Kollane maailm

Täna siis uued pildid tublist perekonnast.

Kassiemme Wendy- tubli ja hoolitsev. Lapsed kasvavad, maadlevad ja teevad sigadusi nagu lapsed ikka.

Väike puhkehetk

Nüüd lapsed- kolm lahutamatult kõrvuti.

Trio

Ees vasakul Roosa- helekollane e veidi roosakas kassipoiss- kõige sotsialiseeritum, hetkel broneeritud. Paremal. Xena- ainuke tüdruk kambas. Minuga ei jorise, võõrastega urrab ikka natuke, aga juba parem. Taga Välk, kassipoiss. suur maadleja ja kamandaja. Neljas kiisu sai  nimeks Solo, sest tema  on otsustanud, et inimese süles  on täitsa OK, lühikest aega muidugi.

Solo

Juba oskab suhelda natuke inimestega.  Alati hoiab omaette, tema on varsti koduvalmis. No ei meeldi talle oma vendade ja õega suhelda. Nii saigi nimeks Solo. Tarvitseb vaid puuri uks paotada kui Solo on väljas ja maailma avastamas.  Tublid ja terved lapsed igatahes.

Hoiukodule joon alla.

Õhtu, kõik on vaikne. Tiiu üritas päeval järgmist mobiilijuhet nahka pista, kuid nüüd on ta juba suures kassikodus ning Kohevik seisab keset puuri ning  kurrutab kõva häälega nõudes kiiresti paitamist. Kõik on nagu ikka, aga siiski mitte. Homme alustan 1200 km pikkust teed oma uuele töökohale Muonio maakonnas.

Valus, ai kui valus oli viia Tiiu tagasi Uue Maailma kassikodusse.  Kohevikku hakkab iga päev nunnutamas käima nii abikaasa kui tütreke.  Temale on  kolm nädalat  rahuaega veel väga vajalik.  Hoiukodu päriskiisu Panter  siirdub abikaasa juurde Luigele.  Minu ja kiisude  kaljukindel elu mureneb kildudeks nagu kristallvaas.  Inimene vajab sooja kodu ning perele leiba lauale,  aga kui Eestimaal on arste liiga palju, siis pole midagi teha. Inimene kisub oma juured lahti. Need, kes kesklinna hoiukodu vajasid on uutes kodudes või koduootel. Need kes vajaksid seda edaspidi? Eks võtab mõni teine kodu minu missiooni üle. Hoiukodu tegevusest loobumine on  kõige valusam asi, millest tuleb loobuda kui võõrsil tööl käid. Ometigi  ütles mulle üks  ülikõrge ametnik nädalake tagasi üsna hapult: ” Milleks see melodraama????”.  Ega polegi, lihtsalt väga, väga, väga valus on.  Mul on mõte, et kui  kaugel aega saan, siis hakkan  hoiukodu tegevusest kirjutama raamatut. Lootus on, et leidub kirjastus, kes selle  trükib.  Mõnisada eksemplari ehk ikka ostetakse.

Teeme siis täna, viimasel hoiukoduks olemise ööl, veel mõned pildid ja kirjutame Tiiust ning Kohevikust natukene.

Tiiu- tüüpiline teismeline.

Tiiu

Aktiivne, uudishimulik, mänguhimuline plika,  Ilmselt ta võõrale kohe sülle ei torma, aga  tunni, kahe pärast on ta juba  hellik nurrukiisu. Nagu pubekas kunagi võib ta korraldada mõnegi pättuse. Igatahes palun hoidke mobiilijuhtmed tema  hammaste ulatusest eemal.  Kas peab mobiililaadur üldse vedelema kuskil kapi või riiuli peal? Ei pea. No siis panetegi nad sahtlisse ja jutul lõpp.  Tiiu on veidike armukade teiste kasside peale, aga tüli ei nori.  Öösel magab  voodis ning nurrub suure häälega.  Tiiu vajab tegevust. Natuke jahisaaki ei teeks paha- on need siis mängu- või pärishiired.  Inimest vajab ta aga kõige rohkem.  Natuke tuleb aega varuda ja on käes aktiivne ja asjalik pereliige.

Kohevik- kiisu kes alles nüüd hakkas avanema. Meil on juba pidevalt paisessioonid. Kohevik armastab pai küsida nii, et sirutab oma pea kaugele konteinerist välja ja  nühib vastu kätt.

Uudishimulik Kohevik oma maja uksel

Kui ma  olen laisk ja ei viitsi teda nii kaua sügada kui proua soovib, sirutab ta välja oma pika käpa ning haagib mu käe veel pikemate küünte vahele ja meenutab, miks inimene üldse tema valdustes eksisteerib. Õige, selleks, et kassikest silitada. Minul läheb pärast seda vaja natuke plaastrit 🙂

Aga kõige olulisem: KOHEVIK OSKAB VÄGA ILUSASTI NURRUDA.  Paraku,  see usaldus on tal esialgu ainult minu vastu, teistega ta veel  suhtlust ei otsi, kuigi piilub oma  konteineri  pilude vahelt justkui vallaline ning ülimalt uudishimulik vanadaam oma korteri aknast pitskardinate tagant.  Minu äraolekul saab tütar pidada pikki ja  konstruktiivseid monolooge  plastmassist konteineriga ja vaatame kas selle elanik  lõpuks oma uksekesele  ilmub. Kohevikuga läheb veel aega.

Minu tütre juures on aga veel üks iludus, kes on kuidagi teenimatult tähelepanuta jäänud.

