Kõhh! Kõhh! Turtss!!

Kassiabi FB lehel oli alles hiljuti teade suurest päästeoperatsioonist Sõbra tänaval tubli majaomaniku õuel.  Pärast muretsemist ning närvikulu õnnestus edukalt püüda kassiemme ja 4 pisikest kollast  4 nädalast karvapalli. https://www.facebook.com/media/set/?set=a.632865676804239.1073741904.167866536637491&type=1

Kõik see pere on kesklinna hoiukodus kosumas ning kasvamas.  Esialgne informatsioon oli, et kassiema on pelglik kiisu.  Pärast ehmatuse vaibumist selgus et suuremat miilustist, kaisu- ning paikassi ei ole üldse olemas. Kiisuema, kes sai päästjate poolt nimeks Wendy, on ülimalt hea emme ja sotsialiseeritud  kodukiisu. Ronib esimesel võimalusel sülle, nurrub ning nühib ennast kõigi teda paitavate inimeste vastu.  Kompleksivaba nagu päästetud kiisud kaugeltki kõik ei ole.

Kiisuemme Wendy

Hetkel kui ta konteinerist oma elamisse sai kolitud, hakkas ta kohe pai nuruma.  Teisest konteinerist pandi tema juurde ka pisipojakesed ning õnneks  leidsid kõik neli kiiresti tissi üles.  Ohh! Läks kohe kergemaks.  Paari tunni pärast vaatasin oma uusi üürnikuid ja siis ootas mind üllatus.  Pissikasti taha piidlesid mind  8 sinilillesinist silmakest ning neli pärani suud- Kõhh! Kõhh! Tsuhh!  Kassipoega pole olemaski, aga kõik see mees näitasid oma ülimat põlgust kahejalgsete olendite vastu.

Hommikul tuli abikaasa kiisusid vaatama.  Üks kassilaps julges  sõrmeulatuses resideeruda.  Kassike tõusis kahele käpale, sisises, turtsus ning äsas käpaga.  Tegelikult lõpmatult koomiline, sest need vaprad võitlejad kaaluvad vaevalt 550 grammi. Nüüd on mitu päeva möödas ja minu peale enam palju ei sülitata. Ainult ainuke kollane tüdruk kostitab mind veel puuris sõimuga. Täna said nad siis ka pildile võetud.  Esialgu pole neil nimesidki, aga ühe tita nimeks saab Jonny ning temast tuleb meie Luige  kodu päriskass- Vikerkaaremaale lahkunud  18 aastase  Jonny järglane.

Kollane galerii

Praegu on meie suhted paranenud nagu relvadega rahu või nii. Ainult Xena ehk ainuke  tüdrukutirts  sülitab veel seni kuni sülle saab. Kaks kiisulast söövad natuke lisaks, kuid teised on  kindlalt veel tissiusku.

Kollane galerii

Puuris toimub tõsine maadlusmatš ehk kõik kõigi vastu, aga palli liigutamine pakub ka väheke huvi ning suletutti tasub väheke  käpaga katsuda.

Kollane galerii

Kollane mängupart on tõsine vastane. Kõik neli üritavad seda enda poole tirida, paraku igaüks ise suunas ja tulemuseks ei liigu see mitte üks raas.  Pehme mänguasja peal tuleb uni ka magusam kui  mujal.

Kollane galerii

Järgmine pilt on aga Xenast ja annab päris täpse pildi, et hetkel ta veel inimese  läheduses ennast hästi ei tunne.

Xena

Aga leplikum on ta minuga juba oluliselt. Esialgu  veel vaid minuga.

Aga mina ei karda sind enam

Mõne päeva pärast oleme ehk saanud kiisuperega nii headeks sõpradeks, et  leiame neile ka nimed, aga  ilmselt vajame erinevat värvi lõngasid, sest tegelikult on  nad lootusetult sarnased 🙂

Kollane galerii

Mustakivi turuvarblased

Tere jälle! Mõnda aega  saab kesklinna hoiukodu teha oma vabatahtlikutööd Eestimaal.  Tervis vedas natuke alt ja nüüd ei jää muud üle kui ravimeid võtta ja järgida ettekirjutust- ei mingit stressi. Ja milline tegevus toob kaasa kõige enam positiivset emotsiooni? Õige, kiisud. On ju kassipoegade hooaeg.  Mõned koolitused nendele kes tõesti tahaksid esmaabi õppida võiks ka teha, aga rõõmurullid koduses majapidamises on parim mis selles natuke sandis situatsioonis teha saab. Seega, kassisõbrad, kõrvad kikki, meil on palju positiivseid uudiseid.

Lasnamäe turg on üks huvitav piirkond kus loomapidamine meenutab  möödunud sajandi seistsmekümnendaid ja seega tuleb  igal aastal Kassiabile hoolealuseid Lasnamäe turult. Nii maandusid pisikesed triibikud kõrval paiknevasse Mustakivi loomakliinikusse, kus praktiseerib suurte teadmistega ning väga sooja südamega dr Larissa.  Igatahes  vajas meie ühingu  üks võtmetohtritest abi, sest Lasnamäe turult toodi kliinikusse neli karvapalli, viies oli juba oma lõpu leidnud autorataste all. Tited on pisikesed, vaebalt neljanädalased ning polnud ka üldse kindel kas nad süüa mõistavad. Kassiema taas kinni püüda ei õnnestu, sest turunaised on kindlalt veendunud, et talle meeldib poegida ja elumõnudest osa saada  😦

Nii, maabusid siis neli sagriskarvalist titte kesklinna hoiukodusse , kus neid sööma tuleb õpetada. Õnneks  ei vajanud lapsed eriti lutitamist ja näitasid et söömine on tõesti see tegevus, mis toidab.  No ja siis saabus minu tütar koos saatjaskonnaga täis meelekindlust neljast kassititest kassid kasvatada.  Mõned päevad on möödas ja  titad söövad ning hommikused kaalumised näitavad, et igapäevane kaalutõus on ca 20 g, kastisisu on laitmatu ning elurõõmu  jagub. Saame siis tuttavaks.

Kollase  paelaga märgistatud KARMEN- modellikallduvusega tüdrukutirts, suur rändur ning kaamera sõber.

Karmen

Ise teab ta täpselt, et on nii nunnu kui üldse olla võib ja demonstreerib seda  kõigile. Sotsialiseerimist ei vaja, kõik on olemas ja kaalu 550 g.

Karmen

Vajab vaid kasvamist ning seejärel parasiiditõrjet. Silmad on meil puhtad ja mängulusti jagub mitme eest.

