Kõhh! Kõhh! Turtss!!

Kassiabi FB lehel oli alles hiljuti teade suurest päästeoperatsioonist Sõbra tänaval tubli majaomaniku õuel.  Pärast muretsemist ning närvikulu õnnestus edukalt püüda kassiemme ja 4 pisikest kollast  4 nädalast karvapalli. https://www.facebook.com/media/set/?set=a.632865676804239.1073741904.167866536637491&type=1

Kõik see pere on kesklinna hoiukodus kosumas ning kasvamas.  Esialgne informatsioon oli, et kassiema on pelglik kiisu.  Pärast ehmatuse vaibumist selgus et suuremat miilustist, kaisu- ning paikassi ei ole üldse olemas. Kiisuema, kes sai päästjate poolt nimeks Wendy, on ülimalt hea emme ja sotsialiseeritud  kodukiisu. Ronib esimesel võimalusel sülle, nurrub ning nühib ennast kõigi teda paitavate inimeste vastu.  Kompleksivaba nagu päästetud kiisud kaugeltki kõik ei ole.

Kiisuemme Wendy

Hetkel kui ta konteinerist oma elamisse sai kolitud, hakkas ta kohe pai nuruma.  Teisest konteinerist pandi tema juurde ka pisipojakesed ning õnneks  leidsid kõik neli kiiresti tissi üles.  Ohh! Läks kohe kergemaks.  Paari tunni pärast vaatasin oma uusi üürnikuid ja siis ootas mind üllatus.  Pissikasti taha piidlesid mind  8 sinilillesinist silmakest ning neli pärani suud- Kõhh! Kõhh! Tsuhh!  Kassipoega pole olemaski, aga kõik see mees näitasid oma ülimat põlgust kahejalgsete olendite vastu.

Hommikul tuli abikaasa kiisusid vaatama.  Üks kassilaps julges  sõrmeulatuses resideeruda.  Kassike tõusis kahele käpale, sisises, turtsus ning äsas käpaga.  Tegelikult lõpmatult koomiline, sest need vaprad võitlejad kaaluvad vaevalt 550 grammi. Nüüd on mitu päeva möödas ja minu peale enam palju ei sülitata. Ainult ainuke kollane tüdruk kostitab mind veel puuris sõimuga. Täna said nad siis ka pildile võetud.  Esialgu pole neil nimesidki, aga ühe tita nimeks saab Jonny ning temast tuleb meie Luige  kodu päriskass- Vikerkaaremaale lahkunud  18 aastase  Jonny järglane.

Kollane galerii

Praegu on meie suhted paranenud nagu relvadega rahu või nii. Ainult Xena ehk ainuke  tüdrukutirts  sülitab veel seni kuni sülle saab. Kaks kiisulast söövad natuke lisaks, kuid teised on  kindlalt veel tissiusku.

Kollane galerii

Puuris toimub tõsine maadlusmatš ehk kõik kõigi vastu, aga palli liigutamine pakub ka väheke huvi ning suletutti tasub väheke  käpaga katsuda.

Kollane galerii

Kollane mängupart on tõsine vastane. Kõik neli üritavad seda enda poole tirida, paraku igaüks ise suunas ja tulemuseks ei liigu see mitte üks raas.  Pehme mänguasja peal tuleb uni ka magusam kui  mujal.

Kollane galerii

Järgmine pilt on aga Xenast ja annab päris täpse pildi, et hetkel ta veel inimese  läheduses ennast hästi ei tunne.

Xena

Aga leplikum on ta minuga juba oluliselt. Esialgu  veel vaid minuga.

Aga mina ei karda sind enam

Mõne päeva pärast oleme ehk saanud kiisuperega nii headeks sõpradeks, et  leiame neile ka nimed, aga  ilmselt vajame erinevat värvi lõngasid, sest tegelikult on  nad lootusetult sarnased 🙂

Kollane galerii

Mustakivi turuvarblased

Tere jälle! Mõnda aega  saab kesklinna hoiukodu teha oma vabatahtlikutööd Eestimaal.  Tervis vedas natuke alt ja nüüd ei jää muud üle kui ravimeid võtta ja järgida ettekirjutust- ei mingit stressi. Ja milline tegevus toob kaasa kõige enam positiivset emotsiooni? Õige, kiisud. On ju kassipoegade hooaeg.  Mõned koolitused nendele kes tõesti tahaksid esmaabi õppida võiks ka teha, aga rõõmurullid koduses majapidamises on parim mis selles natuke sandis situatsioonis teha saab. Seega, kassisõbrad, kõrvad kikki, meil on palju positiivseid uudiseid.

Lasnamäe turg on üks huvitav piirkond kus loomapidamine meenutab  möödunud sajandi seistsmekümnendaid ja seega tuleb  igal aastal Kassiabile hoolealuseid Lasnamäe turult. Nii maandusid pisikesed triibikud kõrval paiknevasse Mustakivi loomakliinikusse, kus praktiseerib suurte teadmistega ning väga sooja südamega dr Larissa.  Igatahes  vajas meie ühingu  üks võtmetohtritest abi, sest Lasnamäe turult toodi kliinikusse neli karvapalli, viies oli juba oma lõpu leidnud autorataste all. Tited on pisikesed, vaebalt neljanädalased ning polnud ka üldse kindel kas nad süüa mõistavad. Kassiema taas kinni püüda ei õnnestu, sest turunaised on kindlalt veendunud, et talle meeldib poegida ja elumõnudest osa saada  😦

Nii, maabusid siis neli sagriskarvalist titte kesklinna hoiukodusse , kus neid sööma tuleb õpetada. Õnneks  ei vajanud lapsed eriti lutitamist ja näitasid et söömine on tõesti see tegevus, mis toidab.  No ja siis saabus minu tütar koos saatjaskonnaga täis meelekindlust neljast kassititest kassid kasvatada.  Mõned päevad on möödas ja  titad söövad ning hommikused kaalumised näitavad, et igapäevane kaalutõus on ca 20 g, kastisisu on laitmatu ning elurõõmu  jagub. Saame siis tuttavaks.

Kollase  paelaga märgistatud KARMEN- modellikallduvusega tüdrukutirts, suur rändur ning kaamera sõber.

Karmen

Ise teab ta täpselt, et on nii nunnu kui üldse olla võib ja demonstreerib seda  kõigile. Sotsialiseerimist ei vaja, kõik on olemas ja kaalu 550 g.

Karmen

Vajab vaid kasvamist ning seejärel parasiiditõrjet. Silmad on meil puhtad ja mängulusti jagub mitme eest.

Suur väljakutse- pepu peab puhtaks saama

Kõige rohkem oleks praegu emmet vaja, et saaks  oma pepu kuidagi puhtaks, aga me õpime ja tasapisi tuleme ka toime strateegiliselt olulise tegevusega.  Nii nagu inimlastel, vajavad  igapäevatalitused ka loomalasteel õppimist.

Karmen

Rohelise paelaga märgistatud NIHVERDIS. On sellel plikal alles suur reisimisvajadus. Kõik vajab avastamist, käpaga katsumist, ronimist.  Tegemist on nii palju, et kaamerasilm ei jõua järele.

Nihverdis

Tundub et tuleb pikema karvaga suur mängulõvi.  Kuhu saaks ronida? Mida avastada?  Kohe kiiresti!

Ühe peo kass 🙂

Pai meeldib ka väga, sügamisest rääkimata. Nii et sotsialiseerimist ei vaja- kõik on olemas, Kaal 545 g.

Palun pai!

Paitamise ajal püsin Nihverdis isegi paigal.

Ilma paelata- TILLU, kõige pisem  kassilaps, aga söögiisu on väga hea ning  Tillu on kindlalr veendunud, et  kasvab kiiresti oma õdedele järele.

Tillu

Natuke tumedam  pisikiisu, kelles rohkem naiselikke nõkse kui teistel kolme peale- nunnude pooside võtmisega.  Süles on inimese tähelepanu võitmine käkitegu. Proovib ka nurruda, varsti murrab kahejalgsete südameid nagu loogu.

Pall- vaatame kas veereb.

Kaalu oli eile hommikul 460 g ja see tõuseb igati korralikult.  Maadluses kipub Pisike veel teistel allajääma, aga  kõikvõimalikud veerevad objektid on  vahvad.

Sülle!!!