PILLE

Pille lemmikasendis

Kondikubust on arenenud imekaunis kiisu, kes nüüdseks nii vaktsineeritud kui steriliseeritud.  Suur jutupaunik ja seltskonnadaam.  Pille pikk karv on nüüd särav ning lendlev, ei ühtegi pusa. Tema iseloomustamiseks on  parim lause- ja juttu jätkub kauemakski.  Pille ei salli mitte üks raas üksiolemist. Eriline jama on siis kui inimesed allkorrusel arutavad ja TEMA EI SAA OSALEDA 😀

No läheb siis alles põrgulärm lahti. Pille  karjub nördinult nii, et hoiukodu koer viskab kõhuli ning katab käppadega nii silmad kui kõrvad.

Jutupaunik

Kõige paremini tunneb Pille ennast aga perenaise  rinna ja kaela peal. Siis sirutab ta ennast pikaks, pikaks ning nurr tuleb lausa iseenesest.  Suurepärane kõri ja rindkere soojendaja.

Ega tema ei ole mingi  tummfilmi tegelane.  Kui inimesed räägivad on tal alati samuti mõni mõte varuks. Tuleb vaid korra tema poole vaadata ja küsida: ” Mis sina, Pille, sellest arvad?”. Ja siis kuuletegi pikka ja argumenteeritud vastust.  Esialgu vajab päriskodu kindlasti tõlki, aga kassikeel saab peagi heas kodus  mõistetavaks. Tundub, et Pillel on tihti anda väga head nõu elu keerdkäikudes.

Esmaspäeval käib Pille veel kord kliinikus,  ta on peagi koduvalmis- hea sõber ja kaaslane inimesele, kes tunneb ennast üksikuna.  Pille tahab kammimist, aga talle see meeldib. Toiduks saab pärsia juurtega kiisu  RC Persian krõbinad.

Ongi kõik.  Vaatame, mida elu toob.  Mul on suur lootus, et kunagi saab kesklinna hoiukodu jätkata oma tegevust. Ega  kiisude aitamine seepärast seisma jää.  Kassiabi vabatahtlikud teevad kõik täna, hommme ja ülehommegi, et  võimalikult palju  kiisusid leiaks endale uue ja armastava kodu.

Kohevikust kuulete ta aga minu vahendusel kindlasti veel. Mõne nädala pärast.

Loodan väga, väga, et minu kasulapsed Tiiu ja Pille leiaksid peagi uue ja armastava kodu.

Kui lapsel on jonnituurid

Kardan, et iga lapsevanem on vähemalt korra oma elus kokkupuutunud ootamatu probleemiga, Tema järglasel tekib kui välk selgest taevast jonnihoog. Lähed  igati soliidsesse peresse külla ja loed enne veel  põnnile sõnad peale, et ta viks ja kraps oleks. Jõuad kohale ja siis, oo õudust. Laps käitub nii nagu ta  oleks tema kasvatustöösse tõhusalt panustanud  tubli kamp sirelilillade ninadega kasvatusteadlasi Balti jaama turu õlleputka nr 2 tagant. Sa ei tunne oma last kohati isegi ära. Ainus mõte, mida sa järjekordse  taktituse peale, mis  lapsukese suust välja purskub, on harras palve: ” Armas Issand, palun neela mind alla!”.  Mul on enda sügavast lapsepõlvest meeles, et korra olen minagi käitunud nii, et hoidjatädi tundis ikka tõsist piinlikkust. See juhtus siis kui me läksime Tartus raamatukokku, aga mina olin millegipärast pähe võtnud, et koridoris on meditsiiniasutuse lõhn ja siis ma  seisn keset treppi ning ei liikunud mitte tolligi. Ei aidanud selgitused ega meelitused. Majas oli “arstilõhn” ja nädala tagune ilge mälestus sondi neelamisest oli nii erksalt meeles, et sealt trepilt ma ei liikunud vaid ainult röökisin. Palju hiljem, aasta pärast, julgesin sealt trepist üles minna ning veendusin, et keegi selles majas kummivoolikutega ootamas ei olegi. Uhh, piinlik on….

Täna siis oli  hoiukodus ka karm jonnihoog ja sellega hiilgas TIIU:

Tiiu

Tiiuke oli päris alguses keslinna hoiukodus ning siirdus siis suurde kassikodusse  päriskodu ootama, aga nädalake tagasi tuli ta taas hoiukodusse ravile.  Põhjuseks pisike seenelaik kaelal. Tiiu oli tulles  kasvus kängu jäänud ning põhjuseks olid ussid. Sai ta mitu, mitu korda ussirohtu ja lootus oli, et sellega peaks asi lõppema. Ei, kus sa sellega. Ka suures kassikodus tuli tal ikka usse välja ja nii  sai Tiiu ( teised toa asukad loomulikult ka) veel ja veel ussirohtu. See on aga karm tõde:  kui  parasiite on palju, siis on immuunsus äärmiselt madal ning  seennakkuse võimalus suur.  Väliskeskkonnas on seenespoore kõikjal, neid on ka  kasside karvades, aga haigust ei teki, kuna immuunsus tõrjub haigust väga edukalt. Alanenud immuunsusega organismis kinnitub seen nahka ja haigus hakkab arenema. Tõsist rolli mängib ka stress, mis kassidel, kes pole oma olemuselt karjaloomad. ühiselamu tingimustes mitmetel ( kuid mitte kõigil) tekib.

Igatahes avastasid tublid kassiabilised seene päris algusjärgus. Kaelal oli  2 eurosendise suurusega veidi karvutu ala ja mujal kahjustusi ei olnud.  Loomulikult  viidi Tiiu kohe karantiiniruumi puuri ning sealt edasi hoiukodu karantiinituppa, samuti puuri. Pärast hullumeelset deso, kasside küürmist ning patjade aurutamist selgus, et sedapuhku läks õnneks. Keegi teistest ei nakatunud.