Suur väljakutse- pepu peab puhtaks saama

Kõige rohkem oleks praegu emmet vaja, et saaks  oma pepu kuidagi puhtaks, aga me õpime ja tasapisi tuleme ka toime strateegiliselt olulise tegevusega.  Nii nagu inimlastel, vajavad  igapäevatalitused ka loomalasteel õppimist.

Karmen

Rohelise paelaga märgistatud NIHVERDIS. On sellel plikal alles suur reisimisvajadus. Kõik vajab avastamist, käpaga katsumist, ronimist.  Tegemist on nii palju, et kaamerasilm ei jõua järele.

Nihverdis

Tundub et tuleb pikema karvaga suur mängulõvi.  Kuhu saaks ronida? Mida avastada?  Kohe kiiresti!

Ühe peo kass 🙂

Pai meeldib ka väga, sügamisest rääkimata. Nii et sotsialiseerimist ei vaja- kõik on olemas, Kaal 545 g.

Palun pai!

Paitamise ajal püsin Nihverdis isegi paigal.

Ilma paelata- TILLU, kõige pisem  kassilaps, aga söögiisu on väga hea ning  Tillu on kindlalr veendunud, et  kasvab kiiresti oma õdedele järele.

Tillu

Natuke tumedam  pisikiisu, kelles rohkem naiselikke nõkse kui teistel kolme peale- nunnude pooside võtmisega.  Süles on inimese tähelepanu võitmine käkitegu. Proovib ka nurruda, varsti murrab kahejalgsete südameid nagu loogu.

Pall- vaatame kas veereb.

Kaalu oli eile hommikul 460 g ja see tõuseb igati korralikult.  Maadluses kipub Pisike veel teistel allajääma, aga  kõikvõimalikud veerevad objektid on  vahvad.

Sülle!!!

Oranži paelaga pikema karvaga- KÄÄKS.  Kaalu pea 500 g.  Manipuleerimise meister. kes kasutab inimese tähelepanu võitmiseks oma häält.  Kui ei saa mida tahab, siis päästab valla ehtturuliku kisa, mille peale peab kohe tähelepanu saama, sest kaua sa seda lihast ning luust läbikiäivat sõimu ikka kannatada jaksad 🙂

Kääks

Tarvitseb vaid tuppa astuda kui Kääks lööb registrid lahti ja esimene, kellega tegelma hakatakse on seega loomulikult Kääks.

Kääks lammutab toidutopsi

Miski ei takista uurimast kõike mis veereb või mida saaks hambaga katsuda. Kutsub pidevalt õdesid maadlusele ning näitab üles erakordset visadust  ronimisel. Väike kukkumine ei saa ju mingil määral seiklushimu vähendada. Kui aga inimesel tekib hull tahtmine teda mõnest  ohtlikumast paigast minema tõsta, siis vallandub vägev kisa, mis saab aga süles otsa.

Aga siin olen ma rahul!

Vot sellised tegelased siis. Koju minekuga läheb veel aega, aga broneerida saab küll.  Seni kasvatame turuvarblastest natuke suuremad  nurrmootorid.

 

Infotelefoni Ameerika raudtee

Suvi teatavasti on puhkuste aeg.  Vaatamata iguliikuri vaimujõule peavad mingil ajal puhkama ka kassiabilised. Nii  saavad soovijad proovida ülesandeid, mida üldjuhul ei tule teha.  Infotelefon on meil tavaliselt  kasside peaingli Reeda käes ja vaevalt et ise seda lõiku proovimata on võimalik mõista, mida  sellele numbrile vastamine tähendab.  OK, mul oli võimalus proovida ja pärast seda  ma tõemeeli imetlen, kuidas on võimalik terve mõistuse juurde jääda ning  350 päeva aastas midagi nii rasket üle elada.  Murede ja probleemida  kohin algab pea esimestest minutitest.  Kell 8.10- ” Meie õuele on tulnud emakass, näljane. Meie ei saa endale jätta. Mis kell te järele tulete??” . Kell 8.40 ” Mele õues on viimasel nädalal pidevalt olnud noor ja väga näljane kiisu. Annan süüa. Kas te saaksite tulla ja talle uue kodu otsida?” . Pisikese vestluse käigus selgub, et kassileidja tahab meid ka aidata ning ravi toetada. Käivitub päästeoperatsioon.  Paar päeva hiljem õhtul. Mees on tööl. Istun oma endisele patsiendile sõna otseses mõttes pähe ja ta on nõus aitama. Hoiukodu on olemas.  Sõidame. Õnneks saab kassi leidja  kiisu kergelt konteinerisse. Õnnetu loomake nutab ja kaebab kogu sõiduaja haledalt. Kiisu saab puuri, õnnetu, ehmunud kuid sõbralik.  Üks telefonikõne, neli või viis tundi korraldamist ning närvipinget, kõik läks korda. Nii saabus Kassiabisse Kalev.

Kalev Linda tänavalt

Kell 9,22 kõne ” Mis kellast teie kontor lahti tehakse? Saatke kassipüüdja. Meie ukse taga on hulkuv kass. Püüdke kinni. Mis tähendab, ei saa??  Ei, mina ei saa midagi teha. Pilte teha? Mis te nalja teete. No ma ei tea, mis siis saab, mees tuleb, eks ta viskab siis kassi  välja”.  Paar närvilist kõnet, kohe ei paista mingit kiiret varianti. Ohkad ja tirid mõned karvad peast, adrenaliinitase tõuseb päeva alguses sobivasse superkõrgesse konditsiooni.

Kell 13.32 kõne ühest Eestimaa lõbustuskohast. Kass on puuris  palava päikese käes, ei tilkagi juua ega varju. Lamab oma väljaheidete sees. Soovitus: kohe helistada Loomakaitse Seltsi. Ise kaevad samuti kiirelt telefoninumbrid välja ja igaks juhuks helistad ise ka. Lubavad vabatahtliku saata. Millal? Siis kui vabatahtlik töölt vabaneb.  Saadad selle kohta paar meili, süda taob, oled tige. Koos veepargi ja karusellidega lastele selline atraktsioon. Et susi neid võtaks!! Kell 13. 45 kõne kliinikust. Autoavariiohver- noor kass, reieluu murd. Leidja maksab operatsioonikulud. Vajab taastumiseks hoiukodu. Tagasihoidlikult jätab kliinik mainimata, et tegemist on tõelise  Kurjamiga.  Otsid, mingi  lootus on. Loodad, et ehk leitakse abi mõne muu  MTÜ käest. Nädal hiljem selgub, et ega ei leitud küll ja nii täidab su hoiupuuri mustvalge poiss, kes üldiselt on veendunud tänavakass. Hämmastav, mõnepäevane areng on olnud üllatav. temast te kuulete veel. Nimeks sai Mõhk.

