Vennad Lõvisüdamed e Rummu heidikud

Tere üle pika aja. Täna räägin kahest kasvandikust, kes meile pikemalt jäid. Kõik algas suvel. Wendy – meie triibik kassiemme on täiesti eriline kasvatusteadlane. Ise on ta sõbralik, aga neli kollast pojakest üritas ta kasvatada parajateks kõurikuteks.  Neli pisikest sülitavat lohekest vaatasid mulle vastu iga kord kui lähedale tulin. Parajalt ühe peo kiisud, aga seisid tagumistel jalgadel ja muudkui äsasid käpakestega. Sülg lendas kahte lehte. Ega siis polnud muud võimalust kui see koalitsioon lõhki lüüa. Kaks asjapulka läksid kiiresti usaldusväärsetesse peredesse ja peagi muutusid normaalseteks kodukiisudeks. Kaks kiisut läksid ümberkasvatamisele minu tütre juurde. Läks aega, mis läks, aga asja sai ning nii Antonius kui Xena kaotasid oma  sõjakad ambitsioonid ning õppisid süles istumist nautima. Paraku ei olnud neil veel uut kodu…. kuni. See oli suve lõpul kui mulle tuli  telefonikõne. Alguses kohises mobiilist välja suur pisarate kosk. Ime et elektroonika selles uputuses rikki ei läinud. Helistaja oli mu vana hea tuttav, kes aastaid tagasi minu hoiukodust endale sõbraks ja lohutajaks võttis Tartu Kassikaitse Antoniuse.  Elasid nad aastaid koos oma mustvalge sõbraga, aga meie elu on kahjuks ajalik. Nii oligi Antoniuse perenaine kliinikus ja selgus, et kiisu neerude seisund on nii halb, et lootust ei ole mingisugust. Antoniusel oli jäänud elada piinarikkalt vaid mõned päevad.  Nuttis siis hea inimene ohjeldamatult raske otsuse ees. Õnneks oli tal kaasas ka tugiisik, kes aitas langetada valusa otsuse- Antoniusel oli aeg minna mängima vikerkaare taha.

Üksiku inimese hea sõber oli lahkunud. Kuidas leevendada leina? On ainult üks variant. Kamandasin  nutva ja ahastava seltskonna koju kiisukesele viimast puhkepaika valmistama ja andsin oma kallile perele ” rünnaku käsu”.  Xena ja Antonius konteinerisse ning õnnetukesele külla. Dessant- minu abikaasa, tütar, Xena ning Antonius saabusid lahinguväljale siis kui mustvalge Antonius oli leidnud viimase puhkepaiga koduaias, küünal  süüdatud ning ootamas oli pikk retk läbi pisarate mere.  Missioon täideti täielikult- Xena leidis kodu minu tuttava ning Antonius tema usaldusisiku juures. Paar päeva tuli  ahastavaid kirju- nad ei söö. Eks stressis kiisudel sellist asja ikka juhtub, aga terve kassilaps ennast nälja ei jäta. Esimene positiivne uudis- Antonius sõi mu võileiva pealt singi nahka- kõik on korras. Teine mõni tund hiljem- Xena sööb mu arbuusi  käest! Korras! Uskuge elu näinud inimeste juttu- lemmiklooma kaotust aitab kõige enam leevendada uus sõber. Ei, uus kiisu ei asenda lahkunut, kuid annab võimaluse leinast üle saada.

Antonius uues kodus

Kena, Wendy pidi minema steriliseerimisele, aga siis tuli ahastav kõne Rummult. Inimene leidis poe kõrvalt prügikastist kolm titte, kellel silmad vaevalt pähe tulnud. Ühe võttis endale ” asjatundja” kassiarmastaja ehk tõenäoliselt oli tema saatus nukker. Kaks titte aga  olid elus ning väga näljased. Õnneks ei olnud keegi neid veel piimaga toitnud ehk lootust oli. Wendiy oli ainuke kassiemme, kes vähemalt teoreetiliselt oleks võinud kasuema rolli täita. Samas oli mitmeid küsimärke. Antonius ja Xena olid ikka juba täisverelised kassilapsed ning kassiemmed ei tarvitse uusi kasulapsi mitte enam imetada. Veel sandim on siis kui ta küll soostub, kuid mitte enam külili vaid istudes ning nii ei ulata vastsündinud tited enam imema. Valikut ei olnud ja lõpuks jänes kaarte ei mängi.  Rummukad sõitsid abivalmis inimese autos Tallinna poole pakituna soojade sallide vahele ning lõugasid näljast. Mina aga koukisin Wendy alt teki, et kassitittedele kasuemme lõhna juurde tekitada.

Ja siis nad saabusid:

Värskelt saabunud

Meresiniste silmadega konnapojad, natuke veetustunud, kuid üldiselt heas seisundis ning vägeva kisaga. Toppisin tited kiiresti Wendy teki sisse ja astusin hirmuvärinaga kassiemme puuri juurde. Loomulikult tegid tited ametlikult lärmi. Wendy hakkas kurritama  ja urisema vaheldumisi-mitte just parim algus. Hingevärinaga panin tited Wendy juurde. Wendy urises väheke ning hakkas lakkuma. Tunnike pigsat sahmerdamist ja üks kiisutitt leidis tissi üles. Teine meenutas tõelist blondiini. Küll ta otsis seda tissi kaela pealt, tagajalalt ja kõigist võimalikest ebaõigetest kohtades, aga mitte sealt kus nad tegelikult paiknesid. Kõige selle peale leidis Wendy, et talle nüüd aitab ning hüppas elegantse kaarega pissimaja katusele. No see ei lähe kohe üldsegi mitte. Tited ju ei roninud, nad isegi ei kõndinud vaid tegid ebamääraseid ujumisliigutusi.  Mida teha? Väheke mõtlemist ja siis meenus Koheviku residents- konteiner pissikasti peal. Kui nüüd konteineri uks sulgeda, siis ei pääse Wendy tittede eest pakku. Toppisime. Wendy vaatas meie askeldusi mõningase põlgusega. Edasi ei saanud Wendy lausa põgeneda, aga kogu ta olemus väljendas teatavat tülpimust titekisa ja muu juurdekuuluva üle. Lõpuks haakis suurem titt ennast kindlalt tissi külge, aga teine sahmerdas ringi. Inimese poolne abi ei toonud samuti lahendust, sest kiisuemme kargas püsti ning kukkus pai nuruma. Pärast tunde kestnud valvamist õnnestus näha, et mõlemad tited said kõhud enamvähem täis. Just enamvähem, sest pikalt Wendy imeda ei lasknud ning jalutas järgmisesse kohta. Võttis pikalt aega kui lapsed suure kisaga talle järele ujusid. Üsnagi kahtlevalt sai jäetud pere rahule. Järgmised nädalad näitasid, et kassilapsed hakkasid pikkamisi juurde võtma. Kaugeltki mitte nii kiiresti kui oleksid pidanud, aga gramm grammi haaval hakkas siiski lisanduma. Asi paranes kui lastel jalad kandma hakkasid. Polnud siis Wendyl enam võimalust pageda, tited padistasid ruttu järele. Kaalu hakkas tasapisi lisanduma ja peagi ei olnud emmel enam  võimalust pipardada. Kassilapsed, kes meenutasid pigem pisikest ratsaväge, tormaid kasuema juurde,keerasid ta külili nagu Mike Taison ning asusid matsutades asja kallale. Wendy vaheldumisi kurritas ja siis jälle urises, aga söötis ning kasis lapsi korralikult. Vahepeal sai kannatlik kiisuemme ikka kõndima lubatud, aga pikalt seda rõõmu talle anda ei saanud, sest esimesel võimalusel sööstis triibuline välk teise tuppa ning kohe pahaaimamatult lesivatele  Pantrile  ning Kohevikule kallale.

