Väga õnneliku lõpuga lugu.

2013 aasta kõige õnnelikuma lõpuga lugu oli  kahtlemata Keila Joa kasspoegade imelise pääsemise lugu.

Neli pisikest kassilast visati ühe suvila õuele. Kassikesed päästeti ning nad leidsid  hoiukodu. Paraku oli saatusel anda neile  kõige julmem löök- kõik nad haigestusid kassikatku. Haigusesse, millest väljatuleku võimalus on  vähem kui üks kolme vastu.

Keila Joa kassipojad vahetult pärast päästmist

Üks teise järel haigestusid kassipojad surmahaigusesse, mis algab oksendamise ning verise kõhulahtisusega ning lõpeb enamikul juhtudest septilise šokiga.  Inimesed ei aima, mida elab läbi hoiukodu perenaine, kes  igal hommikul vaatab hirmunult oma hoolealuseid ning  teab, et küsimust, kas järgmine haigestub, ei eksisteeri. On vaid küsimus: millal? Esimesena läks kliinikusse Memmemusi, kelle haiguse kulg viitas, et tõenäosus  paranemiseks on väga väike. Kassikesest jäi mõne päevaga järele vaid kimbuke konte. Järgmisena haigestusid riburada pidid teised kassilapsed. Peagi võttis katk esimese ohvri- Louis andis äkksurma siis kui lootused paranemisele olid juba olemas. Kesklinna hoiukodu võitles Memmemusi elu pärast, kes vajas nii ööl kui päeval püsitilka. Kõik kliinikust tulnud kassipojad käisid läbi kesklinna hoiukodu karantiinitoa, kus said veel  täiendavalt infusioonravi. Juhtus  erakordne ime- neljast kassipojast kolm paranesid ja see tulemus ületas  prognoositud elulemuse  kolmekordselt.  Kõik kiisud on praeguseks uutes kodudes ning nende pildid rõõmustavad mõlema hoiukodu perenaise südameid.

Spartacus, uus nimi Blù, läks uude kodusse novembris. Kodu on Nõmmel, oma majas, mida jagab toreda noorpaari ja poolteise aastase suure koera Jimmyga. Jimmy on samuti leidlaps nagu Blùgi. Poisid on praegu suured sõbrad, kuigi esimesel õhtul ei julgenud Jimmy tuppa, kus Blù susises-urises, tulla.
Päevake hiljem olevat Blù urisedes koera järel käinud ja seejärel juba algas sõprus. See muidugi ei ole üllatav, et Blù niimoodi käitus-parim kaitse on rünnak ja kassipoiss oli algusest peale neljast vennakesest kõige vapram ja hakkajam.

Ninad koos -Blu

Blu ja Jimmy

Blu

Prints, nüüd Saffron läks uude koju samal päeval Spartacusega, novembris. Kodu on Tallinnas Uues- Maailmas ja taas noorpaari juures, kes suured loomasõbrad. Kodus on aastajagu vanem kassitüdruk Luna. Poiss kohanes ruttu.

Saffron

Safru piparkook

Suur ja pisike

Kõige kauem ootas uut kodu Memmemusi. Selline ime läbi pääsenud kassike ronib  hoiukodu perenaisele nii südamesse, et tema uude koju saatmine teeb hingele koledasti haiget.  Nüüd on  aga Memmemusi leidnud endale  oma kodu ja  eriti vahva mängukaaslase.

Memmemusi läks uude koju alles jaanuaris. Kodu on Sauel ja muidugi taas noorpaari juures. Seal on sõber ka, praegu juba aastane Jack-Russelli kutsikas. Nii kutsikas kui noorpaar suured kassisõbrad.
Memmemusil ei ole veel uut nime leitud, küll on ta Bandiit ja samas
Musipoju, kõik sõltub olukorrast. Poisist sai vendadest esimesena suur inimese sõber, ronis kaissu lõua alla ja musitas – sellest ka sai nime. Poisid olid ju algul üsna metsikud ja pelglikud, susisevad ja urisevad karvapallid.
Uue perenaise väitel valis kassipoiss kõige suuremaks sõbraks peremehe, kelle kaisus ta magab.

Memmemusi sobraga

Memmemusi-poisid unes

Sõbrapaev

Meie jaoks on see 2013 aasta kõige ilusam päästmise lugu, mis kinnitab, et kunagi, mitte kunagi ei tohi alla anda. Aitäh inimestele, kes annetasid Keila Joa kassilaste päästmiseks raha. Aitäh inimestele, kes elasid kaasa ja toetasid. Kolm käparida kulgevad edasi kassilaste esimese kevade poole.  Aitäh, head inimesed!

 

 

 

 

 

 

Tervis tuleb ja muud uudised.

Nüüd võib kindlalt ütelda, et kolm Keila Joa kassilast saavad päris terveks.  Esmakordselt võis hoiukodu perenaine uhkelt teatada, et pissikastis oli täitsa esinduslik ja asjalik kassipoja junn. Tavaliselt on kassiomanike jaoks  kasti sisu midagi seliist, millega tahetakse tegeleda nii vähe kui võimalik ja kindlasti ei pane kasti sisu nende silmi särama. Pärast sellist haigust on kõik tagurpidi. Ilmselt ei paneks ka teemandi leidmine niivõrd õnnest ähkima kui üks tugev ja kakajunn, sest see räägib selget keelt, et  pisipoisi peensool on taastunud suures mahus ning protsess jätkub. Loomulikult ei mõista enamik ” normaalseid” inimesi seda vaimustust, aga las ta olla pealegi. Peamine, et nad meie blogidest ning FB lehtedelt eemale hoiaksid. Hiljuti hiilgas oma tarkusega Kassiabi FB lehel kodanik, kes ennast ” väledaks põdraks” hüüdis ning leidis, et katkuhaigete loomade päästmine on peaaegu vaat et kriminaalkuritegu ja kõik loomaarmastajad tuleks  oma hobi tõttu paigutada kohtuotsusega vaimuhaiglasse ning tema on kutsutud ning seatud seda meile  uhkelt teavitama. https://www.facebook.com/Kassiabi

Ma üldiselt puudega ( eks kaastunde puudumine on ju samuti  puue ja eluga ühiskonnas ilmselgelt kokkusobimatu) inimesi ei mõnita, aga sedapuhku viskas maksa üle kopsu. Mu pereliikmed on alati muiates viidanud, et ma naljalt ei vihasta, aga kui, siis sinna kuhu sülitan, seal rohi pikka aega kasvama ei hakka ja ma siis sülitasin ikka südamest noorhärra kommentaaride peale, Tõttütelda ei ole vahet, kas istuda terve öö kriitilises seisundis inimese või looma juures, emotsionaalselt teeb see üsna sama välja, aga seda ei pruugi mõista sugugi mitte palju inimesi.  OK, loodan, et kodanik hoiab edaspidi ennast meie sotsiaalmeediast eemale ning leiab asjalikuma ajaviite.

Igatahes, Keila Joa pisipere on tervenemas ja varsti teeme ka uued pidid, sest Memmemusi näeb taas kassi mitte tulnuka moodi välja 🙂

Nüüd, kodud. Kui te tunnete, et keegi nendest tähelapsukestest on teie tulevane pereliige, siis ootame motivatsioonikirju. Üks asi on kindel. Need kiisud peavad jääma tubasteks. Esiteks nende õrna tervise tõttu ja teiseks, nede ravimiseks on kulunud nii palju materiaalset ressurssi ning vaimujõudu, et vähimgi teadmine, et keegi neist rebaste söödaks saaks, on väljakannatamatu. Kuna inimesed on neid päevi põetanud, ei ole neil vähimatki hirmu ning üksainud julm kahejalgne võib nende eluküünla kustutada ja see ei lähe kohe mitte. Need poisid sõltuvad absoluutselt inimesest, mis ei tähenda et nad mõnd jultunut hiirt kinni ei püüa.

Aga teised hoolealused? Mustad teismelised- Kalma Kati ja Freddy on teinud läbi imelise arengu.

Freddy on suure nurrupõrinaga aktivist, ma enam ei mäleta, kuhu see kuri käpaga virutaja ning loomatohtri hammustaja saanud on 🙂

Ilmselt on keegi käinud ja kiisu ümber vahetanud.

Freddy

Uudishimulik nagu kass, kehtib tema puhul täiel määral. Nüüd  on tandemil võimalus tutvuda korterikassi eluga. Loomulikult on lugu keeruline ning erinevatel kõrgustel olevad asjad kipuvad lausa ise liikuma ning vaesele Fredyle pähe kukkuma. Lisaks on ta suur kirjandusehuviline, eelistab seiklusjutte maalt ja merelt.

Täna õhtul ma loen midagi uut- oo, kriminullid!!

Freddy ei tee raamatuid katki, ta lihtsalt võtab nad riiulist välja, alati 1-2 raamatut. Tundub, et lugemisoskus jätab soovida või ootab ta, et ma ette loeksin, sest alati seisab ta raamatute kõrval ning nurrub kõrvulukustavalt 😀

Ka Kalma Kati on oma keldrikakandi kommetest üle saanud ning naudib täiel rinnal suhtlemist ning paisid.  Temaga näeb vaeva Panter isiklikult, kes  on käikulasknud oma psühhoanalüütiku oskused, mis toimivad taas suurepäraselt.

Kalma Kati

Midagi oma sünnikohast- saunast, on Kati siiski kaasa võtnud. Ta nimelt armastab inimese pead pesta ning peanahka õrnalt  pehmete käppadega masseerida. Nu ja siis tuleb inimesel ärgata kell viis hommikul ja pea taas puhtaks pesta.

Pane oma pea nüüd siia!!

Igatahes on pubekad heas vormis, karv läigib nagu prillikivi ja nad ootavad mõnd head kodupakkumist.  Aga, hiired, hoidke alt. Mänguhiirte käiva on pööraselt kiire, nad kõik tehakse kahjutuks mõne päevaga 🙂

Hiirejaht

Freddy on jõudnud sotsialiseerimise viimasele kursusele ja lubab juba jalad maast lahti tõsta ning sülle võtta, Kati ronib ise lamavale inimesele otsa. Mõlemad saavad täiendavat koolitust, et meesterahvas ei ole samuti ohtliki vaid teeb pai ja annab maiustusi.  Igatahes, elu on  täitsa lill 🙂

Hoiukodu elab lisaks  teismeliste kasvatamisele suure eesmärgi nimel- deso, deso ja veel kord deso!!! Kuulmiseni 🙂

 

Surmavarjuorust välja.

Nüüd on siis ilmselge, et kolm neljast kassilapsest on  kindlalt paranemas. Spartacus ja Prints on  võtnud tagasi pea endised kumerused. Memmemusil võtab see aga aega. Seega võib  kahele kiisule külla minna ning isegi broneerida. AINULT:  Uus kodu peab olema kas kassivaba või kui on kiisud kodus, siis PEAVAD NAD OLEMA  KEHTIVA VAKTSIINIGA JA VÄHEMALT KAKS KORDA VAKTSINEERITUD!! See on 100% nõue ning me raudselt  komtrollime. Ega mitte paha pärast vaid ikka selleks, et kellelegi kahju ei sünniks.  Inimesele mingit ohtu ei ole. Panleukopeeniaviirus nakkab ikka kassidele, kuigi on mingi oht osade autorite meelest ka koertele, imepisike.

Uus algus

Vahepeal on imelise arengu läbi teinud meie mustad teismelised -Kalma Kati ning Freddy. kes on muutunud nurru- ja sülekiisudeks.  Nagu teismelised ikka oskavad nad korraldada hulgi kassikrutskeid.  Minu hundinuiad  said kiiresti  lüüa ning üks vaas on kah kildudeks, aga tühja sellest, killud toovad ju õnne.  Igatahes lähen ma täna magama saatjaks  vali ning hüpnootiline nurrrrrrr.  Ja üldse, täna ronis häbenemata sülle  miilustama Freddy, kellele  vabapidamine on mõjunud eriti soodselt.