Oranži paelaga pikema karvaga- KÄÄKS.  Kaalu pea 500 g.  Manipuleerimise meister. kes kasutab inimese tähelepanu võitmiseks oma häält.  Kui ei saa mida tahab, siis päästab valla ehtturuliku kisa, mille peale peab kohe tähelepanu saama, sest kaua sa seda lihast ning luust läbikiäivat sõimu ikka kannatada jaksad 🙂

Kääks

Tarvitseb vaid tuppa astuda kui Kääks lööb registrid lahti ja esimene, kellega tegelma hakatakse on seega loomulikult Kääks.

Kääks lammutab toidutopsi

Miski ei takista uurimast kõike mis veereb või mida saaks hambaga katsuda. Kutsub pidevalt õdesid maadlusele ning näitab üles erakordset visadust  ronimisel. Väike kukkumine ei saa ju mingil määral seiklushimu vähendada. Kui aga inimesel tekib hull tahtmine teda mõnest  ohtlikumast paigast minema tõsta, siis vallandub vägev kisa, mis saab aga süles otsa.

Aga siin olen ma rahul!

Vot sellised tegelased siis. Koju minekuga läheb veel aega, aga broneerida saab küll.  Seni kasvatame turuvarblastest natuke suuremad  nurrmootorid.

 

Titta lugu

Tere üle pika aja.  Kodumaa kiisud on ikka minu südames ja täna  räägin ühe loo kiisust, kelle nimi Titta ( just selline nimi), kellega mul oli au tutvuda.

Minu nimi on Titta

Titta  oli  Kristiine linnaosa  vanema proua kassike, kes pidas oma lemmikut nii nagu  vanasti. Kiisu käis õues, kusjuures  sadakond meetrit eemal paikneb üks suurema liiklustihedusega ristmik Tallinna linnas.  Ei arvanud perenaine midagi ka stariliseerimisest, vaktsineerimisest ega parasiiditõrjest.  Sündinud kassipoegi ootas  uppumissurm.  Vaatamata  pidevale bingomängule eluga õnnestus kassikesel mitu aastat ikka hinges püsida, kusjuures ei kaotanud ta kordagi oma  sooja suhtumist inimese vastu. Nii ta peesitas  pisikese kortermaja väraval ning nurus  pai ja süüa.

Pai mulle meeldib

Titta õnneks elas vastasmajas inimene, kelle kangelaslik võitlus  on kinkinud  juba kümmekonnale kassile uue elu, sealt on pärit ka  Keila Joa katku haigestunud ning  enamus edukalt päästetud kassilapsi- Memmemusi ja tema vennakesi ehk mäletab lugeja veel.  Hoiukodu perenaine üritas korduvalt tubli vanaproua südametunnistusele koputada, aga tulemusteta see jäi nagu valimisreklaam Rahumäe kalmistu väraval.

Nädalake tagasi nägi hoiukodu perenaine, et Tittaga on midagi lahti. Kassile oli loid, tõmbus kägarasse ja toitu ei puudutanud. Ohates võttis ta ette reisi naabermajja. Vanaproua oli tõrjuv ning sõnas, et hommikul oli Titta sünnitanud surnud poja ja edasine teda ei huvita.  Kiire kõne  minule Soome , kass sülle ja oma vannituppa ning siis helistamine kliinikutesse. Vastus ühene- Titta seisund võib olla kriitiline.

Titta elu on päästetud

Kiisu konteinerisse ja kliinikusse. Ultraheli uuringul selgus, et  sünnitusteedes on suur loode, kellel puuduvad südametoonid ja vereproovides kõrged põletikunäitajad.  Kiirkorras läks Titta operatsioonile, eemaldati emakas koos juba laguneva lootega.  Ööseks jäi kiisu  kliinikusse, sest vajas infusioonravi. Kes maksab?  Loomulikult see, kes  kiisu tõi.  Järgmisel päeval sai Titta  ajutise peavarju  hoiukodu vannitoas.  Uks pidi olema aga kindlalt kinni, sest  vaene kiisu oli nii hullusti kirpe täis ja raskes seisundis kassikesele  kirbutõrjet teha ei saanud.  Kas oma perenaine tundis veidigi huvi, kuidas tema lemmikul läheb? Ei, loomulikult mitte, ta lihtsalt loobus  Tittast.