Tiiu suures hoiukodus

Algaski siis ravi- tabletid, määrimine ja pesemine. Puuris näitas Tiiu ennast ülimalt pailembelise kiisuna. Ta kannatas tõsiselt sunnitud ” üksikvangistuses”. Nädal tabletiravi, määrimine, pesu. Vaatasin teda eile lambiga- mida pole, seda pole. Tiiu ei hiilanud rohekalt UV lambi valguses. Ravi peab loomulikult edasi kestma. Selleks, et kindlalt  igasugune jama ärahoida, tegime Tiiule  pisikese karvalõikuse ehk lõikasime karvad ära 3 cm kahjustuskolde ümbert. Idee on selles, et nahast kaob seen ära, sest tablett mõjub ju vere kaudu, aga  karvaotstes võib midagi veel olla ja nii on kõige radikaalsem karvad lihtsalt mahalõigata. Muuseas, pesemist talus Tiiu superhästi ja rätikute sees lasi isegi nurrulaulu lahti. Nüüd kappab Tiiu mööda korterit ringi, ründab paide järele, magab kaisus ja teeb kõike, mida üks  superhästi sotsialiseeritud kiisu peab tegema. Tänagi ronis ta krõbinal mööda sääri üles ( Ai!), siis hüppas mulle turja peale ( ai, ai!) ja kukkus nühkima.  Kõik oli nii nagu olema peab… kuni tänase õhtuni 😦

Tiiule tuli külaline, pere tuli endale  sõpra valima.  Ma siis  lugesin Tiiule sõnad peale, et ta annaks endast parima.  No ja siis astus tuppa mr. Jonn.  Hetkel kui inimesed liftiga ülesse sõitsid, muutus Tiiu käitumine kardinaalselt.  Ta ei lubanud mind ka ligi, põgenes ühest toast teise ja käitus nagu kasvatamatu kraade.  Ei aidanud laserpointer ega meelitamine. Tiiu ei lubanud ennast katsuda vaid põgenes nagu ajaks teda tagakari jahikoeri. Mis mulje perel temast jäi? Nadi, ma eeldan. Kes usub, et Tiiu on õrn ja paimaiad kassike? Pere istus kannatlikult diivanil, Tiiu soostus mängima  ja lasertäpikest tagaajama, aga see oli ka kõik. Panter takseeris külalised üle, sai neilt oma paid kätte ja vaatas ka suurte silmadega, millist klaperjahti Tiiu korraldab. Ta üritas isegi Tiiut rahustada, midagi ei tulnud ka temal välja. Kui uks pere järel sulgus, leidis Tiiu, et nüüd võiks jälle endine kiisu olla.  Ma siis ütlesin talle paar kasvatusteaduslikust aspektist mitte kõige soovitavamat lauset 😀

Loodan, et pere väga ei ehmatanud, sest nad lubasid paari päeva pärast uuesti Tiiut vaatama tulla.

Mina aga porisen ja porisen jätkuvalt: ” Sa igavene kasvatamatu jõnglane!”

Seine

Kujutage ette, et ripute köie otsas kuristiku kohal. Teate, et küsimust, kas alla kukud ei ole olemas, on vaid küsimus – millal.  Mul on täpselt samasugune seis.  Kõik on näiliselt sama- kodu, arvuti, koolitused. Ainult tean, et kohe kui teisel pool lahte paikneva asutuse kodulehele minu nime  juurde lisandub 11 kohaline number, laguneb kogu elu laiali nagu kaardimaja.  Millal see number tuleb? Läheb aega nädal, kaks, maksimum kuu, aga ta tuleb ja siis on teoreetiliselt teada, mis juhtuma hakkab. Kella 14  parvlaev Helsinki, sealt tramm nr 9 viib raudteejaama, kust öisele rongile, mis väljub kell 18 ajal. Hommikul kell 9 jõuab see Kolarisse, kust väljub 15 minuti pärast buss Muoniosse. Tunnike sõitu ja kohal ma olengi.  Kõik on teoreetiliselt läbi mängitud, aga tegelikult variseb kogu minu maailm sel hetkel mürinal kokku. Mul on suur mure. Ei tahaks, et kogu senise elukorralduse rusude alla jääks üks kaunis ja majesteetlik eluke, kes on alles õppinud täiel rinnal elu nautima- SEINE. Loomulikult võtab Kassiabi oma hoolealused hoiule, aga Seinele on see tõsine trauma.

Seine ootamas

Kiisul on selja taga kaks ebaõnnestunud  kodu leidmise katset enne kui ta  kesklinna hoiukodusse jõudis. Praegu on kiisu avanenud nagu lootoseõis.  Temast on arenenud hell kaisu-ja hõõrdekass.  Seine on esimene, kes mind voodi peal ootab, peaga nühib ja paisid nurub. Nurrub ta hella häälega ja nühib, puksib peaga, mõnuleb. Tema keerukas karvastik on  saanud uue hingamise. Nüüd vajab ta harjamist kergelt iga paari päeva järel.  Selleks on vastav protseduur 🙂

Seine tahab koju

Pihustan harjale naistenõgese lahust. Ootan paar minutit ja, kõpsti, on kiisu diivanil.  Edasi läheb kõik ludinal. Pea, kael, küljed ja isegi saba saab kiiresti läbikammitud.  Suures naudingus keerab Seine ennast  seljale ning laseb hellalt harjata ka õrnad piirkonnad. Iga kord ei õnnestu, aga enam pusasid ei ole tekkinud, sest RC Persian on karva teinud  palju tugevamaks.  Seine ei ole kõige suurem seltskonnalõvi ja  palju kasse ajab teda lihtviisiliselt närvi, aga minu psühhoterapeut Panter saab temaga üliväga hästi hakkama. Nii on nad hakanud isegi koos mängima ning üksteist taga ajama.  Seine on üdini õnnelik. Jah, aga…

Kassiabi kassitubades on tema jaoks kasse liiga palju ning see saaks kiisule olema suur kannatus.