Wendy- kaunikesti tüdinenud.

Alguses oli meil plaanis hoolealuseid nimetada Rummu Jüriks ning  Jariks, aga nimed kuulusid kohe muutmisele kui kosunud ning asjalikud posid suundusid kombeid õppima tütre juurde. Huvitav, kas see oli ikka juhus, et vaatamata pidevale kontaktile inimestega õppisid ka rummukad susisema.  Mida Wendy neile küll “rääkis”? Täpselt  nagu ta oma lapsed alguses. Hakkas järjest tulema neid tsihhe ja tsuhhe. Wendy suhtleb inimesega vabalt, kuigi omad kriuksud on tal iseloomus sees. Lapsed, sõltumata kas omad või võõrad, üritasid aga võitluskassideks kasvada.  Nii suundusid poisid tütre juurde kasuema kasvatusnõksude eest kaugemal. Lisaks selgus, et poisid vajasid veel pikka  ravi. Uues hoiukodus said poisid endale nimed, mis sobivad- vennad Lõvisüdamed.

Joonatan

Joonatan- kaitsja ” suur” vend. Esimesena uurima, sülle ronima, nurruma.  Eriti aktiivne “lohetapja”  ehk suletutiga võitleja.  Kuna Joonatan on ennast defineerinud kui kaitsja, ei saa vaene Kalle e Korp kuidagi suletutiga võitlusesse asuda. Joonatan tuleb sülle võtta ning alles siis saab ka Korp oma võimeid näidata.  Vennad magavad ainult koos, kusjuures Joonatan hoiab Korpi hellalt käppade vahel ja mitte  kunagi vastupidi.

Joonatan uurib elu

Iseloomulik, kui inimene tuppa astub, siis Joonatan tormab ummisjalu inimese juurde, Korp aga vastassuunas. Juhul kui Joonatan on veendunud ligineva objekti kahjutuses, teeb ta kutsuvalt-krr, mille järgselt Kalle välja ilmub.

Kalle e Korp. Pisike uudihimulik tegelane.

Pisike Korp

Kalle Lõvisüda on pisike, natuke kahtlev, aga mänguhimuline poisiuss 🙂  . Kõige toredam on olla suure venna kõrval. Nii saab ka igasuguseid julgustükke teha, natuke sigadusi ka 🙂

Mina teid ei näe, teie siis ei näe mind ka.

Poisid on vaktsineeritud, passi ja kiibiga. Küll oleks vahva kui nad saaksid koos koju.  Igatahes on kaks Rummu hüljatut nüüd terved ning rõõmsad aktivistid ja otsivad oma päris kodu.

Kas seal on minu kodu??

 

Titta lugu

Tere üle pika aja.  Kodumaa kiisud on ikka minu südames ja täna  räägin ühe loo kiisust, kelle nimi Titta ( just selline nimi), kellega mul oli au tutvuda.

Minu nimi on Titta

Titta  oli  Kristiine linnaosa  vanema proua kassike, kes pidas oma lemmikut nii nagu  vanasti. Kiisu käis õues, kusjuures  sadakond meetrit eemal paikneb üks suurema liiklustihedusega ristmik Tallinna linnas.  Ei arvanud perenaine midagi ka stariliseerimisest, vaktsineerimisest ega parasiiditõrjest.  Sündinud kassipoegi ootas  uppumissurm.  Vaatamata  pidevale bingomängule eluga õnnestus kassikesel mitu aastat ikka hinges püsida, kusjuures ei kaotanud ta kordagi oma  sooja suhtumist inimese vastu. Nii ta peesitas  pisikese kortermaja väraval ning nurus  pai ja süüa.

Pai mulle meeldib

Titta õnneks elas vastasmajas inimene, kelle kangelaslik võitlus  on kinkinud  juba kümmekonnale kassile uue elu, sealt on pärit ka  Keila Joa katku haigestunud ning  enamus edukalt päästetud kassilapsi- Memmemusi ja tema vennakesi ehk mäletab lugeja veel.  Hoiukodu perenaine üritas korduvalt tubli vanaproua südametunnistusele koputada, aga tulemusteta see jäi nagu valimisreklaam Rahumäe kalmistu väraval.

Nädalake tagasi nägi hoiukodu perenaine, et Tittaga on midagi lahti. Kassile oli loid, tõmbus kägarasse ja toitu ei puudutanud. Ohates võttis ta ette reisi naabermajja. Vanaproua oli tõrjuv ning sõnas, et hommikul oli Titta sünnitanud surnud poja ja edasine teda ei huvita.  Kiire kõne  minule Soome , kass sülle ja oma vannituppa ning siis helistamine kliinikutesse. Vastus ühene- Titta seisund võib olla kriitiline.

