Koheviku pajatus

Näuu! See minu hoiukodu perenaine on ikka paras käkk. Muudkui pakib oma asju ja  minust ei kavatsegi kirjutada. Loru, mis muud. Ometigi olen mina, Kohevik,  hoiukodu eriti tähelepanuväärne isik.  Ei ole muud teha kui tuleb endast ikka ise kirjutada,  muidu ei teagi inimesed kui tubliks kassiks ma olen arenenud.

Kohevik, saame tuttavaks!

Hoiukodusse saabusin kevadtalvel kui ehk keegi on eelmisi postitusi lugenud.  Millal ma kodu kaotasin? No ei mäleta, tõesti ei mäleta. Suurte külmade aegu leidsin veidi varju ühe inimese verandal. Külm oli küll, kuid vähemalt süüa anti. Kuna need inimesed tahtsid ikka mulle kodu leida, siis mulle arusaamatute keerdkäikude tõttu  pisteti mind konteinerisse ning nii ma kesklinna hoiukodusse sattusingi.  Mingi jama oli vaktsineerimisega, paberit mul igatahes ei olnud ning kuna toojad iseloomustasid mind kui sõbralikku kiisut, siis laskis perenaine mind korteri peale.

Kohevik

No miks ma peaksin sõbralik olema?? Kodutu, külmas. Turtsatasin solvunult ning varjusin vanni alla.  Ilmselt perenaisele see suurt ei meeldinud, sest nädala pärast algas minu pea kohal kole mürin ning kolin. Perenaine, sõge, otsustas vanni vee lasta. Kogu see ladin pani mu pisikese kassisüdame  koledasti värisema ning ma põgenesin diivani taha radika alla.  Mõnda aega lubati mul seal resideeruda, aga ühel  hullul päeval tuli palju inimesi ning nad urgitsesid  mind sealt alt välja ja toppisid suurde puuri. Kuna ma käitusin ikka hästi karmilt, siis konteinerist inimesed mind välja ei saanud ja nii paigutatigi konteiner pissikasti peale ja jäeti uks lahti. Lubasin endale, et sealt ma ei lahku, vot kohe kunagi ei lahku, tehku mida tahavad. Kõht läks tühjaks, öösel käisin söömas ja kasutasin kasti, aga  valgel ajal peitsin ennast nii kaugele kui võimalik.

Aga kus ma praegu olen??

Nädalad läksid ja kole igav oli. Kuskilt kaugusest meenus nagu oleksin ma kunagi inimeselt pai saanud ja see oli olnud niiii mõnus. Järsku oli see vaid uni, aga mingi imelik igatsus tekkis. Noh ja siis tekkis soov ikka sealt konteineri uksest piiluda, mida see perenaine teeb. Klõbistas arvutiga nii meetri kaugusel. Ja rääkis minuga mahedal häälel. Jama, peitsin ennast taas konteineri sügavusse. Aga ikka tahtsin seda veidrat inimlooma lähemalt uurida. Lisaks oli mul nõrkus- sink ja seda andis perenaine vaid näpu pealt.  Läks kuu ja esimest korda lubasin ennast nina pealt katsuda. Oi, see oli hea. Aga ega ma ikka ole mingi ninnu nännu solgerdis. Pai tahaksin küll, aga minu tingimustel. Sirutasin välja käpa ja haakisin käe oma pika küüne otsa ning üritasin konteinerisse tõmmata. Perenaine kiljus ja mina kõhisesin.  Nii kohe pidevalt ja meie suhtlemine lõppes ikka vahvate aukudega perenaise käel ning vägeva kisaga. Kuulsin mitu korda, kuidas mu hoiukodu perenaine kurvalt rääkis, et ega minust ikka kodukassi saa. Aa, mis asi see kodukass on, no mina ei saanud aru? Ma olen ju kodus,  kahekordne villa ja hea ninaalune. Mis kodukassist ta veel jahub?