Veel on uudiseid. Pea pool aastat on elanud vanni all häbelik kassiproua Franceska. Nüüd siis on lõpuks esimesed märgid, et keegi vanni alla elab. Mitu korda olen näinud selle kauni kassidaami saba ning teatud osa tagakäppadest.  Eks neil olid Tibiga ka teatud vääritimõistmised. Nüüd siis liiguvad asjad kasvõi natukene paremuse poole.

Ainult katkuliste kliinikuarve pani meid karvu katkuma. Vat see on tõeliselt karm. Kolm päästetud elu ja pea pooltuhat eurot. Samas kui vaatan neid puuris  üles ja alla hüppavat ning lusti täis elunatukest, siis tundub, et see raha läks õigesse kohta ning leidis paremat kasutust kui suur osa riigi eelarvest  😀

Või mida arvate teie??

Kiisude ravi saab toetada kui teed annetuse:

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr: 80231564

IBAN: EE902200221030561288

(Liivalaia 8, 15040 Tallinn, Estonia), SWIFT – HABA EE 2X

Märksõna: Keila Joa kassipojad

Tasapisi paremuse poole

Tänase seisuga läks Memmemusi  oma vanasse hoiukodusse järelravile. Tema vajab eelkõige hästi ettevaatlikku nuumamist. Nii kui ikka on haige laps  väheke kapriisne. Sööb siis kui teda paitatakse või siis imetleva häälega kiidetakse. Grammid aga lisanduvad.  Positiivsed on uudise  ka Spartacusest, Täna pildusid tohtri silmad lausa sädemeid kui me kokku saime. Ta küsis: ” Mis sa arvad, kas kassipoeg  kes oma kausi juures uriseb ja teist ligi ei lase kui sööb, on kriitiliselt haige? Ei. Ma arvan sama ja seega on ka Spartacuse asjad paremuse poole liikuma hakanud. Ülehomme saab minu juurde koju. Eks vaatame siis, palju ta veel veeni süsti tahab ning kui kõik on korras, siis läheb temagi taastusravile kosuma.

Varsti on Spartacus jälle selline

Ka Printsi asjad ei ole teps mitte halvad.  Ka temal on suured lootused haigusest välja tulla. Ainult hetkel on veel tüsistuste oht. Ülehomme vaatame, kas saame ka tema haiglast koju tuua.

Tahan elada!!

Lootused on igatahes kõrged!

 

Täna läks suurde kassikodusse Tibi. Ta oli minusse nii tugevasti kiindunud, et mul olid kohe südametunnistusepiinad. Nii inimeses kinni ja hella hingega kiisu ja ikka veel koduta.  Teha ei olnud midagi.  Puurist peavad välja pääsema Kati ja Freddy. Ka Fionna on  tänasest suures kassikodus.

Fionna oma uues Milano kasukas 🙂

Tema võttis asja pragmaatiliselt. Astus kohe toidukausi juurde ning haukas kõhutäie.  Tibi , vaesekene , jäi küll õnnetult maha. No kuidas on ometigi võimalik, et keegi nii suurepärast lohutajat, ravijat ning  kompanjoni ei taha??  Tunnen ennast reeturina 😦

Kodu! Tule mulle ruttu järele!!

Ainult üks tund korraga.

Katk on kõige karmim haigus, mis tapab mitte ainult oma kassipoegadest ohvreid vaid kurnab täielikult läbi ka need, kes selle koletusliku haigusega rinda pistavad,  See on nagu mingi hallutsinatsiooniga sarnanev elamus. Midagi kindlat ei ole. Soovid pidevalt, et see luupainajalik unenägu lõpeks ning algaks taas normaalne elu ja siis sunnid ennast süstlakuhjade ning ravimitelasu juures avastama, et see ei ole uni, kõik ongi nii raske ja kahjuks mitte unes.

Pärast pikka võitlust tundub Memmemusi nihkuvat  kukesammuvõrra paremuse poole. Endisest  lusti täis karvapallist on saanud hale vari. 5oo grammi asemel on jäänud 370 grammi ja see on saavutus, sest eile hommikul kaalus ta vaid 350 grammi.  Ma tegin mobiiliga paar pilti, mis ei ole muidugi suuremat asjad, aga natuke ettekujutust pakuvad küll:

See mis Memmemusist järele on jäänud

Selgroog turritab naha alt välja, aga täna on ometigi ribidevahed  veidi vähem sisselangenud. Me sööme ise ja isukalt. Kõht on veel küll lahti, aga enam ei  piritsi kohe pärast söömist välja vesivedelat kakat vaid toit püsib sees ning poole tunni pärast tekib kasti pisike vedelam pastaloik.  Ikka veel saab ta 2 korda päevas Meteronidazoli veeni ja valusaid süste turjanaha alla, mida  kiisu kangelaslikult talub. Ometigi ei olnud täna vaja päev läbi tilgutada vaid  kaks  lühikest infusiooni.

Helveskaalus

Nii nagu igal raskel haigel, on ka Memmemusi näos vaid suured silmad, kuid suurest elutahtest räägib kange kisa. Tema ei ole allaandnud, tema võitleb kogu hingest.  Jah, kas kassid annavad raske haiguse ajal vaimselt alla nagu inimesedki. Ka seda on nähtud piisavalt palju. Memmemusi ei anna alla, ta võitleb ning meie koos temaga.

Kehvemad on lood Spartacusega.  Täna hommikul helistas tohter ning kurtis, et ei saa aru, mida  nii terve loom kliinikus teeb. Kõik pidavat olema korras ja katk on kergemat sorti.  Mul hakkas halb. Täpselt sama hästi oli ka Louisi  esialgne kulg. Kiisu jäi kliinikusse tilgutite alla. Halvad uudised raksasid õhtul. Tohter helistas  pea pisarates. Järsku hakkas Spartacus verd oksendama.  Täna öösel on kriis. See kõik on halvaendeliselt tuttav. Oh, kuidas ma homme seda telefonikõnet ei taha. Meel on must.  Me ju ravime, ja ravime ja teeme kõike mida suudame. Miks?? Katk ei küsi, see haigus teeb oma tapatööd timuka järjekindlusega.