Palun, palun, kas ei ole lugejate seas üht inimest, kes võtaks kiisu endale pereliikmeks? Seine ei tee pahandust, ta vajab  natuke rohkem inimese  hoolt , ehk veidi ka kannatust.

Seine

Tema jaoks oleks  mitme kassiga tuppa sattumine suureks psühhotraumaks.  Palun, palun, pakkuge mu kallile mossisnäoga musikassile kodu.  Kell tiksub ja aega jääb ühe vähemaks.

Oma kodu ootamas

Inimesed saavad aru ja lepivad, aga Seine ei saa aru, miks mind ei hakka olema nädalate kaupa.  Ta on oma elus pidanud juba enne nii palju kannatama. Ehk leidub kuskil perenaine, kellel on vaba pehme padi, hellad käed ja sületäis kannatlikku meelt.  Harja ja nastenõgese lahuse annan heale kodule kaasa!!!

Pille- Rahumäe lilleneiu.

Hoiukodus on sebimist väheks jäänud, aga hädalisi on tegelikult maa ja ilm. Kiisud on hädas- külm ähvardab iga looma elukest ja infoliin on Kassiabis  punane. Täna saabus ärev appikutse. Rahumäe kalmistu lillemüüjad palusid ühe kiisu elu eest. Nimelt oli mõni aeg tagasi nende juurde vankunud ülikõhn pikakarvaline kiisuke. Prouad andsid kassikesele süüa ja pakkusid lillekastis ajutist pelgupaika, aga teised leidsid, et hulkuva kiisu koht on ikka Loomade Hoipaigas ning see oleks tähendanud kiiret surma kas kohe või mõne päeva pärast viljakates tingimustes elutsevatesse viirustesse ja bakteritesse.  Esialgu ei näinud ma erilist võimalust midagi ettevõtta, sest abikaasa tööl ja hoiukodus järjekord ukse taga.  Siis aga astus sisse mu tütar, kes pahaaimamata oli oma lapsevanemale külla tulnud. Auto-on, elamispind- on, oskused- kah täitsa olemas. Proovisin ja ime sündis. Mõned raskused veel lahendada ja juba me sõitsime Mustamäe poole, kus tubli lillemüüja elas. Proua tõstis kalmistu ees paiknevas lilleletis kastikaane üles ning pikakarvaline kiisu, kes magas teki peal kuuseokste ning lillekompositsioonide vahel, tõstis küsivalt pea: “Kurrr??” . Aega polnud raisata, kiisu konteinerisse ja sooja autosse.  Viisime tubli elupäästja tagasi koju ja sõitsime kiisuga kliinikusse, et kontrollida kiibi olemasolu.  Loomulikult, ei mingit kiipi.  Tohter vaatas meie leidlapse üle. Hammaste järgi on proua kuldses keskeas ja välisel vaatlusel kõhn kuid silmad ja nina korras, südametöö normaalne ning kopsud puhtad.  Kasukas, kuigi pikk, oli ilma suure aluskarvata, mis lubas oletada, et kiisu on pärit tubastest oludest. Kolmevärvilises pikas ja kaunis karvas oli  pusasid kole palju, eriti kõhu peal. Kiisuke, kes konteineris riidles kõva häälega ja üritas kogu maailmalt arupärida, miks ta sinna topiti,  sai nimeks PILLE.

Pille arsti juures

Pille on väga sõbralik kolmevärviline kassiproua, kelle nägu viitab eksimatult tõsiasjale, et tema vanematest on keegi pärsiatõu juurtega.  Ristluud on püsti, aga lillemüüjad on kõige hirmsama ärahoidnud ja külm ei ole talle märkimisväärselt kahju teinud. Juba kliinikus leidis Pille, et inimene on sõber, kes paitab ning sügab ja üldjoontes kõlbab sõbraks väga hästi. Eks kõhuke oli tühi ja nii läks koheselt loosi kaks tükki toorest maksa.

Meile meeldub otsa vaadata

Hoiukodus ootas Pillekest soe personaalne tuba koos pehme tekiga vooderdatud kastiga ning mitu murelikku kasuvanemat. Pille ronis konteinerist välja, takseeris toa üle ning ronis korvtooli pehme padja peale.  Ilmselt meeldis, kuid midagi meeldis rohkem, säärte silitamine, nurrumine ning pai nurumine.  Seega, kindlalt kodukass ülimalt hästi sotsialiseeritud ja kompleksivaba.  Kahtlus on, järsku on Pille siiski kodust lihtsalt kaugele läinud ja eksinud.  Seega palun meie lugejatel kiisu pilti jagada. Ehk keegi tunneb oma sõbra ära.

Pille, Rahumäe lillekastineiu

Pille sai kirbutõrje, ussikuuri saab ka mõne päeva pärast kui natuke kosub ja siis kui pusad kenasti kammitud, saab arst vaadata, kas me järsku oleme juba steriliseeritud või mitte.  Kui aga keegi tunneb, et see kompleksivaba kassiproua on nii vastupandamatu, et ilma temata ei suude ta ühtegi päeva enam elada, siis ootame kontaktivõtmist.  Pille on hoiukodus üksinda ja seetõttu on raske ütelda, kuidas ta teistesse kiisudesse suhtub, aga tema eriline inimlembus ning pärsia juured sunnivad ettevaatlikkusele, sest sellised kiisud sageli oma liigikaaslasi ei salli.

