Koheviku pajatus

Näuu! See minu hoiukodu perenaine on ikka paras käkk. Muudkui pakib oma asju ja  minust ei kavatsegi kirjutada. Loru, mis muud. Ometigi olen mina, Kohevik,  hoiukodu eriti tähelepanuväärne isik.  Ei ole muud teha kui tuleb endast ikka ise kirjutada,  muidu ei teagi inimesed kui tubliks kassiks ma olen arenenud.

Kohevik, saame tuttavaks!

Kohevik, saame tuttavaks!

Hoiukodusse saabusin kevadtalvel kui ehk keegi on eelmisi postitusi lugenud.  Millal ma kodu kaotasin? No ei mäleta, tõesti ei mäleta. Suurte külmade aegu leidsin veidi varju ühe inimese verandal. Külm oli küll, kuid vähemalt süüa anti. Kuna need inimesed tahtsid ikka mulle kodu leida, siis mulle arusaamatute keerdkäikude tõttu  pisteti mind konteinerisse ning nii ma kesklinna hoiukodusse sattusingi.  Mingi jama oli vaktsineerimisega, paberit mul igatahes ei olnud ning kuna toojad iseloomustasid mind kui sõbralikku kiisut, siis laskis perenaine mind korteri peale.

Kohevik

Kohevik

No miks ma peaksin sõbralik olema?? Kodutu, külmas. Turtsatasin solvunult ning varjusin vanni alla.  Ilmselt perenaisele see suurt ei meeldinud, sest nädala pärast algas minu pea kohal kole mürin ning kolin. Perenaine, sõge, otsustas vanni vee lasta. Kogu see ladin pani mu pisikese kassisüdame  koledasti värisema ning ma põgenesin diivani taha radika alla.  Mõnda aega lubati mul seal resideeruda, aga ühel  hullul päeval tuli palju inimesi ning nad urgitsesid  mind sealt alt välja ja toppisid suurde puuri. Kuna ma käitusin ikka hästi karmilt, siis konteinerist inimesed mind välja ei saanud ja nii paigutatigi konteiner pissikasti peale ja jäeti uks lahti. Lubasin endale, et sealt ma ei lahku, vot kohe kunagi ei lahku, tehku mida tahavad. Kõht läks tühjaks, öösel käisin söömas ja kasutasin kasti, aga  valgel ajal peitsin ennast nii kaugele kui võimalik.

Aga kus ma praegu olen??

Aga kus ma praegu olen??

Nädalad läksid ja kole igav oli. Kuskilt kaugusest meenus nagu oleksin ma kunagi inimeselt pai saanud ja see oli olnud niiii mõnus. Järsku oli see vaid uni, aga mingi imelik igatsus tekkis. Noh ja siis tekkis soov ikka sealt konteineri uksest piiluda, mida see perenaine teeb. Klõbistas arvutiga nii meetri kaugusel. Ja rääkis minuga mahedal häälel. Jama, peitsin ennast taas konteineri sügavusse. Aga ikka tahtsin seda veidrat inimlooma lähemalt uurida. Lisaks oli mul nõrkus- sink ja seda andis perenaine vaid näpu pealt.  Läks kuu ja esimest korda lubasin ennast nina pealt katsuda. Oi, see oli hea. Aga ega ma ikka ole mingi ninnu nännu solgerdis. Pai tahaksin küll, aga minu tingimustel. Sirutasin välja käpa ja haakisin käe oma pika küüne otsa ning üritasin konteinerisse tõmmata. Perenaine kiljus ja mina kõhisesin.  Nii kohe pidevalt ja meie suhtlemine lõppes ikka vahvate aukudega perenaise käel ning vägeva kisaga. Kuulsin mitu korda, kuidas mu hoiukodu perenaine kurvalt rääkis, et ega minust ikka kodukassi saa. Aa, mis asi see kodukass on, no mina ei saanud aru? Ma olen ju kodus,  kahekordne villa ja hea ninaalune. Mis kodukassist ta veel jahub?

Elu üle mõtisklemas

Elu üle mõtisklemas

Ja siis  perenaine ei tulnud. Ootasin, ootasin, perenaist ei ole. Iga päev istus mu puuri ees perenaise mees ja tütar ning vestlesid minuga. Proovisin nendega ka seda küüntetrikki, aga  siis ma pai üldsegi ei saanud ja olin  lõpuks kole kurb. Ühel päeval tuli taas perenaine. Ma esialgu peitsin ennast konteineri sügavusse, aga kui ta arvuti ette istus, siis hüppasin matsuga konteinerist alla ja tulin puuri ette ning, no lihtsalt ei tea, mis mulle sisse läks, kukkusin ennast vastu võret hõõruma. Ja siis perenaine tegi puuriukse lahti ja ma sain palju paisid, sügamist ning hellitamist. Vahepeal proovisin ikka küüned välja ajada, aga siis lõppes  sügamine kohe otsa ja ma peitsin kiiresti küüned ära.

Vabaduses

Vabaduses

Ja jälle läks ta ära ning ma ootasin ja ootasin. Teistel inimestel lubasin ennast ka puudutada, aga see ei olnud ikka päris see. Ja nüüd tuli ta taas!! No küll ma olin õnnelik.  Perenaine silitas ja sügas ning tegi siis puuri ukse valla.  Esialgu tulid kõik vanad hirmud tagasi ja tuiskasin tulistvalu taas radika alla.  Täna aga võtsin südame rindu ja tulin peidupaigast välja ning tulin perenaise juurde. Ja ta tegi pai ja sügas pikka aega ja mina nühkisin tema sääri ja puksisin peaga ja olin pööraselt õnnelik. See suur rõõm pani mu nurrmootori  täistuuridel tööle, oligi teine veidi rooste läinud.

Pai on hirmus hea!

Pai on hirmus hea!

Ma tean et perenaine sõidab jälle ära, aga ta lubas nüüd palju sagedamini kodus olla ja mina tean, kui  tuleb siis võtan ta vastu püstise saba ja suure nurruga.  Ütelge ometigi, no mis asi see on? Kas ma muutun tõesti kodukassiks??

Tee ometi pai ja palju!

Tee ometi pai ja palju!

Igatahes olen ma muutunud selliseks kassiks. Mulle anti aega ja perenaine ikka uskus minusse kõvasti. Tänane usaldussamm nii väike, kuid ometigi väga suur minusugusele umbusklikule  mustvalgele pikakarvalisele  Kohevikule.  Nurr, nurr, nurr – kohe ei saa teisiti.

Räägime veel

Räägime veel

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: