Mõtisklusi neljandast võimust

Paljudele on teadmata, et tänapäeval nn infoühiskonnas nimetatakse meediat neljandaks ja kõige kõrgemaks võimuks. See on võim, mis kujundab tuhandete suhtumist, maailmavaadet, väärtusi ja norme. Naiivne on oletada, et meedia tegeleb vaid uudiste kajastamisega. Kui riigivõim kasvõi teoreetiliselt peab arvestama teatud perioodi järgselt rahva häältega, et olla legitiimne, siis meedial seda muret pole. Niikaua kui uudised müüvad on legitiimsus garanteeritud ja mida kollasem, seda vähem huvitavad faktid või uudiste ligikaudnegi vastavus objektiivsele tõele. Ja kui  inimesed või asutused on ebaobjektiivse sopaga üle kallatud, siis eeldab see neljas ja kõige kangem võim, et alandatu pühib tati näo pealt ära, naeratab ning lisab tänulikult: “Aitähh! Teie tatt oli väga auline.” Avaliku elu tegelastel on see ainuvõimalik käitumisvalik, sest kui sinust ei kirjutata või räägita, siis pole sind olemas ning igasugune tähelepanu on ikkagi TÄHELEPANU ja selle võitmiseks kõlbab isegi viinerid soengusse sokutada. Õnneks ei ole ma avaliku elu tegelane ning kahjuks ei saanud ka mammalt papalt sündides kaasa haugi mälu, mis talletab olnu nii umbes 7 sekundiks.

See oli möödunud aasta lõpus kui Reporter  kajastas verdtarretama paneva loo PERH-i kiirabide bensiinibisnessist. Juhuslik mööduja oli talletanud omapärase tegevuse tanklas. Kohutav, milline maksumaksja raha laristamine….  Ainult, kollapunasel masinal oli külgede peale kirjutatud  mitte kiirabi vaid med transport. OK, tavalisele kodanikule ei tarvitse selles markeeringus vahet olla, vilkurid on, raam samuti, kuid meediategelinskil oleks võinud ju huvi tekkida, miks selline kiri. Üks kõne asutusse oleks selgitanud tõe, et med transport on omaette allfirma, mis osutab tasulist transporditeenust ja  kiirabiga on neil ühist samapalju kui seal ja käol. Aga, noh, saame aru, kiire oli ja asjasse absoluutselt puutumatud kiirabid said Eesti kirjutavas ning näitavas pressis vastu moldi nii et muda läikis. Järgmistel päevadel üritasin nii mina kui ka kolleegid kõikides võimalikes kommentaariumides ja FB-is tähelepanu juhtida, et kiirabidele on tehtud räigelt liiga. Eriti valus on teenimatult sopaga üle valatud saada olukorras, kus kiirabi kutsete arv on tõusnud peaaegu kolmandiku, koormus ületab igasuguse arukuse piiri ja bensiini varastamine on absoluutselt välistatud, sest need minutid, mis sa tanklas viibid jagab häirekeskus juba teist, kolmandat või viiendat kutset ja autos on kogu brigaad k.a brigaadijuht, kes kannab iga teo eest täit vastutust. Iga ravimiampull, sidemerull, bensiiniliitrist rääkimata on nii arvel kui vähegi olla saab ja lisaks kiirabitööle tuleb teha nurisemata perearsti koduvisiite, sotsiaaltöötaja ja lastekaitse tööd ning mängida valvepsühholoogi või vaimulikku, teisitisõnu, koristada meie  olematu sotsiaalpoliitika oksehunnikuid. Olukorras, kus inimesed üritavad selle metsiku töökoormusega kuidagi veel mõistuse juurde jääda, lajatab sulle neljas võim labidaga pähe ja ei pilguta silmagi, vabandamisest rääkimata.

Olin minagi siis piisavalt naiivne ja nõudsin Reporterilt ametlikku vabandamist kiirabide ees, demonstreerides täielikku võhiklust ning naiivset usku, et selline asi nagu õiglus kasvõi natukene eksisteerib. Asjata. Omapärane ametkondlik sahkerdamine, millega “süüdlane” juht minema puksiti oleks tõepoolest vajanud humoristi sulge, kuid see  selleks. Mõni aeg hiljem teatas Reporter, et juht on lahti lastud, korrupeerunud ” kiirabitöötajad” karistatud, kontrolli tugevdatud, kuid uuesti, ei poole sõnagagi , et süüdistati tegelikult valet institutsiooni, vabandamisest me ei räägigi.