Kas vana või uus kodu, aga palju häid inimesi tahaksin enda ümber näha.

Pille ei ole kohe kindlasti kiisu, kes peaks tänaval patseerima.  Tahab ta head pikakarvalise kiisu sööki ja kasukas ohtrat kammimist, aga eelkõige tahab ta sooja patja, perenaise paisid ja palju seltsi. Nurrumine ja süles mõnulemine on garateeritud.

Mõni tund on möödunud. Hoiukodus on Pille ennast ülimalt hästi sisseseadnud ning avastas veel ühe pehme tooli, kus mõnusalt lebotada saab 🙂

Ma tunnen ennast ülimalt hästi

 

Sekeldused Linnuga ja taltsutamisest ka.

Nüüd, kus Linnut on kodu ootamas, oskas ta enne steriliseerimisele minekut  kusagilt kõhulahtisuse hankida. Päris mitu päeva pudistasin toidule Procolin pulbrit ja lõpuks  sai jama otsa. Täna olid taas kastis junnid mis junnid. Niisiis, aeg minna operatsioonile ja siis- vut, vut koju.

Kuna Linnu taltsutamine on nii eripärane kui üldse olla saab, siis mõned tähelepanekud, mis tema kodustamisel kasuks võiks olla. Eelkõige, Linnu jumaldab suletutti!! Ei mingit lootust teda puudutada, kui suletutti käes ei ole.

I vaatus- suletutiga pissikasti peal

Algus- Linnu on pissikasti peal, avan uks. Suletutiga mängimine pissimaja peal.

II Vaatus. suletutt liigub maha, Linnu hüppab järele. Mõne minuti pärast on puuri sisu segipahmatud, kuid Linnu, väsinud ent õnnelik, lamab kogu selle segaduse peal.

II vaatus- mängimine põrandal.

III vaatus. Suletutiga käsi silitab ja sügab Linnut, nurr on vali ja saba  vägeva mastimännina taeva pool.  NB! Suletutti ei tohi käest ärapanna.

III vaatus- silitamine suletutiga.

Kui Tema Kuninglikul Kõrgusel saab küllalt, siis, hops, taas pissikasti peale.  Kordame mõne tunni pärast 🙂  : Ikka esimesest vaatusest peale.

Alustame taas- I vaatus

Austame traditsioone, seega.

Imelt on ka uudiseid. Sööb hea isuga koera kausist lihaga putru ( ????) , kuigi endal on lademes taldrikul head ja paremat.  Koerale teeb nii koledat häält, et see ei kardab pisikest kui kole, kuid relvad käiku ei ole läinud ning lootus on, et sõlmitakse rahu.  Igatahes hetkel  on kõik korras.  Muuseas, Ime oskab tõesti luust ja lihast läbikäivat kisa tekitada.  Kui ta hoiukodus oli, siis iga tunni tagant oli tal kombeks  häälega märku anda, et läheb sööma. ka öösel. Ma iga kord lausa hüppasin voodis kui Ime registrid lahti lõi.  Täiesti siiamitele omane kõnelemisviis 😀

Veel, lõpuks avastasin, kuidas SEINE kasukas  absoluutselt parimas korras püsib ja iga päev isegi kammimist ei vaja. See on RC pärsia kassidele ja mitte midagi muud kui aegajalt kalaõli ka.  Karv on kohe siidiseks muutunud. Kammiga meil  enam raskusi ei ole. Huvilised küsivad ikka, et kuidas seda saavutada. Seine puhul aitas  kui harjale kontsentreeritud naistenõgese lahust pritsisin.  Nii ta viskab isegi selili ja eksponeerib oma kõhtu, millega meil enne probleeme oli. Teiseks,  kasutasin ära tema armukadeduse teise kassi suhtes. Hakkasin hr Pantrit ka harjama, ehkki ta seda ei vaja.  Vot  ei mahtunud  meie Seine hinge, et teine kass sai rohkem tähelepanu.  Nii sobib kõik- ka kammimine.

Ainult mina vajan tähelepanu!

Seinele ei sobi ükski teine toit, nüüd on kindlalt läbiproovitud.  Hills´ile tekkis toiduallergia, nahal laigud, mis hullult sügelesid. Ka RC muud toidud panevad naha kõõmama ja pusad on kohe platsis  ehkki talle oleks lahjemat toitu vaja, sest proua on üsna pontsakas.  Seega, mängida saab vaid toidu kogusega ning taluma peab kassi nördimust täis silmi kui ta üksisilmi sulle otsa vaatab ja ta  ahastav pilk kõneleb  üht: “Kas sa kavatsed mind siin, kohe ja praegu surnuks näljutada???” 🙂  🙂

Ei ole see kassi elu kesklinna hoiukodus sugugi mitte mee lakkumine.

 

 

Vana aasta viimased askeldused.

Vanal aastal tuleb kõik hädavajalik ikka lõpetada nagu kord ning kohus. Kesklinna hoiukodus tähendas see, et Seinega tuli kliinikusse minna ja hambad korda teha.  Paar põletikus ja lagunenud hambajuurt tõmmati välja, hambakivi eemaldati ning õnneks oli osa hambaid täitsa töökorras. Nii  et pudistama meie Seine ei hakka. 😀  Täna on tal valus ja kaheks päevaks on valuvaigisti ka olemas. Pikatoimeline antibiootikum kaitseb teda põletiku levimise eest.  Muus osas on meie kaunis daam täitsa korras.