Hingevärinaga vaatab teise hoiukodu perenaine iga minut  viimast haigusest puutumatut  Printsi, kes mittemidagiaimavana mängib ja sööb ning vallatleb. Kas katk halastab talle? Ei tea…

Veel puutumata

Natuke julm on see elu. Ühes sokutavad oma üleliigsed kassipojad võõrale õuele, pühivad käsi ning lähevad koju, võtavad klaasikese viina, unustavad. Teised…..

Taas meenub mulle üks lause vanast ning targast raamatust, mida tänapäeva tehnoloogiast läbivettinud, asjadest üleküllastatud ja ematsionaalselt tuimenenud kaasaegne inimene peab aegunuks.

Sest inimene sünnib kannatustele nagu sädemed et tõusta ülespoole.

Sädemete tee üles

Järgmisel päeval.

Spartacus elas siiski  öö üle. Saab kliinikus tilgutit. Täna lõunaajal läks kliinikusse ka viimane Prints. Ka tema ei söönud enam ja kõht oli veidike  vedelapoolne. Oodata polnud enam midagi- ravile. 

Memmemusi on võtnud kindla suuna paranemisele.  Tema läheb nüüd kesklinna hoiukodust  taastusravile  algsesse hoiukodusse, sest  peatselt võib vajada abi  Spartacus.  Oh, peaks see ometi nii olema.

Katk hoiukodus. Hilisem täiendus lisatud.

Koos niiskuse ja külmade öödega hiilis juba ligi igasügisene ning -kevadine  õudusunenägu- kassikatk e panleukopeenia. Potentsiaalne surmatõbi  kassipoegadele. Kõik hakkas ometigi nii ilusasti.  Neli kassipoega Keila Joalt said sooja hoiukodusse ulualla ja kõik tundus minevat hästi. Kiisukesed sõid ning mängisid. Tundus et kõik  on parimas korras. Nii sai pühapäeval tehtud uued pildid neljast endisest rääbakast.

Päästmise esimesel päeval

Pühapäeval  nägin ma sellised kassilapsi:

Memmemusi- äärmiselt kaisukas kassipoiss. Suur süles istuja ning nurrumasin.

Memmemusi

Spartacus- hall sõdalane, kes arvab et temal tuleb kaitsta tervet oma peret. Alguses oli ikka tõeline suss, aga praegu tuleb  kõhhi ainult veel päris võõrasti inimeste peale. Ta on isegi broneeritud kui ainult….

Spartacus

Louis- helekollane  poiss. Asjalik ja mänguhimuline, Juba oskab ka nurruda.

Louis- päikesekuningas

Prints- veidi tumedama tooniga kollane poiss- igati sotsiaalne nihverdis.

Prints

Kõik oli ilus. Pühapäeval oli  Memmemusil kõht veidi lahti. OK, seda juhtub ikka ja esialgu ei ähvardanud veel midagi. Õhtul helistas hoiukodu perenaine väga murelikult ja ütles, et Memmemusi oksendas. See ei tõota head. Hommikul oli kiisu juba Vilde kliiniku ukse taga. Halvad uudised hakkasid sadama kui küllusesarvest- no enam halvemaid ei olegi olemas- Katkutest on tugevalt positiivne, lisaks veel giardia ja palavik 40 kraadi.

Memmemusi veel tervena

Kiisuke läks kohe tilga alla. Selge on aga ka see, et teised on samuti surmaviiruse külge saanud.  Ka teised kolm maandusid kliinikusse.

Kliinikust tulid kolm kassilast juba minu juurde,  kesklinna hoiukodusse. Memmemusi jäi kliinikusse ja tema seisund on raske. Peaks ta ainult  homseni elama, siis on meil veel üks salarelv, millega selle koletuma haiguse vastu võidelda. Peaks ta ainult hommikuni elama!!

Tegin hoiukodus karmi ümberpaigutuse. Kalma Kati ja Freddy said ühte puuri. Nad on mul mõlemad vaktsineeritud ja haigust külge ei võta. Fionna ning teised suured kiisud on samuti kaitstud, aga karantiinirežiim ja ülimalt range, tuleb ikkagi kehtestada, et  loomad katkukandjateks ei saaks, ise haigestumata.  Niisiis viisin ühe puuri siiani täiesti kassivabasse tuppa.

Louis ja Prints pühapäeval

Nüüd käin hingevärinaga kiisusid vaatamas. Hetkel on kõik ( veel) korras. Keegi vedelaid loike pissikasti teinud ei ole ja okset samuti mitte, aga et pauk tuleb, selles ei ole erilist kahtlust.  Ka süstlad oksendamisevastase rohuga on riiulil valmis. Mina saan vaid häid mõtteid kosmosesse saata.

Kui keegi arvab, et mis see karantiinirežiim siis ära ka pole kui toad on isoleeritud, pean valmistama pettumuse.  Katkuviirus on eriti jälk elukas.Tavaline deso teda ei võta, ainult kange kloor ja nakkusohtlik on kõik mis kiisude eritistega kokku puutub. See tähendab, et üks ettevaatamatu liigutus ja tood ise  teisest toast  katkuviiruse kaasa. Iga liigutus peab olema sügavalt läbimõeldud.

Puuri alla on lai vahariie, mis takistab eritiste sattumist vabale.  Kloorilahusega töötlemine 3-4 korda päevas.  Toas on teine paar jalatseid ja ukse ees  klooriga immutatud lapp plekkkandiku sees.  Toas on kolm prahikotti, kuhu lähevad kõik hoolduse käigus tekkivad jäägid.  Kott, millega kassid toodud said, on samuti suures kilekotis.