Titta elu on päästetud

Kiisu konteinerisse ja kliinikusse. Ultraheli uuringul selgus, et  sünnitusteedes on suur loode, kellel puuduvad südametoonid ja vereproovides kõrged põletikunäitajad.  Kiirkorras läks Titta operatsioonile, eemaldati emakas koos juba laguneva lootega.  Ööseks jäi kiisu  kliinikusse, sest vajas infusioonravi. Kes maksab?  Loomulikult see, kes  kiisu tõi.  Järgmisel päeval sai Titta  ajutise peavarju  hoiukodu vannitoas.  Uks pidi olema aga kindlalt kinni, sest  vaene kiisu oli nii hullusti kirpe täis ja raskes seisundis kassikesele  kirbutõrjet teha ei saanud.  Kas oma perenaine tundis veidigi huvi, kuidas tema lemmikul läheb? Ei, loomulikult mitte, ta lihtsalt loobus  Tittast.

Titta 3 päeva pärast operatsiooni

Praegu on  kiisu kasukast kirbud tõrjutud,  operatsioonihaav on korras ning  päästetud Titta   õnnelik ning  rahulolev. Huvitav, kiisu, kes suurema osa oma elust on veetnud tänaval, ei tunne mingit huvi välisukse vastu.  Tema lemmikkoht on aknalaua peal, kust ta eemaloleva pilguga õue vaatab. Inimese lähedus on  Tittale kõige olulisem- paitamine ja silitamine kutsub esile nurrmootori automaatse käivituse.  Tittale ei jäänud see kevad viimaseks, ta päästeti viimasel hetkel.  Taas on  põrmustatud  müüt, et kassid sünnitavad kergelt ning neil ei teki mingeid tüsistusi.  Tekib ja sama palju kui inimestelgi, ainult…..

Tee mulle pai, palun

Nüüd on aga hoiukodu perenaisel ja Tittal mure. Kas meie  hiirekõrvades Eestimaal leidub üks vahva pere, kes  kiisule päriskodu pakuks?  Hoiukodus on ühes pisikeses toas juba kolm püsielanikku ja  nii vajab  kiisuemme  armastavat kodu ja temast hoolivat perenaist.   Võtke hoiukoduga ühendust- 56668306.  Aidake see väike eluke uuesti järjele.

Titta ootab oma päriskodu

Väheke tähendamissõnu ka.  Kui tahad sõbrast lahti saada, siis laena talle raha. Kui tahad sõbralikust naabrinaisest lahti saada, siis päästa tema lemmikloom surmast 😦

 

Hoiukodule joon alla.

Õhtu, kõik on vaikne. Tiiu üritas päeval järgmist mobiilijuhet nahka pista, kuid nüüd on ta juba suures kassikodus ning Kohevik seisab keset puuri ning  kurrutab kõva häälega nõudes kiiresti paitamist. Kõik on nagu ikka, aga siiski mitte. Homme alustan 1200 km pikkust teed oma uuele töökohale Muonio maakonnas.

Valus, ai kui valus oli viia Tiiu tagasi Uue Maailma kassikodusse.  Kohevikku hakkab iga päev nunnutamas käima nii abikaasa kui tütreke.  Temale on  kolm nädalat  rahuaega veel väga vajalik.  Hoiukodu päriskiisu Panter  siirdub abikaasa juurde Luigele.  Minu ja kiisude  kaljukindel elu mureneb kildudeks nagu kristallvaas.  Inimene vajab sooja kodu ning perele leiba lauale,  aga kui Eestimaal on arste liiga palju, siis pole midagi teha. Inimene kisub oma juured lahti. Need, kes kesklinna hoiukodu vajasid on uutes kodudes või koduootel. Need kes vajaksid seda edaspidi? Eks võtab mõni teine kodu minu missiooni üle. Hoiukodu tegevusest loobumine on  kõige valusam asi, millest tuleb loobuda kui võõrsil tööl käid. Ometigi  ütles mulle üks  ülikõrge ametnik nädalake tagasi üsna hapult: ” Milleks see melodraama????”.  Ega polegi, lihtsalt väga, väga, väga valus on.  Mul on mõte, et kui  kaugel aega saan, siis hakkan  hoiukodu tegevusest kirjutama raamatut. Lootus on, et leidub kirjastus, kes selle  trükib.  Mõnisada eksemplari ehk ikka ostetakse.

Teeme siis täna, viimasel hoiukoduks olemise ööl, veel mõned pildid ja kirjutame Tiiust ning Kohevikust natukene.

Tiiu- tüüpiline teismeline.

Tiiu

Aktiivne, uudishimulik, mänguhimuline plika,  Ilmselt ta võõrale kohe sülle ei torma, aga  tunni, kahe pärast on ta juba  hellik nurrukiisu. Nagu pubekas kunagi võib ta korraldada mõnegi pättuse. Igatahes palun hoidke mobiilijuhtmed tema  hammaste ulatusest eemal.  Kas peab mobiililaadur üldse vedelema kuskil kapi või riiuli peal? Ei pea. No siis panetegi nad sahtlisse ja jutul lõpp.  Tiiu on veidike armukade teiste kasside peale, aga tüli ei nori.  Öösel magab  voodis ning nurrub suure häälega.  Tiiu vajab tegevust. Natuke jahisaaki ei teeks paha- on need siis mängu- või pärishiired.  Inimest vajab ta aga kõige rohkem.  Natuke tuleb aega varuda ja on käes aktiivne ja asjalik pereliige.

Kohevik- kiisu kes alles nüüd hakkas avanema. Meil on juba pidevalt paisessioonid. Kohevik armastab pai küsida nii, et sirutab oma pea kaugele konteinerist välja ja  nühib vastu kätt.

Uudishimulik Kohevik oma maja uksel

Kui ma  olen laisk ja ei viitsi teda nii kaua sügada kui proua soovib, sirutab ta välja oma pika käpa ning haagib mu käe veel pikemate küünte vahele ja meenutab, miks inimene üldse tema valdustes eksisteerib. Õige, selleks, et kassikest silitada. Minul läheb pärast seda vaja natuke plaastrit 🙂

Aga kõige olulisem: KOHEVIK OSKAB VÄGA ILUSASTI NURRUDA.  Paraku,  see usaldus on tal esialgu ainult minu vastu, teistega ta veel  suhtlust ei otsi, kuigi piilub oma  konteineri  pilude vahelt justkui vallaline ning ülimalt uudishimulik vanadaam oma korteri aknast pitskardinate tagant.  Minu äraolekul saab tütar pidada pikki ja  konstruktiivseid monolooge  plastmassist konteineriga ja vaatame kas selle elanik  lõpuks oma uksekesele  ilmub. Kohevikuga läheb veel aega.