Kell 14. 45 teade:” Kesk-Eestis on rõdul vastsündinud kassipojad ilma emata.”.  Autot meil nii kaugele  saata ei ole võimalik. Kas meil imetavat ema on?  On, kassiabiline andis just hommikul teada.  Helistad mitu korda. Lõpuks- OK, tooge ära. Taas helistad tagasi, loed kümme korda peale sõnad, et piima mitte anda, pigem vett või sooja glüloosilahust.  Ka see pere ei saa  vastsündinud tibusi Tallinnasse transportida. Veenad , veenad.  Lõpuks  kaupled välja, et pärast kella 18-t saab naaber tuua kassipojad Raplasse. Edasi?? Lappad taas mobiili  telefoniraamatu  läbi,  tundes piinlikkust, et kräunutad asjasse mittepuutuvaid inimesi ning  keerad nässu kellegi õhtupooliku. Lõpuks, hea  inimene, kes mitu korda meile on raskustes appi tõtanud on nõus.  K. 18. 10 -telefonikõne:  kassipojad sõidavad välja.  Kohe telefonikõne oma tuttavale ning teine auto kimab Tallinnast Raplasse.  Mees tuleb koju.  Istun arvutis ning saadan edasi  kaotatud kasside kuulutusi ülessepanekuks, saabunud on ka  mõned kodu uudised, ka need saadan edasi. Tuleb info. Minu tuttav võttis kassitited peale, neil ei ole soojenduskotti kaasas, tited jahtuvad maha!!!!. Kiiresti  termokotid  mikrolaineahju ja soojaks.  Pudelid vett täis, termolina korvi ümber, Sõidame vastu.  Masinad kohtuvad kusagil Tõdva  kandis. Pakime karjuvad kassibeebid  soojenduskottide vahele. Ühte neist on vares ninast nokkinud, tuleb verd.  Kas paraneb? Ei tea. Kell on 20.45. Auto peatub kassiabilise ukse juures.  Närviline kohtumine kassiemmega. See ei lähe üldsegi hästi,  Kassiabiline  alustab lutitamist ja jätkab iga kahe tunni järel pea nädal päeval ja öösel, kandes poegi tööl kaasas. Nädal aega söötmine iga 2 tunni järel. Siis tuleb Kohtla Järvelt kassiema sama suurte tittedega ja võtab  orvukesed oma tiiva alla. Vigastatud kassipojal on ninal defekt, osa kõhre on kadunud apla varese kõhtu. Pisike vajab hiljem rekontruktiivset operatsiooni ja kõhresiirdamist. Raha? Leidjatel ei ole raha. Meil?

Kohtla Järve kassiemme tited

Need on Kohtla Järve kassiemme oma pojad. Leidlapsed olid nii pisikesed, et neist pole veel piltigi.

Kell on 22. 30. Jõuame koju. Lappad märkmikku ja mõtled, mis jäi tegemata.  Meilbox´i sirvides selgub, et ühed pildid ei tule lahti ja ühed läksid saatimisel ” kaduma”.  Saadad uuesti. Kell on 23. 30. Toetad pea korraks laua peale ja avastad, et kell on 03.45. Kooberdad voodisse ja kuuled meest läbi une ütlevat: ” K—i kassid!”. Ohkad ja saadad häid mõtteid kosmosesse, et see oleks vaid uni.

Niimoodi see käib, päev päeva ja nädal nädala järel. Pidev koordineerimine: keegi tahab  suures kassikodus kassi näha.  Kes meilt on  sobival ajal kohal? Kes saab tulla?   Kogu see keerulne masinavärk on tegelikult Reeda õlgadel. Üks asi on vastata ja kogeda igal päeval ematsionaalset ameerika raudteed, aga palju raskem on see, et vaatamata  kodukale ja FB  lehele, on hämmastav hulk infoliinile helistajaid raudselt  veendunud, et meile makstakse kellegi (!???!)  poolt prisket pappi kogu selle tegevuse eest.  Rängem kui  planeerida järjekordset päästeoperatsiooni, on hoida sellist  vabatahtlike tööle ning annetustele baseeruvat MTÜ-d pankrotistumast.  Eks me ju sügaval südames kõik tahaksime  reageerida igale hädakutsele.  Noh, mul on see  veres. inimene helistab 112 ja saab selle kiirabi.

Taime tänava päästeoperatsioon

Päästeoperatsioon on keeruline, aga iga päästetud eluke vajab enne uude koju minemist  kirbu- ja ussitõrjet, kõrvalestade hävitamist, vaktsineerimist ja selleks kulub mitukümmned eurot. Tihti ei lähe asi sugugi nii hästi. Tekivad terviseprobleemid. Mäletate, Kihh, kes praegu, muuseas,  usinasti mu varvast närib ja on otsustanud mind varbast alates nahka pista 😀 ,  vajas mitmesaja  euro eest haiglaravi.  Suuremate kiisude puhul  steriliseerimine, kastreerimine.  Lõpuks selgub, et päästeoperatsioon on veel see kõige lihtsam, bensiiniraha, natuke toitu, raudsed närvid. Kümneid/sadu töötunde vabatahtlikutööd me Kassiabis rahasse ei arveta. Ma vaatan sügava lugupidamisega neid särasilmseid noori inimesi, kes tutipeo asemel toidavad kodus äbarikku kassipoega lutist  või  seisavad  kassipuuri ees ning kannavad korduvalt ette oma kaitsmisele minevat lõputööd, konteiner näpus tirivad Lasnamäel  turtsuvaid kassilapsi putka alt välja , saateks vaid kaaskodanike sõim.  Kui kerge on nii heledalt  ja ennastunustavalt põledes väsida.