Me tahame nii mängida

Uksel on ühekordne kittel ja karp kindaid. Sisenemisel tuleb vahetada ära  jalatsid ning panna selga kittel. Kõik tegevused puuris tuleb teostada kinnastatud kätega ja nende eemaldamisel tuleb teha kõik et võimalik saastatud pind ei satuks kokku käe nahaga.  Loomulikult ei kaitse niiskunud kittel enam allolevaid riideid. Selleks peab olema lisaks voodilina, mis tuleb panna sülle ja rinna peale, et kaitsta teisi riideid.  Kokku tuleb see lina panna nii, et saastatud pind oleks alati ülal ja ei puutuks kokku puhta pinnaga.

Spartacus tervena

Iga raviprotseduuri järgselt tuleb vahetada kindaid, sest nakkuse võimalik ülekandmine ühelt kiisut teisele tuleb viia miinimumini.  Kõik  saastunud esemed tuleb panna viivitamatult prahikottidesse, kust nad suletuna lähevad õue prügikonteinerisse.  Kõik- liivakast, kühvel, transpordikott, söögi- ja jooginõud kuuluvad hiljem hävitamisele.  Käisin jälle  lapsi piilumas, hetkel on kõik veel korras.  Peas vasardab mõte- Peaks, oh peaks Memmemusi ometi homseni vastu. Loodame……

Memmemusi paar päeva tagasi

Kõige räbalam on aga see, et nüüd on kaks hoiukodu rivist väljas ja vaktsineerimata loomi enam võtta ei saa. Kiisa kassikesed pidid ju tulema minu hoiukodusse.  Kui karantiinirežiim peab ja läbi mingi ime kolm kassikest ei haigestu, siis ehk veel, aga üldiselt on nii, et katkupisik püsib ruumis  pea terve aasta. Tavaliste desoainete peale ta ainult aevastab. Algas sügis- katkuaeg.  Väikeste kassipoegade suremus sellesse haigusesse on 70-100%. Ometigi, kui me  vaktsineeriks oma loomi ja ei laseks neid  ohjeldamatult paljuneda, ei peaks pisikesed elud kustuma  koletumates piinades.  Miks  ometigi??

Olge meiega, saatke häid mõtteid kosmosesse ja palun tehke oma nurruvale sõbrale pikk pai.  Veel, vaadake, kas kiisu vaktsiin ikka kehtib ning minge  võimalikult kiiresti arstle kui aeg on üleläinud.

Memmemusi

Saatke häid mõtteid kosmosesse ka seoses  teise hoiukodu perenaisega, sest, olen kindel, et tema padi on täna pisaratest märg.

Paar päeva hiljem.

Memmemusi tundub kliinikus paranevat, homme tuleb koju kui sööma hakkab. On üks imevahend ja ainult ühes kliinikus, mis  kiisude elulemust selle koleda haiguse korral märkimisväärselt tõstab.

Eile õhtul oli Louis lössis, kõht 1 kord vesilahti ja keeldus söögist. Täna hommikul oli ta juba üsna kõhnakeseks muutunud. Hommikust on haiglas arstide hoole all. Prints ja Spartacus on korras ( veel?).  Ka kodus käib pidev ravi.  Loodame….

Üldhariduslik loeng Kassikatkust.

Kuu aega tagasi käisin ma Maxi kliinikus kahe kiisuga, minu Seinekene ja teisest hoiukodust pisike Colt, kelle tervis nõudis tõsist konsultatsiooni.  Tita  tudises  veidralt ning ta puudus tasakaal. Kiisuke kukkus pidevalt ning ei saanud oma eluga kuidagi hakkama. Ma  olin temast palju kuulnud ja vilksamisi ka näinud, aga ilmselt  ei üritanud  teda tõsisema pilguga vaadata.  Kui pisike Colt konteinerist põrandale pandi ja ta seal hädiselt tuterdama hakkas, ahhetasin äratundmisest. Selline kõnnak on tüüpiline  inimesel, kellel on väikeaju  kahjustus. Nimetatakse seda ataksiaks.  Tohter soovitas toona, et võiks  kiisut näidata loomaneuroloogile, kuid ise ta seda kübemekest ravida ei oska.  Ilmselt jäi  kiisu haigus teda painama ja mõni päev tagasi hõiskas ta mulle: ” Ma tean, mis kassipojal viga oli! Emakasisena haigestumine katku, mille üheks tüüpilisemaks väljendusvormiks on väikeaju arenguhäire ehk atroofia.  Ja siis ta printis välja teksti, mille  oli  raamatute põhjal kirjutanud ning soovitas harida kõiki vabatahtlikke, kes  kassidega tegelevad.

Niisiis, ma katsun selle meditsiinilise teksti nüüd maakeelde ümber panna ja kõigile arusaadavaks teha.

FELINE PANLEUKOPENIA VIRUS (FPV)

Väga stabiilne, orgaanilises materjalis ( okse, karvad, väljaheide) säilub toatemperatuuril 1 aasta. Talub temperatuuri 56 kraadi  30 minutit. Suurepäraselt talub külma. Ei hävi 70 kraadises alkoholis ja talub ka  tavapäraseid desovahendeid.  Inaktiveerub vaid 6% hüpokloriidi  ja 4% formaldehüüdi lahuses  toatemperatuuril  10 minutiga.

Vaktsineerimata kassipoegi kaitsevad emalt saadud antikehad kuni kolmanda elukuuni. Enamus nakatumisi on praktiliselt sümptomite vabad ( subkliinilised)- 75%,  NAKATUVAD KA VAKTSINEERITUD KASSI POJAD!!!

Tänu viiruse  pikale säilumisele keskkonnas toimub nakatumine kaudse kontaktiga-  liivakastid, riietus, kindad, käed, söögikausid, puurid, KIRBUD  ja teised putukad !!!!  Haiguse ägedas faasis  sisaldub viirus  kõigis  kehaeritistes, kuid kõige kõrgemas konsentratsioonis  väljaheidetes.  VÕIB KANDUDA ÜLE EMAKASISESELT!!

Paljunema hakkab viirus kõige kiiremini  uuenevates rakkudes- luuüdi, lümf, veri ja soole limaskest.  Üsasisese nakkuse korral võib kahjutstus tekkkida  ajus, silmapõhjas, silmanärvis.  Varajase nakatumise korral tekib  väikeaja alaareng ( hüpoplaasia) ja vesipea.

Haiguse kulus on järgmised perioodid:

1.  Tüüpilise nakatumise korral ( läbi suu ja nina). Viirus paljuneb  kuni 24 tundi nina- ja kurgu limaskestas.

2. 2-7 päeva  viirus ringleb veres ja tungib kõikidesse kudedesse.  Antikehad tekivad 7  päeva jooksul. Peensoole limaskesta haaratuse korral tekib  raske kõhulahtisus,  imendumishäired. Kõhulahtisus on nn peensoole tüüpi, mistõttu tekib raske vedeliku defitsiit.

3. Lisandub bakteriaalne komponent- eriti halvasti antibiootikumidele alluvad G- bakterid. Sageli saatuslikuks tüsistuseks on DIC sündroom ( dissimineeritud intravaskulaarne koagolatsioon, mis tähendab, et esimeses faasis  veri hüübub soontes, ummistades  rakuklompidega  väikesed veresooned ja teises faasis kaotab veri  hüübumisvõime ning sealt verejooksud). Lisanduda võivad ka  salmonella ja clostridiumi bakter, mis põhjustavad septilise šoki ja surma.

Varajane üsasisene nakkus põhjustab lootesurma, emasloomade viljatust, loodete südamerikkeid. Hilisem  nakatumine emalt lootele aga toob kaasa  enam  loodete närvisüsteemi ja ajukahjustusi.

SAMA PESAKONNA KASSIPOEGADE PROBLEEMID VÕIVAD OLLA ERINEVAD!!

Haiguse avaldumisvormid:

Subkliiniline ( vanematel loomadel) jääb tihti märkamatuks. Kõige raskemalt haigestuvad kassipojad  3-5 elukuu vahel.

Üliägeda haiguskulu korral  sureb loom  12 tunni jooksul ilma eelnevate sümptomiteta septilisse šokki.

Ägeda kulu korral  tekib palavik ( 40-41 kraadi), loom on loid, isutu. Haiguspilt kujuneb välja 3-4 päeva jooksul. Järgneb söömisest sõltumatu (sapi) oksendamine, veetustumine ( sage on veekausi kohal küürutamine), kõhulahtisus, suhu tekivad haavandid, kõhulahtisus muutub veriseks. DIC-i sündroomi lisandumisel  mikroverevalumid limaskestadel, hiljem verevalumid ka nahal.  Veetustumine süveneb, alajahtumine, kooma. Surma põhjuseks on  kas DIC või  bakteriaalsed komplikatsioonid.

Kui loom on pidanud vastu 5 päeva, on tõenäoline, et ta paraneb, kuid see võtab aega nädalaid.

Ajukahjustuse tunnused on: tahtmatud liigutused, peavärinad, koordinatsioonihäired. Eesaju kahjustuse korral on sagedased krambid, kuid ka käitumishäired.  Väikese kahjustuse korral suudavad loomad päris hästi edaspidi toime tulla ning nad  ei ole teistele nakkusohtlikud.

Diagnoosimise põhikriteeriumid on  haiguspilt ja kliiniline vereproov, täpsemalt WBC alanemine. Mida madalam on leukotsüütide arv ( WBC), seda raskem on haiguse kulg, kuna analüüs näitab luuüdi kahjustust viiruse poolt.

Ravi:

Minimaalne efekt peab saabuma  ca 2 päevaga.  Soovitatakse anda minimaalselt süüa ja juua ning  kasutada veeniteed, sest rohke toidu läbimine seedetraktist soodustab soole limaskesta rakkude paljunemisaktiivsust ning sellega ka viiruste invasiooni nendesse mitootilistesse rakkudesse.

Vedelikuteraapia 44 ml/kg/ päevas.  Soovitatav on mitte Na Cl  lahus vaid Ri- lac lahus (!!).  Soovitav lisada  minimaalselt K lahust.  Soolestikku kaitsvad  ravimid ( kaoliin- pektiin).  Antibiootikumidest on parimad Cefalosporiin või Ampicilliin, esimest võib  infundeerida veenisiseselt.  Kasuks tulevad  B grupi vitamiinid.  Oksendamise vastu on efektiivne lisaks  spetsiifilistele  ravimitele ka Diazepami süstimine ( max 2,5 mg) mõni minut enne toitmist isu stimuleerimiseks. Ravi  monitoorimiseks tuleb jälgida WBC- positiivsel juhul peab  rakkude arv hakkama suurenema  24-48 t möödudes.

Vältimine:

Kahjuks on tõestatud, et  emalt saadud antikehade kõrge tiiter inaktiveerib vaktsiini toime, kuid loom on endiselt  haigusele vastuvõtlik. Kõige efektiivsem  on esmane vaktsineerimine 12-14 nädala vanustel loomadel.   Immuunsus tekib  inaktiveeritud vaktsiiniga vaktsineerimisel 3-7 päeva pärast teist vaktsineerimist ning on tõenäoliselt eluaegne. 

Äritegevus kesklinna hoiukodus

No on alles ärinaine see Franceska 🙂

Kiiresti on neiu sisseseadnud omapärase turumehhanismi- 5 min paiseanssi = 1 minutit söömist, 10 minutit süles istumist koos sügamise ja paiga = 3 minutit söömist.  Kusjuures asi käib tõesti nii nagu mänguautomaadis. Silitad, silitad. Franceska läheb ja sööb, poole ampsu pealt tardub ning  poeb kiirelt pissikasti peitu. Tema nördinud pilk teatab: ” Krediit otsas!”.  Alustad jälle silitamiste ja sügamistega, taas ronib Faranceska välja ja jätkab söömist nagu poleks ta seda üldse katkestanud, et teatud aja pärast taas ampsu pealt katkestada. Muuseas, söömise ajal ” raha” laadida eriti ei õnnestu. See tegevus ei lähe arvesse või kui, siis ainult natukene.