Minu tütre juures on aga veel üks iludus, kes on kuidagi teenimatult tähelepanuta jäänud.

PILLE

Pille lemmikasendis

Kondikubust on arenenud imekaunis kiisu, kes nüüdseks nii vaktsineeritud kui steriliseeritud.  Suur jutupaunik ja seltskonnadaam.  Pille pikk karv on nüüd särav ning lendlev, ei ühtegi pusa. Tema iseloomustamiseks on  parim lause- ja juttu jätkub kauemakski.  Pille ei salli mitte üks raas üksiolemist. Eriline jama on siis kui inimesed allkorrusel arutavad ja TEMA EI SAA OSALEDA 😀

No läheb siis alles põrgulärm lahti. Pille  karjub nördinult nii, et hoiukodu koer viskab kõhuli ning katab käppadega nii silmad kui kõrvad.

Jutupaunik

Kõige paremini tunneb Pille ennast aga perenaise  rinna ja kaela peal. Siis sirutab ta ennast pikaks, pikaks ning nurr tuleb lausa iseenesest.  Suurepärane kõri ja rindkere soojendaja.

Ega tema ei ole mingi  tummfilmi tegelane.  Kui inimesed räägivad on tal alati samuti mõni mõte varuks. Tuleb vaid korra tema poole vaadata ja küsida: ” Mis sina, Pille, sellest arvad?”. Ja siis kuuletegi pikka ja argumenteeritud vastust.  Esialgu vajab päriskodu kindlasti tõlki, aga kassikeel saab peagi heas kodus  mõistetavaks. Tundub, et Pillel on tihti anda väga head nõu elu keerdkäikudes.

Esmaspäeval käib Pille veel kord kliinikus,  ta on peagi koduvalmis- hea sõber ja kaaslane inimesele, kes tunneb ennast üksikuna.  Pille tahab kammimist, aga talle see meeldib. Toiduks saab pärsia juurtega kiisu  RC Persian krõbinad.

Ongi kõik.  Vaatame, mida elu toob.  Mul on suur lootus, et kunagi saab kesklinna hoiukodu jätkata oma tegevust. Ega  kiisude aitamine seepärast seisma jää.  Kassiabi vabatahtlikud teevad kõik täna, hommme ja ülehommegi, et  võimalikult palju  kiisusid leiaks endale uue ja armastava kodu.

Kohevikust kuulete ta aga minu vahendusel kindlasti veel. Mõne nädala pärast.

Loodan väga, väga, et minu kasulapsed Tiiu ja Pille leiaksid peagi uue ja armastava kodu.

Väga õnneliku lõpuga lugu.

2013 aasta kõige õnnelikuma lõpuga lugu oli  kahtlemata Keila Joa kasspoegade imelise pääsemise lugu.

Neli pisikest kassilast visati ühe suvila õuele. Kassikesed päästeti ning nad leidsid  hoiukodu. Paraku oli saatusel anda neile  kõige julmem löök- kõik nad haigestusid kassikatku. Haigusesse, millest väljatuleku võimalus on  vähem kui üks kolme vastu.

Keila Joa kassipojad vahetult pärast päästmist

Üks teise järel haigestusid kassipojad surmahaigusesse, mis algab oksendamise ning verise kõhulahtisusega ning lõpeb enamikul juhtudest septilise šokiga.  Inimesed ei aima, mida elab läbi hoiukodu perenaine, kes  igal hommikul vaatab hirmunult oma hoolealuseid ning  teab, et küsimust, kas järgmine haigestub, ei eksisteeri. On vaid küsimus: millal? Esimesena läks kliinikusse Memmemusi, kelle haiguse kulg viitas, et tõenäosus  paranemiseks on väga väike. Kassikesest jäi mõne päevaga järele vaid kimbuke konte. Järgmisena haigestusid riburada pidid teised kassilapsed. Peagi võttis katk esimese ohvri- Louis andis äkksurma siis kui lootused paranemisele olid juba olemas. Kesklinna hoiukodu võitles Memmemusi elu pärast, kes vajas nii ööl kui päeval püsitilka. Kõik kliinikust tulnud kassipojad käisid läbi kesklinna hoiukodu karantiinitoa, kus said veel  täiendavalt infusioonravi. Juhtus  erakordne ime- neljast kassipojast kolm paranesid ja see tulemus ületas  prognoositud elulemuse  kolmekordselt.  Kõik kiisud on praeguseks uutes kodudes ning nende pildid rõõmustavad mõlema hoiukodu perenaise südameid.

Spartacus, uus nimi Blù, läks uude kodusse novembris. Kodu on Nõmmel, oma majas, mida jagab toreda noorpaari ja poolteise aastase suure koera Jimmyga. Jimmy on samuti leidlaps nagu Blùgi. Poisid on praegu suured sõbrad, kuigi esimesel õhtul ei julgenud Jimmy tuppa, kus Blù susises-urises, tulla.
Päevake hiljem olevat Blù urisedes koera järel käinud ja seejärel juba algas sõprus. See muidugi ei ole üllatav, et Blù niimoodi käitus-parim kaitse on rünnak ja kassipoiss oli algusest peale neljast vennakesest kõige vapram ja hakkajam.

Ninad koos -Blu

Blu ja Jimmy

Blu

Prints, nüüd Saffron läks uude koju samal päeval Spartacusega, novembris. Kodu on Tallinnas Uues- Maailmas ja taas noorpaari juures, kes suured loomasõbrad. Kodus on aastajagu vanem kassitüdruk Luna. Poiss kohanes ruttu.

Saffron

Safru piparkook

Suur ja pisike

Kõige kauem ootas uut kodu Memmemusi. Selline ime läbi pääsenud kassike ronib  hoiukodu perenaisele nii südamesse, et tema uude koju saatmine teeb hingele koledasti haiget.  Nüüd on  aga Memmemusi leidnud endale  oma kodu ja  eriti vahva mängukaaslase.

