Mustakivi turuvarblased

Tere jälle! Mõnda aega  saab kesklinna hoiukodu teha oma vabatahtlikutööd Eestimaal.  Tervis vedas natuke alt ja nüüd ei jää muud üle kui ravimeid võtta ja järgida ettekirjutust- ei mingit stressi. Ja milline tegevus toob kaasa kõige enam positiivset emotsiooni? Õige, kiisud. On ju kassipoegade hooaeg.  Mõned koolitused nendele kes tõesti tahaksid esmaabi õppida võiks ka teha, aga rõõmurullid koduses majapidamises on parim mis selles natuke sandis situatsioonis teha saab. Seega, kassisõbrad, kõrvad kikki, meil on palju positiivseid uudiseid.

Lasnamäe turg on üks huvitav piirkond kus loomapidamine meenutab  möödunud sajandi seistsmekümnendaid ja seega tuleb  igal aastal Kassiabile hoolealuseid Lasnamäe turult. Nii maandusid pisikesed triibikud kõrval paiknevasse Mustakivi loomakliinikusse, kus praktiseerib suurte teadmistega ning väga sooja südamega dr Larissa.  Igatahes  vajas meie ühingu  üks võtmetohtritest abi, sest Lasnamäe turult toodi kliinikusse neli karvapalli, viies oli juba oma lõpu leidnud autorataste all. Tited on pisikesed, vaebalt neljanädalased ning polnud ka üldse kindel kas nad süüa mõistavad. Kassiema taas kinni püüda ei õnnestu, sest turunaised on kindlalt veendunud, et talle meeldib poegida ja elumõnudest osa saada  😦

Nii, maabusid siis neli sagriskarvalist titte kesklinna hoiukodusse , kus neid sööma tuleb õpetada. Õnneks  ei vajanud lapsed eriti lutitamist ja näitasid et söömine on tõesti see tegevus, mis toidab.  No ja siis saabus minu tütar koos saatjaskonnaga täis meelekindlust neljast kassititest kassid kasvatada.  Mõned päevad on möödas ja  titad söövad ning hommikused kaalumised näitavad, et igapäevane kaalutõus on ca 20 g, kastisisu on laitmatu ning elurõõmu  jagub. Saame siis tuttavaks.

Kollase  paelaga märgistatud KARMEN- modellikallduvusega tüdrukutirts, suur rändur ning kaamera sõber.

Karmen

Ise teab ta täpselt, et on nii nunnu kui üldse olla võib ja demonstreerib seda  kõigile. Sotsialiseerimist ei vaja, kõik on olemas ja kaalu 550 g.

Karmen

Vajab vaid kasvamist ning seejärel parasiiditõrjet. Silmad on meil puhtad ja mängulusti jagub mitme eest.

Suur väljakutse- pepu peab puhtaks saama

Kõige rohkem oleks praegu emmet vaja, et saaks  oma pepu kuidagi puhtaks, aga me õpime ja tasapisi tuleme ka toime strateegiliselt olulise tegevusega.  Nii nagu inimlastel, vajavad  igapäevatalitused ka loomalasteel õppimist.

Karmen

Rohelise paelaga märgistatud NIHVERDIS. On sellel plikal alles suur reisimisvajadus. Kõik vajab avastamist, käpaga katsumist, ronimist.  Tegemist on nii palju, et kaamerasilm ei jõua järele.

Nihverdis

Tundub et tuleb pikema karvaga suur mängulõvi.  Kuhu saaks ronida? Mida avastada?  Kohe kiiresti!

Ühe peo kass 🙂

Pai meeldib ka väga, sügamisest rääkimata. Nii et sotsialiseerimist ei vaja- kõik on olemas, Kaal 545 g.

Palun pai!

Paitamise ajal püsin Nihverdis isegi paigal.

Ilma paelata- TILLU, kõige pisem  kassilaps, aga söögiisu on väga hea ning  Tillu on kindlalr veendunud, et  kasvab kiiresti oma õdedele järele.

Tillu

Natuke tumedam  pisikiisu, kelles rohkem naiselikke nõkse kui teistel kolme peale- nunnude pooside võtmisega.  Süles on inimese tähelepanu võitmine käkitegu. Proovib ka nurruda, varsti murrab kahejalgsete südameid nagu loogu.

Pall- vaatame kas veereb.

Kaalu oli eile hommikul 460 g ja see tõuseb igati korralikult.  Maadluses kipub Pisike veel teistel allajääma, aga  kõikvõimalikud veerevad objektid on  vahvad.

Sülle!!!

Oranži paelaga pikema karvaga- KÄÄKS.  Kaalu pea 500 g.  Manipuleerimise meister. kes kasutab inimese tähelepanu võitmiseks oma häält.  Kui ei saa mida tahab, siis päästab valla ehtturuliku kisa, mille peale peab kohe tähelepanu saama, sest kaua sa seda lihast ning luust läbikiäivat sõimu ikka kannatada jaksad 🙂

Kääks

Tarvitseb vaid tuppa astuda kui Kääks lööb registrid lahti ja esimene, kellega tegelma hakatakse on seega loomulikult Kääks.

Kääks lammutab toidutopsi

Miski ei takista uurimast kõike mis veereb või mida saaks hambaga katsuda. Kutsub pidevalt õdesid maadlusele ning näitab üles erakordset visadust  ronimisel. Väike kukkumine ei saa ju mingil määral seiklushimu vähendada. Kui aga inimesel tekib hull tahtmine teda mõnest  ohtlikumast paigast minema tõsta, siis vallandub vägev kisa, mis saab aga süles otsa.

Aga siin olen ma rahul!

Vot sellised tegelased siis. Koju minekuga läheb veel aega, aga broneerida saab küll.  Seni kasvatame turuvarblastest natuke suuremad  nurrmootorid.

 

Pille- Rahumäe lilleneiu.

Hoiukodus on sebimist väheks jäänud, aga hädalisi on tegelikult maa ja ilm. Kiisud on hädas- külm ähvardab iga looma elukest ja infoliin on Kassiabis  punane. Täna saabus ärev appikutse. Rahumäe kalmistu lillemüüjad palusid ühe kiisu elu eest. Nimelt oli mõni aeg tagasi nende juurde vankunud ülikõhn pikakarvaline kiisuke. Prouad andsid kassikesele süüa ja pakkusid lillekastis ajutist pelgupaika, aga teised leidsid, et hulkuva kiisu koht on ikka Loomade Hoipaigas ning see oleks tähendanud kiiret surma kas kohe või mõne päeva pärast viljakates tingimustes elutsevatesse viirustesse ja bakteritesse.  Esialgu ei näinud ma erilist võimalust midagi ettevõtta, sest abikaasa tööl ja hoiukodus järjekord ukse taga.  Siis aga astus sisse mu tütar, kes pahaaimamata oli oma lapsevanemale külla tulnud. Auto-on, elamispind- on, oskused- kah täitsa olemas. Proovisin ja ime sündis. Mõned raskused veel lahendada ja juba me sõitsime Mustamäe poole, kus tubli lillemüüja elas. Proua tõstis kalmistu ees paiknevas lilleletis kastikaane üles ning pikakarvaline kiisu, kes magas teki peal kuuseokste ning lillekompositsioonide vahel, tõstis küsivalt pea: “Kurrr??” . Aega polnud raisata, kiisu konteinerisse ja sooja autosse.  Viisime tubli elupäästja tagasi koju ja sõitsime kiisuga kliinikusse, et kontrollida kiibi olemasolu.  Loomulikult, ei mingit kiipi.  Tohter vaatas meie leidlapse üle. Hammaste järgi on proua kuldses keskeas ja välisel vaatlusel kõhn kuid silmad ja nina korras, südametöö normaalne ning kopsud puhtad.  Kasukas, kuigi pikk, oli ilma suure aluskarvata, mis lubas oletada, et kiisu on pärit tubastest oludest. Kolmevärvilises pikas ja kaunis karvas oli  pusasid kole palju, eriti kõhu peal. Kiisuke, kes konteineris riidles kõva häälega ja üritas kogu maailmalt arupärida, miks ta sinna topiti,  sai nimeks PILLE.

Pille arsti juures

Pille on väga sõbralik kolmevärviline kassiproua, kelle nägu viitab eksimatult tõsiasjale, et tema vanematest on keegi pärsiatõu juurtega.  Ristluud on püsti, aga lillemüüjad on kõige hirmsama ärahoidnud ja külm ei ole talle märkimisväärselt kahju teinud. Juba kliinikus leidis Pille, et inimene on sõber, kes paitab ning sügab ja üldjoontes kõlbab sõbraks väga hästi. Eks kõhuke oli tühi ja nii läks koheselt loosi kaks tükki toorest maksa.

Meile meeldub otsa vaadata

Hoiukodus ootas Pillekest soe personaalne tuba koos pehme tekiga vooderdatud kastiga ning mitu murelikku kasuvanemat. Pille ronis konteinerist välja, takseeris toa üle ning ronis korvtooli pehme padja peale.  Ilmselt meeldis, kuid midagi meeldis rohkem, säärte silitamine, nurrumine ning pai nurumine.  Seega, kindlalt kodukass ülimalt hästi sotsialiseeritud ja kompleksivaba.  Kahtlus on, järsku on Pille siiski kodust lihtsalt kaugele läinud ja eksinud.  Seega palun meie lugejatel kiisu pilti jagada. Ehk keegi tunneb oma sõbra ära.

Pille, Rahumäe lillekastineiu

Pille sai kirbutõrje, ussikuuri saab ka mõne päeva pärast kui natuke kosub ja siis kui pusad kenasti kammitud, saab arst vaadata, kas me järsku oleme juba steriliseeritud või mitte.  Kui aga keegi tunneb, et see kompleksivaba kassiproua on nii vastupandamatu, et ilma temata ei suude ta ühtegi päeva enam elada, siis ootame kontaktivõtmist.  Pille on hoiukodus üksinda ja seetõttu on raske ütelda, kuidas ta teistesse kiisudesse suhtub, aga tema eriline inimlembus ning pärsia juured sunnivad ettevaatlikkusele, sest sellised kiisud sageli oma liigikaaslasi ei salli.

Kas vana või uus kodu, aga palju häid inimesi tahaksin enda ümber näha.

Pille ei ole kohe kindlasti kiisu, kes peaks tänaval patseerima.  Tahab ta head pikakarvalise kiisu sööki ja kasukas ohtrat kammimist, aga eelkõige tahab ta sooja patja, perenaise paisid ja palju seltsi. Nurrumine ja süles mõnulemine on garateeritud.

Mõni tund on möödunud. Hoiukodus on Pille ennast ülimalt hästi sisseseadnud ning avastas veel ühe pehme tooli, kus mõnusalt lebotada saab 🙂

Ma tunnen ennast ülimalt hästi

 

Aastavahetus- Ime tulemine.

HEAD UUT AASTAT- armsad lugejad.

Loodan  et kõik on juba aastavahetuse möllust taastunud ja arvuti taha maandunud.  Minu tähtsündmuseks aastavahetusel sai Ime saabumine.  Millisest Imest on jutt, kuulete kohe.

31 detsembri päeval helistas mulle kasside peaingel Reet ja rääkis kurva loo. Kaks neiukest käisid ühes Eestimaa varjupaigas ning leidsid sealt haletsusväärses seisundis  noore kassikese, kellel oli elada jäänud loetud päevad ( tunnid). Noortel hakkas pisikesest elust nii kahju, et nad otsustasid tema eest võidelda, maksku või maksab. Esimene külastus kohalikku loomakliinikusse oli nii trööstitu kui üldse olla võib. Tohtrid ei arvanud kassikesest enam midagi ja ehk ainus teenus oleks olnud eutanaasia teenus.

Ime varjupaigas

Aastane kassike kaalus vaid 4 kuuse kassipoja 1580 grammi. Tegemist oli  skeletiga korpas karvade sees. Mitmed ahastavad kõned Reedale ja kinnitus, et tüdrukud maksavad ise esimese kliinikuarve. 31 detsembril pidid noored aga juba olema tööpostil Soomes.  Nii pistsid nad pisikese rokahunniku autosse soojade käterätikute  vahele ning sõit läks Tallinna poole.

Ime sõidul Tallinna

Tallinnas kliinikus selgus, et loomakesel ei saa verd kätte, sest ta oli ülimalt veetustunud, hiljem selgus, et ka alajahtunud. Päevake tilkinfusiooni ning nüüd paluski Reet, et ma kassikese hoiukodusse võtaksin, sest katkutest oli negatiivne ning pisike kassike ikka veel elus.  No eks ma siis päeval FB-is karjusingi, et palun, palun transpordiabi, sest mees tööl ning loomake sellises seisundis hukkub alajahtumisse  väga kiiresti.  Abi saabuski ning me sõitsime kliiniku poole. Eelnevalt oli Reet veel palunud, et kliinik ei võtaks kanüüli välja, sest ilmselgelt vajas  kriitilises seisundis loomake pidevat infusiooni. Õhtul kui normaalsed inimesed istuvad pidulauda, kimasime meie kliinikusse.  Ausõna, ma lubasin, et siin blogis ma ei ropenda, aga ma lihtsalt ei saa.. F__k !!!!  Uhkelt teatati meile, et kanüül on eemaldatud, sest kassike ju sööb midagi.  Raviks  tabletid ( taas F__k!).  Kassikesel on kõht lahti, kondid klõbisevad naha all, õpi või anatoomiat ja me anname tablette!! No, aga meile üteldi veel lohutavalt, et eks tulge homme siis tagasi kanüüli panema ja tilka tegema ( ja uuesti F___k!).

Kaalutlesin tõsiselt võimalust meie heategija ja tohtri väljakutsumist pühadelaua tagant, aga siis korjasin ennast kokku ja asusin tööle kallale.  Iga kahe tunni järele süstisin 30 ml soojendatud Na Cl 0.9 % lahust turja naha alla ja soojendasin, söötsin tibatillukeste portsudega, andsin glükoosi, vitamiinipastat.  Tasapisi seisund paranes.

Mõni tund tagasi pesin kiisu puhtaks, kuivatasin puhuriga ära ning tõdesin, et loomake on kõige kiuste juurde võtnud ööpäevaga 147 grammi, enamus loomulikult vesi, aga valkude lagundamine organismi poolt  on samuti peatunud.

Väike Ime 24 tundi hoiukodus

Küünemusta võrra stabiilsem seisund rahustas veidike ning ma ei hakanud loomatohtrit segama.  Tegemist siis kassipoisiga, kes sai endale nimeks Ime.

Süüa! Süüa!

Ime ta ongi, sest mille peal ta viimased päevad küll elas, ei suuda ma mitte üldse mõista. Praktiliselt kogu lihaskonna  on organism elutegevuseks  sulatanud. Käpakestel on näha luudevahelised lohud, roidevahemike lihased on nii kuivetunud, et roiete vahel on suured lohud.  Ime ise on aga jutukas nurrmootor, kes on tänulik iga liigutuse eest. Ülimalt sõnakuulelikult talub ta kõiki protseduure.

Tahan ellu jääda kõigi kiuste!

Loomulikult ootavad Imet ees  tõsised ravikuurid ja meid pirakad kliinikuarved, aga elutahe on pisikesel võimas.  Täna öösel jätkame vedeliku manustamist ja muid vajalikke ravi-ning hooldusprotseduure. Mina aga muigan, sest mulle tuli  aastavahetusel  külla pisike Ime 🙂

Pisike Ime

Ps: Uue Aasta esimesel päeval läks uude koju Johanna. Ta sai erialasele tööle- ühest natuke inimpelglikust kassilapsest tuleb nurrmootor kasvatada.  Seda Johanna meil Linnu peal trennis, seega kogemused on tal juba olemas. Pealegi, vajati üht hella nurrmootorit, kes poeb kaissu ja seda Johanna teeb täies mahus.  Temale algas  uus aasta tõesti uue algusega.

Järgmisel päeval.
Ime oli kliinikus terve päeva ja sai ravi. Mina siis jätkan.  Kiisul oli väike palavik, mis on mõnes mõttes hea, sest palavik on organismi kaitsereaktsioon võitluses infektsiooni vastu. Täpsemalt, nüüd on kehal jõudu natukene haigusele vastuhakata. Ettearvatult vahetati tabletid süstide vastu ja veeni loomulikult. Muuseas, kassipidajad! Selle tarkuseterakese võiksite endale meelda jätta:

Kui loomal on kõht lahti, siis imendumine on häiritud ja suukaudsed ravimid  seetõttu ei toimi!! Kõige toimivam on veenisisene manustamistee, järgmine  juba lihasesse ja naha alla. Ja loomulikult vedeliku ning glükoosi asendamine veeni kaudu.

Igatahes, kiisu võttis ka kliinikus juurde 100 grammi ning nüüd on kanüül sees ja ravimine lihtsalt puhas lust. Imekese hea söögiisu  julgustab lootma parimat.

Eks varsti uued uudised.

Neljas advent

Küünlad põlevad, kuuselõhn uimastab. Kodu on korras… noh põhiosas korras, natuke kõpitsemist tahab veel.  Panin  arvutisse CD plaadi- klassikaline muusika. Pikka aega ei ole olnud tahtmist muusikat kuulata, täna on.  Puuris nahkerdavad minu uued kostilised, kellest ma homme jõuan  ilusad pildid teha.  Olen neid tundama õppinud ja oskan kirjutada.  Kõige enam aga on mul olnud au tutvuda Päkapikuga ja ta on väärt medalit kui kõige sotsiaalsem kiisu.  Medali sai ka kaela 🙂

Kesklinna hoiukodu Aasta Hurmur 2013

Ei otsi teda keegi, panid tema leidjad Muugale üles hulgi kuulutusi- vaikus.   Tüdruk sai ilusasti vaktsineeritud ja ka kiibi.  Jõulukingitused tuleb tal  vastu võtta meie juures, aga  õnnelik saab olema pere, kes ta endale saab.  Minu kiidulaul ei saa kohe mitte lõppema. Täidab suurepäraselt korraldust: kõrval. Magab kaisus, nurrub ja lubab kõigil ennast paitada. Päkapikul on kõik vajalikud oskused ja enamgi veel, kohe kapaga.

Päkapiku autasustamine

Muuseas, Päkapikk sööb piparkooke- natuke 🙂

Midagi imrlist on jõulud teinud aga Seinega. Kodu tal küll veel ei paista. aga see, mille Seine nüüd omandas,  parandab tema võimalusi mäekõrguselt.  Nimelt, Seine ei  suhtunud just ülima sõbralikkusega kammimisse. Küll sai hoiukodu kavalusi  kasutada.  3 päeva tagasi leidis kiisu, et kammimine on just see, mida ta hing ihaldab. Päris ehtsa kraasiga ja nii palju kui süda kutsub. Seine on lausa vaimustuses. Keerab ühe külje ette ja siis teise. Isegi kõhu alla saan ligi. Tulemus? Palun vaadake!!

Jõuluvana tulekuks valmis

Nii ilus ei ole Seine eladeski olnud.

Tegelikult käis meil juba ka päkapikk ja tõi kiisudele  konsentreeritud naidtenõgese tinktuuri ning hulgi  nahast hiirekesi.  Hoiukodus lehvib täielik rahulolu. Seine mängis (!!), Pantu ja Päkapikk. Ka mu puuri kasvandikud mängisid oimetuks.

Miljoni dollari kasukas

Majas on täielik jõulurahu. Kuskilt ei kosta ühtegi urr´i ega kõhh´i.

Süütan täna siis neljanda advendiküünla.  Sosistasin Päkapikule  kasukakarvadesse ka oma jõulusoovi, aga tean, et tänavu ei ole lootust, et see täituks, sest kõik need tunnistused ja  autoriseeritud tõlked diplomitest võtsid röögatu raha ja kui Soome tööloa väljastab, siis summa, mis välja käia tuleb, võtab inisema 😦  . Mõni inimene käib selle summa teenimiseks mitu kuud tööl.

neljas advent

Ma olen seda unistuste kingitust Järve Sauna Maailmas mitu korda piilumas käinud, aga unistuseks ta jääbki- pisike purskkaev vuliseva veega.  Las ta olla, ka unistused on kaunid, aga ega ma endale nautimiseks, tegelikult ikka kiisudele, sest see on parim rahusti käitumishäiretega kassidele biheivioristide kinnitusel.   Samas, tore on unistada, et sõidab ette kaarik ( saaniga ju tänavu sõita ei saa) ja jõuluvana astub välja ning küsib luuletust. Oih, jamps, aga ma ei oskagi luuletust lugeda. Pole vaja olnud, sest ka lapsena ei käinud meie peres jõuluvana 🙂

Loodan, et paljudele lugejatele ta aga tuleb. Minge siis ruttu salme õppima, muidu…

Imede aeg aga kestab veel mõned päevad. Ilusat jõuluaega!!

 

Natuke teistmoodi Päkapikk.

Kell oli 21.20 ja minul käsil vinge jõulukoristus. No just selline etapp. kus tuba on ikka kordades rohkem segi. Telefon- appii!! Lõpptiine kiisu  pressib Muugal võõrasse koju ja ilmselt kohe, kohe sünnitab.  See on  kesklinna hoiukodu spetsialiteet.  Vaatasin ahastavalt toas valitsevat Soodomat ja Komorrat ning ohkasin. Tooge.

Ja siis ta saabus- mustvalge natuke pontsakas tegelane, ülisõbralik, kuid hirmunud.

Esimesed minutid hoiukodus

Nurr tuli kohe lahti ja kiisu laskis ennast rahulikult katsuda.  Kõhualune rääkis selget keelt, et olgu nüüd muud, aga tiinusest on see hoolealune  küll kaugel.  Rinnanäärmed olid nii pisikesed kui kassipojal ja  kõhuke oli küll punnis, aga seal nüüd küll keegi kassipoeg ei ela.

Sõbralik Päkapikk

Selja peal üsna sabajuure lähedal on armistunud nahk ja vähese karvaga ala, mis viitab, et keegi on kassile kuuma veega pihta saanud, loomulikult mitte kogemata.

Ega siis miskit, Frontline ( kirburohi) kohe turjakarvade vahele ja vaatame mis saab edasi. Ilmselt tuleb meie imeline tohter taas külla kutsuda, sest ilma vaktsinatsioonita  kiisu jääda ei tohi, meie majas, ma mõtlen.   Kuna päkapikud käivad piilumas ja ilmselt avastasid, et hoiukodus on vaba koht, siis sai uus resident endale nimeks Päkapikk, sest ma usun, et on ju ikka olemas mitte ainult poisspäkapikke vaid ka tüdrukuid.  Igatahes  on üks eluke taas külma käest ulualla võetud.

Natuke hirmus on ka see uus koht

Selge, et Päkapikk on olnud kellegi kodukass ja pisike lootus on, et järsku ehk otsib pere teda taga. Vaadake tähelepanelikult ja jagage. Ehk tunneb keegi oma pereliikme ära!!!

Imede aeg

Franceska on broneeritud!!! Tema unistuste kodu leidis ta üles- absoluutselt kassivaba 🙂

Aga minu pisike sänikael Linnu lubab mul  vabalt pai teha ja ei ole  enam kastis. Saba tõuseb ning täna kinkis ta mulle pisikese nurru ka.  Oh seda õnne!!! Ilusat advendiaega!!

Kolmas advent

Selgub, et päkapikk toob igal nädala kellelegi uue kodu. Seekord leidis oma kodu Kalma Kati- minu isepäine kasstüdruk. Kui kõik läheb väga hästi, siis  inimeste maailma aitab teda sulanduda kaks ülisõbralikku kassiteismelist. Seda Kati vajab rohkem kui õhku.  Uude kodu saatmisest kujunes aga välja tõsine iseloomude tuleproov. Nimel, Katile assotseerus konteinerisse minek valusa ja ebameeldiva  operatsioonikogemusega kliinikus. Küll me proovisime heaga. Play spray. mis muidu tõmbab kiisud enda poole nagu magnetiga, meelitas kasti nii meie muidu ettevaatliku Pantri ja siis Tiiu, aga kes ei vaadanud konteineri poolegi, oli Kati. Järgmisena läks kasutusele suletutt ja laserpointer. Taas tuli kastis väljakallata kõik teised kiisud peale Kati. Mängisime oma pool tunnikest ja siis ohkasime.  Tuli rakendada  karmimaid meetmeid. See sama Kati, kes õhtuti minu peal aeleb ning  kaissu poeb, käitus nagu ehtne saunanaine- riiakas, kuid kindlameelne.  Lõpuks surusime  jonnipunni koridori, kus tal õnnestus ennast peita mööbli alla ning abikaasal tuli pool kappi lahtilammutada.  Ja siis saabus hetk, mida ma ilmselt kaua ei unusta. Kati tuli mööbli alt välja, vaatas ringi, nägi, et peita pole kuskile, ohkas ja heitis minu poole pilgu, kus oli sügav pettumus ning hukkamõist; ” Ka sina, Brutus! “.  Selle peale astus Kati väärikalt konteinerisse ning puges kõige taha. Kui tal oleks olnud käppade asemel käed, siis oleks ta ilmselt  ukse ka enda järel kinni tõmmanud.  Uhh! No tundsin ennast ikka reeturina küll.  Nüüd siis süda natuke valutab. Pere on Katil kogenud kassiarmastajad, aga kas kõik sujub ikka nii nagu vaja. Ootan hingevärinaga uudiseid.  Mul on usku sellesse peresse, sest perenaise tunnistas heaks loomaarmastajaks….. minu psühhoanalüütikust doktor-kass Panter.  Ei ole mina eladeski näinud, et Pantu oleks nii julgelt võõra inimesega suhelnud või pai nurunud. Tõttüteldes oleks Panter ise hea meelega kaasa läinud, konteinest tuli teda pidevalt väevõimuga välja ajada.  Sellist asja ei ole kesklinna hoiukodus varem nähtud.  Pantu kiitev hinnang adopteerivale perele julgustab, et Kalma Kati kasvatatakse kiiresti vahvaks kiisuks vahvate mängukaaslaste abiga ja pere kannatliku meelega.

Mul on veel toredaid uudiseid. Tiiu on muutunud suurepäraseks musikassiks, miilustiseks ja mängulõviks.  Süles istub ta juba nii minul kui abikaasal. Saba on pidevalt kaardus selja peal  kuni kuklani ja ta meenutab kehahoiult pigem oravat, ainult värv ei klapi.

Tiiu mänguhoos

Igasugune kõhklus on kadunud hetkest kui käsi üle kiisu selja libiseb.  Pai! Veel, veel! Lõua alt sügamist ka, paluks ja kiiresti! Tiiu ei ole suur krutskimeister.  Raamatud püsivad riiulis paigal  ja munavärvimiskomplekt ei maandu ka enam kõige kõrgemalt köögi riiulilt pidevalt põrandale.

Tiiu ootab suletutti

Seega, Tiiu on koduvalmis. Ilmselt  kolib ta homme suurde kassikodusse oma kodu ootama, sest hädalisi on ukse taga murdu ja hoiukodu tahab aidata võimalikult paljusid  külmas niiskuses tühja kõhtu kannatavaid hädalisi.

Kus on minu kodu??

SEINE on aga otsustanud akanalaua peal juba päkapikke passida, et saaks oma kodu  kohe sussi seest ärakahmata 🙂

Kus sa oled. päkapikk?

Ma ei väsi kordamast, et Seine on maailma kaunima kasukaga daam, kelle tualeti korrastamine võtab parasjagu aega ning kannatust ja mille korrashoiu osas on meil Seinega mõnevõrra erinevad arusaamad 🙂 .  Üldpilt on aga selline nagu näha ja minu meelest ülimalt kaunis. Mis te arvate?

Puuris  on mul aga üks kostiline, kes veel piparkooke oma perega  maitsta ei saa.

LINNU on  lehmalapiline 5 kuune kassike. http://www.kassiabi.ee/index.php?1021122710577228

Tema iseloomustamiseks sobib enim sõnapaar- ei vedanud.  Nimelt on Linnu üks kolmest räästpääsukesest, kellest on juttu ka Kassiabi tutvustuses: http://www.kassiabi.ee/index.php?1010271

Kolm kassilast sündisid Kadrioru maja räästas. Ati ja Ats  kukkusid väikesena alla maa peale ning kassiabiline sai kohe jaole.  Pole mingit probleemi  sotsialiseerida 5-6 nädalast kassititte. Üldiselt paar päeva ja meil on  sõbralikud nurrmootorid olemas.  Linnu aga ei kukkunud alla ja tema saadi kätte alles 4, 5 kuusena. Kassiema oli jõudnud lapsele  õpetada, et inimene on kuri ja mõni kiisu omandab selle õppetunni kohe hästi põhjalikult.  Kahjuks hakkas meie räästapääsukese  tervis ka streikima ning ta viibis  paar päeva kliinikus.   Nüüd on ta juba mõnda aega  kesklinna hoiukodus. Alguses oli asi üsna nutune.  Kiisu istus  liivakastis ja  inimese liginemisel  muutus kivikõvaks ning mängis surnut.  Õnneks  meeldis talle ka papist kast, mille me kohe puuri panime ja kuhu ta kolis. Kastis sai teda ka puudutada, aga ikka oli see kangestunud kass, keda ma puudutasin. Nüüd on tekkinud  areng.  Linnu  julgeb minu juuresolekul kastist lahkuda ja täna esmakordselt ronis ta mööda puurivarbaid ülesse. Esmakordselt julges ta ninaga puudutada avatud käe sõrmi ja näuguda ehk suhelda. Kõik see võtab aga aega ja aega ning kannatust.

Sotsialiseerimine võtab tänaval kasvanud kassil pideva tegelelemisega hoiukodus aega:

5-6 nädalasena – keskmiselt nädal, harva kaks.

4- 5 kuusena kuusena mitu kuud kuni aasta ( vaata Milda ja Tilda lugu)

6 kuuse või vanemana- mitu aastat ja vaatame tõele näkku- mõnda ei õnnestu sotsialiseerida mingil moel, kurjamiks ta  jääb.

Oi kui hirmus asi- kaamara.

Seega, vaesel Linnukesel ei vedanud kui tema saatust võrrelda vennakseste Ati ja Antsuga, kes  kodus  pererahvast oma karvase käpa ümber mässivad ja pehmetel patjadel head paremat maiustavad, aga võrreldes tuhandete teiste külmas talves  lõdisevate kiisudega on ta ometi ropult vedanud.  Kõht on täis ja Play Spray´ga immutatud mänguasjad lihtsalt nõuavad, et neid käpaga veeretada. Hirmus on inimene küll, aga see, mida ta pakub on fantastiline- sink 🙂  .

Ja nii tuleb Linnu päris lähedale, vaatab mind puurivalt oma smaragdroheliste silmadega ning ilmselt mõtleb: ” Kes sa oled? Kes sa minu jaoks oled? Kas sa tahad minu jaoks olla? “.

Täna süütan ma  oma kolmanda küünla. On lootuste aeg- inimestele ja loomadele. Kas me tahame olla üksteise jaoks, kõigi elavate olendite jaoks?

Ilusat imedeaega!

Teise advendi õhtul.

Täna siis süütasin teise advendiküünla. Kõik on rahulik. Minu uus kostiline Linnuke istub puuris ja ei ole nii väga õnnetu. Tiiu tuli juba ise pai norima, Seine laskis ennast kenasti kammida ja näeb välja puhvis nagu jõulumemm ning Kalma Kati otsustas, et peale kapipealsete sobivad turnimiseks ka minu õlad ning pea 🙂

Teine advent

Aitäh teile, armsad inimesed, kes täna oma annetuse Kassiabi poole läkitasite ning meie hoolealustele jõulukallistuse saatsid.  Kuskilt paistis ka üks pisike valgusvihk lootust, et keegi tunneb natuke Seine vastu huvi.  SEE ON NII ARMAS!!.

Homme on aga tööpäev ja ma tahaksin natuke kiusujuttu ka ajada 🙂

Selleks lausa sunnib üks vahva läkitus, mis mind koledasti kõhisema ajab.

Palun. siin see on:

http://www.tallinncity.ee/2621132/irl-kasside-tapatalgud-loomade-hoiupaigas-tuleb-lopetada

Enamik teist mõtleb, et küll on kaunis ettepanek, hoolitsevad inimesed maksavad kasside pidamiskulud ja toovad kassidele jõulurahu, aga kahjuks ei ole need asjad nii must valged nagu õilis seltskond kujutab.  Ma ei eita absoluutselt, et hoiupaigas toimuvad jubedad asjad, aga nii lihtsalt neid probleeme ei lahendata üldsegi mitte.  Tegelikult meenutab kogu see jant üksüheselt jama kiirabi ümber.  Miks  siis nii?? Seletame veidi lähemalt.  Kõigil, ma kordan KÕIGIL, poliitikutel on meie riigis hukatuslik komme, mitte üritada asju lahendada sisuliselt e kaasata probleemi lahendamisele aparaadiväliseid asjatundjaid.  Kiirabikutsete arv kasvab aasta aastasse. Kõigile k.a  ministeeriumi asjatundjatele on teada, et 80% tööst on kõike muud kui elupäästev- transporditeenus, psühholoogiateenistus, perearsti töö, lastekaitse, hingehoid jne, jne.   Kas oleks arukas, et kui juba kiirabi reformida, siis alustaks sisulisest küljest?  Täpsustaks, kelle tööd siis kiirabi teeb ning delegeeriks  mitteerialase tegevuse nendele, kes on kutsutud ja seatud vastavat tööd tegema. Aga ei. Selle asemel haukame suure portsu maksumaksja raha ja teeme uusi brigaade juurde, koondame arstid ja las kõik käib vana moodi edasi. Kriitilises seisundis haiged las närivad muru või vaatavad kuidas hakkama saavad. Ei jõua haiglasse, surevad varem ära? Pole hullu, inimesi ikka jätkub.

Samasugune õnnis arulagedus vaatab vastu ka selleltsinatselt  läkituselt.  Ikka kampaania korras, süvenemata probleemide olemusse.  Hoidku taevas, et küsiks mõnelt spetsialistilt nõu, aga no kohe mitte üldse ei sobi.  Suure käraga räägime  jõulurahust.

Kordan, see mis toimub hoiupaigas ei kannata mingit kriitikat ja kogu see jubedus avaldub eriti räigelt praeguse   juhtkonna võimu all, aga probleemid olid olemas palju varem.  See asutus ei ole planeeritud nii suure hulga loomade vastuvõtuks.  Tänavalt toodud loomad peaksid sattuma algselt karantiiniboksidesse, mida on võimalik  pidevalt desinfitseerida ja mis ei ole ühenduses teiste ruumidega.  Kui keegi oleks suvatsenud natukenegi konsulteerida loomaaiaga, siis oleks  sellise asutuse planeering tehtud hoopis teisiti. Karantiin on stressis loomadele elupäästev hoidmistingimus.  Tasuks lugeda kasvõi G.Durelli, kus ta kirjeldab, kuidas tema loomaaiast saadeti üliheas seisundis loomad teise loomaaeda ja seal karantiinis hukkusid nad mõne päevaga- aspergillooos. Seenhaigus, mis võib looma immuunsüsteemi poolt kontrolli all hoituna rahuolekus üldse mitte avalduda, kuid transpordi stress vallandab surmava haiguse. Sama on hoiupaika toodud loomadega. Sisuliselt sureb suur hulk loomi praktiliselt nädala jooksul ka mürgisüstita. Karantiiniosakond puudub, puure pole, aega ja antud juhi alluvuses ka tahtmist desinfitseerida ei ole kohe üldse.  Katkupisik aga ei reageeri mingile muule  desole peale kloori ja siis võtab see aega mitu tundi.  30 minutit asutuse üldruumides viibimist tähendab kassipojale kindlat surma katku- uues kodus, sest inkubatsiooniaeg on 7 päeva ja õnnetute loomaomanike kirjeldusi  kuidas looma  mõni päev pärast hoiupaigast toomist  katku jääb ning sureb  on kogunendud lademes. Nad isegi hoiatavad kodupakkujaid, et loom võib ära surra.

Kassid, kes üldiselt ei ole karjaloomad, surutakse kitsastesse oludesse 20-30 looma, kusjuures neid, kellel oli üldse õnne kohesest surmasüstist pääseda, õnnistatakse ÜHEAEGSELT nii kirbu-,ussirohu kui vaktsiiniga.

Jah, eelmise juhataja käe all võtsid  MTÜ-d tõesti sealt loomi oma hoole alla, aga need õnnetukesed, kes sealt tulid, garanteerisid  ühingutele astronoomilised  veterinaariarved.

Mul on meeles kui aastaid tagasi sain hoiukodusse  sealt  nn trammikiisupojad6-7 nädalased, kes said kogu parasiiditõrje ja vaktsinatsiooni surmava kompoti hoiupaigas kätte ning järgmisel päeval olid nad ussitoksikoosi suremas.  Veetsin meeldivad päevad tilgutades kodus kaht kassipoega üheaegselt. Muuseas, selline eeskiri on pealesurutud seaduse poolt, mille võtsid vastu poliitikud ja mitte loomakaitsjad, sest nendele ei meeldi  bingoloto, mille ainukeseks panuseks on elu -jääb ellu või tõrjutakse edukalt ka loom ise vikerkaare taha.

Kas selle asutusega saaks  loomadega talitada paremini? Nendes ruumides, jaburate eeskirjadega ja nii suures mahus omavalitsuste  lepingutega, mis kohustavad loom kohe vastu võtta- mitte eriti palju  paremini.  Ma ei usu, et nii saastatud ruumides saaks üldse muud paremat ettevõtta kui alustada mujal otsast peale.  Tõenäoliselt saaks sellest bakterioloogilisest relvast Rakus, nimega hoiupaik lahti vaid läbi kõigi hoonete likvideerimise ning taasehitamise.

Aga siin tulevad õilishinged ja kuulutavad jõulurahu.  Arvan, et asutuse juhtkond on üsna rahul. Korjaks need sajad õnnetukesed siis paari kitsasse ruumi, laulaks neile jõululaulu, paneks söögi ette ning paari päeva pärast ei ole vaja isegi kulutusi mürgisüstile. Järele jääks vaid 2-4  eriliselt vintsket tegelast.

Hei IRL-i jõuluinglid! Kas on tõesti nii raske natukenegi enne populistlike loosungitega vehkimist küsitleda mõnd asjatundjat?  No MTÜ loomakaitsjad ei ole teile pädevad vestluskaaslased, aga kuidas oleks A.Turovski? Mati Kaal? Isegi loomaaias on  ranged karantiinireeglid, kuna loomad liiguvad erinevate loomaaedade vahel- veterinaariliselt jälgitud, uuritud ning ravitud loomad, muuseas. Ja ikkagi karantiin- eemal  kollektsioonist, sanitaartsoonis, veterinaaria kompleksis. Ikka selleks, et transpordi ja püüdmise stress ei tooks  välja varjatud haigusi.

MTÜ-des ( ma mõtlen targalt juhitud MTÜ-des)  lähevad tänavalt päästetud loomad algselt hoiukodusse karantiinipuuri ja üksikult v.a. emakass poegadega või koos kasvanud loomad.  Vähemalt 10 päeva jälgitakse neid, tehakse  esimeseks kirbutõrje, siis mõne päeva pärast siseparasiitide tõrje.  Vaadeldakse UV  lambiga korduvalt, ega stressis ei avaldu seenhaigus, kontrollitakse väljaheidet, silmi, kõrvu ja alles siis vaktsinatsioon ning kiipimine.  Karantiinipuurid on ka suure kassikodu eraldi asetesevates ruumides, kus on eriliselt väljaõpetatud vabatahtlikud.  Vaktsiin  kinnistub 7-10 päeva ja alles siis lastakse loom kassikodu ühte tuppa teiste juurde.

Vaatamata nendele ettevaatusabinõudele on pea iga MTÜ pidanud rinda pistma haiguspuhanguga ning siis  sõltub kõik  MTÜ sisekorraeeskirjade rangest täitmisest, kas see puhang piirdub vaid ühe toaga või kandub tervele kollektsioonile.  Eraldi toad, igas toas ainult seda tuba teenindav vabatahtlike ring, teistes tubades käimine ilma tungiva vajaduseta  keelatud. Jalatsite deso enne tuppa sisenemist, desomatid jne, jne. Hoiukodude ranged desonõuded, puuride kuumutamine 100 kraadi juures, kloreerimine.  Teiste kasside lähedust mittetaluvate loomade eraldamine nn zen tuppa jne, jne.

Te tahate, et Raku surmavabrik lõpetaks tegevuse?  Annetate söögiraha? Kutsute üles koostööle MTÜ-dega?  Ehk on selle paljusõnalise avalduse taga mitte mure maksumaksja raha raiskamise pärast vaid õnnis lootus, et MTÜ-d tagavad teile selle teenuse TASUTA??

Maksta loomakese söögi eest on tühiasi, mõni euro, aga päästa reaalselt loomi, maksab sadu ja tuhandeid eurosid. Rohkem, palju rohkem kui omavalitsus hoiupaigale maksab. Kui sadade loomade päästmiseks sobimatule hoonele  ning absoluutselt ebapiisavale rahalisele kattele lisada praeguse juhtkonna piiritu ahnus ja julmus, siis saamegi pisikese kohaliku Oświęcimi.  Teie ettepanek, kulla parteisõdurid, on toppida lihtsalt ühte barakki rohkem kinnipeetavaid- 20 asemel näiteks  sada. Haigused teevad siis ülejäänu ja krematooriumi korsten tossab rõõmsalt edasi. Mürgisüsti raha jääb aga alles ja selle pistab kohalik koonduslaagri komandant lihtsalt endale taskusse, teie jõulurahu raha loomulikult ka.

Kui te tahate tõesti loomi päästa, siis katsuge palagani asemel tulla ja vaadata, kuidas tegelikult loomade päästmine käib ning juhul kui te millestki aru saate ( milles ma paraku sügavalt kahtlen), siis palun laske hoiukarbil riigikogus või omavalitsustes ringi käia.  Palun, annetage  tõesti nende inimestest hüljatud loomade elude päästmiseks.  Muuseas, Riia raekojas elab kaks päästetud kassi oma toimekat kassielu- venelane ja lätlane 🙂 . Mitu päästetud looma elab teie majapidamises?

Kui te tahate tõeliselt teha midagi, siis on selleks praegu parim aeg ja ma mõtlen selle all natuke muud kui ajalehes avaldatud populistlikku sõnasalatit. Näidake siis inimestele, et lennumasinate lennutamise ja sügavalt läbimõtelemata üleskutsete kõrval suudate te aidata tõeliselt neid, kes seda vajavad.

Siia sussi võiks mahtuda vähemalt saja kiisu ravikulud!!!

Teie rahalise panusega, kui te ei taha olla  inimene, kes suuga teeb suure linna ja  kätega kärbsepesagi, saame saata päriskoju isikliku kuuse alla võimalikult palju terveid, kontrollitud, ravitud, vaktsineeritud, kiibitud ja steriliseeritud nurrmootoreid! Kuidas oleks nii umbes sada looma? Kas katate saja looma ravikulud? Hoidmise ja toitmise kuludega saame ise hakkama.

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr: 80231564

IBAN: EE902200221030561288

(Liivalaia 8, 15040 Tallinn, Estonia), SWIFT – HABA EE 2X

Märksõna: Jõuluks koju. 

Kui võtate väljakutse vastu. siis võite märksõnaks  lisada: IRL Tallinn

Kõige suurem jõulusoov.

Ülehomme süütame oma teise jõuluküünla.  Lootused leida kodusid on kõrged. Seinest ilmus väga armas lugu FB lehel. Ehk ometigi õnnestub ka temal oodata jõuluvana oma isikliku kuuse all.  Rebida lahti kingipakk, kus on vahva pressitud naistenõgesest pall ja mõned  mänguhiired.  Tiiu istub iga päev mitu tundi süles, kus koos paitamisega õpime me koos ehtsat jõulusalmi: ” Olen julge ja armas inimesekass- nurr, nurr, nurr!”

Oma kodu ootamas

Minul ja meil kõigil kassiabilistel süda muretseb ja kohe koledasti. Põhjusega. Vaadake meie Kassiabi kodulehte

http://www.kassiabi.ee/index.php?1021122710549150

Tänavu on juba koju saanud rohkem kiisusid kui viimastel aastatel.  Oleme õnnelikud, kuid…

Erinevalt munitsipaalse alluvusega hoiupaigast, toimib Kassiabi MTÜ ainult tänu  annetustele ning vabatahtlike tööle.  Lisaks, ühiskonnalt õigustatud hukkamõistu teeninud loomade eutanaasia ei tule meil kõne alla. No- kill kasside varjupaigas- MTÜ  Kassiabis viibivad loomad kuni kodu leidmiseni. Seine on näiteks meie hoole all olnud kolm aastat.  Juhtusid, kus veterinaar on raske haiguse tõttu ( vähk, krooniline neerupuudulikkus lõppfaasis, kaasasündinud ravimatu arengurike jm) soovitanud looma piinu lühendada, on aastas alla kümne.

Sajad ja sajad päästetud elud.  Kas see tegevus on odav?  Kaugeltki mitte.  Ühe, üldiselt füüsiliselt terve heade sotsiaalsete oskustega looma ettevalmistamine uude koju minekuks maksab kesmiselt 100 €. Ei ole võimalik!- arvate te ehk.  Arvutame. Vahend, mis  vabastab looma kõigist välis-ja siseparasiitidest pluss kõrvalestad ( ülimalt sage  probleem) maksab 10 €. Tõrjet tuleb teha minimaalselt kaks korda. Lisame siia vaktsinatsiooni, kiibi, steriliseerimise.  Oi, juba on rohkemgi. Sööki me ju veel ei arvestanud. Liivad?

See on juhul kui loom on terve.

Aga kui loom on haige või jääb stressis haigeks? Päästetud kassipojad, kes on äärmiselt nõrga tervisega?

Väike patsient

Päevad ja ööd kliinikus statsionaarsel ravil.

Ränkrasked ussitoksikoosid, mis vajavad kiiret tilkinfusiooni. Sajad ja sajad eurod, et anda nendele inimesest hüljatud loomadele õigus elule.  Ma mõtlen Spartacusele, kes praegu oma uues kodus rivistab üles suure koera, kasutab teda  ratsahobuse asemel ning lubab ennast siis armulikult puhtaks lakkuda.  Tema elu algas  kõikumisega elu ja surma piiril kliinikus- katk.  Kogu see õudus kestis pea kümme päeva- taas sajad ja sajad eurod.

Spartacus

Sotsialiseerimisel olevad kiisud, kes mitte ei sündinud kurjadena vaid kaotasid inimesse usu, kuna nad ta reetsid. Pikad kuud hoiukodude tööd ja hoolt, aga ka sööki, liiva, maiustusi, ravimeid jne.

Praegu on tekkinud sõge olukord. Inimese, kuulates esimest korda televisioonist, et Eestimaal on hoiupaiku, mis pigem meenutavad tapamajasid, sööstavad helistama MTÜ-de infotelefonidele.  Ma ei kujuta, kuidas meie  tublid kassiabilised praegu suudavad üldse telefonile vastata- liinid on punased. Tänavale visatud kassid, pojad, tiined emakiisud..

Me ju tahame aidata võimalikult paljusid neist!! Tahtmisest on aga vähe.  Ressursid sulavad nagu lumi märtsipäikese käes. Juhatus katkub peotäitega karvu peast ja peatselt  vajame me abikorras  pigem mitu kilo juuksevärvi, sest natuke kurblikult naljakas oleks kui  kogu meie 40 vabatahtlikku 15 kuni 70 eluaastani kõnniks ringi veetlevalt hõbehalli peaga 🙂  ehk enneaegselt murest halliks läinud.

Jõulude eel on paljudel kiisudel lootust leida endale päriskodu.  Hoiukodudes istuvad  kümned kiisud karantiinis ja ootavad, millal  kõik vajalikud protseduurid tehtud saaks.  Kümned konteineritega vabatahtlikud sibavad kliinikutesse, et viia loomad ravile, operatsioonile, vaktsineerima, kiipima.

Kallid inimesed! Praegu on imede aeg. Palun, palun tulge meile appi!! Kui sa armastad loomi ja plaanid olla natukenegi jõuluingliks, siis tule, palun, just praegu appi! Iga teie poolt annetatud euro läheb päästetud loomade raviks. Iga abikäsi toob lootust, et praegu tänaval kükitav hüljatud kiisu võiks jõulude ajal istuda päris, päris oma  kuusepuu all, soojas kodus oma pere keskel.

Palun, tee annetus:

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr: 80231564

IBAN: EE902200221030561288

(Liivalaia 8, 15040 Tallinn, Estonia), SWIFT – HABA EE 2X

See käis küll kähku!!

No küll päkapikud on ikka kiired tegelased! Tarvitses mul ainult nende abi järele õhata kui – HOPSTI. Esimene kodu oligi sussi sees.  Täna hommikul läks oma päriskoju VIIU 🙂

Tuult tiibadesse, ja pikk pai kaasa!

Ma kohe kiiresti kirjutan päkapikkudele lisaks ka veel ühest kodu otsijast. Meie näitusekiisu MEMMEMUSI otsib erilist kodu.  Temal on hädasti vaja kaaslaseks üht vahvat kiisut. Muuseas, MEMMEMUSI iseloom on absoluutselt näitusekassi oma. Temaga võiks lüüa kinni nii mõnegi kassinäituse.

Prints Memmemusi otsib oma lossi!

Üleliigne Blacky

Blacky koos oma kahe õega tuli Kassiabisse oma siiamilaadse emmega kui ta oli 1 päevane. Kassiabi hoiukodus kasvas ta suureks ning armsaks nurrukiisuks http://www.kassiabi.ee/index.php?1021122710575599

Haigused meid ei kimbutanud, kassilapsed kasvasid üles teadmata inimeste julmust. Kõik kassilapsed leidsid ka uued kodud.

Blacky

Ka meie kiisule leidus noor pere, kes väitis, et nad vajavad teda nii väga. Suur  armastus, oma kodu, kust ei saa mingil tingimustel puududa kass. Läkski meie nurrmootor noore armastuse paistele soojendama. 2 päeva pärast tuli telefonikõne- noored läksid lahku ja kiisu on üleliigne.  Ei olnud meie kassilast vaja enam kellelegi.

Hoiukodus

Kassiabi ei jäta oma hoolealuseid hätta. Kohe hakkasime otsima uut ( hoiu)kodu. aga siis avastasime, et juba oli meie  kasvandik  mitmetes portaalides  nn enampakkumisel.  Küll oli kiire kassipojast lahtisaamisega.  Oodata enam ei andnud. Blacky tuli 2 päeva tagasi kesklinna hoiukodusse – pisike hirmunud ja kõhn räbalake. kaasavaraks pakike  Friskys´st  ja paar Whiskas konservi.

Ajasin linad segi, ja mis siis??

Tänaseks on kassilaps oma ehmatusest üle saanud ja perenaise vankumatult sõbraks tunnistanud.  Blacky on tüüpiline siiamilaadse emme järeltulija, kellel on mustvalge kasukas, kuid sügavalt siiami iseloom- jutukas  ülimalt sotsiaalne, vägeva nurru ja lähedusevajadusega.  Neiu on passi omanik, vaktsineeritud ning kiibitud. Kassipoeg vajab oma päriskodu, kus ta saaks palju  inimesega suhelda, pai nuruda ning suureks kiisuks kasvada.

Kiisupoeg sai päästetud teist korda. Kogu see lugu kisub aga ohkama- hetkel oli see neljajalgne laps, aga mis  siis kui oleks olnud kahejagne ??   Imelikud lood selle armastusega- muutub nagu vahelduvvool, ikka plussist miinuseks  ja minutitega, muutes õnnetuks kõik lähikondsed.

Miks mind minema visati??

Nii ootab jutukas Blacky kodu, kus  ta ei muutuks taas üleliigseks.