Elu üle mõtisklemas

Ja siis  perenaine ei tulnud. Ootasin, ootasin, perenaist ei ole. Iga päev istus mu puuri ees perenaise mees ja tütar ning vestlesid minuga. Proovisin nendega ka seda küüntetrikki, aga  siis ma pai üldsegi ei saanud ja olin  lõpuks kole kurb. Ühel päeval tuli taas perenaine. Ma esialgu peitsin ennast konteineri sügavusse, aga kui ta arvuti ette istus, siis hüppasin matsuga konteinerist alla ja tulin puuri ette ning, no lihtsalt ei tea, mis mulle sisse läks, kukkusin ennast vastu võret hõõruma. Ja siis perenaine tegi puuriukse lahti ja ma sain palju paisid, sügamist ning hellitamist. Vahepeal proovisin ikka küüned välja ajada, aga siis lõppes  sügamine kohe otsa ja ma peitsin kiiresti küüned ära.

Vabaduses

Ja jälle läks ta ära ning ma ootasin ja ootasin. Teistel inimestel lubasin ennast ka puudutada, aga see ei olnud ikka päris see. Ja nüüd tuli ta taas!! No küll ma olin õnnelik.  Perenaine silitas ja sügas ning tegi siis puuri ukse valla.  Esialgu tulid kõik vanad hirmud tagasi ja tuiskasin tulistvalu taas radika alla.  Täna aga võtsin südame rindu ja tulin peidupaigast välja ning tulin perenaise juurde. Ja ta tegi pai ja sügas pikka aega ja mina nühkisin tema sääri ja puksisin peaga ja olin pööraselt õnnelik. See suur rõõm pani mu nurrmootori  täistuuridel tööle, oligi teine veidi rooste läinud.

Pai on hirmus hea!

Ma tean et perenaine sõidab jälle ära, aga ta lubas nüüd palju sagedamini kodus olla ja mina tean, kui  tuleb siis võtan ta vastu püstise saba ja suure nurruga.  Ütelge ometigi, no mis asi see on? Kas ma muutun tõesti kodukassiks??

Tee ometi pai ja palju!

Igatahes olen ma muutunud selliseks kassiks. Mulle anti aega ja perenaine ikka uskus minusse kõvasti. Tänane usaldussamm nii väike, kuid ometigi väga suur minusugusele umbusklikule  mustvalgele pikakarvalisele  Kohevikule.  Nurr, nurr, nurr – kohe ei saa teisiti.

Räägime veel

Kohevik- läbi raskuste tähtede poole.

Kohevik sai Kassiabi kasvandikuks läbi Loomakaitse Seltsi.  Suurte külmade ajal leidsid kaks kassikest ulualust ühe inimese verandal.  Loomulikult ei olnud suurte külmakraadide korral lahtine veranda kassikestele sobiv ellujäämispaik ning nii inimene  loomakaitsjad appi kutsus. Ühele kassikesele leidis inimene kodu, aga teine kössitas härmatanult rõdul ja Kassiabi oli nõus ta võtma oma hoolealuseks. Mul oli hetkel vaba puur ja kuna väideti, et kiisuke on vaktsineeritud, siis nii ta minu juurde suunatigi.

