Hoiukodule joon alla.

Õhtu, kõik on vaikne. Tiiu üritas päeval järgmist mobiilijuhet nahka pista, kuid nüüd on ta juba suures kassikodus ning Kohevik seisab keset puuri ning  kurrutab kõva häälega nõudes kiiresti paitamist. Kõik on nagu ikka, aga siiski mitte. Homme alustan 1200 km pikkust teed oma uuele töökohale Muonio maakonnas.

Valus, ai kui valus oli viia Tiiu tagasi Uue Maailma kassikodusse.  Kohevikku hakkab iga päev nunnutamas käima nii abikaasa kui tütreke.  Temale on  kolm nädalat  rahuaega veel väga vajalik.  Hoiukodu päriskiisu Panter  siirdub abikaasa juurde Luigele.  Minu ja kiisude  kaljukindel elu mureneb kildudeks nagu kristallvaas.  Inimene vajab sooja kodu ning perele leiba lauale,  aga kui Eestimaal on arste liiga palju, siis pole midagi teha. Inimene kisub oma juured lahti. Need, kes kesklinna hoiukodu vajasid on uutes kodudes või koduootel. Need kes vajaksid seda edaspidi? Eks võtab mõni teine kodu minu missiooni üle. Hoiukodu tegevusest loobumine on  kõige valusam asi, millest tuleb loobuda kui võõrsil tööl käid. Ometigi  ütles mulle üks  ülikõrge ametnik nädalake tagasi üsna hapult: ” Milleks see melodraama????”.  Ega polegi, lihtsalt väga, väga, väga valus on.  Mul on mõte, et kui  kaugel aega saan, siis hakkan  hoiukodu tegevusest kirjutama raamatut. Lootus on, et leidub kirjastus, kes selle  trükib.  Mõnisada eksemplari ehk ikka ostetakse.

Teeme siis täna, viimasel hoiukoduks olemise ööl, veel mõned pildid ja kirjutame Tiiust ning Kohevikust natukene.

Tiiu- tüüpiline teismeline.

Tiiu

Tiiu

Aktiivne, uudishimulik, mänguhimuline plika,  Ilmselt ta võõrale kohe sülle ei torma, aga  tunni, kahe pärast on ta juba  hellik nurrukiisu. Nagu pubekas kunagi võib ta korraldada mõnegi pättuse. Igatahes palun hoidke mobiilijuhtmed tema  hammaste ulatusest eemal.  Kas peab mobiililaadur üldse vedelema kuskil kapi või riiuli peal? Ei pea. No siis panetegi nad sahtlisse ja jutul lõpp.  Tiiu on veidike armukade teiste kasside peale, aga tüli ei nori.  Öösel magab  voodis ning nurrub suure häälega.  Tiiu vajab tegevust. Natuke jahisaaki ei teeks paha- on need siis mängu- või pärishiired.  Inimest vajab ta aga kõige rohkem.  Natuke tuleb aega varuda ja on käes aktiivne ja asjalik pereliige.

Kohevik- kiisu kes alles nüüd hakkas avanema. Meil on juba pidevalt paisessioonid. Kohevik armastab pai küsida nii, et sirutab oma pea kaugele konteinerist välja ja  nühib vastu kätt.

Uudishimulik  Kohevik oma maja uksel

Uudishimulik Kohevik oma maja uksel

Kui ma  olen laisk ja ei viitsi teda nii kaua sügada kui proua soovib, sirutab ta välja oma pika käpa ning haagib mu käe veel pikemate küünte vahele ja meenutab, miks inimene üldse tema valdustes eksisteerib. Õige, selleks, et kassikest silitada. Minul läheb pärast seda vaja natuke plaastrit 🙂

Aga kõige olulisem: KOHEVIK OSKAB VÄGA ILUSASTI NURRUDA.  Paraku,  see usaldus on tal esialgu ainult minu vastu, teistega ta veel  suhtlust ei otsi, kuigi piilub oma  konteineri  pilude vahelt justkui vallaline ning ülimalt uudishimulik vanadaam oma korteri aknast pitskardinate tagant.  Minu äraolekul saab tütar pidada pikki ja  konstruktiivseid monolooge  plastmassist konteineriga ja vaatame kas selle elanik  lõpuks oma uksekesele  ilmub. Kohevikuga läheb veel aega.

Minu tütre juures on aga veel üks iludus, kes on kuidagi teenimatult tähelepanuta jäänud.