Memmemusi läks uude koju alles jaanuaris. Kodu on Sauel ja muidugi taas noorpaari juures. Seal on sõber ka, praegu juba aastane Jack-Russelli kutsikas. Nii kutsikas kui noorpaar suured kassisõbrad.
Memmemusil ei ole veel uut nime leitud, küll on ta Bandiit ja samas
Musipoju, kõik sõltub olukorrast. Poisist sai vendadest esimesena suur inimese sõber, ronis kaissu lõua alla ja musitas – sellest ka sai nime. Poisid olid ju algul üsna metsikud ja pelglikud, susisevad ja urisevad karvapallid.
Uue perenaise väitel valis kassipoiss kõige suuremaks sõbraks peremehe, kelle kaisus ta magab.

Memmemusi sobraga

Memmemusi-poisid unes

Sõbrapaev

Meie jaoks on see 2013 aasta kõige ilusam päästmise lugu, mis kinnitab, et kunagi, mitte kunagi ei tohi alla anda. Aitäh inimestele, kes annetasid Keila Joa kassilaste päästmiseks raha. Aitäh inimestele, kes elasid kaasa ja toetasid. Kolm käparida kulgevad edasi kassilaste esimese kevade poole.  Aitäh, head inimesed!

 

 

 

 

 

 

Kaunist sõbrapäeva!

Kesklinna hoiukodu soovib kõigile loomasõptadele ja muidu mõnusatele inimestele ilusat sõbrapäeva.

Meie häid soove  võimendab:

Kesklinna hoiukodu kasvandik Peter Paan ja Kassiabis päästetud puudega kassilaps Wesson!

Ammu uues kodus nurruv Kita pojakesega

Ja kõik suured ning väikesed elusolendid, kes samuti väga, väga hindavad sõprust.

 

Kassilausuja blogi 2013 arvudes.

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2013 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

The Louvre Museum has 8.5 million visitors per year. This blog was viewed about 71,000 times in 2013. If it were an exhibit at the Louvre Museum, it would take about 3 days for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

Teeme lahti saabunud pühadeläkitused.

On aeg teha kokkuvõte aasta tööst ning avada ka kõik  pühadekaardid uutest kodudest. See on maailma vahvaim tegevus, nii et alustame:

HERTTA/ Piiriveera on kahtlematult kõige enam rahvusvahelist karjääri teinud kiisu. Nüüdseks on ta võitnud esikohti juba mitmel rahvusvahelisel kassinäitusel Soomes.

Piiriveera hoiukodus aasta tagasi

Selline on Hertta nüüd. Pilt on tehtud suvel, aga ma ei kujuta ette, milline on tema kasukas praegu – talvel.

Hertta suvel 2013.a

Hertta suvel 2013.a.

Samast Seto kuningriigi perest tuli ka teine teade.

MAUSI / Võõpsu

Mausi (endise nimega Võõpsu) pidas oktoobris oma esimest sünnipäeva,
tänaseks päevaks oleme temaga koos samuti juba terve aasta elanud.
Kiisupojast on kasvanud igati korralik ja kena kassihärra. Iseloom on sel
loomal laitmatu ja närvid raudsed – isegi mina olen laste peale rohkem
vihastanud kui Mausi. See-eest on ta paar korda vanemale kassile oma
mängulustiga närvidele käima hakanud, aga siis on ta kiirelt paari kõhiseva
häälitsusega paika pandud ja elu on jätkunud endist viisi.
Tundub, et kõige rohkem meeldib Mausile magada. Külmkapi otsas pesas
(mõnikord koos Lummiga), lambanaha peal, laste nukumajas, puhta pesu
hunniku otsas jne. Praegu magab ta mu seljataga. Aga õues on Mausi
eeskujulik ja osav hiirekütt. Isegi mutid saab kätte. Tänu Mausile oli aias
nii mõnigi mutimullahunnik vähem. Aga kui kevadel linnu kinni püüdis ja
lapsed kisama pistsid, lasi saagi elusalt minema. Vot selline tore kass on
meil. Tänu teile!:)

Toredaid 2013.aasta viimaseid päevi ning armastuserohket uut!

Mausi pere

Mausi pühadetervitus.

Sellised me olime kui hoiukodust lahkusime

Võõpsu hoiukodus

Kauni tervituse saatis  PIKSEL/ Gamma; kellest on sirgunud suur ja väärikas kassihärra

Pikseli pere pühadetervitus

Minu imelaps Pöial Liisi saatis samuti hoiukodule tervisi. Titeeas mitu korda surma trotsinud kassilapsest on kasvanud väärikas pereliige. 

Pöial Liisi pühadetervitus

Aga sellised me olime:

Pöial Liisi titena

Tema ellujäämine oli üks vähestest imetrikkidest, mis hoiukodus korda läks- ta jäi ellu vaatamata sügavale alakaalulisusele ja isegi hoiukodusse sisseimbunud katkupisikule. 

Imekauni läkituse sain ka MUSTU perelt.

 Saadan Teile mõned pildid Mustust kelle me saime Teie käest 14.11.12

 Oleme väga õnnelikud selle väikese pahareti üle.

 Hetkel kaalub ta 3,6kg Kõik vaktsiinid tehtud ja ta tunneb ennast väga

 hästi.

Sõbrad koos

Aga üht ei oska hoiukodu küll arvata. Kust see kiisu nii pika saba sai???

Saba!!

Taas hoiukodu lutilaps, kes sõitis isegi kiirabis kaasas kui meil teda lutitada vaja oli. Selline siis olime hoiukodus

Mustu lutilapsena

Südame tegi soojaks ka Kalma Kati perelt saadetud pilt.  Mul jäi süda valutama, kuna Kati transpordikonteinerisse panek oli kõike muud kui säästev, aga saadetud pildil tunneb Kati ennast nii hästi, et kõik hirmud haihtusid. Kati küsib jälle pai ja areneb kiiresti edasi hirmunud “saunanaisest” vahvaks pereliikmeks.

Kalma Kati koos oma uute sõpradega

Hoiukodus saab peagi aastaring täis.  Tahaks kõigile inimestele avaldada suurt tänu.

Aitäh kodudele, kes meilt endale pereliikmed adopteerisid. Hoiukodu ootab alati rõõmuga pilte  endistest kasulastest.

Aitäh inimestele. kes toetasid annetustega. Tänu teile on meie hoolealustel alati olnud kvaliteetne toit, liiv, kraapimiskonstruktsioon  ning hoolitsevad loomatohtrid. Aitäh teile, kes te tulite appi kui oli vaja hädatransporti kassilaste kiireks ning elupäästvaks sõiduks nii kliinikusse kui Eestimaa erinevatest paikadest Tallinna. Aitäh nende kanakeste eest, mida tõite kui broilerite ” käive” kassipoegade kõrgperioodil ületas hoiukodu materiaalse võimekuse. Nii kesklinna hoiukodu kui Kassiabi on teile väga, väga, VÄGA tänulik.