Kohevik verandal

Kohevik saabus konteineris ja protesteeris ägedalt kinnipidamise vastu. Kui küsisin looma vaktsineerimise passi, siis vaadati mulle nõutu näoga otsa ja kinnitati et kiisut on keegi ikka kunagi vaktsineerinud, aga passi ei ole.  Hoiukodu, kus on alles mõni kuu tagasi põetatud kassikatkuhaigeid ja selline “raudkindel” informatsioon. Kas tekitab usaldust? Minule küll ei tekita. Kuni ei ole  dokumenteeritud ja veterinaari allkirjaga vaktsineerimise dokumenti, võtan sellist looma kui vaktsineerimata looma.  Seega, karantiinituba jääb ära.  Küsisin veel kord, kas tegemist on sõbraliku loomaga, mida mulle kinnitati. Oleks ma eelnevalt näinud seda pilti, mille siia panin, oleksin kohe sügavalt asjas kahelnud. Vaadake tähelepanelikult. Kassi kehahoiak ning kõrvade asend räägivad  surmani hirmunud ja stressis loomakesest. Pilti mul paraku ei olnud ja nii otsustasin kiisu lasta lahti puhtale alale- vannituppa. Kohevik kadus vanni alla kui pudrukuul ja sealt ta enam ei lahkunud otskui eorosaadik Brüsseli magusate pudrupottide juurest.  Möödus nädal. Kohevik istus vanni all, käis öösel söömas ning kasutas usinalt liivakasti, kuid mul ei olnud võimalik tuvastada isegi tema kasuka värvi. Ometigi  oli tema peidupaigal pisike probleem.  Duši all käimine oli vaesele loomale õudusunenägu. Üle järjekordse duši all käimise ajal viskas Kohevikul kopsu üle maksa ja kuna vannitoa uks oli lahti, põgenes kiisu oma ebaõdusast peidupaigast ning varjus teadmata kohas. Veel nädalake ning õnnestus tuvastada peidupaik nr 2- nurgadiivani tagune radiaaltori all.  Üritasin Kohevikku maiustustega meelitada, aga ükski seni äraproovitud nipp erilist toimet ei avaldanud.

Koju läks Linnu ja mulle sai peitusemängust Kohevikuga isu täis. Kutsusin tütre kampa ning alustasime operatsiooni Kohevik puuri. See oli karm. Kiisu võitles vastu kõikide küünte ja hammastega. Inimesed on aga vahel järjekindlad ning pärast verist lahingut ( verised olime muidugi meie ja mitte kiisu) õnnestus Kohevik konteinerisse paigutada.  Kuna mitte kellelgi meist ei olnud soovi jätkata lahingutegevust nr 2 ja kiisu konteinerist puuri ümber paigutada, siis tegime esmakordselt järgmise manöövri.  Pissimaja peale paigutasime konteineri ning tegime lihtsalt selle ukse lahti. Möödusid päevad. Kohevik istus oma teise korruse villas ning liikus vaid öösiti. Sellene järjekindlus muutis isegi minu kiisu edasise perspektiivi osas mõnevõrra kahtlevaks.

Kohevik

Ja alles nüüd, pärast mitu kuud kestnud  varjumist, on esimesed märgid, et midagi kassikese suhtumises hakkab muutuma. Esimeseks edusammuks oli, et kiisuke laskis ööseti laulu lahti ja seda läbinisti hirmunud kass eladeski ei tee.  Nüüd ei peitu Kohevik enam konteineri sügavusse vaid istub ukse peal, käpad ristis nagu filmidiiva oma luksushäärberi verandal. Meetri kaugusel klõbistan mina arvutiga, aga Kohevik vaatleb minu tegemisi huviga. Viimased päevad hüppab ta  oma II korruse korterist 🙂 välja ja julgeb juba minu nähes nii süüa krõbistada kui pissikastis käia.  Huvi on tekkinud ka maiustuste vastu. Kiisul on nõrkus singi ja vorsti vastu. Sellise maiuspala saamiseks on ta nõus isegi lubama mul natuke katsuda oma nina.

Täna tuli Kohevik esmakordselt välja ning üritas käpaga läbi puuri minu tähelepanu võita. Väljasirutatud avatud kätt nuusutas ta sügava huviga ilma  suuremate stressiavaldusteta.  Möödunud on mitu kuud.  Minus on süvenenud lootus, et ühel päeval õnnestub inimesel võita selle ettevaatliku looma usaldus. Selleks kulub aga päris palju aega ning kannatust. Kannatust on hoiukodu perenaisel piisavalt, aga ajaga hakkab varsti kitsas kätte tulema.  Praegu võtame iga päeva kui kingitust.