Huvitaval kombel helistas üks asjaosaline, uhke neljanda võimu kandja  mulle nüüd, reedel kell 21.30 ja oli sügavalt solvunud, et ma temaga ametlikult ja mitte ülevoolavalt sõbralikult vestlesin ning viskas pahameelega toru ära kui piiksatsin, et meil on üks kana kitkuda. Hämmastav, mina ei tohtinud solvuda pasamerest, millega mind ja mu kolleege üle kallati, kuid tema solvus ametlikust hääletoonist. Pärast tassi kohvi asendus solvumine analüüsiga ja selle tulemused on siin:

 Kas on mõistlik otsida enamikust meediakajastustest  ligikaudsetki tõde? Kõik sõltub, kellele see võim allub. Kui bossiks on klikid internetis või kommentaarid, siis võib eeldada, et juhindutakse reeglist: Ära uuri nii kaua, et uudis ära kaob. Tõde ja ojektiivsus omab marginaalset tähtsust. Peaasi, et uudis on intrigeeriv, vallandab lugejates agressiivseid impulsse ja küll tema siis müüb hästi..  Eks see olukord on kujunenud välja ikka turu ajukapatsiteedist lähtuvalt, sest ERR või TV3  uudised väärivad tunduvalt vähem vaatajaskonda kui uudistemagasin Reporter ning Päevaleht pole sugugi nii ostmist väärt kui võikollane Õhtuleht. Sellises  olukorras tunneb uudistejanus menuajakirjanik ennast ikka tõelise üliinimesena- löön, poon ja lasen, eriti kui juhtiv toimetaja või omanik intriige ja verd nõuab.  Proovigu keegi mutrikene tema ees mitte koogutada, sülitan kõrgelt ja kaugelt, värisege ussikesed ja limukad!

On aga teinegi ja oluliselt mustem stsenaarium. Sotsioloog Beck kirjeldab oma raamatus ” Riskiühiskond” võluvat meedia arengulugu, kus valitsev eliit ostab kokku nii palju meediat, et suudab  juhtida ühiskondlikku arvamust ning manipuleerib inimestega enda  kasuks ja mida kauem võimul ollakse, seda suurem portfolio kogutakse.  Siiani ei arvanud ma, et Eesti on astunud täiel rinnal  riskiühiskonda, kuid mida edasi, seda kindlam on, et kõik raamatus kirjeldatud tunnused on olemas.

Me kõik mäletame, et Rukkilille lasteaias  lämbus ronimisredelil laps. Meedia vahutas, nõuti linnaametnike vaat et risti löömist, kuid napilt pool aasta tagasi kukkus ühe teise omavalitsuse lasteaias laps kõrgel alla ja murdis kahest kohast selgroo, kriitiliselt raske vigastus, pikaaegne puue. Kas keegi teab sellest juhtumist??? Ei tea, muidugi ei tea, sest selles omavalitsuses on võimul valitseva erakonna joped. Kui siin ei ole tegemist valitseva eliidi ostukorviga, siis millega veel?

Tallinna tänavatest ning kehvast lumekoristusest kuulevad kõik kes teleka lahti keeravad, ajalehe ostavad või raadiot kuulavad, aga need kes pidevalt Tallinna ja Tartu vahel pendeldavad, teavad liigagi hästi, et nii tänavate korrashoiu kui lumekoristuse koha pealt erinavad Tallinn ja Tartu nagu öö ja päev ning Tartu kahjuks. Kas meedia piiksatab klaasjalt libedatest kõnniteedest Tartus või sellest, et 5 päeva pärast suurt lumesadu sai möödunud aastal Rüütli tänaval sumbata põlvini lumes ja nii kogu meeldivalt pika talve. Meenutagem, et see on Tartu üks pea- ja esindustänavatest. Ei, me ei kuule sellest, sest koer ju ei hammusta peremehe kätt, mis süüa annab.

Kas keegi on kuulnud plaanitavast haridusreformist Tartu linnas, kus ühe pintslitõmbega on võetud tulevik  13 Tartu koolist  kuuelt? Likvideeritakse vanu haridustempleid. Ühe hullunud ametnikuu vaimutöö tulemusena ( imselt hammustas teda välislähetusel tse-tse kärbes) on võetud tulevik Tartu Forseliuse, Kommerts, Kunsti, Raatuse  jne, jne  Gümnaasiumitelt. See planeeritav hävitustöö on oma mõõtmetelt tõeline gigant võrreldes “tillukese” segadusega, mis toimus Tallinna koolides mullu kevadel. Kümned pedagoogid kaotavad töö, õhkkond on pingetest tiine, konfliktid raksatavad omavahel ning ka klassis. Tihti meenutab nende koolide õhkkond selles kaoses  eriti tigedate rästikute pesa ja selles pesas peavad ellu jääma nii õpetajad kui õpilased ja need on Eestimaa lapsed. Te ei ole sellest kuulnud? Tõenäoliselt eriti ei kuulegi, ei ületa uudiste künnist. Ainult vastik L.Leesi kräuksatas Õpetajate Lehes, aga teda ju kuulama ei pea- kesik, raibe, seega ebausaldusväärse erakonna hääletoru, kes kaupleb mõjuvõimuga 600 EUR-i  eest. See on ränk äri ja mitte võrreldav nende tühiste sadade tuhandete eurode väärtuses tehingutega, kus prokuratuur süüteo koosseisu ei näinud, ammugi veel ei toimunud läbiotsimisi ning  asjaomaste ministrite või erakonna ninade arvutite konfiskeerimisi.