Söön ainult minu tingimustel

Täna on meil tilgutamine päevakorras ja süste on ka üsna mitu saada. Loodame, et printsess hakkab ikka ise ka sööma.

Kääritööd oleks nii Seinel kui Franceskal ka vaja teha. Pusad, pusad ja veel kord pusad võtavad võimust. Seega töine päev tuleb.

 

Ilusat Eesti Vabariigi 95 aastapäeva!

 

Franceska- võitlus katkuga

Täna saabus kesklinna hoiukodusse  uus hoolealune- imekauni pika karvaga kolmevärviline kassineiu- Franceska. Pärit on ta Kohtla Järvelt ning juba nädalakese ka kassiabi ülemingli Reeda hoiukodus viibinud. Saabusid nad koos Pikakarvalise kiisu Diivaga. Juba esimestest päevadest tundus nende tervisega midagi lahti olema. Diiva ei söönud üldse. Loomatohtrite meelest oli algselt probleemiks karvapallid ja seetõttu kõhukinnisus, kuid kui Diiva oksendama hakkas, siis selgus julm tõde. Mõlemad pikakarvalised iludused põdesid katku. Algas lahing, kahjuks andis Diiva täna hommikul alla, aga Franceska näitab paranemise märke.  Paraku ei ole ka kassiabilised rauast ning terastraatidest ja viirused mõjuvad neilegi vahel päris hullusti. Minul ei ole hetkel enam häda midagi ja nii sõitsime me kliinikusse ja tõime Franceska karantiinipuuri.

Imekaunis Franceska

Kiisu sööb hetkel täitsa ise, ainult juhul kui teda paitada. Nii istun  iga natukese aja järel puuri ette ja silitan, mille järgselt kassineiu pissikastist välja tuleb ja AD ning hapukoore segu limpsib. Imelikul kombel, ei olnud tal kogu haiguse ajal kõht lahti, ainult oksendas, kuid kahtlust, et tegemist pole  katkuga, ei ole üldsegi mitte. Seega, homne vaba päev on sisustatud meditsiiniliste tegevustega. Tilguti, süstid, paitamine, et kiisu sööks jne, jne. Momendil on kõik lootused, et haigus võidetud saab, aga hõisata on ikka veel vara. Katk on ettearvamatu. Koletu haigus. Taas olen sunnitud vinguma. Üks vaktsiini süst oleks katastroofi ära hoidnud.

Saatke kõik häid mõtteid kosmosesse, et Franceska paraneks. Ta on lõpmatult ilus, sõbralik ja usaldav kiisu.

Langetame taas pilgu, et hetkeks meenutada kiisu Diivat, kes oleks nii väga tahtnud inimese juures süles istuda ja nurruda 😦

Jää Jumalaga, kollane kiisu

Pässu lugu

Mõned postitused tagasi kirjutasin ma vihjamisi kahest suurest ahastusest oma karantiinipuuris ja lubasin neist täpsemalt kirjutada, aga siis sai Seine oma kodust kinga ja nii kolisid ahastused minu juurest minema ilma et neist lugu tuli. Nüüd on üks tagasi hoiukodus ja räägime siis Pässu ja Bossu loo teilegi.

Bossu ja Pässu elasid oma asjalikku kassielu Harjumaal suvilast ümberehitatud pisikeses majakeses. Ei teadnud nad, et aastate jooksul kogunesid pere ja ka nende kohale tumedad pilved, mis nii perelt kui ka neilt kodu võtavad.

Pässu

Suvilast soojapidava maja ehitamine käib väikesepalgalisele perele ilma pangalaenuta üle jõu ja eks buumiaegne pankade lobitöö ahvatles võtma ikka suuremat laenu, sest kõik tundus nii hästi minevat. Ja siis tuli masu ja tööpuudus koos palga alandamisega. Mõlemad abikaasad võtsid lisatööd ja seda meditsiinis oli, aga palganumbrid kuivasid kokku kui kevadine lumi. Tekkis võlg, mis iga kuuga suurenes kuni pooleliolev majaköks oligi panga oma.

Bossu

Alguses ei tundnud keegi kesise elamise vastu huvi, aga teatud kodanikel elu paranes, kinnisvaraturg elavnes ja siis tuli teade, maja on müüdud ja 2 nädala pärast peab lapsega pere kaduma kõige nelja tuule poole. Naisel on töökoht Soomemaal juba ootamas, vaja on vaid Valvira luba, lapse koolitee on katkemas, aga keda see pangast huvitab. Mees loodab peagi keeleõpingutega jõuda nii kaugele, et temagi saab Soome tööturu jaoks valmis.  Peres oli kuts, kelle võtsid sugulased, aga kiisusid ei olnud kusagile panna ja õue saatust ootama pereisa loomi ei suutnud saata. Nii nad siis alguses hoiukodusse saabusid- hirmunud ja segaduses. Kaks ööpäeva veetsid nad karantiinipuuris pissikastis ja Bossu sisises kõigi peale, kes lähedale tulid. Pässu peitis ennast venna selja taha ja nii ma peaaegu teda ei näinud. Siis said kodu kaotanud kiisud UM kassikodu sinisesse tuppa sanatooriumireiimile.  Tasapisi kiisud kodunesid ja kõik tundus minevat rööpasse. kui lajatas pauk. Pässu ei võtnud jalgu alla ja lamas oksendades maas. Kassiabilised jooksid hilisõhtul kliinikuss ja esialgu oli eeldatav diagnoos hirmuäratav- katk. Kõrge palavik, kõhulahtisus, oksendamine ja juba mitu päeva. Kui ma selle teate sain, siis esimest korda tundsin, et nüüd on kõik, ei mingit kassindust enam.