Ilusat Vana Aasta lõppu teile ja eriti kaunist UUT AASTAT!

Head Uut Aastat!!

 

Kauneid Jõulupühi, armsad inimesed!

Selle postituse kirjutamise ajal algabki jõululaupäev.  Tõesti, imede aeg on täies hoos.  Täna õhtul saatsin koju kiisu, keda ma ei jõudnud teile tutvustadagi- Kohtla järve varjupaiga kasvandik, kes sai nimeks- Juss.

Juss veel Kohtla Järvel

Kiisu valis endale välja peremehe ja peremees armus juba tema  pilti. Nii nad läksid- oma koju, kuuse alla nurrusalmi õppima. Jussil tuleb seda natuke harjutada, ta veidi häbelik, aga nii heas kodus, kus on armastavad inimesed ning neljajalgne sõbralik koerast mängukaaslane,  läheb see ludinal.

Kodu ootab teine Kohtla Järve hurmur- Johanna, kes ei karda kedagi ega midagi. Kompleksivaba kaunitar.

Johanna on minekuvalmis

Teda ei ole mingit mõtet puuris pidada. Vaktsiinid on tehtud, ussid tõrjutud. las ta samuti naudib aasta helgemaid hetki kasupere kuuse all. Kõik on sõbrad, saab pai ja hellitusi. Varjupaigast tulnud olendile on see kui paradiis.

Johanna

Pühad on käes!

Soovime kõigile lugejatele, fännidele, kaasatundjatele, toetajatele, kodupakkujatele ja üldse mõnusatele inimestele:

KAUNEID jÕULE!

PALJU JÕUDU MAAILMA MUUTMISEKS, HEADUSE KÜLVAMISEKS  JA EELKÕIGE ÜKSTEISE JAOKS OLEMAS OLEMISEKS!

Soovivad:

Panter, Seine, Päkapikk, Johanna, Linnu. kahejalgsed kindlasti ka 🙂

Igale elusolendile oma kodu, jõulupuu ja palju armastust!!

Neljas advent

Küünlad põlevad, kuuselõhn uimastab. Kodu on korras… noh põhiosas korras, natuke kõpitsemist tahab veel.  Panin  arvutisse CD plaadi- klassikaline muusika. Pikka aega ei ole olnud tahtmist muusikat kuulata, täna on.  Puuris nahkerdavad minu uued kostilised, kellest ma homme jõuan  ilusad pildid teha.  Olen neid tundama õppinud ja oskan kirjutada.  Kõige enam aga on mul olnud au tutvuda Päkapikuga ja ta on väärt medalit kui kõige sotsiaalsem kiisu.  Medali sai ka kaela 🙂

Kesklinna hoiukodu Aasta Hurmur 2013

Ei otsi teda keegi, panid tema leidjad Muugale üles hulgi kuulutusi- vaikus.   Tüdruk sai ilusasti vaktsineeritud ja ka kiibi.  Jõulukingitused tuleb tal  vastu võtta meie juures, aga  õnnelik saab olema pere, kes ta endale saab.  Minu kiidulaul ei saa kohe mitte lõppema. Täidab suurepäraselt korraldust: kõrval. Magab kaisus, nurrub ja lubab kõigil ennast paitada. Päkapikul on kõik vajalikud oskused ja enamgi veel, kohe kapaga.

Päkapiku autasustamine

Muuseas, Päkapikk sööb piparkooke- natuke 🙂

Midagi imrlist on jõulud teinud aga Seinega. Kodu tal küll veel ei paista. aga see, mille Seine nüüd omandas,  parandab tema võimalusi mäekõrguselt.  Nimelt, Seine ei  suhtunud just ülima sõbralikkusega kammimisse. Küll sai hoiukodu kavalusi  kasutada.  3 päeva tagasi leidis kiisu, et kammimine on just see, mida ta hing ihaldab. Päris ehtsa kraasiga ja nii palju kui süda kutsub. Seine on lausa vaimustuses. Keerab ühe külje ette ja siis teise. Isegi kõhu alla saan ligi. Tulemus? Palun vaadake!!

Jõuluvana tulekuks valmis

Nii ilus ei ole Seine eladeski olnud.

Tegelikult käis meil juba ka päkapikk ja tõi kiisudele  konsentreeritud naidtenõgese tinktuuri ning hulgi  nahast hiirekesi.  Hoiukodus lehvib täielik rahulolu. Seine mängis (!!), Pantu ja Päkapikk. Ka mu puuri kasvandikud mängisid oimetuks.

Miljoni dollari kasukas

Majas on täielik jõulurahu. Kuskilt ei kosta ühtegi urr´i ega kõhh´i.

Süütan täna siis neljanda advendiküünla.  Sosistasin Päkapikule  kasukakarvadesse ka oma jõulusoovi, aga tean, et tänavu ei ole lootust, et see täituks, sest kõik need tunnistused ja  autoriseeritud tõlked diplomitest võtsid röögatu raha ja kui Soome tööloa väljastab, siis summa, mis välja käia tuleb, võtab inisema 😦  . Mõni inimene käib selle summa teenimiseks mitu kuud tööl.

neljas advent

Ma olen seda unistuste kingitust Järve Sauna Maailmas mitu korda piilumas käinud, aga unistuseks ta jääbki- pisike purskkaev vuliseva veega.  Las ta olla, ka unistused on kaunid, aga ega ma endale nautimiseks, tegelikult ikka kiisudele, sest see on parim rahusti käitumishäiretega kassidele biheivioristide kinnitusel.   Samas, tore on unistada, et sõidab ette kaarik ( saaniga ju tänavu sõita ei saa) ja jõuluvana astub välja ning küsib luuletust. Oih, jamps, aga ma ei oskagi luuletust lugeda. Pole vaja olnud, sest ka lapsena ei käinud meie peres jõuluvana 🙂

Loodan, et paljudele lugejatele ta aga tuleb. Minge siis ruttu salme õppima, muidu…

Imede aeg aga kestab veel mõned päevad. Ilusat jõuluaega!!

 

Teise advendi õhtul.