Sakust päästetud kassipere

Eks ongi ju väsitud ja vahel  veidi hiljem tagasi tuldud.  Kuid jutt pole seekord inimkapitalist. Üritades aidata võimalikult paljusid,  kipub ununema, et  sellise heategevusorganisatsiooni selja taga passib alati rahapuuduse kirves.   Aidata saab vaid nii palju õnnetuid, kuivõrd saame annetusi kiisude raviks.  Ei ole meil rikast  miljonärist onu ega riigi  kasvõi mõnesendilist toetust. Kuigi, üllatus. Tallinna linn on siiani aidanud Kassiabi  rentides meile kassikodu maja. Odav see lõbu just ei ole, aga mitmesajale kassile aastas  on see taevaväravaks, mis  avab nendele  tee uude koju.

http://kassiabituba2.wordpress.com/       http://tuba3kassid.blogspot.com/

Oma päriskodu meie kassikodus ootamas

Iga nelja aasta järel  toimuvad meil   hirmu- ja õudusepäevad  kohalike omavalitsuste valimiste ajal.  Tallinnas on kümneid sotsialmajutusüksusi, varjupaiku ja öömajasid, kuid kassikodusid on vaid üks.  Kurvad kogemused on näidanud, et võimu vahetudes likvideeritakse mängleva kergusega tülikaid  sotsiaalmaju/ raharaiskajaid  nagu vahetatakse aluspükse.  Nii ei ole probleem kui  mõnel “uuel luual”  tekib idee lõpetada leping Kassiabiga nii umbes nädala või kahe  jooksul. Rääkimata otse, ehk aimavad nutikamad, mis siis juhtub,  Milline on tõenäolisus saada korraga 40 kassile kodu? Kes oleks valmis üürima oma elamispinna loomadele?  Mis siis saab? Kas selleks,  kahjuks võimalikuks stsenaariumiks,  peab rahaline puhver olema?

Mooses- karbiga kasskodu ukse taha jäetud kiisu

Me saame päästa ainult nii palju elukesi, kui meil on rahalisi vahendeid– annetusi.  Kes investeerib lastesse, eakatesse, töötutesse. Meie investeerime nendesse, kellel ei ole raha pangas, korterit  tagatiseks, kes ei käi valimas, kuid kes ei kasuta JOKK skeeme ega oma ämma kappe. Need on tegelased, kes kannatavad inimeste  hoolimatuse tõttu. Tihti on neil võimalik vaid vaikselt nälga ja parasiitidesse surra.

William, omenike poolt välismaale siirdumisel hüljatud kass

Me saame infoliinil rõõmsalt vastata: ” Tuleme!  Leiame teie murelapsele koha!”  vaid siis ja ainult siis kui meil on raha, et neile pakkuda meditsiinilist abi ja kvaliteetset sööki  Küll oleks hea kui välismaale rikkama elu peale läinud  kaasmaalased aitaksid meil  aidata. Küll oleks vahva kui erinevatesse ilmakaartesse laiali lennanud inimesed  tuleksid kokku, moodustaksid Kassiabi fänklubi  ja  aitaksid leida meie hoolealustele ka  teistes riikides uued kodud.  Iga euro on tähtis, iga uus kodu on tähtis.  Aga kõige tähtsam on paljude meie inimeste soe süda, mis on tihti peidetud kareda kooriku alla.  Sageli kostab kiunu, et aitavad seal kassirisusid, aga meil nälgivad lapsed. Tegelikult on nii, et need kes vinguvad, ei toeta ei lapsi ega loomi. Samastumisvõime ja empaatia on universaalsed ning ei tee vahet ega sorteeri abivajajaid. Kannatus tühjast kõhust ning hüljatusest  on kõikidel  olenditel üsna ühtmoodi valus, ainult mõned ei saa nutta, abi paluda ning neil ei tule ka pisaraid.  Kas see teeb  neljajalgse valu väiksemaks, et ta ei oiga ega saa sellest rääkida?

Aita meil aidata. Räägi oma lähedastele, jaga FB sõpradega. Iga  annetatud euro läheb vaid kiisude heaks.

Meie arvelduarve on:

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr: 80231564

IBAN: EE902200221030561288

Selle blogipostituse lõpus teatab Tšutšikariha Soomest, et ta elab rõõmsat ja vaimustavat kassielu. Hädine lutilaps ja vaevu surmast pääsenu on leidnud endale päikselise raja ja oma päriskodu.

Aitäh kingitud elu eest

Head jaani!!

Algamas on meie põhjamaa kõige kaunimad päevad.  Ilusat suve soovivad kõik  kesklinna kasvandikud ja mina ka 🙂

KÕHH, kes enam ei teegi kõhh 🙂

KÕHH

KIHH, kes paraneb jõudsalt oma kõhuhädast.

Paranev Kihh

PETER PAAN ja PROFESSOR SNAPE, kes on juba täitsa kassid ja ei mingit tited 🙂

Tere, need oleme meie

Valge siiami värvides LUMEPALL

LUMEPALLI tissituurid

FIONNA

Kangelasemme Fionna

Musi- ja kaisukass SEINE

Ma olen nii ilus! No, miks mul ikka veel kodu ei ole????

TIBI GALOJAN

Ma olen sada korda ilusam ja armsam kui minu nimekaim.

Pisike aktivist ja kraade Tšutšikarihha ( vaktsineeritud, kiibitud ja europassi omanik)

Uinak kulub ka jaanipäeval ära

Pantu ja Franceska saadavad pühadetervitused  ka kuid ronisid palavuse eest vanni alla.

Kõike ilusat oma lugejatele soovin  mina ka.  Õitsegu sõnajalaõied homme öösel  kõikide teie jaoks.

Häid pühi teile, imelikud kahejalgsed. Aitäh elu päästmise eest!

 

 

 

 

Meie lapsed lastekaitse päeval.

Kuna on lastekaitse päev, siis otsustasin täna üles riputada portsu titepilte.  Ega ometigi pole  määratletud, et 1 juuni  tähistab vaid inimlaste päeva.

Peter Paan´i ja Prof Snape´i  silmad lähevad lahti. natuke vesisiniseid  killukesi on laugude vahelt näha.  Aga on nad pisikesed kisakõrid ja Fionna sai minu pildistamise  peale puuris täitsa pahaseks, urises lausa.

Prof Snape karjub appi

Ma ei tahtnud kassiemmet  pikalt pahandada. Küll  mõne aja pärast tulevad vahvamad pildid

Peter Paan on pahane

Peter Paan´l  on tegelikult ka natuke silmad lahti, aga välgu peale pani ta need muidugi kinni.

Uhke emme

Wonder on kasvanud imekauniks kassilapseks.  Vaktsiin ja kiip on käes. Oleks nüüd vaid kodu ka paistmas, aga veel ei ole.  Pärast vaktsineerimist  käis meil kerge kõhuhäda üle, mis on tablettidega korda tehtud.

Mängime

Wonder on koos Tšutšiga vabapidamisel ja õpib korterikassi elu.

Emme hoole all

Tibi koolitseb hellalt ikka marakrattide eest ja valvab, et kõik oleks korras. Kuri ta aga enam teiste kiisude peale ei ole.

Portree

Täna panime Wonderi turnimispuu peale harjutama ja võib ütelda, et väga hästi tuli meil välja.

Turnimispuul

Ma mõtlen ikka sellele imele, et raske haiguse läbiteinud kassiemme  andis elu nii kaunile lapsele, kes näeb välja nagu piltpostkaardi modell.

Huvi botaanika vastu

Seega, üks südametemurdja on täitsa saadaval. Pikakarvaline on ta ka ja kammimisega oleme me juba tuttav.

Vii mind endale pereliikmeks

Tšutšikarihha kasvab nagu seeneke. Ta on täiesti eriline loomake. Ainult inimese süles ta vist istukski.

Vot selline olen

Ta naudib täiega pildistamist, isegi poseerib naudinguga. Iga pilt on kaunis.

Vaikielu murtud südamega

Luban uuele kodule, et 15 minutiga keerab ta oma pehme käpa ümber ka kõige kangema inimlooma. Nurrudes sülle, õla peale, kaissu.  Sügavsoe pilk ainiti inimese silmadesse kiindunud.  Kujutan ette, millene itk siis algab, kui tema oma päriskoju saab.  Mul on siin üks nutunaine peres olemas ja  arvestades neid trikke, mida Tšutši  praegu teeb, tuleb vist  kodutehnikat vahetada ja vett imev tolmuimeja hankida 🙂

Lilleke väljal

Pikalt me mürada muidugi ei jaksa ja kui diivanil magama jääb, siis ikka vaimustavalt kaunis poosis.

Magus lapseuni

Wonderil ja Tšutsil on 2 nädalat vanusevahe ja ometigi saavad nad väga hästi omavahel hakkama ning mis kõige naljakam, Tibi on suutnud üleskasvatada  kolm generatsiooni tittesid, tema päris lapsed on juba uutes kodudes.  Ka Gonagal saab uues kodus hästi hakkama, kuigi  tegi elukoha vahetusega läbi  väikesed kõhukorratused.  Eks me ootame kannatlikult lastest pilte, et neid siis Tibile näidata ja ise nautida.

Tibi taastub emarollist ning läheb peagi operatsioonile. Praegu on ta aga äärmiselt lillelises meeleolus ja pakub oma võlusid meie püsiasukale Pantrile, kes on  neiu pealetükkivusest tõsiselt häiritud ja poeb minu juurde sülle kaebama. Tema  näugumine kõlab tõlkes vist nii: ” Emme, korista see hull eit minu lähedusest ära. Täisa hukkas need tänapäeva naised!!”

Kas on siin mõni mees?????

Järgmisel nädalal lahendame selle Tibikese mure ära, mis ta alandab ennast Pantri ees, niikuinii  jääb ilma 😀

No aita ometi hädast välja, mühakas, selline!!

Ja lõpuks paar pilti paisõltlasest Seinest, kellel on tõesti aeg minna oma päriskoju.

Palun kiiresti pai

Ja veel pai, ja hästi palju!!

Ma teen sulle ka pai!

Ja tänu Seine suurele paivajadusele on meie karv ka nüüd kammitud, sest poes müüakse kindakujulist harja, mille saab kätta panna ja sellega pai teha.  Ja see meie Seinekesele meeldib. Me oleme nüüd nii kaunis neiu.

Ei mingeid pusasid enam

Ustav turvanaine on Seine ka. Ta ei lahku minutikski jala juurest kui ringi kõnnin.  Lisaks elab ta sees üks roheline ja kollaste silmadega uss- armukadeduse uss.  No ei tohi keegi tulla pai saama kui tema parajasti ärkvel on. Mina tahan pai- mina Seine I Suur lisanimega Päikese.  Sa oled ainult minu oma!!

Mina olen ilus ja sina oled minu oma. Selge??

Alles  Seine oma armukadeduse reha otsa  astus. Meil käis hoiukodus loomatohter vaktsineerimas.  Seinel oli samuti aeg ümber ja sutsakas  vaja kätte saada.  Tema teab aga täpselt, mis  külaline see selline on ja mida ta teha plaanib.  Nii kui tohter süstlaga tuppa astus, oli Seine kadunud nagu vits vette.  Mõned pereliikmed arvasid juba, et algab üldsegi mitte lõbus kassijaht, aga enne  tegime teise nõksu.  Ma hõikasin Pantri diivanile ja hakkasin silitama. Ei läinud 3 minutitki, kui Seine oli juba diivanil ja hakkas Pantut minema puksima.

Portree

Ei mingit jahti, võtsin hellalt Seine käte vahele, tohter hüppas ligi ja ja süst oligi tehtud.  Seine oli  5 minutit pahane ja andis siis andeks, sest ega tal valikut ei olnud- teised kassid said sel ajal ohtralt pai 😀

Õhtu on käes. Meie kõik, ka Franceska, kes täna keeldus kategooriliselt  fotosessioonist, soovime oma lugejatele ilusat suve algust ja kohtume varsti taas.

Kaunist suve!

Fionna ja tema raske elu

Tuleb pikk ja vaevaline lugu, aga tundub, et õnneliku lõpuga.

Muuga elanikud panid tähele, et kaunis, sõbralik ja pikakarvaline kiisu  hulgub koduta ringi ja palusid Kassiabi appi. Fionna on erakordselt sõbralik ning inimest usaldav, aga juba päästmisel sai selgeks, et kiisuemme on lai nagu aam. Kliinik kinnitas, kõhus on palju poegi ja ultraheli näitas, et need on täiesti sündimisvalmis. Juba siis  üteldi, et vaid rinnanäärmed ei ole veel sünnituseks valmis ja ehk läheb nädalake veel. Täiesti väljakantud tiinus, mis saab edasi?  Kas päästa vaid kassiema või üritada päästa kogu pere?  Ema elu päästmine oleks olnud ratsionaalne, aga  mina olen ju selline puudega elukas, kes ei käitu tihti mõistusepäraselt ning tõmban sellega kaela hädasid rohkem kui vaja. Ilmselt see kruss iseloomus kassiemme elukese ka päästab ( kui päästab).  Ühe kohutavalt olulise kogemuse annab ka, mida teiega jagada.

Niisiis saabus mai alguses minu juurde kassiemme Fionna, enamvähem kuubikujuline ja palja kõhualusega, ultraheli jaoks oli vaja olnud kõht paljaks ajada.