Pässu

Ei pea just vaimuhiiglane olema, et aru saada,  ainus nakatumisvõimalus oli hoiukodu. Et selline nakatumine tekib minu juures, kus rangelt peetakse kinni anti- ja aseptika reeglitest tähendab, et ma võiksin oma arstidiplomi kohe Petseri täikal maha müüa. Õnnetus võib juhtuda seal kus ei ole selja taga 30 aastat rangeid  reegleid ja teadmist, kuidas fekaaloraalse nakkuse levikut takistada.  Meil on superettevaatlikke kassiabilisi, kes katku ohu korral riietavad ennast pea katkukostüümi, kuid teatavate liigutuste järgi on  aimatav. kuidas nakkus ikka liikvele pääseb. No, vana tont, meie, meedikud,  peame ju oskama käituda. Deso vastas antiseptika reeglitele, saun, kuumutamine, keev vesi, saastunud ja puhta osa  käsitlemine vastavalt haiglajuhendile, kolme desoaine ristkasutamine- kõik täpselt nii nagu eeskiri ette näeb. Õhufilter, desokastid, see ei ole lihtsalt võimalik. Maa saan aru, et õhuga lendlevat viirust või seent  ei saa levimast takistada, seen lendleb koos karvaga kusagile prao vahele, aga fekaaloraane nakkus levib vaid saastunud pindadega ja seda peab meedik  ometigi  OSKAMA VÄLTIDA!!

Pässu paranemas

Olin nii masenduses, et vaat et mine abi küsima Türisalu panga käest.  Midagi siiski kripeldas- Bossu tundis ennast hästi, ta oli vaid paar päeva pärast tulekut mõned korrad oksendanud ja hiljem mitte.  Kuna katkuhaige ei saa enam minna UM kassikodusse, siis oli selge, et kiisut tuleb põetada tõenäoliselt  surmani minul.  Terve järgmine päev kui Pässu oli kliinikus tilgiti all, tundus kogu elu täiesti mõttetuna, aga siiski käisin läbi Õismäelt ja  palusin tohtrilt maksimumravi Pässule. Ega vaest tüdrukut polekski sinna tohtinud tuua, sest esimene reaktsioon arstil oli, et meie kllinikusse katkuhaiget enam tuua ei tohi.  Suur oli tema rahunemine kui ta aru sai, et küsin vajalikke ravimeid ja mitte ei too talle haiget looma ( ulla, ulla!!). Ja siis  seisin ma nagu politsinik kõrval ja kontrollisin. Milline on ravimi annus- mitu mg kehakaalu kilogrammi kohta, doosid pro die ja pr dosi. Kõige kaasaegsemad antibiootikumid ja oksendamisevastased vahendid. Vaene tohter vaatas mind mitu korda niiviisi, et kui pilk võiks tappa, siis oleksin ma pidanud sealsamas kliinikus surnult maha kukkuma.

Praegu me juba sööme

Õhtul saabus Pässu. Siis sain teada, et katkutest oli tüdrukul negatiivne ja surmadiagnoos võeti maha. Kuna Pässuke oli juba mitu päeva haige olnud, siis ei olnud võimalik, et test oleks katku korral negatiivne olnud. Positiivne on tulemus juba siis kui haigus alles algusjärgus ja palavik kõrge. Siin oli  haigus kestnud rohkem kui 48 tundi ja test ikka negatiivne. Mul oli oma pisipatsiendist küll kahju, aga kergendustunne oli meeletu- kiisu ei saanud nakkust hoiukodust, desorežiim pidas ja sõit Petseri täikale  jääb ära.  Pässu ei olnud enam apaatselt pikali vaid istus ja urises. Jumal tänatud! Loomulikult plika ei söönud, aga veetustumist ei olnud ja kurjaloomulist apaatiat samuti mitte. Kuna tollest kliinikust kaasaantud ravimisüstlad ja infusioonipudelid ei olnud TAAS markeeritud, siis  vahetasin tilguti koheselt dr Olga ravimite vastu.  Mõtlesin hellalt sellele, kuidas me haiget üleandes peame tilgapudeli peale kirjutama, mis ravimit ja mitu milligrammi pudel peale füsioloogilise lahuse  sisaldab ning kirusin taas ja taas mõlemast jalast lonkavat ravikorraldust paljudes loomakliinikutes.

Tee mulle pai!

Õnneks oli kanüül pandud ülimalt hästi ja võimaldas Pässule puuris edukalt tilka teha.  Tol ööl ta korra oksendas. Võtsin on oma uue udupeene oksendamisevastase ravimi ja süstisin Pässule,  sellega sai oksendamine lõplikult otsa. Täna on kolmas päev, infusioonimaht on siiani 36 tunni jooksul olnud 500 ml. Esmakordselt saab kiisu veeni ülimalt võimast antibiootikumi- Zinnat´it. Ma olen seda korduvalt  loomatohtritele pakkunud, aga siiani ei ole keegi vedu võtnud ja nüüd määras dr Olga seda ise.  Oma patsientide ja isiklikele kogemustele tuginedes on see üks võimas relv tõsise haiguste korral. Kopsupõletik, angiin, kõrvapõletik, neerupõletik kaovad ahvikiirusega.  Kiiresti paranes ka Pässu. Eile ja üleeile tuli vaesele patsiendile jõuga toitu sisse punnida, aga õhtul tuli kiisu asjalikult toidukausi juurde ja sõi täitsa ise. Pissikastist on ta ka väljakolinud ning suhtleb. Ei mingit palavikku, ka suus olevad laigud on paranenud. Homme hommikul võtan kanüüli käpast välja ja Pässuke saab rõõmsamalt ringi vaadata.

Esialgu veel kanüül käpas

Pässuke on imelise iseloomuga ja eriti huvitava pika karvaga hõbedaläikeline kassike, kes tahaks kõige rohkem süles magada ja nurruda.  Surmavarjuorust oleme me väja saanud. Nüüd oleks vaja üht kodu, kes lohutaks kodu kaotanut ning pakuks talle palju hellitusi. Pässu ja mina ootame väga!!!

Ah jaa!  Hoiukodu sai endale vägeva kasside lõbustuspargi. Ma teen vasti pildid ka. Sipsik juba kõõlub pea alaspidi kassikiiges ja lükkab jalgadega hoogu juurde. Aitäh, kallid annetajad!!!!