PILLE

Pille lemmikasendis

Pille lemmikasendis

Kondikubust on arenenud imekaunis kiisu, kes nüüdseks nii vaktsineeritud kui steriliseeritud.  Suur jutupaunik ja seltskonnadaam.  Pille pikk karv on nüüd särav ning lendlev, ei ühtegi pusa. Tema iseloomustamiseks on  parim lause- ja juttu jätkub kauemakski.  Pille ei salli mitte üks raas üksiolemist. Eriline jama on siis kui inimesed allkorrusel arutavad ja TEMA EI SAA OSALEDA 😀

No läheb siis alles põrgulärm lahti. Pille  karjub nördinult nii, et hoiukodu koer viskab kõhuli ning katab käppadega nii silmad kui kõrvad.

Jutupaunik

Jutupaunik

Kõige paremini tunneb Pille ennast aga perenaise  rinna ja kaela peal. Siis sirutab ta ennast pikaks, pikaks ning nurr tuleb lausa iseenesest.  Suurepärane kõri ja rindkere soojendaja.

Ega tema ei ole mingi  tummfilmi tegelane.  Kui inimesed räägivad on tal alati samuti mõni mõte varuks. Tuleb vaid korra tema poole vaadata ja küsida: ” Mis sina, Pille, sellest arvad?”. Ja siis kuuletegi pikka ja argumenteeritud vastust.  Esialgu vajab päriskodu kindlasti tõlki, aga kassikeel saab peagi heas kodus  mõistetavaks. Tundub, et Pillel on tihti anda väga head nõu elu keerdkäikudes.

Esmaspäeval käib Pille veel kord kliinikus,  ta on peagi koduvalmis- hea sõber ja kaaslane inimesele, kes tunneb ennast üksikuna.  Pille tahab kammimist, aga talle see meeldib. Toiduks saab pärsia juurtega kiisu  RC Persian krõbinad.

Ongi kõik.  Vaatame, mida elu toob.  Mul on suur lootus, et kunagi saab kesklinna hoiukodu jätkata oma tegevust. Ega  kiisude aitamine seepärast seisma jää.  Kassiabi vabatahtlikud teevad kõik täna, hommme ja ülehommegi, et  võimalikult palju  kiisusid leiaks endale uue ja armastava kodu.

Kohevikust kuulete ta aga minu vahendusel kindlasti veel. Mõne nädala pärast.

Loodan väga, väga, et minu kasulapsed Tiiu ja Pille leiaksid peagi uue ja armastava kodu.

6 kommentaari

  1. Posted by udupea on 2. märts 2014 at 05:42

    edu igatahes!

    Vasta

  2. Jube kahju, kohutavalt kahju! Nüüd tuleb paljudel asjaosalistel ilmselt tükk aega leinatööd teha, kaasa arvatud sinu blogi lugejatel. Nuuks! 😦

    Vasta

  3. Edu Sulle!

    Sa oled/olid ikka eriti hea kasside kodustaja!

    Edu, edu, edu ja õnnnnnnnnnneeeee!!

    Pille

    Mooni-taltsutaja

    PS. Sain eile esimest korda Mooni sülle võtta ilma kratist karbamiseta – lihtsalt vütsin sülle ja Mooni püsis seal tervelt 5 minutit!

    Vasta

  4. Posted by anneli on 4. märts 2014 at 08:30

    Õnne ja edu uues keskkonnas! Blacky, kellest nüüd on saanud Miisu ja tema suurem sõbranna Siisu, kohe kindlasti tervitavad. Sellist tandemit oli pisut raske ette kujutada, aga nüüd kostavad nad nii, nagu meil oleks katuse alla võetud mitte kaks kassikest vaid kaks täies elujõus ratsahobust. 🙂

    Vasta

  5. Posted by Miia Luksemburgist on 19. märts 2014 at 03:22

    Nii kahju, nii kohutavalt kahju. Olen aastaid siinsele muhedale blogile kaasa elanud ja nüüd ei jää muud kui tänada. Palju jõudu!

    Vasta

  6. Posted by aeg on 24. dets. 2017 at 09:27

    Võite mõlemale poole joont, ütleks selle peale.

    Täna oli hea hommik parasiiditõrje otsinguga sattuda blogisse ja avastada, et kunagi ammu polnudki hukka saanud üks liiga väiksena sünnikodunt edasi liikunud, endaga mitte alati hakkamasaanud inimesele vist vastu tahtmist kingitud ja mitu korda kõrghoonest alla kukkunud, siis nii inimese kui kodu kaotanud, järgmisse koju liikunud, seal kohanemata ja kodu ära narmastanuna edasi liikunud, ilmselt rohkemgi inimestelt (aitäh!)
    ja mitmes eri loomaabis tuge leidnud, minu silmapiirilt kadunud kass. Kass, kes normaalse kassilapseelu asemel kasvanuna pigem rängavõitu inimlapseelu samas oligi kui inimeselausuja, joon, mis temas blogist lugedes alles paistis olevat :)…

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: