Vennad Lõvisüdamed e Rummu heidikud

Tere üle pika aja. Täna räägin kahest kasvandikust, kes meile pikemalt jäid. Kõik algas suvel. Wendy – meie triibik kassiemme on täiesti eriline kasvatusteadlane. Ise on ta sõbralik, aga neli kollast pojakest üritas ta kasvatada parajateks kõurikuteks.  Neli pisikest sülitavat lohekest vaatasid mulle vastu iga kord kui lähedale tulin. Parajalt ühe peo kiisud, aga seisid tagumistel jalgadel ja muudkui äsasid käpakestega. Sülg lendas kahte lehte. Ega siis polnud muud võimalust kui see koalitsioon lõhki lüüa. Kaks asjapulka läksid kiiresti usaldusväärsetesse peredesse ja peagi muutusid normaalseteks kodukiisudeks. Kaks kiisut läksid ümberkasvatamisele minu tütre juurde. Läks aega, mis läks, aga asja sai ning nii Antonius kui Xena kaotasid oma  sõjakad ambitsioonid ning õppisid süles istumist nautima. Paraku ei olnud neil veel uut kodu…. kuni. See oli suve lõpul kui mulle tuli  telefonikõne. Alguses kohises mobiilist välja suur pisarate kosk. Ime et elektroonika selles uputuses rikki ei läinud. Helistaja oli mu vana hea tuttav, kes aastaid tagasi minu hoiukodust endale sõbraks ja lohutajaks võttis Tartu Kassikaitse Antoniuse.  Elasid nad aastaid koos oma mustvalge sõbraga, aga meie elu on kahjuks ajalik. Nii oligi Antoniuse perenaine kliinikus ja selgus, et kiisu neerude seisund on nii halb, et lootust ei ole mingisugust. Antoniusel oli jäänud elada piinarikkalt vaid mõned päevad.  Nuttis siis hea inimene ohjeldamatult raske otsuse ees. Õnneks oli tal kaasas ka tugiisik, kes aitas langetada valusa otsuse- Antoniusel oli aeg minna mängima vikerkaare taha.

Üksiku inimese hea sõber oli lahkunud. Kuidas leevendada leina? On ainult üks variant. Kamandasin  nutva ja ahastava seltskonna koju kiisukesele viimast puhkepaika valmistama ja andsin oma kallile perele ” rünnaku käsu”.  Xena ja Antonius konteinerisse ning õnnetukesele külla. Dessant- minu abikaasa, tütar, Xena ning Antonius saabusid lahinguväljale siis kui mustvalge Antonius oli leidnud viimase puhkepaiga koduaias, küünal  süüdatud ning ootamas oli pikk retk läbi pisarate mere.  Missioon täideti täielikult- Xena leidis kodu minu tuttava ning Antonius tema usaldusisiku juures. Paar päeva tuli  ahastavaid kirju- nad ei söö. Eks stressis kiisudel sellist asja ikka juhtub, aga terve kassilaps ennast nälja ei jäta. Esimene positiivne uudis- Antonius sõi mu võileiva pealt singi nahka- kõik on korras. Teine mõni tund hiljem- Xena sööb mu arbuusi  käest! Korras! Uskuge elu näinud inimeste juttu- lemmiklooma kaotust aitab kõige enam leevendada uus sõber. Ei, uus kiisu ei asenda lahkunut, kuid annab võimaluse leinast üle saada.

Antonius uues kodus

Kena, Wendy pidi minema steriliseerimisele, aga siis tuli ahastav kõne Rummult. Inimene leidis poe kõrvalt prügikastist kolm titte, kellel silmad vaevalt pähe tulnud. Ühe võttis endale ” asjatundja” kassiarmastaja ehk tõenäoliselt oli tema saatus nukker. Kaks titte aga  olid elus ning väga näljased. Õnneks ei olnud keegi neid veel piimaga toitnud ehk lootust oli. Wendiy oli ainuke kassiemme, kes vähemalt teoreetiliselt oleks võinud kasuema rolli täita. Samas oli mitmeid küsimärke. Antonius ja Xena olid ikka juba täisverelised kassilapsed ning kassiemmed ei tarvitse uusi kasulapsi mitte enam imetada. Veel sandim on siis kui ta küll soostub, kuid mitte enam külili vaid istudes ning nii ei ulata vastsündinud tited enam imema. Valikut ei olnud ja lõpuks jänes kaarte ei mängi.  Rummukad sõitsid abivalmis inimese autos Tallinna poole pakituna soojade sallide vahele ning lõugasid näljast. Mina aga koukisin Wendy alt teki, et kassitittedele kasuemme lõhna juurde tekitada.