Fionna

Kiisu käitus inimesega nagu tüüpiline ärahellitatud ja nunnutatud kodukass, aga tarvitses tal mõnd kassi näha kui vallandus hüsteeriline raevupuhang. Nii katsin puuri hoolega kinni ning pihustasin katte alla pidevalt Feliway aerosooli. Tuba oli feromoonidest nii paks, et hakka või ise kassina nurruma.  Ometigi, iga väikseim kassipoja liigutus alumises puuris ja vaene Fionna kriiskas üle terve  seitsmakordse maja.  Vaeseke lõõtsutas pärast suurest stressist ning tegi mulle omajagu muret. Nädala jooksul suur stress lahenes ja ma ootasin, ootasid ka teised kassiabilised.  Kõht paisus, Fionna sõi  hea isuga, aga ei midagi. Ja siis hakkas peale.  Järsult tekkisid  tugevad emaka kokkutõmbed, kiisu nuttis lausa nende käes- veetsime mitu tundi ning kui minu närvid olid juba läbi nagu politseikoeral, keeras Fionna ennast külili ja jäi õndsalt magama.  Ok, valehäire, sellist asja olen ma näinud ja mitte ainult üks kord. Ettevalmistavad  tuhud  on seisundi nimi.

Fionna

Kiisu oli ilmselt elanud talvel õues ja kogu tema paks kasukas tuli suurte kahludena  seljast maha, mattes puuri ja kogu ümbruse paksudesse karvatortidesse.  Valehäired kordusid ja  kordusid, läksid aina pikemaks. Kassiemme lõõtsutas, lakkus ja…… siis  jõi asjalikult kausi tühjaks, sõi peale Hills´i  Kittenit ja keeras magama.  Ühel  hommikul oli asi nii selge, saba oli eemal, kiisu lakkus ja punnitas. Jätsin  puuri juurde valvesse noore ämmaemanda, kes mulle tunnike hiljem kilkas: ” No nüüd hakkavad tulema!!” . Mina, loll, kilkasin ka ja taas tüng. Vaat see ei meeldinud mulle kohe enam mitte üks raas. Lisasin toidule kõikvõimalikke kalaõlisid, mis annavad normaalsele sünnitusele vajalikke prekursoraineid. Lõpuks, paar päeva tagasi hakkas vaene Fionna punnima.  Karjus ja punnis. Suure vaeva peale väljus  esimene  sinise ninakesega triibik. Masseerisin, näpistasin ja lõpuks tuli vaevaline kiiks. Meeletult suur titt.  Kehvake ta oli, sinine ja hommikuks oli surmaingel ta minema kandnud. Isegi minusugusele  loomaarstiteaduses lollile oli selge, et tegemist oli üsasisese lämbumisega.  Pikkade vahedega tuli veel neli- tumehall ning triibikud ja siis vaikus. Fionna nägi täitsa valesti välja- ühelt kehapoolelt auklik, teiselt punnis. Hommikul oli tal lisaks veel palavik. Vastsündinud otsisid tisse ja lõugasid näljast. Veetsin kauni öö Tibit pikali murdes ning tittesid tema alla surudes.

Hommikul ei olnud enam aega. Kamp konteinerisse ja kliiniku poole.  Teel veel helistasin, et me nüüd tuleme.  Ja siis läks kiireks- ultraheli, röögatus- TOONID LÄHEVAD ja narkoos.  Assistentidega on suvel ikka kitsas ja ma olin  abiliseks  piisavalt  kvalifitseeritud. Põll ette, kindad kätte.

Muusas, günekoloogi kõrget taset näitab kiirus, mille jooksul ta suudab pojad kõhust kätte saada, sest narkoosiaine mõjub  loodetele samamoodi kui emale ja mida pikem on nende viibimine emakas, seda halvemini asi lõpeb.  Kõrgprof  günekoloog saab tite kõhust kätte pea minutiga ja nüüd nägin ma samasugust kiirust. Teine emaka sarv oli täis, hetke pärast lamas kandikul kolm musta peaaegu elutut keha. Lootekott ümbert ära, suu ja nina  limast puhtaks ja siis me hõõrusime, näpistasime, raputasime ja hõõrusime taas.  5-6 minutiga tulid esimesed kiuksatused ning siis kile titekisa.  Nad jäävad elama. Kogu see titekari oli rängalt ülekantud.  Suuremad vastsündinud kaalusid 145 grammi ( normaalne ca 100 g), väiksemad 132 g.  Põhjus oli tohtril samuti teada- kiisu on saanud oma elus tiinust vältivaid hormoone.  Neid samu, mida nii meelsasti oma lemmikule süstitakse või sissesöödetakse, et kassikene saaks ikka seksirõõme nautida, kuid ilma tagajärgedeta.  Õnnetuseks ei ole tagajärgedeks ainult mädaemakas vaid see, et kass ei ole võimeline poegima. See aga tähendab, et kui loom hüljatakse kannab ta lapsi nii kaua kui hukkub ja lapsed koos temaga.

Fionna poegadega

Kui õnnetu kassiema aga mingi imevalemiga ikka tema jaoks elevandimõõtudega looted ilmale toob, avaldub teine jama- piimanäärmed ei arene normaalselt ning lapsed surevad nälga.  Tüsistused nagu kasvajad piimanäärmes paneme ka juurde kui üks kõrgeim riskifaktor ja need kasvajad ei ole kunagi healoomulised vaid väga halvaloomulised ning kiiresti metastasaeeruvad ning  tapvad.

Kokku saame surmava kompoti. Armastatud pereliikme tiinust hoitakse ära hormoonidega ja siis muutub see pereliige ülearuseks ning, hopsti, minema.  Inimese poolt ärarikutud hormoonitasemaga loom hulgub, tiinestub…  Ja siis – oli loom, oli probleem, pole looma, pole probleemi.  Paneme looma kannatused ka lisaks ja saame taas  loomaliigi Homo Sapiensi “halastava” larhvi.

Fionna saab ravi ja taastub praegu üliraskest operatsioonist.  Piimanäärmed on pisikesed ja seda suurt peret ta toita ei oleks mingil juhul saanud. Kaks ülemist tissi on veel kahtlased, nisad sissetõmbunud ja neid tuleb pidevalt jälgida, et tabada kui asi kurjaks pöördub. Õnneks  sünnitas Sakus nooruke kassiema  ainult kaks poega ja ühe pojaga on väga pahasti.  Karta on, et kiisukese elu ei ole võimalik päästa. Tema võttis neli Fionna lapsukest oma hoole alla.

Cecilia oma pojaga

Nende eluke on nüüd väljaspool ohtu.  Fionnale jäi kasvatada kaks tibu.  Praegu on eluküsimus, kas nad suudavad emme elu päästa ja piimanäärmed tööle saada.

Peter Paan

Triibuline kassipoiss Peter Paan kaalub 3 päevasena 150 grammi, mis on praktiliselt 10 päevase lapse kaal. Võiks ju arvata, et kena, sündis hiljem, ongi tugevam. Ei, ei ole. Ülekandmine suurendab kriitiliselt üsasisese lämbuse ohtu. Pealegi muutub  lapse aju ülekandmise korral hapnikuvaegusele oluliselt tundlikumaks.  Praegu pole viga, aga kuidas asi edasi läheb. ei ole sugugi teada.