Suur edasiminek on toimunud Linnuga, kellest siiani ei ole Kassiabi galeriiski ilusaid pilte, sest mis portreed saab liduskõrvalisest hirmunud pukskangest kassist. Täna on meil pakkuda sulnist vana aasta meelelahutust mängivast ning sotsiaalsest Linnu´st.

Vaade ülalt- Linnu

Linnu on suletutisõltlane 🙂  kõik hirmud saavad otsa kui kuskilt ilmub suletutt. Mis sest, et üks ots on inimese käes. Isegi pai võtame meelsasti vastu kui samas käes on suletutt.

Linnu mängib

Linnu sotsialiseerimisel on kõvasti abiks Pantri kõrval ka Johanna. Nii see möll siis käib, üks puuri seest ja teine väljast.

Mängida saab ka nii

Mul on mitu korda olnud kiusatus, et laseks selle duo korteri peale lahti, aga mõistus hoiatab, vara veel. Linnu ei ole veel sugugi valmis selliseks  seikluseks. Minuga saab ta juba täitsa läbi, aga isegi mehe ja tütre tulekul haarab vaest olendit PAANIKA.

Lebamas

Kohe üldse ei ole see too kass, kes pappkarbis inimese lähenedes kivikõvaks muutus. Natuke aitab muidugi Play Spray ka kaasa, aga siiski.  Täitsa kodukassi moodi on meie räästapääsuke III

Esimene portree

Tõttütelda näevad nad Johannaga väga sarnased välja, aga pisikesed erinevused on täitsa olemas.  Linnu nina on hall, aga Johannal roosa, lisaks on Johannal must ” side üle silma ning ta jätab natuke piraadi mulje, aga see on armas ja kaisulembeline piraat.

Johanna portree

Seega, hoiukodus on praegu ” vaid” kolm hoolealust, aga homme tuleb vist lisa.

Me kõik hüüame teile, head loomasõbrad:

HEAD VANA AASTA LÕPPU!

Homme teeme teiega lahti kõik siiani saabunud kaardid meie endistest hoolealustest. Lugemiseni ……

 

Neljas advent

Küünlad põlevad, kuuselõhn uimastab. Kodu on korras… noh põhiosas korras, natuke kõpitsemist tahab veel.  Panin  arvutisse CD plaadi- klassikaline muusika. Pikka aega ei ole olnud tahtmist muusikat kuulata, täna on.  Puuris nahkerdavad minu uued kostilised, kellest ma homme jõuan  ilusad pildid teha.  Olen neid tundama õppinud ja oskan kirjutada.  Kõige enam aga on mul olnud au tutvuda Päkapikuga ja ta on väärt medalit kui kõige sotsiaalsem kiisu.  Medali sai ka kaela 🙂

Kesklinna hoiukodu Aasta Hurmur 2013

Ei otsi teda keegi, panid tema leidjad Muugale üles hulgi kuulutusi- vaikus.   Tüdruk sai ilusasti vaktsineeritud ja ka kiibi.  Jõulukingitused tuleb tal  vastu võtta meie juures, aga  õnnelik saab olema pere, kes ta endale saab.  Minu kiidulaul ei saa kohe mitte lõppema. Täidab suurepäraselt korraldust: kõrval. Magab kaisus, nurrub ja lubab kõigil ennast paitada. Päkapikul on kõik vajalikud oskused ja enamgi veel, kohe kapaga.

Päkapiku autasustamine

Muuseas, Päkapikk sööb piparkooke- natuke 🙂

Midagi imrlist on jõulud teinud aga Seinega. Kodu tal küll veel ei paista. aga see, mille Seine nüüd omandas,  parandab tema võimalusi mäekõrguselt.  Nimelt, Seine ei  suhtunud just ülima sõbralikkusega kammimisse. Küll sai hoiukodu kavalusi  kasutada.  3 päeva tagasi leidis kiisu, et kammimine on just see, mida ta hing ihaldab. Päris ehtsa kraasiga ja nii palju kui süda kutsub. Seine on lausa vaimustuses. Keerab ühe külje ette ja siis teise. Isegi kõhu alla saan ligi. Tulemus? Palun vaadake!!

Jõuluvana tulekuks valmis

Nii ilus ei ole Seine eladeski olnud.

Tegelikult käis meil juba ka päkapikk ja tõi kiisudele  konsentreeritud naidtenõgese tinktuuri ning hulgi  nahast hiirekesi.  Hoiukodus lehvib täielik rahulolu. Seine mängis (!!), Pantu ja Päkapikk. Ka mu puuri kasvandikud mängisid oimetuks.

Miljoni dollari kasukas

Majas on täielik jõulurahu. Kuskilt ei kosta ühtegi urr´i ega kõhh´i.

Süütan täna siis neljanda advendiküünla.  Sosistasin Päkapikule  kasukakarvadesse ka oma jõulusoovi, aga tean, et tänavu ei ole lootust, et see täituks, sest kõik need tunnistused ja  autoriseeritud tõlked diplomitest võtsid röögatu raha ja kui Soome tööloa väljastab, siis summa, mis välja käia tuleb, võtab inisema 😦  . Mõni inimene käib selle summa teenimiseks mitu kuud tööl.

neljas advent

Ma olen seda unistuste kingitust Järve Sauna Maailmas mitu korda piilumas käinud, aga unistuseks ta jääbki- pisike purskkaev vuliseva veega.  Las ta olla, ka unistused on kaunid, aga ega ma endale nautimiseks, tegelikult ikka kiisudele, sest see on parim rahusti käitumishäiretega kassidele biheivioristide kinnitusel.   Samas, tore on unistada, et sõidab ette kaarik ( saaniga ju tänavu sõita ei saa) ja jõuluvana astub välja ning küsib luuletust. Oih, jamps, aga ma ei oskagi luuletust lugeda. Pole vaja olnud, sest ka lapsena ei käinud meie peres jõuluvana 🙂

Loodan, et paljudele lugejatele ta aga tuleb. Minge siis ruttu salme õppima, muidu…

Imede aeg aga kestab veel mõned päevad. Ilusat jõuluaega!!