Ja siis nad saabusid:

Värskelt saabunud

Meresiniste silmadega konnapojad, natuke veetustunud, kuid üldiselt heas seisundis ning vägeva kisaga. Toppisin tited kiiresti Wendy teki sisse ja astusin hirmuvärinaga kassiemme puuri juurde. Loomulikult tegid tited ametlikult lärmi. Wendy hakkas kurritama  ja urisema vaheldumisi-mitte just parim algus. Hingevärinaga panin tited Wendy juurde. Wendy urises väheke ning hakkas lakkuma. Tunnike pigsat sahmerdamist ja üks kiisutitt leidis tissi üles. Teine meenutas tõelist blondiini. Küll ta otsis seda tissi kaela pealt, tagajalalt ja kõigist võimalikest ebaõigetest kohtades, aga mitte sealt kus nad tegelikult paiknesid. Kõige selle peale leidis Wendy, et talle nüüd aitab ning hüppas elegantse kaarega pissimaja katusele. No see ei lähe kohe üldsegi mitte. Tited ju ei roninud, nad isegi ei kõndinud vaid tegid ebamääraseid ujumisliigutusi.  Mida teha? Väheke mõtlemist ja siis meenus Koheviku residents- konteiner pissikasti peal. Kui nüüd konteineri uks sulgeda, siis ei pääse Wendy tittede eest pakku. Toppisime. Wendy vaatas meie askeldusi mõningase põlgusega. Edasi ei saanud Wendy lausa põgeneda, aga kogu ta olemus väljendas teatavat tülpimust titekisa ja muu juurdekuuluva üle. Lõpuks haakis suurem titt ennast kindlalt tissi külge, aga teine sahmerdas ringi. Inimese poolne abi ei toonud samuti lahendust, sest kiisuemme kargas püsti ning kukkus pai nuruma. Pärast tunde kestnud valvamist õnnestus näha, et mõlemad tited said kõhud enamvähem täis. Just enamvähem, sest pikalt Wendy imeda ei lasknud ning jalutas järgmisesse kohta. Võttis pikalt aega kui lapsed suure kisaga talle järele ujusid. Üsnagi kahtlevalt sai jäetud pere rahule. Järgmised nädalad näitasid, et kassilapsed hakkasid pikkamisi juurde võtma. Kaugeltki mitte nii kiiresti kui oleksid pidanud, aga gramm grammi haaval hakkas siiski lisanduma. Asi paranes kui lastel jalad kandma hakkasid. Polnud siis Wendyl enam võimalust pageda, tited padistasid ruttu järele. Kaalu hakkas tasapisi lisanduma ja peagi ei olnud emmel enam  võimalust pipardada. Kassilapsed, kes meenutasid pigem pisikest ratsaväge, tormaid kasuema juurde,keerasid ta külili nagu Mike Taison ning asusid matsutades asja kallale. Wendy vaheldumisi kurritas ja siis jälle urises, aga söötis ning kasis lapsi korralikult. Vahepeal sai kannatlik kiisuemme ikka kõndima lubatud, aga pikalt seda rõõmu talle anda ei saanud, sest esimesel võimalusel sööstis triibuline välk teise tuppa ning kohe pahaaimamatult lesivatele  Pantrile  ning Kohevikule kallale.

Wendy- kaunikesti tüdinenud.

Alguses oli meil plaanis hoolealuseid nimetada Rummu Jüriks ning  Jariks, aga nimed kuulusid kohe muutmisele kui kosunud ning asjalikud posid suundusid kombeid õppima tütre juurde. Huvitav, kas see oli ikka juhus, et vaatamata pidevale kontaktile inimestega õppisid ka rummukad susisema.  Mida Wendy neile küll “rääkis”? Täpselt  nagu ta oma lapsed alguses. Hakkas järjest tulema neid tsihhe ja tsuhhe. Wendy suhtleb inimesega vabalt, kuigi omad kriuksud on tal iseloomus sees. Lapsed, sõltumata kas omad või võõrad, üritasid aga võitluskassideks kasvada.  Nii suundusid poisid tütre juurde kasuema kasvatusnõksude eest kaugemal. Lisaks selgus, et poisid vajasid veel pikka  ravi. Uues hoiukodus said poisid endale nimed, mis sobivad- vennad Lõvisüdamed.

Joonatan

Joonatan- kaitsja ” suur” vend. Esimesena uurima, sülle ronima, nurruma.  Eriti aktiivne “lohetapja”  ehk suletutiga võitleja.  Kuna Joonatan on ennast defineerinud kui kaitsja, ei saa vaene Kalle e Korp kuidagi suletutiga võitlusesse asuda. Joonatan tuleb sülle võtta ning alles siis saab ka Korp oma võimeid näidata.  Vennad magavad ainult koos, kusjuures Joonatan hoiab Korpi hellalt käppade vahel ja mitte  kunagi vastupidi.

Joonatan uurib elu

Iseloomulik, kui inimene tuppa astub, siis Joonatan tormab ummisjalu inimese juurde, Korp aga vastassuunas. Juhul kui Joonatan on veendunud ligineva objekti kahjutuses, teeb ta kutsuvalt-krr, mille järgselt Kalle välja ilmub.

Kalle e Korp. Pisike uudihimulik tegelane.

Pisike Korp

Kalle Lõvisüda on pisike, natuke kahtlev, aga mänguhimuline poisiuss 🙂  . Kõige toredam on olla suure venna kõrval. Nii saab ka igasuguseid julgustükke teha, natuke sigadusi ka 🙂

Mina teid ei näe, teie siis ei näe mind ka.

Poisid on vaktsineeritud, passi ja kiibiga. Küll oleks vahva kui nad saaksid koos koju.  Igatahes on kaks Rummu hüljatut nüüd terved ning rõõmsad aktivistid ja otsivad oma päris kodu.

Kas seal on minu kodu??