgelt võõra inimesega suhelnud või pai nurunud. Tõttüteldes oleks Panter ise hea meelega kaasa läinud, konteinest tuli teda pidevalt väevõimuga välja ajada.  Sellist asja ei ole kesklinna hoiukodus varem nähtud.  Pantu kiitev hinnang adopteerivale perele julgustab, et Kalma Kati kasvatatakse kiiresti vahvaks kiisuks vahvate mängukaaslaste abiga ja pere kannatliku meelega.

Mul on veel toredaid uudiseid. Tiiu on muutunud suurepäraseks musikassiks, miilustiseks ja mängulõviks.  Süles istub ta juba nii minul kui abikaasal. Saba on pidevalt kaardus selja peal  kuni kuklani ja ta meenutab kehahoiult pigem oravat, ainult värv ei klapi.

Tiiu mänguhoos

Tiiu mänguhoos

Igasugune kõhklus on kadunud hetkest kui käsi üle kiisu selja libiseb.  Pai! Veel, veel! Lõua alt sügamist ka, paluks ja kiiresti! Tiiu ei ole suur krutskimeister.  Raamatud püsivad riiulis paigal  ja munavärvimiskomplekt ei maandu ka enam kõige kõrgemalt köögi riiulilt pidevalt põrandale.

Tiiu ootab suletutti

Tiiu ootab suletutti

Seega, Tiiu on koduvalmis. Ilmselt  kolib ta homme suurde kassikodusse oma kodu ootama, sest hädalisi on ukse taga murdu ja hoiukodu tahab aidata võimalikult paljusid  külmas niiskuses tühja kõhtu kannatavaid hädalisi.

Kus on minu kodu??

Kus on minu kodu??

SEINE on aga otsustanud akanalaua peal juba päkapikke passida, et saaks oma kodu  kohe sussi seest ärakahmata 🙂

Kus sa oled. päkapikk?

Kus sa oled. päkapikk?

Ma ei väsi kordamast, et Seine on maailma kaunima kasukaga daam, kelle tualeti korrastamine võtab parasjagu aega ning kannatust ja mille korrashoiu osas on meil Seinega mõnevõrra erinevad arusaamad 🙂 .  Üldpilt on aga selline nagu näha ja minu meelest ülimalt kaunis. Mis te arvate?

Puuris  on mul aga üks kostiline, kes veel piparkooke oma perega  maitsta ei saa.

LINNU on  lehmalapiline 5 kuune kassike. http://www.kassiabi.ee/index.php?1021122710577228

Tema iseloomustamiseks sobib enim sõnapaar- ei vedanud.  Nimelt on Linnu üks kolmest räästpääsukesest, kellest on juttu ka Kassiabi tutvustuses: http://www.kassiabi.ee/index.php?1010271

Kolm kassilast sündisid Kadrioru maja räästas. Ati ja Ats  kukkusid väikesena alla maa peale ning kassiabiline sai kohe jaole.  Pole mingit probleemi  sotsialiseerida 5-6 nädalast kassititte. Üldiselt paar päeva ja meil on  sõbralikud nurrmootorid olemas.  Linnu aga ei kukkunud alla ja tema saadi kätte alles 4, 5 kuusena. Kassiema oli jõudnud lapsele  õpetada, et inimene on kuri ja mõni kiisu omandab selle õppetunni kohe hästi põhjalikult.  Kahjuks hakkas meie räästapääsukese  tervis ka streikima ning ta viibis  paar päeva kliinikus.   Nüüd on ta juba mõnda aega  kesklinna hoiukodus. Alguses oli asi üsna nutune.  Kiisu istus  liivakastis ja  inimese liginemisel  muutus kivikõvaks ning mängis surnut.  Õnneks  meeldis talle ka papist kast, mille me kohe puuri panime ja kuhu ta kolis. Kastis sai teda ka puudutada, aga ikka oli see kangestunud kass, keda ma puudutasin. Nüüd on tekkinud  areng.  Linnu  julgeb minu juuresolekul kastist lahkuda ja täna esmakordselt ronis ta mööda puurivarbaid ülesse. Esmakordselt julges ta ninaga puudutada avatud käe sõrmi ja näuguda ehk suhelda. Kõik see võtab aga aega ja aega ning kannatust.

Sotsialiseerimine võtab tänaval kasvanud kassil pideva tegelelemisega hoiukodus aega:

5-6 nädalasena – keskmiselt nädal, harva kaks.

4- 5 kuusena kuusena mitu kuud kuni aasta ( vaata Milda ja Tilda lugu)

6 kuuse või vanemana- mitu aastat ja vaatame tõele näkku- mõnda ei õnnestu sotsialiseerida mingil moel, kurjamiks ta  jääb.

Oi kui hirmus asi- kaamara.

Oi kui hirmus asi- kaamara.

Seega, vaesel Linnukesel ei vedanud kui tema saatust võrrelda vennakseste Ati ja Antsuga, kes  kodus  pererahvast oma karvase käpa ümber mässivad ja pehmetel patjadel head paremat maiustavad, aga võrreldes tuhandete teiste külmas talves  lõdisevate kiisudega on ta ometi ropult vedanud.  Kõht on täis ja Play Spray´ga immutatud mänguasjad lihtsalt nõuavad, et neid käpaga veeretada. Hirmus on inimene küll, aga see, mida ta pakub on fantastiline- sink 🙂  .

Ja nii tuleb Linnu päris lähedale, vaatab mind puurivalt oma smaragdroheliste silmadega ning ilmselt mõtleb: ” Kes sa oled? Kes sa minu jaoks oled? Kas sa tahad minu jaoks olla? “.

Täna süütan ma  oma kolmanda küünla. On lootuste aeg- inimestele ja loomadele. Kas me tahame olla üksteise jaoks, kõigi elavate olendite jaoks?

Ilusat imedeaega

Ilusat imedeaega!