Prof Snape

Professor Snape on veidi väiksem, kuid samuti momendil aktiivne. Päris must ta vist ei ole, kõhu all helendab ikka triipu.  Kuna kiisukeste kasvamine  suurteks kiisudeks on veel suure küsimärgi all, siis  esialgu nende pilte suurde kataloogi ei julgegi panna.  Eks vaatame, mis saama hakkab. Tibi erilist vaimustust asendusemana üles näitama ei hakka, aga esialgu kaalume tibusid ja vaatame, mis toimuma hakkab.

Kivine ja konarlik tee kassiks saamisel

Kassiemme Cecilia kaitsva tiiva alla said Fionna lapsed:
Hall poiss – Sidrun.
Triibuline poiss -Raimond.
Must poiss – Mefistofeles.
Triibuline tüdruk – Karamell.
Must tüdruk – Rosin.

Nende pilte saate peagi näha Kassiabi kodulehelt.

Niisugune raske lugu sai. Fionna tegi läbi üliraske operatsiooni ja saab hetkel ravi.  Paraku, ei maksa selle eest mitte haigekassa.  Oht on , et ta võib vajada teistki  lõikust.

Kui keegi tunneb, et see vapper kassipere  ning nende tulevik  neid puudutab, siis järsku saate meid aidata kiisupere ravikulusid katta?

Tule, palun, Fionna perele vaderiks.

Kassiabi arveldusarve on:

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr: 80231564

IBAN: EE902200221030561288

Märgusõna: Fionna pere

Fionna pere

Lapsed koju!!

Vaktsiinid on meil käes! Passid samuti. Kõik see, mida ühed ulakad kassilapsed tegema peavad, seda nad ka teevad.

Näiteks lammutavad konteinerit

Urr! Tirime

Seega, on aeg alustada isiklikku elu oma päriskodus.  TONDU, PISIKE ja GONAGAL ootavad. Hei pered! Kas lapse tulekuks on kõik valmis?? Võite oma pereliikmetele järele tulla.

Meie Tšutšikarihhat e. Keila Sfinksi ootab samuti kodu, aga  läheb muidugi aega. Ainult, mis selle imeloomaga juhtub, ületab  terve mõistuse piirid.  Oli neiu juba moodsalt paljas ja siis otsustas, et siiski…. see ei ole päris see, mida tahaks 🙂

Nüüd ta siis otsustas muunduda sametkiisuks e kasvatada karva tagasi, küll teistsugust, sametjat. Isegi muster kehal muutus.  Kogu see sekeldamine soengu ümber meenutab mõnd diivat, kes teatud ilukirurgid miljonärideks teevad.  Igatahes:

Minu uus frisuur

“Normaalsest” kassipojast eristavad Tšutšit superkõrged jalad ning naljakas kurruline ja number suurem nahk.

Imago 3

Aga no on alles inimesesõber, paisõltlane ja nurrumasin. Tema tahab pidevat  kahejalgse lähedalolekut, eriti kaunis  kui teda kõhu pealt sügatakse.

IT asjatundja

Muuseas, see imeelukas sööb juba ise ja käib kastis ka. Vot nii !!

Portree

Täna jõudis hoiukodu kõrvu kurb uudis, et Tšutši  õeke ei suutnud elama jääda.  Seega on meil lausa kohustus kasvada maailma vahvamaks ja ulakamaks tegelaseks, sest kõike tuleb teha kahe eest.

Uudiseid veel, eelmises loos tutvustatud SOHVI, PUHVI ja MUHVI on broneeritud. Valik oli raske, aga see on nüüd hoiukodu perenaise poolt tehtud. Neid ootab sisukas ja pikk elu  kodudes oma peredega.

Lustilised lastemängud.

Täna nõudis fotokas kasutamist ja lubas vahvad pildid teha. Modellid olid samuti hästi koostööaldis ja nii saigi kokku üks lustakas lastegalerii.

Tibi oma pojakesed on juba nii suured, et neid lastakse valve all tuppa korterikassi elukogemust omandama.  Ja siis läheb lahti üks mürts ja tramburai.  Kõige hakkajam väljanõudja on üllatuslikult Pisike, kellest kasvab eriline inimlemb.

Pisike aktsioonis

Momendil tähendab see, et sukkpükse tema lähedal jalga jätta ei ole mõistlik, sest Pisikesel on inimesele sülle ronimisega väga kiire ja selleks sobib suurepäraselt hoiukodu perenaise jalg, mida mööda kribinal üles ronitakse, siis mööda  pluusi ja õla peale nurruma.

Uudishimu

Tondu on samuti rõõmus ja krutskeid täis nagaman, kes oskab süles püsida, kuid enam meeldib mängida, ronida ja maadelda.

Aga ma sulle nüüd näitan!!

Gonagal on kõige suurem mütakas. Ma ei kujuta ette kui pikk tema karvake tuleb, aga pikk saab see olema ja tahab raudselt kammimist ning hoolt.

Kõik on minu!

Igatahes oskab see trio vahvaid maadlusturniire pidada, hüppeid harrastada ja ronida sinna kuhu lubatakse ning sinna kuhu ei tohiks.

Teeks õige midagi?

Kosuvad need  sellid veel paar päeva ja siis läheb ussirohutamine lahti. Järgmisel nädalal siis vaktsiin ja kui kõik on hästi ( ptüi, ptüi, ptüi) siis aidaa hoiukodu ja tere tulemast oma päriskodu.

Gonagal

Pisike Wonder on ka juba kassipoja nägu ning ka tema tuleb pikakarvaline iludus. Täitsa tegija plika, ainult pisike veel ja kodu teda ka veel ei oota. Tõttüteldes ei julgenud pakkudagi.

Wonder

Tema eripäraks on pisike sabajupats, aga see on vaid kosmeetiline eripära, mis ei häiri tema täisväärtuslikku kassipojaelu. Naljakas on küll see  pisike ja ülimalt püstine sabake, mis tervitab iga tulijat nagu lipuvarras.

Wonderi tervitus

Imelaps on suutnud ennast kehtestada suuremate seas ja ilmselt just seetõttu on sotsiaalselt arenenud kaugelt oma vanusest ette. Vahva ja lustlik tegelane.

Suletutt- mängime

Tema hakkas kõige nooremalt toidu vastu huvi tundma ja nüüd esineb  pudikausi juures  endast kaks nädalat vanemate piimaõdede ja -vendadega võidu.  Kui kellelgi meeldib väga Wonder, siis loovutamine tuleb alles juuni keskel ja mitte enne.

Ja nüüd meie eriline Tšutšikarihha, aga kui asi samas vaimus edasi läheb, siis tuleb vist nimevahetusega tegelema hakata või tegelikult saab sellega hakkama juba tema päriskodu Soomes. Jah, lugesite õigesti- MEIE IMELAPS ON BRONEERITUD!!!!

Tšutši eestvaates

Eestvaates tundub, et kassipoeg nagu ikka, aga vaadake külgvaadet-

Tšutši külgvaates

Karvadega on kaetud vaid esikäpad ja nägu ning ma ei ole üldse kindel, et needki karvaseks jäävad, Veel huvitavam, nahk on Tšutšil kaks numbrit suurem ning moodustab voldikesi nagu sfinksi nahk .

Uus kassitõug- Keila Sfinks

Ega me nüüd ikka lihtsameelsed ei ole. Peagi külastab Tšutšikarihha loomakliinikut, kus võetakse nahalt kõikvõimalikud külvid, et asi ikka päris kindel oleks.  Ma helistasin paar päeva tagasi ja rääkisin tohtrile meie  erilisest kiisust.  Nad tahtsid teda lausa näha, sest midagi nii jahmatavat polnud nemadki enne näinud.  Meie sfinksihakatist kõrgendatud tähelepanu ei häiri. Tema imeb, kasvab ja ründab juba asjalikult ringi. Eriti meeldivad talle inimesed.

Mis loom see on??

Täna käis Tšutšil külas tema tulevane perenaine.  Meie imelaps hakkab elama Soomes ja seega on ta broneeritud.  Eks tuleb uuel perel selgeks õppide rätsepaamet, sest selline kiisu peab korralikult riides olema.  Ma loodan, et meie neiu ei ole nii pertensioonikas nagu meie riigi esibaabu ja sadu eurosid nõudvat tiaarat ning käevõru ( sorry, temal siis käpavõru) nõudma ei hakka. Me lubame, et kasvatame kiisust ikka sõbraliku ja värvide või kleidilõike  suhtes mitte nii pretensioonika diiva.

Jalad veel natuke harkis

Praegu sobib talle suurepäraselt kasuemme soe kasukas ja kui meie ta välja võtame siis annab soojust polsterdatud ja soe lastesuss, mida te ühes eelmises postituses ka nägite.  Nii, et lastel läheb hästi, aga ülemises puuris valutab oma valusid sünnitaja, kellest ma täna ei räägi, sest olen liialt väsinud ja homme on valve.

 

Sfinks????

Mõni päev tagasi saabus kassilaps Tšutšikarihha, kes oli (!!) kilpkonnavärvides kassitita.  Mõne päeva jooksul sai ta suurepäraselt hakkama uuesti normaalse titeeluga ja on  võtnud juurde  mitukümmend grammi.

Koos oma isikliku kaisukaruga

Aga…..  Järgmisel hommikul avastasin, et Tšutši seljal on pikk karvutu triip. Ok, emme liigusinasti lakkus. Aga mida tund ja päev edasi, seda karvutumaks tibu muutus. Üksikud udemed jäid seljale, kaelale ja käppadele.  Helistasin, uurisin ning  selgus, et ka teine kiisulaps on muutunud kiilamaks. Mis see on???  Seenelamp on mul kodus olemas, kontrollisin- ei midagi. Polnud ka pärmiseenele omast korpa. Mis see, pagana pihta, on???

Paljas

Teise hoiukodu kannatus sai eile otsa ja nad suundusid arstile. Sealt ei tulnud kohe ühtegi arukat mõtete. Räägiti midagi, et inimene on rätikuga karva pealt maha hõõrunud ??? No jama jutt, mina ei nühi Tšutšit kohe üldse rätikuga. Täna vaatasin veel. Nahk on muutunud voldiliseks nagu on tüüpiline- Sfinksidele.

Uus tõug- Keila Sfinks

Täna siis helistasin selle tõuga tegelevasse kennelisse ja küsisin, kas nende puhtatõulised loomaksed on sündides karvased ja ajavad hiljem karva maha? Üllatuseks kuulsin, et seda on juhtunud, kuigi päris puhtatõulistel harva. No mis nüüd? Mul on järjest kiilamaks muutuv kassipoeg, kellel on välistatud seen ja parasiidid. Kas uus tõug või on kassipoegade emme ehtsa Sfinksiga lihtsalt pattu teinud?

Paljas küll, aga mitte näljas

Igatahes ei ole momendil küll ettenäha, et karvakasv taastuks vaid pigem jääb seda järjest vähemaks. Momendil on karvane ainult veel üleannetu kassipojanägu ja ma küsin irooniliselt, kauaks?

Süüa!!

Tšutši õekesel on samasugune karvutu triip üle selja. Ta käis nimelt meil külas ja me proovisime, kas saaks ehk ka tema loomuliku toidu peale tagasi viia ja lututamise lõpetada. Pisikiisu näitas meile trääsa ja oma ilusat karvutut selga ning leidis, et te võite, inimesed, ise ka midagi teha. Mina vaeva imemisega nägema igatahes ei hakka.  Hea märk see muidugi ei ole.

No olen eriline ja siis?

Meie eriline Keila Sfinks ei lase ennast karvutusest üldse mitte häirida.  Sööb, võtab juurde ja muutub järjest paljamaks.  Mõne päeva pärast saab uusi pilte.

Hea uudis allergikutele
karvutu kass ei kutsu esile allergiat 🙂

No nii. Uudiseid on meil ka.

Oma koju läks pisike MUSTIKAS

Mustikas oma kodus

Broneeritud on kõik Tibi lapsukesed- Tondu, Pisike ja Gonagal.  Nendel algas eriti pingeline aeg- kiiresti on vaja juurde võtta veel ca 70 grammi, siis ussitõrje ja vaktsineerimine. Kodud ootavad 🙂

Pisike Wonder on sirgumas kõige kiuste.

Pisike Wonder- Franceska pojuke, kes ainsana oli eluvõimeline, kasvab vahvalt ja näitab, et üks pisike kassihakatis tahab ellu jääda kõige kiuste.  Mõned pildid pisikesest kassiplikast.

Mina olen selline..

Silmad on peas ja kuraasi jätkub.

Ja kui ma ei saa, siis ma karjun kõvasti!

Ja siis ta oskab erkordselt kauneid poose võtta 🙂

Nunnumeeter põhja

Ja üldse on Wonder maailma kauneim ja õrnem ime, kes tahab  siin maakamaral kedagi armastada ja kellelegi rõõmu tuua.

Tahan elada.

Peame kõik pöialt, et see Wonder´il ka õnnestuks !!!