 

Natuke teistmoodi Päkapikk.

Kell oli 21.20 ja minul käsil vinge jõulukoristus. No just selline etapp. kus tuba on ikka kordades rohkem segi. Telefon- appii!! Lõpptiine kiisu  pressib Muugal võõrasse koju ja ilmselt kohe, kohe sünnitab.  See on  kesklinna hoiukodu spetsialiteet.  Vaatasin ahastavalt toas valitsevat Soodomat ja Komorrat ning ohkasin. Tooge.

Ja siis ta saabus- mustvalge natuke pontsakas tegelane, ülisõbralik, kuid hirmunud.

Esimesed minutid hoiukodus

Nurr tuli kohe lahti ja kiisu laskis ennast rahulikult katsuda.  Kõhualune rääkis selget keelt, et olgu nüüd muud, aga tiinusest on see hoolealune  küll kaugel.  Rinnanäärmed olid nii pisikesed kui kassipojal ja  kõhuke oli küll punnis, aga seal nüüd küll keegi kassipoeg ei ela.

Sõbralik Päkapikk

Selja peal üsna sabajuure lähedal on armistunud nahk ja vähese karvaga ala, mis viitab, et keegi on kassile kuuma veega pihta saanud, loomulikult mitte kogemata.

Ega siis miskit, Frontline ( kirburohi) kohe turjakarvade vahele ja vaatame mis saab edasi. Ilmselt tuleb meie imeline tohter taas külla kutsuda, sest ilma vaktsinatsioonita  kiisu jääda ei tohi, meie majas, ma mõtlen.   Kuna päkapikud käivad piilumas ja ilmselt avastasid, et hoiukodus on vaba koht, siis sai uus resident endale nimeks Päkapikk, sest ma usun, et on ju ikka olemas mitte ainult poisspäkapikke vaid ka tüdrukuid.  Igatahes  on üks eluke taas külma käest ulualla võetud.

Natuke hirmus on ka see uus koht

Selge, et Päkapikk on olnud kellegi kodukass ja pisike lootus on, et järsku ehk otsib pere teda taga. Vaadake tähelepanelikult ja jagage. Ehk tunneb keegi oma pereliikme ära!!!

Imede aeg

Franceska on broneeritud!!! Tema unistuste kodu leidis ta üles- absoluutselt kassivaba 🙂

Aga minu pisike sänikael Linnu lubab mul  vabalt pai teha ja ei ole  enam kastis. Saba tõuseb ning täna kinkis ta mulle pisikese nurru ka.  Oh seda õnne!!! Ilusat advendiaega!!

Kolmas advent

Selgub, et päkapikk toob igal nädala kellelegi uue kodu. Seekord leidis oma kodu Kalma Kati- minu isepäine kasstüdruk. Kui kõik läheb väga hästi, siis  inimeste maailma aitab teda sulanduda kaks ülisõbralikku kassiteismelist. Seda Kati vajab rohkem kui õhku.  Uude kodu saatmisest kujunes aga välja tõsine iseloomude tuleproov. Nimel, Katile assotseerus konteinerisse minek valusa ja ebameeldiva  operatsioonikogemusega kliinikus. Küll me proovisime heaga. Play spray. mis muidu tõmbab kiisud enda poole nagu magnetiga, meelitas kasti nii meie muidu ettevaatliku Pantri ja siis Tiiu, aga kes ei vaadanud konteineri poolegi, oli Kati. Järgmisena läks kasutusele suletutt ja laserpointer. Taas tuli kastis väljakallata kõik teised kiisud peale Kati. Mängisime oma pool tunnikest ja siis ohkasime.  Tuli rakendada  karmimaid meetmeid. See sama Kati, kes õhtuti minu peal aeleb ning  kaissu poeb, käitus nagu ehtne saunanaine- riiakas, kuid kindlameelne.  Lõpuks surusime  jonnipunni koridori, kus tal õnnestus ennast peita mööbli alla ning abikaasal tuli pool kappi lahtilammutada.  Ja siis saabus hetk, mida ma ilmselt kaua ei unusta. Kati tuli mööbli alt välja, vaatas ringi, nägi, et peita pole kuskile, ohkas ja heitis minu poole pilgu, kus oli sügav pettumus ning hukkamõist; ” Ka sina, Brutus! “.  Selle peale astus Kati väärikalt konteinerisse ning puges kõige taha. Kui tal oleks olnud käppade asemel käed, siis oleks ta ilmselt  ukse ka enda järel kinni tõmmanud.  Uhh! No tundsin ennast ikka reeturina küll.  Nüüd siis süda natuke valutab. Pere on Katil kogenud kassiarmastajad, aga kas kõik sujub ikka nii nagu vaja. Ootan hingevärinaga uudiseid.  Mul on usku sellesse peresse, sest perenaise tunnistas heaks loomaarmastajaks….. minu psühhoanalüütikust doktor-kass Panter.  Ei ole mina eladeski näinud, et Pantu oleks nii julgelt võõra inimesega suhelnud või pai nurunud. Tõttüteldes oleks Panter ise hea meelega kaasa läinud, konteinest tuli teda pidevalt väevõimuga välja ajada.  Sellist asja ei ole kesklinna hoiukodus varem nähtud.  Pantu kiitev hinnang adopteerivale perele julgustab, et Kalma Kati kasvatatakse kiiresti vahvaks kiisuks vahvate mängukaaslaste abiga ja pere kannatliku meelega.

Mul on veel toredaid uudiseid. Tiiu on muutunud suurepäraseks musikassiks, miilustiseks ja mängulõviks.  Süles istub ta juba nii minul kui abikaasal. Saba on pidevalt kaardus selja peal  kuni kuklani ja ta meenutab kehahoiult pigem oravat, ainult värv ei klapi.

Tiiu mänguhoos

Igasugune kõhklus on kadunud hetkest kui käsi üle kiisu selja libiseb.  Pai! Veel, veel! Lõua alt sügamist ka, paluks ja kiiresti! Tiiu ei ole suur krutskimeister.  Raamatud püsivad riiulis paigal  ja munavärvimiskomplekt ei maandu ka enam kõige kõrgemalt köögi riiulilt pidevalt põrandale.

Tiiu ootab suletutti

Seega, Tiiu on koduvalmis. Ilmselt  kolib ta homme suurde kassikodusse oma kodu ootama, sest hädalisi on ukse taga murdu ja hoiukodu tahab aidata võimalikult paljusid  külmas niiskuses tühja kõhtu kannatavaid hädalisi.

Kus on minu kodu??

SEINE on aga otsustanud akanalaua peal juba päkapikke passida, et saaks oma kodu  kohe sussi seest ärakahmata 🙂

Kus sa oled. päkapikk?

Ma ei väsi kordamast, et Seine on maailma kaunima kasukaga daam, kelle tualeti korrastamine võtab parasjagu aega ning kannatust ja mille korrashoiu osas on meil Seinega mõnevõrra erinevad arusaamad 🙂 .  Üldpilt on aga selline nagu näha ja minu meelest ülimalt kaunis. Mis te arvate?

Puuris  on mul aga üks kostiline, kes veel piparkooke oma perega  maitsta ei saa.

LINNU on  lehmalapiline 5 kuune kassike. http://www.kassiabi.ee/index.php?1021122710577228

Tema iseloomustamiseks sobib enim sõnapaar- ei vedanud.  Nimelt on Linnu üks kolmest räästpääsukesest, kellest on juttu ka Kassiabi tutvustuses: http://www.kassiabi.ee/index.php?1010271

Kolm kassilast sündisid Kadrioru maja räästas. Ati ja Ats  kukkusid väikesena alla maa peale ning kassiabiline sai kohe jaole.  Pole mingit probleemi  sotsialiseerida 5-6 nädalast kassititte. Üldiselt paar päeva ja meil on  sõbralikud nurrmootorid olemas.  Linnu aga ei kukkunud alla ja tema saadi kätte alles 4, 5 kuusena. Kassiema oli jõudnud lapsele  õpetada, et inimene on kuri ja mõni kiisu omandab selle õppetunni kohe hästi põhjalikult.  Kahjuks hakkas meie räästapääsukese  tervis ka streikima ning ta viibis  paar päeva kliinikus.   Nüüd on ta juba mõnda aega  kesklinna hoiukodus. Alguses oli asi üsna nutune.  Kiisu istus  liivakastis ja  inimese liginemisel  muutus kivikõvaks ning mängis surnut.  Õnneks  meeldis talle ka papist kast, mille me kohe puuri panime ja kuhu ta kolis. Kastis sai teda ka puudutada, aga ikka oli see kangestunud kass, keda ma puudutasin. Nüüd on tekkinud  areng.  Linnu  julgeb minu juuresolekul kastist lahkuda ja täna esmakordselt ronis ta mööda puurivarbaid ülesse. Esmakordselt julges ta ninaga puudutada avatud käe sõrmi ja näuguda ehk suhelda. Kõik see võtab aga aega ja aega ning kannatust.

Sotsialiseerimine võtab tänaval kasvanud kassil pideva tegelelemisega hoiukodus aega:

5-6 nädalasena – keskmiselt nädal, harva kaks.

4- 5 kuusena kuusena mitu kuud kuni aasta ( vaata Milda ja Tilda lugu)

6 kuuse või vanemana- mitu aastat ja vaatame tõele näkku- mõnda ei õnnestu sotsialiseerida mingil moel, kurjamiks ta  jääb.

Oi kui hirmus asi- kaamara.

Seega, vaesel Linnukesel ei vedanud kui tema saatust võrrelda vennakseste Ati ja Antsuga, kes  kodus  pererahvast oma karvase käpa ümber mässivad ja pehmetel patjadel head paremat maiustavad, aga võrreldes tuhandete teiste külmas talves  lõdisevate kiisudega on ta ometi ropult vedanud.  Kõht on täis ja Play Spray´ga immutatud mänguasjad lihtsalt nõuavad, et neid käpaga veeretada. Hirmus on inimene küll, aga see, mida ta pakub on fantastiline- sink 🙂  .

Ja nii tuleb Linnu päris lähedale, vaatab mind puurivalt oma smaragdroheliste silmadega ning ilmselt mõtleb: ” Kes sa oled? Kes sa minu jaoks oled? Kas sa tahad minu jaoks olla? “.

Täna süütan ma  oma kolmanda küünla. On lootuste aeg- inimestele ja loomadele. Kas me tahame olla üksteise jaoks, kõigi elavate olendite jaoks?

Ilusat imedeaega!