Ilmselt mäletavad paljud, et ajal mil I.Tarand europarlamenti kandideeris ning Viljandis väitlusel oravapartei seljatas, peatas mõni kilomeeter pärast Viljandit tema masina politsei ja teatas, et tulnud on kaebus, et ta juhib masinat joobes. Alkomeeter näitas  nulli ning Indrekul oli oidu nõuda ka ekspertiisi, mis kinnitas, et ta oli kaine. Aga järgmisel hommikul oli uudis purjus Tarandist nii mõnegi meediaväljaande esikaanel, ehkki peaks õigusriigis kehtima süütuse presumptsioon. Kodanikel s.h. Tarandil on õigus saata järelpärimine, kes politseisse helistas ning kümne päeva pärast selgus, et helistati Ojulandi mobiililt.

Uudishimu teatavasti tapab, aga siiski. Kui peaks juhtuma ime ja meie 20 aastat võimul kügelenud erakond ükskord koalitsioonist välja langeb, siis oi seda luukeresadu, mis kapist pudenema hakkab. Kas leidub  meil nii palju veoautosid, et see kondihunnik  Toompealt minema vedada ja see hais……. Ilmselt tuleks selle eeldatava sündmuse ootel Isrealist osta seal mahakantud ja natuke katkised, kuid ikka veel “kasutuskõlblikud” gaasimaskid ning et jätkuks kogu rahvastikule ja seda kui palju inimesi veel  majanduspõgenikena Põhjamaadesse jalga pole lasknud, peaks tuvastama rahvaloendus.

Seniks aga, punnitage, sotsid! Kõik lootus on teie peal. Hoidke oma käed puhtad ja koogutage vähem Euroopa ees ning õppige tundma oma rahva valu. Igatahes istutan ma oma aeda kevadel veel portsu roose. Kas nüüd just punaseid, aga roose kindlasti.

4 kommentaari

  1. Posted by Ada on 14. jaan. 2012 at 06:45

    Ei usu ma sotsidessse…Mikser onn kuidagi liiga tihti oma poliitilisi vaateid muutnud. Riigi tasandil on nad lalati võimulolijate külje alla pugenud…võim on nii magus. Olen ise oma maailmavvatelt sots aga Eestis meil see partei puudub;(( Kurb on see et ei olegi enam millessegi uskuda:(((

    Vasta

  2. Posted by Kassilausuja on 14. jaan. 2012 at 07:09

    Pole see Mikser neid vaateid nii palju muutnud sugugi. Keski ja sotside programm on suhteliselt sarnane. Loomulikult on võim magus, kuid asi polegi selles. Siiani on 20 aastat võimul istunud erakond peitnud, vassinud ja oma luukeresid varjanud. Mida me kuulma hakkaksime kui nende karvane käsi mätsima ei pääseks. Selle nägemiseks oleks ma nõus igasuguse lõbusa variandiga. Hullem kui praegu ei tule kindlasti. Ja veel- halva valitsuse valivad need head, kes valimas ei käi.

    Vasta

  3. Posted by Ada on 15. jaan. 2012 at 07:26

    Selles suhtes on sul õigus…mina käin valimas alati. Eestlane tahab ju alati olla rikas ja ilus ja seepärast valib parempoolseid.

    Vasta

  4. Posted by Maria on 6. nov. 2012 at 03:27

    Loen ja imestan kui hea ülevaade Tartu koolidega toimuvast! Ja iga päevaga läheb see olukord siin aina hullemaks, aga teha pole enam midagi.Protsessi ei saa peatada. Ja saab veel näha mida nende koolide tugispetsialistidega tehakse!? Riik omavalitsustele raha selleks ei eralda, aga spetsialiste nagu vaja oleks. Koolipidja rahakott peab otustama, kas koolidesse jäävad logopeedid, psühholoogid, sotsiaalpedagoogid või säästame nende arvelt. Erikoole sulgeme, HEV lapsed jätame tavakooli, aga spetsialistidele raha ei eralda. Raha riigil pole.Näib, et riigil pole üldse eripedagooge vaja. Õpetaja peaks kõikide lastega ise hakkama saama. Sest nüüd ju õpetaja palk tõuseb: ikka koondatud kolleegide ja palkamata tugispetsialistide arvelt. Meie koolis tegelikkuses uuest aastast õpetajate palk aga langeb. Meedias käib samal ajal kõva kisa õpetajate palkade tõusust. Üldsus arvab, et õpetajate palk on niigi suur. Piskut ongi raske jagada, aga miks peavad kannatama kõige nõrgemad? Kannatajaks jäävad ju lapsed.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: