Hoiukodule joon alla.

Õhtu, kõik on vaikne. Tiiu üritas päeval järgmist mobiilijuhet nahka pista, kuid nüüd on ta juba suures kassikodus ning Kohevik seisab keset puuri ning  kurrutab kõva häälega nõudes kiiresti paitamist. Kõik on nagu ikka, aga siiski mitte. Homme alustan 1200 km pikkust teed oma uuele töökohale Muonio maakonnas.

Valus, ai kui valus oli viia Tiiu tagasi Uue Maailma kassikodusse.  Kohevikku hakkab iga päev nunnutamas käima nii abikaasa kui tütreke.  Temale on  kolm nädalat  rahuaega veel väga vajalik.  Hoiukodu päriskiisu Panter  siirdub abikaasa juurde Luigele.  Minu ja kiisude  kaljukindel elu mureneb kildudeks nagu kristallvaas.  Inimene vajab sooja kodu ning perele leiba lauale,  aga kui Eestimaal on arste liiga palju, siis pole midagi teha. Inimene kisub oma juured lahti. Need, kes kesklinna hoiukodu vajasid on uutes kodudes või koduootel. Need kes vajaksid seda edaspidi? Eks võtab mõni teine kodu minu missiooni üle. Hoiukodu tegevusest loobumine on  kõige valusam asi, millest tuleb loobuda kui võõrsil tööl käid. Ometigi  ütles mulle üks  ülikõrge ametnik nädalake tagasi üsna hapult: ” Milleks see melodraama????”.  Ega polegi, lihtsalt väga, väga, väga valus on.  Mul on mõte, et kui  kaugel aega saan, siis hakkan  hoiukodu tegevusest kirjutama raamatut. Lootus on, et leidub kirjastus, kes selle  trükib.  Mõnisada eksemplari ehk ikka ostetakse.

Teeme siis täna, viimasel hoiukoduks olemise ööl, veel mõned pildid ja kirjutame Tiiust ning Kohevikust natukene.

Tiiu- tüüpiline teismeline.

Tiiu

Aktiivne, uudishimulik, mänguhimuline plika,  Ilmselt ta võõrale kohe sülle ei torma, aga  tunni, kahe pärast on ta juba  hellik nurrukiisu. Nagu pubekas kunagi võib ta korraldada mõnegi pättuse. Igatahes palun hoidke mobiilijuhtmed tema  hammaste ulatusest eemal.  Kas peab mobiililaadur üldse vedelema kuskil kapi või riiuli peal? Ei pea. No siis panetegi nad sahtlisse ja jutul lõpp.  Tiiu on veidike armukade teiste kasside peale, aga tüli ei nori.  Öösel magab  voodis ning nurrub suure häälega.  Tiiu vajab tegevust. Natuke jahisaaki ei teeks paha- on need siis mängu- või pärishiired.  Inimest vajab ta aga kõige rohkem.  Natuke tuleb aega varuda ja on käes aktiivne ja asjalik pereliige.

Kohevik- kiisu kes alles nüüd hakkas avanema. Meil on juba pidevalt paisessioonid. Kohevik armastab pai küsida nii, et sirutab oma pea kaugele konteinerist välja ja  nühib vastu kätt.

Uudishimulik Kohevik oma maja uksel

Kui ma  olen laisk ja ei viitsi teda nii kaua sügada kui proua soovib, sirutab ta välja oma pika käpa ning haagib mu käe veel pikemate küünte vahele ja meenutab, miks inimene üldse tema valdustes eksisteerib. Õige, selleks, et kassikest silitada. Minul läheb pärast seda vaja natuke plaastrit 🙂

Aga kõige olulisem: KOHEVIK OSKAB VÄGA ILUSASTI NURRUDA.  Paraku,  see usaldus on tal esialgu ainult minu vastu, teistega ta veel  suhtlust ei otsi, kuigi piilub oma  konteineri  pilude vahelt justkui vallaline ning ülimalt uudishimulik vanadaam oma korteri aknast pitskardinate tagant.  Minu äraolekul saab tütar pidada pikki ja  konstruktiivseid monolooge  plastmassist konteineriga ja vaatame kas selle elanik  lõpuks oma uksekesele  ilmub. Kohevikuga läheb veel aega.

Minu tütre juures on aga veel üks iludus, kes on kuidagi teenimatult tähelepanuta jäänud.

PILLE

Pille lemmikasendis

Kondikubust on arenenud imekaunis kiisu, kes nüüdseks nii vaktsineeritud kui steriliseeritud.  Suur jutupaunik ja seltskonnadaam.  Pille pikk karv on nüüd särav ning lendlev, ei ühtegi pusa. Tema iseloomustamiseks on  parim lause- ja juttu jätkub kauemakski.  Pille ei salli mitte üks raas üksiolemist. Eriline jama on siis kui inimesed allkorrusel arutavad ja TEMA EI SAA OSALEDA 😀

No läheb siis alles põrgulärm lahti. Pille  karjub nördinult nii, et hoiukodu koer viskab kõhuli ning katab käppadega nii silmad kui kõrvad.

Jutupaunik

Kõige paremini tunneb Pille ennast aga perenaise  rinna ja kaela peal. Siis sirutab ta ennast pikaks, pikaks ning nurr tuleb lausa iseenesest.  Suurepärane kõri ja rindkere soojendaja.

Ega tema ei ole mingi  tummfilmi tegelane.  Kui inimesed räägivad on tal alati samuti mõni mõte varuks. Tuleb vaid korra tema poole vaadata ja küsida: ” Mis sina, Pille, sellest arvad?”. Ja siis kuuletegi pikka ja argumenteeritud vastust.  Esialgu vajab päriskodu kindlasti tõlki, aga kassikeel saab peagi heas kodus  mõistetavaks. Tundub, et Pillel on tihti anda väga head nõu elu keerdkäikudes.

Esmaspäeval käib Pille veel kord kliinikus,  ta on peagi koduvalmis- hea sõber ja kaaslane inimesele, kes tunneb ennast üksikuna.  Pille tahab kammimist, aga talle see meeldib. Toiduks saab pärsia juurtega kiisu  RC Persian krõbinad.

Ongi kõik.  Vaatame, mida elu toob.  Mul on suur lootus, et kunagi saab kesklinna hoiukodu jätkata oma tegevust. Ega  kiisude aitamine seepärast seisma jää.  Kassiabi vabatahtlikud teevad kõik täna, hommme ja ülehommegi, et  võimalikult palju  kiisusid leiaks endale uue ja armastava kodu.

Kohevikust kuulete ta aga minu vahendusel kindlasti veel. Mõne nädala pärast.

Loodan väga, väga, et minu kasulapsed Tiiu ja Pille leiaksid peagi uue ja armastava kodu.

Ime on terve ja uues kodus õnnelik

Aastavahetuse Ime on saatnud uuest kodust tervitused. Sent surmale võlgu luukerest on kasvanud suurepärane pereliige. Niisiis algas 2014.a tõelisselt suure asjaga- kindlalt päästetud IME

Ime, uue nimega Justin

Ime, uue nimega Justin

Ime, uue nimega Justin

Need, kes ei mäleta, milline ta aastavahetusel oli:

Ime varjupaigas

Hüljatud ning ka varjupaigas abita jäänud kiisupoisil on ees palju ilusaid aastaid koos oma perenaisega 🙂

Ausõna, vabatahtlikutöö hoiukoduna  on kõige ilusam tegevus maailmas!

Ime, uue nimega Justin

 

 

 

 

Pille- Rahumäe lilleneiu.

Hoiukodus on sebimist väheks jäänud, aga hädalisi on tegelikult maa ja ilm. Kiisud on hädas- külm ähvardab iga looma elukest ja infoliin on Kassiabis  punane. Täna saabus ärev appikutse. Rahumäe kalmistu lillemüüjad palusid ühe kiisu elu eest. Nimelt oli mõni aeg tagasi nende juurde vankunud ülikõhn pikakarvaline kiisuke. Prouad andsid kassikesele süüa ja pakkusid lillekastis ajutist pelgupaika, aga teised leidsid, et hulkuva kiisu koht on ikka Loomade Hoipaigas ning see oleks tähendanud kiiret surma kas kohe või mõne päeva pärast viljakates tingimustes elutsevatesse viirustesse ja bakteritesse.  Esialgu ei näinud ma erilist võimalust midagi ettevõtta, sest abikaasa tööl ja hoiukodus järjekord ukse taga.  Siis aga astus sisse mu tütar, kes pahaaimamata oli oma lapsevanemale külla tulnud. Auto-on, elamispind- on, oskused- kah täitsa olemas. Proovisin ja ime sündis. Mõned raskused veel lahendada ja juba me sõitsime Mustamäe poole, kus tubli lillemüüja elas. Proua tõstis kalmistu ees paiknevas lilleletis kastikaane üles ning pikakarvaline kiisu, kes magas teki peal kuuseokste ning lillekompositsioonide vahel, tõstis küsivalt pea: “Kurrr??” . Aega polnud raisata, kiisu konteinerisse ja sooja autosse.  Viisime tubli elupäästja tagasi koju ja sõitsime kiisuga kliinikusse, et kontrollida kiibi olemasolu.  Loomulikult, ei mingit kiipi.  Tohter vaatas meie leidlapse üle. Hammaste järgi on proua kuldses keskeas ja välisel vaatlusel kõhn kuid silmad ja nina korras, südametöö normaalne ning kopsud puhtad.  Kasukas, kuigi pikk, oli ilma suure aluskarvata, mis lubas oletada, et kiisu on pärit tubastest oludest. Kolmevärvilises pikas ja kaunis karvas oli  pusasid kole palju, eriti kõhu peal. Kiisuke, kes konteineris riidles kõva häälega ja üritas kogu maailmalt arupärida, miks ta sinna topiti,  sai nimeks PILLE.

Pille arsti juures

Pille on väga sõbralik kolmevärviline kassiproua, kelle nägu viitab eksimatult tõsiasjale, et tema vanematest on keegi pärsiatõu juurtega.  Ristluud on püsti, aga lillemüüjad on kõige hirmsama ärahoidnud ja külm ei ole talle märkimisväärselt kahju teinud. Juba kliinikus leidis Pille, et inimene on sõber, kes paitab ning sügab ja üldjoontes kõlbab sõbraks väga hästi. Eks kõhuke oli tühi ja nii läks koheselt loosi kaks tükki toorest maksa.

Meile meeldub otsa vaadata

Hoiukodus ootas Pillekest soe personaalne tuba koos pehme tekiga vooderdatud kastiga ning mitu murelikku kasuvanemat. Pille ronis konteinerist välja, takseeris toa üle ning ronis korvtooli pehme padja peale.  Ilmselt meeldis, kuid midagi meeldis rohkem, säärte silitamine, nurrumine ning pai nurumine.  Seega, kindlalt kodukass ülimalt hästi sotsialiseeritud ja kompleksivaba.  Kahtlus on, järsku on Pille siiski kodust lihtsalt kaugele läinud ja eksinud.  Seega palun meie lugejatel kiisu pilti jagada. Ehk keegi tunneb oma sõbra ära.

Pille, Rahumäe lillekastineiu

Pille sai kirbutõrje, ussikuuri saab ka mõne päeva pärast kui natuke kosub ja siis kui pusad kenasti kammitud, saab arst vaadata, kas me järsku oleme juba steriliseeritud või mitte.  Kui aga keegi tunneb, et see kompleksivaba kassiproua on nii vastupandamatu, et ilma temata ei suude ta ühtegi päeva enam elada, siis ootame kontaktivõtmist.  Pille on hoiukodus üksinda ja seetõttu on raske ütelda, kuidas ta teistesse kiisudesse suhtub, aga tema eriline inimlembus ning pärsia juured sunnivad ettevaatlikkusele, sest sellised kiisud sageli oma liigikaaslasi ei salli.

Kas vana või uus kodu, aga palju häid inimesi tahaksin enda ümber näha.

Pille ei ole kohe kindlasti kiisu, kes peaks tänaval patseerima.  Tahab ta head pikakarvalise kiisu sööki ja kasukas ohtrat kammimist, aga eelkõige tahab ta sooja patja, perenaise paisid ja palju seltsi. Nurrumine ja süles mõnulemine on garateeritud.

Mõni tund on möödunud. Hoiukodus on Pille ennast ülimalt hästi sisseseadnud ning avastas veel ühe pehme tooli, kus mõnusalt lebotada saab 🙂

Ma tunnen ennast ülimalt hästi

 

Sekeldused Linnuga ja taltsutamisest ka.

Nüüd, kus Linnut on kodu ootamas, oskas ta enne steriliseerimisele minekut  kusagilt kõhulahtisuse hankida. Päris mitu päeva pudistasin toidule Procolin pulbrit ja lõpuks  sai jama otsa. Täna olid taas kastis junnid mis junnid. Niisiis, aeg minna operatsioonile ja siis- vut, vut koju.

Kuna Linnu taltsutamine on nii eripärane kui üldse olla saab, siis mõned tähelepanekud, mis tema kodustamisel kasuks võiks olla. Eelkõige, Linnu jumaldab suletutti!! Ei mingit lootust teda puudutada, kui suletutti käes ei ole.

I vaatus- suletutiga pissikasti peal

Algus- Linnu on pissikasti peal, avan uks. Suletutiga mängimine pissimaja peal.

II Vaatus. suletutt liigub maha, Linnu hüppab järele. Mõne minuti pärast on puuri sisu segipahmatud, kuid Linnu, väsinud ent õnnelik, lamab kogu selle segaduse peal.

II vaatus- mängimine põrandal.

III vaatus. Suletutiga käsi silitab ja sügab Linnut, nurr on vali ja saba  vägeva mastimännina taeva pool.  NB! Suletutti ei tohi käest ärapanna.

III vaatus- silitamine suletutiga.

Kui Tema Kuninglikul Kõrgusel saab küllalt, siis, hops, taas pissikasti peale.  Kordame mõne tunni pärast 🙂  : Ikka esimesest vaatusest peale.

Alustame taas- I vaatus

Austame traditsioone, seega.

Imelt on ka uudiseid. Sööb hea isuga koera kausist lihaga putru ( ????) , kuigi endal on lademes taldrikul head ja paremat.  Koerale teeb nii koledat häält, et see ei kardab pisikest kui kole, kuid relvad käiku ei ole läinud ning lootus on, et sõlmitakse rahu.  Igatahes hetkel  on kõik korras.  Muuseas, Ime oskab tõesti luust ja lihast läbikäivat kisa tekitada.  Kui ta hoiukodus oli, siis iga tunni tagant oli tal kombeks  häälega märku anda, et läheb sööma. ka öösel. Ma iga kord lausa hüppasin voodis kui Ime registrid lahti lõi.  Täiesti siiamitele omane kõnelemisviis 😀

Veel, lõpuks avastasin, kuidas SEINE kasukas  absoluutselt parimas korras püsib ja iga päev isegi kammimist ei vaja. See on RC pärsia kassidele ja mitte midagi muud kui aegajalt kalaõli ka.  Karv on kohe siidiseks muutunud. Kammiga meil  enam raskusi ei ole. Huvilised küsivad ikka, et kuidas seda saavutada. Seine puhul aitas  kui harjale kontsentreeritud naistenõgese lahust pritsisin.  Nii ta viskab isegi selili ja eksponeerib oma kõhtu, millega meil enne probleeme oli. Teiseks,  kasutasin ära tema armukadeduse teise kassi suhtes. Hakkasin hr Pantrit ka harjama, ehkki ta seda ei vaja.  Vot  ei mahtunud  meie Seine hinge, et teine kass sai rohkem tähelepanu.  Nii sobib kõik- ka kammimine.

Ainult mina vajan tähelepanu!

Seinele ei sobi ükski teine toit, nüüd on kindlalt läbiproovitud.  Hills´ile tekkis toiduallergia, nahal laigud, mis hullult sügelesid. Ka RC muud toidud panevad naha kõõmama ja pusad on kohe platsis  ehkki talle oleks lahjemat toitu vaja, sest proua on üsna pontsakas.  Seega, mängida saab vaid toidu kogusega ning taluma peab kassi nördimust täis silmi kui ta üksisilmi sulle otsa vaatab ja ta  ahastav pilk kõneleb  üht: “Kas sa kavatsed mind siin, kohe ja praegu surnuks näljutada???” 🙂  🙂

Ei ole see kassi elu kesklinna hoiukodus sugugi mitte mee lakkumine.

 

 

Ime otsustas oma saatuse kindlalt isiklikesse käppadesse võtta.

No on alles meie Imekesel karakter.  Tema ei lase oma saatuse üle otsustada teistel, ikka ise. Eile oli Ime kliinikus, kus analüüsidest selgus, et kohutav oht elule on möödunud,  pea septilised põletikunäitajad on taandunud ( oleme uhked oma tegemiste ole, oleme jahh 🙂 .) . Diagnoos sai ka  täpselt paika ja ravi oli viimased päevad absoluutselt õige. Kliinikus käitus pisike Ime aga nii sulnilt, et keeres kliiniku töötaja õrnalt ümber oma karvase ja kõhna käpa ning enne kui inimene arugi sai, oli temaga kõik.  Õhtul helistas kliinik ning sealne töötaja teatas, et Imet me enam tagasi ei saa, sest ta ei suuda ühtegi päeva ilma selle nurruva ja miilustava Imete enam olla.

Nii leidiski hüljatud kassipoiss Ime endale kodu.  Esialgu veel prooviks, sest majapidamises on ka üks ülisõbralik kuts ja teadmata on, kas nad koos klappima hakkavad. Hoiukodus Ime teisi kasse ei sallinud. Isegi mitu korda suurem Seine pages hirmunult kui meie luukerekene teda ründas, sest Seinel tekkis kiusatus tulla samasse tuppa kus oli Ime,tema inimese  juurde. Absoluutselt talumatu!!!

Seega praegu  on Ime valinud endale isikliku perearsti, kliiniku ja nüüd sõltub olukorrast, kas ta lepib koeraga või mitte. Ootame ära…

Mina ise otsustan!

Aastavahetus- Ime tulemine.

HEAD UUT AASTAT- armsad lugejad.

Loodan  et kõik on juba aastavahetuse möllust taastunud ja arvuti taha maandunud.  Minu tähtsündmuseks aastavahetusel sai Ime saabumine.  Millisest Imest on jutt, kuulete kohe.

31 detsembri päeval helistas mulle kasside peaingel Reet ja rääkis kurva loo. Kaks neiukest käisid ühes Eestimaa varjupaigas ning leidsid sealt haletsusväärses seisundis  noore kassikese, kellel oli elada jäänud loetud päevad ( tunnid). Noortel hakkas pisikesest elust nii kahju, et nad otsustasid tema eest võidelda, maksku või maksab. Esimene külastus kohalikku loomakliinikusse oli nii trööstitu kui üldse olla võib. Tohtrid ei arvanud kassikesest enam midagi ja ehk ainus teenus oleks olnud eutanaasia teenus.

Ime varjupaigas

Aastane kassike kaalus vaid 4 kuuse kassipoja 1580 grammi. Tegemist oli  skeletiga korpas karvade sees. Mitmed ahastavad kõned Reedale ja kinnitus, et tüdrukud maksavad ise esimese kliinikuarve. 31 detsembril pidid noored aga juba olema tööpostil Soomes.  Nii pistsid nad pisikese rokahunniku autosse soojade käterätikute  vahele ning sõit läks Tallinna poole.

Ime sõidul Tallinna

Tallinnas kliinikus selgus, et loomakesel ei saa verd kätte, sest ta oli ülimalt veetustunud, hiljem selgus, et ka alajahtunud. Päevake tilkinfusiooni ning nüüd paluski Reet, et ma kassikese hoiukodusse võtaksin, sest katkutest oli negatiivne ning pisike kassike ikka veel elus.  No eks ma siis päeval FB-is karjusingi, et palun, palun transpordiabi, sest mees tööl ning loomake sellises seisundis hukkub alajahtumisse  väga kiiresti.  Abi saabuski ning me sõitsime kliiniku poole. Eelnevalt oli Reet veel palunud, et kliinik ei võtaks kanüüli välja, sest ilmselgelt vajas  kriitilises seisundis loomake pidevat infusiooni. Õhtul kui normaalsed inimesed istuvad pidulauda, kimasime meie kliinikusse.  Ausõna, ma lubasin, et siin blogis ma ei ropenda, aga ma lihtsalt ei saa.. F__k !!!!  Uhkelt teatati meile, et kanüül on eemaldatud, sest kassike ju sööb midagi.  Raviks  tabletid ( taas F__k!).  Kassikesel on kõht lahti, kondid klõbisevad naha all, õpi või anatoomiat ja me anname tablette!! No, aga meile üteldi veel lohutavalt, et eks tulge homme siis tagasi kanüüli panema ja tilka tegema ( ja uuesti F___k!).

Kaalutlesin tõsiselt võimalust meie heategija ja tohtri väljakutsumist pühadelaua tagant, aga siis korjasin ennast kokku ja asusin tööle kallale.  Iga kahe tunni järele süstisin 30 ml soojendatud Na Cl 0.9 % lahust turja naha alla ja soojendasin, söötsin tibatillukeste portsudega, andsin glükoosi, vitamiinipastat.  Tasapisi seisund paranes.

Mõni tund tagasi pesin kiisu puhtaks, kuivatasin puhuriga ära ning tõdesin, et loomake on kõige kiuste juurde võtnud ööpäevaga 147 grammi, enamus loomulikult vesi, aga valkude lagundamine organismi poolt  on samuti peatunud.

Väike Ime 24 tundi hoiukodus

Küünemusta võrra stabiilsem seisund rahustas veidike ning ma ei hakanud loomatohtrit segama.  Tegemist siis kassipoisiga, kes sai endale nimeks Ime.

Süüa! Süüa!

Ime ta ongi, sest mille peal ta viimased päevad küll elas, ei suuda ma mitte üldse mõista. Praktiliselt kogu lihaskonna  on organism elutegevuseks  sulatanud. Käpakestel on näha luudevahelised lohud, roidevahemike lihased on nii kuivetunud, et roiete vahel on suured lohud.  Ime ise on aga jutukas nurrmootor, kes on tänulik iga liigutuse eest. Ülimalt sõnakuulelikult talub ta kõiki protseduure.

Tahan ellu jääda kõigi kiuste!

Loomulikult ootavad Imet ees  tõsised ravikuurid ja meid pirakad kliinikuarved, aga elutahe on pisikesel võimas.  Täna öösel jätkame vedeliku manustamist ja muid vajalikke ravi-ning hooldusprotseduure. Mina aga muigan, sest mulle tuli  aastavahetusel  külla pisike Ime 🙂

Pisike Ime

Ps: Uue Aasta esimesel päeval läks uude koju Johanna. Ta sai erialasele tööle- ühest natuke inimpelglikust kassilapsest tuleb nurrmootor kasvatada.  Seda Johanna meil Linnu peal trennis, seega kogemused on tal juba olemas. Pealegi, vajati üht hella nurrmootorit, kes poeb kaissu ja seda Johanna teeb täies mahus.  Temale algas  uus aasta tõesti uue algusega.

Järgmisel päeval.
Ime oli kliinikus terve päeva ja sai ravi. Mina siis jätkan.  Kiisul oli väike palavik, mis on mõnes mõttes hea, sest palavik on organismi kaitsereaktsioon võitluses infektsiooni vastu. Täpsemalt, nüüd on kehal jõudu natukene haigusele vastuhakata. Ettearvatult vahetati tabletid süstide vastu ja veeni loomulikult. Muuseas, kassipidajad! Selle tarkuseterakese võiksite endale meelda jätta:

Kui loomal on kõht lahti, siis imendumine on häiritud ja suukaudsed ravimid  seetõttu ei toimi!! Kõige toimivam on veenisisene manustamistee, järgmine  juba lihasesse ja naha alla. Ja loomulikult vedeliku ning glükoosi asendamine veeni kaudu.

Igatahes, kiisu võttis ka kliinikus juurde 100 grammi ning nüüd on kanüül sees ja ravimine lihtsalt puhas lust. Imekese hea söögiisu  julgustab lootma parimat.

Eks varsti uued uudised.

Vana aasta viimased askeldused.

Vanal aastal tuleb kõik hädavajalik ikka lõpetada nagu kord ning kohus. Kesklinna hoiukodus tähendas see, et Seinega tuli kliinikusse minna ja hambad korda teha.  Paar põletikus ja lagunenud hambajuurt tõmmati välja, hambakivi eemaldati ning õnneks oli osa hambaid täitsa töökorras. Nii  et pudistama meie Seine ei hakka. 😀  Täna on tal valus ja kaheks päevaks on valuvaigisti ka olemas. Pikatoimeline antibiootikum kaitseb teda põletiku levimise eest.  Muus osas on meie kaunis daam täitsa korras.

Suur edasiminek on toimunud Linnuga, kellest siiani ei ole Kassiabi galeriiski ilusaid pilte, sest mis portreed saab liduskõrvalisest hirmunud pukskangest kassist. Täna on meil pakkuda sulnist vana aasta meelelahutust mängivast ning sotsiaalsest Linnu´st.

Vaade ülalt- Linnu

Linnu on suletutisõltlane 🙂  kõik hirmud saavad otsa kui kuskilt ilmub suletutt. Mis sest, et üks ots on inimese käes. Isegi pai võtame meelsasti vastu kui samas käes on suletutt.

Linnu mängib

Linnu sotsialiseerimisel on kõvasti abiks Pantri kõrval ka Johanna. Nii see möll siis käib, üks puuri seest ja teine väljast.

Mängida saab ka nii

Mul on mitu korda olnud kiusatus, et laseks selle duo korteri peale lahti, aga mõistus hoiatab, vara veel. Linnu ei ole veel sugugi valmis selliseks  seikluseks. Minuga saab ta juba täitsa läbi, aga isegi mehe ja tütre tulekul haarab vaest olendit PAANIKA.

Lebamas

Kohe üldse ei ole see too kass, kes pappkarbis inimese lähenedes kivikõvaks muutus. Natuke aitab muidugi Play Spray ka kaasa, aga siiski.  Täitsa kodukassi moodi on meie räästapääsuke III

Esimene portree

Tõttütelda näevad nad Johannaga väga sarnased välja, aga pisikesed erinevused on täitsa olemas.  Linnu nina on hall, aga Johannal roosa, lisaks on Johannal must ” side üle silma ning ta jätab natuke piraadi mulje, aga see on armas ja kaisulembeline piraat.

Johanna portree

Seega, hoiukodus on praegu ” vaid” kolm hoolealust, aga homme tuleb vist lisa.

Me kõik hüüame teile, head loomasõbrad:

HEAD VANA AASTA LÕPPU!

Homme teeme teiega lahti kõik siiani saabunud kaardid meie endistest hoolealustest. Lugemiseni ……

 

Natuke teistmoodi Päkapikk.

Kell oli 21.20 ja minul käsil vinge jõulukoristus. No just selline etapp. kus tuba on ikka kordades rohkem segi. Telefon- appii!! Lõpptiine kiisu  pressib Muugal võõrasse koju ja ilmselt kohe, kohe sünnitab.  See on  kesklinna hoiukodu spetsialiteet.  Vaatasin ahastavalt toas valitsevat Soodomat ja Komorrat ning ohkasin. Tooge.

Ja siis ta saabus- mustvalge natuke pontsakas tegelane, ülisõbralik, kuid hirmunud.

Esimesed minutid hoiukodus

Nurr tuli kohe lahti ja kiisu laskis ennast rahulikult katsuda.  Kõhualune rääkis selget keelt, et olgu nüüd muud, aga tiinusest on see hoolealune  küll kaugel.  Rinnanäärmed olid nii pisikesed kui kassipojal ja  kõhuke oli küll punnis, aga seal nüüd küll keegi kassipoeg ei ela.

Sõbralik Päkapikk

Selja peal üsna sabajuure lähedal on armistunud nahk ja vähese karvaga ala, mis viitab, et keegi on kassile kuuma veega pihta saanud, loomulikult mitte kogemata.

Ega siis miskit, Frontline ( kirburohi) kohe turjakarvade vahele ja vaatame mis saab edasi. Ilmselt tuleb meie imeline tohter taas külla kutsuda, sest ilma vaktsinatsioonita  kiisu jääda ei tohi, meie majas, ma mõtlen.   Kuna päkapikud käivad piilumas ja ilmselt avastasid, et hoiukodus on vaba koht, siis sai uus resident endale nimeks Päkapikk, sest ma usun, et on ju ikka olemas mitte ainult poisspäkapikke vaid ka tüdrukuid.  Igatahes  on üks eluke taas külma käest ulualla võetud.

Natuke hirmus on ka see uus koht

Selge, et Päkapikk on olnud kellegi kodukass ja pisike lootus on, et järsku ehk otsib pere teda taga. Vaadake tähelepanelikult ja jagage. Ehk tunneb keegi oma pereliikme ära!!!

Imede aeg

Franceska on broneeritud!!! Tema unistuste kodu leidis ta üles- absoluutselt kassivaba 🙂

Aga minu pisike sänikael Linnu lubab mul  vabalt pai teha ja ei ole  enam kastis. Saba tõuseb ning täna kinkis ta mulle pisikese nurru ka.  Oh seda õnne!!! Ilusat advendiaega!!

Kolmas advent

Selgub, et päkapikk toob igal nädala kellelegi uue kodu. Seekord leidis oma kodu Kalma Kati- minu isepäine kasstüdruk. Kui kõik läheb väga hästi, siis  inimeste maailma aitab teda sulanduda kaks ülisõbralikku kassiteismelist. Seda Kati vajab rohkem kui õhku.  Uude kodu saatmisest kujunes aga välja tõsine iseloomude tuleproov. Nimel, Katile assotseerus konteinerisse minek valusa ja ebameeldiva  operatsioonikogemusega kliinikus. Küll me proovisime heaga. Play spray. mis muidu tõmbab kiisud enda poole nagu magnetiga, meelitas kasti nii meie muidu ettevaatliku Pantri ja siis Tiiu, aga kes ei vaadanud konteineri poolegi, oli Kati. Järgmisena läks kasutusele suletutt ja laserpointer. Taas tuli kastis väljakallata kõik teised kiisud peale Kati. Mängisime oma pool tunnikest ja siis ohkasime.  Tuli rakendada  karmimaid meetmeid. See sama Kati, kes õhtuti minu peal aeleb ning  kaissu poeb, käitus nagu ehtne saunanaine- riiakas, kuid kindlameelne.  Lõpuks surusime  jonnipunni koridori, kus tal õnnestus ennast peita mööbli alla ning abikaasal tuli pool kappi lahtilammutada.  Ja siis saabus hetk, mida ma ilmselt kaua ei unusta. Kati tuli mööbli alt välja, vaatas ringi, nägi, et peita pole kuskile, ohkas ja heitis minu poole pilgu, kus oli sügav pettumus ning hukkamõist; ” Ka sina, Brutus! “.  Selle peale astus Kati väärikalt konteinerisse ning puges kõige taha. Kui tal oleks olnud käppade asemel käed, siis oleks ta ilmselt  ukse ka enda järel kinni tõmmanud.  Uhh! No tundsin ennast ikka reeturina küll.  Nüüd siis süda natuke valutab. Pere on Katil kogenud kassiarmastajad, aga kas kõik sujub ikka nii nagu vaja. Ootan hingevärinaga uudiseid.  Mul on usku sellesse peresse, sest perenaise tunnistas heaks loomaarmastajaks….. minu psühhoanalüütikust doktor-kass Panter.  Ei ole mina eladeski näinud, et Pantu oleks nii julgelt võõra inimesega suhelnud või pai nurunud. Tõttüteldes oleks Panter ise hea meelega kaasa läinud, konteinest tuli teda pidevalt väevõimuga välja ajada.  Sellist asja ei ole kesklinna hoiukodus varem nähtud.  Pantu kiitev hinnang adopteerivale perele julgustab, et Kalma Kati kasvatatakse kiiresti vahvaks kiisuks vahvate mängukaaslaste abiga ja pere kannatliku meelega.

Mul on veel toredaid uudiseid. Tiiu on muutunud suurepäraseks musikassiks, miilustiseks ja mängulõviks.  Süles istub ta juba nii minul kui abikaasal. Saba on pidevalt kaardus selja peal  kuni kuklani ja ta meenutab kehahoiult pigem oravat, ainult värv ei klapi.

Tiiu mänguhoos

Igasugune kõhklus on kadunud hetkest kui käsi üle kiisu selja libiseb.  Pai! Veel, veel! Lõua alt sügamist ka, paluks ja kiiresti! Tiiu ei ole suur krutskimeister.  Raamatud püsivad riiulis paigal  ja munavärvimiskomplekt ei maandu ka enam kõige kõrgemalt köögi riiulilt pidevalt põrandale.

Tiiu ootab suletutti

Seega, Tiiu on koduvalmis. Ilmselt  kolib ta homme suurde kassikodusse oma kodu ootama, sest hädalisi on ukse taga murdu ja hoiukodu tahab aidata võimalikult paljusid  külmas niiskuses tühja kõhtu kannatavaid hädalisi.

Kus on minu kodu??

SEINE on aga otsustanud akanalaua peal juba päkapikke passida, et saaks oma kodu  kohe sussi seest ärakahmata 🙂

Kus sa oled. päkapikk?

Ma ei väsi kordamast, et Seine on maailma kaunima kasukaga daam, kelle tualeti korrastamine võtab parasjagu aega ning kannatust ja mille korrashoiu osas on meil Seinega mõnevõrra erinevad arusaamad 🙂 .  Üldpilt on aga selline nagu näha ja minu meelest ülimalt kaunis. Mis te arvate?

Puuris  on mul aga üks kostiline, kes veel piparkooke oma perega  maitsta ei saa.

LINNU on  lehmalapiline 5 kuune kassike. http://www.kassiabi.ee/index.php?1021122710577228

Tema iseloomustamiseks sobib enim sõnapaar- ei vedanud.  Nimelt on Linnu üks kolmest räästpääsukesest, kellest on juttu ka Kassiabi tutvustuses: http://www.kassiabi.ee/index.php?1010271

Kolm kassilast sündisid Kadrioru maja räästas. Ati ja Ats  kukkusid väikesena alla maa peale ning kassiabiline sai kohe jaole.  Pole mingit probleemi  sotsialiseerida 5-6 nädalast kassititte. Üldiselt paar päeva ja meil on  sõbralikud nurrmootorid olemas.  Linnu aga ei kukkunud alla ja tema saadi kätte alles 4, 5 kuusena. Kassiema oli jõudnud lapsele  õpetada, et inimene on kuri ja mõni kiisu omandab selle õppetunni kohe hästi põhjalikult.  Kahjuks hakkas meie räästapääsukese  tervis ka streikima ning ta viibis  paar päeva kliinikus.   Nüüd on ta juba mõnda aega  kesklinna hoiukodus. Alguses oli asi üsna nutune.  Kiisu istus  liivakastis ja  inimese liginemisel  muutus kivikõvaks ning mängis surnut.  Õnneks  meeldis talle ka papist kast, mille me kohe puuri panime ja kuhu ta kolis. Kastis sai teda ka puudutada, aga ikka oli see kangestunud kass, keda ma puudutasin. Nüüd on tekkinud  areng.  Linnu  julgeb minu juuresolekul kastist lahkuda ja täna esmakordselt ronis ta mööda puurivarbaid ülesse. Esmakordselt julges ta ninaga puudutada avatud käe sõrmi ja näuguda ehk suhelda. Kõik see võtab aga aega ja aega ning kannatust.

Sotsialiseerimine võtab tänaval kasvanud kassil pideva tegelelemisega hoiukodus aega:

5-6 nädalasena – keskmiselt nädal, harva kaks.

4- 5 kuusena kuusena mitu kuud kuni aasta ( vaata Milda ja Tilda lugu)

6 kuuse või vanemana- mitu aastat ja vaatame tõele näkku- mõnda ei õnnestu sotsialiseerida mingil moel, kurjamiks ta  jääb.

Oi kui hirmus asi- kaamara.

Seega, vaesel Linnukesel ei vedanud kui tema saatust võrrelda vennakseste Ati ja Antsuga, kes  kodus  pererahvast oma karvase käpa ümber mässivad ja pehmetel patjadel head paremat maiustavad, aga võrreldes tuhandete teiste külmas talves  lõdisevate kiisudega on ta ometi ropult vedanud.  Kõht on täis ja Play Spray´ga immutatud mänguasjad lihtsalt nõuavad, et neid käpaga veeretada. Hirmus on inimene küll, aga see, mida ta pakub on fantastiline- sink 🙂  .

Ja nii tuleb Linnu päris lähedale, vaatab mind puurivalt oma smaragdroheliste silmadega ning ilmselt mõtleb: ” Kes sa oled? Kes sa minu jaoks oled? Kas sa tahad minu jaoks olla? “.

Täna süütan ma  oma kolmanda küünla. On lootuste aeg- inimestele ja loomadele. Kas me tahame olla üksteise jaoks, kõigi elavate olendite jaoks?

Ilusat imedeaega!

Kõige suurem jõulusoov.

Ülehomme süütame oma teise jõuluküünla.  Lootused leida kodusid on kõrged. Seinest ilmus väga armas lugu FB lehel. Ehk ometigi õnnestub ka temal oodata jõuluvana oma isikliku kuuse all.  Rebida lahti kingipakk, kus on vahva pressitud naistenõgesest pall ja mõned  mänguhiired.  Tiiu istub iga päev mitu tundi süles, kus koos paitamisega õpime me koos ehtsat jõulusalmi: ” Olen julge ja armas inimesekass- nurr, nurr, nurr!”

Oma kodu ootamas

Minul ja meil kõigil kassiabilistel süda muretseb ja kohe koledasti. Põhjusega. Vaadake meie Kassiabi kodulehte

http://www.kassiabi.ee/index.php?1021122710549150

Tänavu on juba koju saanud rohkem kiisusid kui viimastel aastatel.  Oleme õnnelikud, kuid…

Erinevalt munitsipaalse alluvusega hoiupaigast, toimib Kassiabi MTÜ ainult tänu  annetustele ning vabatahtlike tööle.  Lisaks, ühiskonnalt õigustatud hukkamõistu teeninud loomade eutanaasia ei tule meil kõne alla. No- kill kasside varjupaigas- MTÜ  Kassiabis viibivad loomad kuni kodu leidmiseni. Seine on näiteks meie hoole all olnud kolm aastat.  Juhtusid, kus veterinaar on raske haiguse tõttu ( vähk, krooniline neerupuudulikkus lõppfaasis, kaasasündinud ravimatu arengurike jm) soovitanud looma piinu lühendada, on aastas alla kümne.

Sajad ja sajad päästetud elud.  Kas see tegevus on odav?  Kaugeltki mitte.  Ühe, üldiselt füüsiliselt terve heade sotsiaalsete oskustega looma ettevalmistamine uude koju minekuks maksab kesmiselt 100 €. Ei ole võimalik!- arvate te ehk.  Arvutame. Vahend, mis  vabastab looma kõigist välis-ja siseparasiitidest pluss kõrvalestad ( ülimalt sage  probleem) maksab 10 €. Tõrjet tuleb teha minimaalselt kaks korda. Lisame siia vaktsinatsiooni, kiibi, steriliseerimise.  Oi, juba on rohkemgi. Sööki me ju veel ei arvestanud. Liivad?

See on juhul kui loom on terve.

Aga kui loom on haige või jääb stressis haigeks? Päästetud kassipojad, kes on äärmiselt nõrga tervisega?

Väike patsient

Päevad ja ööd kliinikus statsionaarsel ravil.

Ränkrasked ussitoksikoosid, mis vajavad kiiret tilkinfusiooni. Sajad ja sajad eurod, et anda nendele inimesest hüljatud loomadele õigus elule.  Ma mõtlen Spartacusele, kes praegu oma uues kodus rivistab üles suure koera, kasutab teda  ratsahobuse asemel ning lubab ennast siis armulikult puhtaks lakkuda.  Tema elu algas  kõikumisega elu ja surma piiril kliinikus- katk.  Kogu see õudus kestis pea kümme päeva- taas sajad ja sajad eurod.

Spartacus

Sotsialiseerimisel olevad kiisud, kes mitte ei sündinud kurjadena vaid kaotasid inimesse usu, kuna nad ta reetsid. Pikad kuud hoiukodude tööd ja hoolt, aga ka sööki, liiva, maiustusi, ravimeid jne.

Praegu on tekkinud sõge olukord. Inimese, kuulates esimest korda televisioonist, et Eestimaal on hoiupaiku, mis pigem meenutavad tapamajasid, sööstavad helistama MTÜ-de infotelefonidele.  Ma ei kujuta, kuidas meie  tublid kassiabilised praegu suudavad üldse telefonile vastata- liinid on punased. Tänavale visatud kassid, pojad, tiined emakiisud..

Me ju tahame aidata võimalikult paljusid neist!! Tahtmisest on aga vähe.  Ressursid sulavad nagu lumi märtsipäikese käes. Juhatus katkub peotäitega karvu peast ja peatselt  vajame me abikorras  pigem mitu kilo juuksevärvi, sest natuke kurblikult naljakas oleks kui  kogu meie 40 vabatahtlikku 15 kuni 70 eluaastani kõnniks ringi veetlevalt hõbehalli peaga 🙂  ehk enneaegselt murest halliks läinud.

Jõulude eel on paljudel kiisudel lootust leida endale päriskodu.  Hoiukodudes istuvad  kümned kiisud karantiinis ja ootavad, millal  kõik vajalikud protseduurid tehtud saaks.  Kümned konteineritega vabatahtlikud sibavad kliinikutesse, et viia loomad ravile, operatsioonile, vaktsineerima, kiipima.

Kallid inimesed! Praegu on imede aeg. Palun, palun tulge meile appi!! Kui sa armastad loomi ja plaanid olla natukenegi jõuluingliks, siis tule, palun, just praegu appi! Iga teie poolt annetatud euro läheb päästetud loomade raviks. Iga abikäsi toob lootust, et praegu tänaval kükitav hüljatud kiisu võiks jõulude ajal istuda päris, päris oma  kuusepuu all, soojas kodus oma pere keskel.

Palun, tee annetus:

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr: 80231564

IBAN: EE902200221030561288

(Liivalaia 8, 15040 Tallinn, Estonia), SWIFT – HABA EE 2X