Täna siis süütasin teise advendiküünla. Kõik on rahulik. Minu uus kostiline Linnuke istub puuris ja ei ole nii väga õnnetu. Tiiu tuli juba ise pai norima, Seine laskis ennast kenasti kammida ja näeb välja puhvis nagu jõulumemm ning Kalma Kati otsustas, et peale kapipealsete sobivad turnimiseks ka minu õlad ning pea 🙂

Teine advent

Aitäh teile, armsad inimesed, kes täna oma annetuse Kassiabi poole läkitasite ning meie hoolealustele jõulukallistuse saatsid.  Kuskilt paistis ka üks pisike valgusvihk lootust, et keegi tunneb natuke Seine vastu huvi.  SEE ON NII ARMAS!!.

Homme on aga tööpäev ja ma tahaksin natuke kiusujuttu ka ajada 🙂

Selleks lausa sunnib üks vahva läkitus, mis mind koledasti kõhisema ajab.

Palun. siin see on:

http://www.tallinncity.ee/2621132/irl-kasside-tapatalgud-loomade-hoiupaigas-tuleb-lopetada

Enamik teist mõtleb, et küll on kaunis ettepanek, hoolitsevad inimesed maksavad kasside pidamiskulud ja toovad kassidele jõulurahu, aga kahjuks ei ole need asjad nii must valged nagu õilis seltskond kujutab.  Ma ei eita absoluutselt, et hoiupaigas toimuvad jubedad asjad, aga nii lihtsalt neid probleeme ei lahendata üldsegi mitte.  Tegelikult meenutab kogu see jant üksüheselt jama kiirabi ümber.  Miks  siis nii?? Seletame veidi lähemalt.  Kõigil, ma kordan KÕIGIL, poliitikutel on meie riigis hukatuslik komme, mitte üritada asju lahendada sisuliselt e kaasata probleemi lahendamisele aparaadiväliseid asjatundjaid.  Kiirabikutsete arv kasvab aasta aastasse. Kõigile k.a  ministeeriumi asjatundjatele on teada, et 80% tööst on kõike muud kui elupäästev- transporditeenus, psühholoogiateenistus, perearsti töö, lastekaitse, hingehoid jne, jne.   Kas oleks arukas, et kui juba kiirabi reformida, siis alustaks sisulisest küljest?  Täpsustaks, kelle tööd siis kiirabi teeb ning delegeeriks  mitteerialase tegevuse nendele, kes on kutsutud ja seatud vastavat tööd tegema. Aga ei. Selle asemel haukame suure portsu maksumaksja raha ja teeme uusi brigaade juurde, koondame arstid ja las kõik käib vana moodi edasi. Kriitilises seisundis haiged las närivad muru või vaatavad kuidas hakkama saavad. Ei jõua haiglasse, surevad varem ära? Pole hullu, inimesi ikka jätkub.

Samasugune õnnis arulagedus vaatab vastu ka selleltsinatselt  läkituselt.  Ikka kampaania korras, süvenemata probleemide olemusse.  Hoidku taevas, et küsiks mõnelt spetsialistilt nõu, aga no kohe mitte üldse ei sobi.  Suure käraga räägime  jõulurahust.

Kordan, see mis toimub hoiupaigas ei kannata mingit kriitikat ja kogu see jubedus avaldub eriti räigelt praeguse   juhtkonna võimu all, aga probleemid olid olemas palju varem.  See asutus ei ole planeeritud nii suure hulga loomade vastuvõtuks.  Tänavalt toodud loomad peaksid sattuma algselt karantiiniboksidesse, mida on võimalik  pidevalt desinfitseerida ja mis ei ole ühenduses teiste ruumidega.  Kui keegi oleks suvatsenud natukenegi konsulteerida loomaaiaga, siis oleks  sellise asutuse planeering tehtud hoopis teisiti. Karantiin on stressis loomadele elupäästev hoidmistingimus.  Tasuks lugeda kasvõi G.Durelli, kus ta kirjeldab, kuidas tema loomaaiast saadeti üliheas seisundis loomad teise loomaaeda ja seal karantiinis hukkusid nad mõne päevaga- aspergillooos. Seenhaigus, mis võib looma immuunsüsteemi poolt kontrolli all hoituna rahuolekus üldse mitte avalduda, kuid transpordi stress vallandab surmava haiguse. Sama on hoiupaika toodud loomadega. Sisuliselt sureb suur hulk loomi praktiliselt nädala jooksul ka mürgisüstita. Karantiiniosakond puudub, puure pole, aega ja antud juhi alluvuses ka tahtmist desinfitseerida ei ole kohe üldse.  Katkupisik aga ei reageeri mingile muule  desole peale kloori ja siis võtab see aega mitu tundi.  30 minutit asutuse üldruumides viibimist tähendab kassipojale kindlat surma katku- uues kodus, sest inkubatsiooniaeg on 7 päeva ja õnnetute loomaomanike kirjeldusi  kuidas looma  mõni päev pärast hoiupaigast toomist  katku jääb ning sureb  on kogunendud lademes. Nad isegi hoiatavad kodupakkujaid, et loom võib ära surra.

Kassid, kes üldiselt ei ole karjaloomad, surutakse kitsastesse oludesse 20-30 looma, kusjuures neid, kellel oli üldse õnne kohesest surmasüstist pääseda, õnnistatakse ÜHEAEGSELT nii kirbu-,ussirohu kui vaktsiiniga.

Jah, eelmise juhataja käe all võtsid  MTÜ-d tõesti sealt loomi oma hoole alla, aga need õnnetukesed, kes sealt tulid, garanteerisid  ühingutele astronoomilised  veterinaariarved.

Mul on meeles kui aastaid tagasi sain hoiukodusse  sealt  nn trammikiisupojad6-7 nädalased, kes said kogu parasiiditõrje ja vaktsinatsiooni surmava kompoti hoiupaigas kätte ning järgmisel päeval olid nad ussitoksikoosi suremas.  Veetsin meeldivad päevad tilgutades kodus kaht kassipoega üheaegselt. Muuseas, selline eeskiri on pealesurutud seaduse poolt, mille võtsid vastu poliitikud ja mitte loomakaitsjad, sest nendele ei meeldi  bingoloto, mille ainukeseks panuseks on elu -jääb ellu või tõrjutakse edukalt ka loom ise vikerkaare taha.

Kas selle asutusega saaks  loomadega talitada paremini? Nendes ruumides, jaburate eeskirjadega ja nii suures mahus omavalitsuste  lepingutega, mis kohustavad loom kohe vastu võtta- mitte eriti palju  paremini.  Ma ei usu, et nii saastatud ruumides saaks üldse muud paremat ettevõtta kui alustada mujal otsast peale.  Tõenäoliselt saaks sellest bakterioloogilisest relvast Rakus, nimega hoiupaik lahti vaid läbi kõigi hoonete likvideerimise ning taasehitamise.

Aga siin tulevad õilishinged ja kuulutavad jõulurahu.  Arvan, et asutuse juhtkond on üsna rahul. Korjaks need sajad õnnetukesed siis paari kitsasse ruumi, laulaks neile jõululaulu, paneks söögi ette ning paari päeva pärast ei ole vaja isegi kulutusi mürgisüstile. Järele jääks vaid 2-4  eriliselt vintsket tegelast.

Hei IRL-i jõuluinglid! Kas on tõesti nii raske natukenegi enne populistlike loosungitega vehkimist küsitleda mõnd asjatundjat?  No MTÜ loomakaitsjad ei ole teile pädevad vestluskaaslased, aga kuidas oleks A.Turovski? Mati Kaal? Isegi loomaaias on  ranged karantiinireeglid, kuna loomad liiguvad erinevate loomaaedade vahel- veterinaariliselt jälgitud, uuritud ning ravitud loomad, muuseas. Ja ikkagi karantiin- eemal  kollektsioonist, sanitaartsoonis, veterinaaria kompleksis. Ikka selleks, et transpordi ja püüdmise stress ei tooks  välja varjatud haigusi.

MTÜ-des ( ma mõtlen targalt juhitud MTÜ-des)  lähevad tänavalt päästetud loomad algselt hoiukodusse karantiinipuuri ja üksikult v.a. emakass poegadega või koos kasvanud loomad.  Vähemalt 10 päeva jälgitakse neid, tehakse  esimeseks kirbutõrje, siis mõne päeva pärast siseparasiitide tõrje.  Vaadeldakse UV  lambiga korduvalt, ega stressis ei avaldu seenhaigus, kontrollitakse väljaheidet, silmi, kõrvu ja alles siis vaktsinatsioon ning kiipimine.  Karantiinipuurid on ka suure kassikodu eraldi asetesevates ruumides, kus on eriliselt väljaõpetatud vabatahtlikud.  Vaktsiin  kinnistub 7-10 päeva ja alles siis lastakse loom kassikodu ühte tuppa teiste juurde.

Vaatamata nendele ettevaatusabinõudele on pea iga MTÜ pidanud rinda pistma haiguspuhanguga ning siis  sõltub kõik  MTÜ sisekorraeeskirjade rangest täitmisest, kas see puhang piirdub vaid ühe toaga või kandub tervele kollektsioonile.  Eraldi toad, igas toas ainult seda tuba teenindav vabatahtlike ring, teistes tubades käimine ilma tungiva vajaduseta  keelatud. Jalatsite deso enne tuppa sisenemist, desomatid jne, jne. Hoiukodude ranged desonõuded, puuride kuumutamine 100 kraadi juures, kloreerimine.  Teiste kasside lähedust mittetaluvate loomade eraldamine nn zen tuppa jne, jne.

Te tahate, et Raku surmavabrik lõpetaks tegevuse?  Annetate söögiraha? Kutsute üles koostööle MTÜ-dega?  Ehk on selle paljusõnalise avalduse taga mitte mure maksumaksja raha raiskamise pärast vaid õnnis lootus, et MTÜ-d tagavad teile selle teenuse TASUTA??

Maksta loomakese söögi eest on tühiasi, mõni euro, aga päästa reaalselt loomi, maksab sadu ja tuhandeid eurosid. Rohkem, palju rohkem kui omavalitsus hoiupaigale maksab. Kui sadade loomade päästmiseks sobimatule hoonele  ning absoluutselt ebapiisavale rahalisele kattele lisada praeguse juhtkonna piiritu ahnus ja julmus, siis saamegi pisikese kohaliku Oświęcimi.  Teie ettepanek, kulla parteisõdurid, on toppida lihtsalt ühte barakki rohkem kinnipeetavaid- 20 asemel näiteks  sada. Haigused teevad siis ülejäänu ja krematooriumi korsten tossab rõõmsalt edasi. Mürgisüsti raha jääb aga alles ja selle pistab kohalik koonduslaagri komandant lihtsalt endale taskusse, teie jõulurahu raha loomulikult ka.

Kui te tahate tõesti loomi päästa, siis katsuge palagani asemel tulla ja vaadata, kuidas tegelikult loomade päästmine käib ning juhul kui te millestki aru saate ( milles ma paraku sügavalt kahtlen), siis palun laske hoiukarbil riigikogus või omavalitsustes ringi käia.  Palun, annetage  tõesti nende inimestest hüljatud loomade elude päästmiseks.  Muuseas, Riia raekojas elab kaks päästetud kassi oma toimekat kassielu- venelane ja lätlane 🙂 . Mitu päästetud looma elab teie majapidamises?

Kui te tahate tõeliselt teha midagi, siis on selleks praegu parim aeg ja ma mõtlen selle all natuke muud kui ajalehes avaldatud populistlikku sõnasalatit. Näidake siis inimestele, et lennumasinate lennutamise ja sügavalt läbimõtelemata üleskutsete kõrval suudate te aidata tõeliselt neid, kes seda vajavad.

Siia sussi võiks mahtuda vähemalt saja kiisu ravikulud!!!

Teie rahalise panusega, kui te ei taha olla  inimene, kes suuga teeb suure linna ja  kätega kärbsepesagi, saame saata päriskoju isikliku kuuse alla võimalikult palju terveid, kontrollitud, ravitud, vaktsineeritud, kiibitud ja steriliseeritud nurrmootoreid! Kuidas oleks nii umbes sada looma? Kas katate saja looma ravikulud? Hoidmise ja toitmise kuludega saame ise hakkama.

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr: 80231564

IBAN: EE902200221030561288

(Liivalaia 8, 15040 Tallinn, Estonia), SWIFT – HABA EE 2X

Märksõna: Jõuluks koju. 

Kui võtate väljakutse vastu. siis võite märksõnaks  lisada: IRL Tallinn