Titta 3 päeva pärast operatsiooni

Praegu on  kiisu kasukast kirbud tõrjutud,  operatsioonihaav on korras ning  päästetud Titta   õnnelik ning  rahulolev. Huvitav, kiisu, kes suurema osa oma elust on veetnud tänaval, ei tunne mingit huvi välisukse vastu.  Tema lemmikkoht on aknalaua peal, kust ta eemaloleva pilguga õue vaatab. Inimese lähedus on  Tittale kõige olulisem- paitamine ja silitamine kutsub esile nurrmootori automaatse käivituse.  Tittale ei jäänud see kevad viimaseks, ta päästeti viimasel hetkel.  Taas on  põrmustatud  müüt, et kassid sünnitavad kergelt ning neil ei teki mingeid tüsistusi.  Tekib ja sama palju kui inimestelgi, ainult…..

Tee mulle pai, palun

Nüüd on aga hoiukodu perenaisel ja Tittal mure. Kas meie  hiirekõrvades Eestimaal leidub üks vahva pere, kes  kiisule päriskodu pakuks?  Hoiukodus on ühes pisikeses toas juba kolm püsielanikku ja  nii vajab  kiisuemme  armastavat kodu ja temast hoolivat perenaist.   Võtke hoiukoduga ühendust- 56668306.  Aidake see väike eluke uuesti järjele.

Titta ootab oma päriskodu

Väheke tähendamissõnu ka.  Kui tahad sõbrast lahti saada, siis laena talle raha. Kui tahad sõbralikust naabrinaisest lahti saada, siis päästa tema lemmikloom surmast 😦

 

Kohevik- läbi raskuste tähtede poole.

Kohevik sai Kassiabi kasvandikuks läbi Loomakaitse Seltsi.  Suurte külmade ajal leidsid kaks kassikest ulualust ühe inimese verandal.  Loomulikult ei olnud suurte külmakraadide korral lahtine veranda kassikestele sobiv ellujäämispaik ning nii inimene  loomakaitsjad appi kutsus. Ühele kassikesele leidis inimene kodu, aga teine kössitas härmatanult rõdul ja Kassiabi oli nõus ta võtma oma hoolealuseks. Mul oli hetkel vaba puur ja kuna väideti, et kiisuke on vaktsineeritud, siis nii ta minu juurde suunatigi.

Kohevik verandal

Kohevik saabus konteineris ja protesteeris ägedalt kinnipidamise vastu. Kui küsisin looma vaktsineerimise passi, siis vaadati mulle nõutu näoga otsa ja kinnitati et kiisut on keegi ikka kunagi vaktsineerinud, aga passi ei ole.  Hoiukodu, kus on alles mõni kuu tagasi põetatud kassikatkuhaigeid ja selline “raudkindel” informatsioon. Kas tekitab usaldust? Minule küll ei tekita. Kuni ei ole  dokumenteeritud ja veterinaari allkirjaga vaktsineerimise dokumenti, võtan sellist looma kui vaktsineerimata looma.  Seega, karantiinituba jääb ära.  Küsisin veel kord, kas tegemist on sõbraliku loomaga, mida mulle kinnitati. Oleks ma eelnevalt näinud seda pilti, mille siia panin, oleksin kohe sügavalt asjas kahelnud. Vaadake tähelepanelikult. Kassi kehahoiak ning kõrvade asend räägivad  surmani hirmunud ja stressis loomakesest. Pilti mul paraku ei olnud ja nii otsustasin kiisu lasta lahti puhtale alale- vannituppa. Kohevik kadus vanni alla kui pudrukuul ja sealt ta enam ei lahkunud otskui eorosaadik Brüsseli magusate pudrupottide juurest.  Möödus nädal. Kohevik istus vanni all, käis öösel söömas ning kasutas usinalt liivakasti, kuid mul ei olnud võimalik tuvastada isegi tema kasuka värvi. Ometigi  oli tema peidupaigal pisike probleem.  Duši all käimine oli vaesele loomale õudusunenägu. Üle järjekordse duši all käimise ajal viskas Kohevikul kopsu üle maksa ja kuna vannitoa uks oli lahti, põgenes kiisu oma ebaõdusast peidupaigast ning varjus teadmata kohas. Veel nädalake ning õnnestus tuvastada peidupaik nr 2- nurgadiivani tagune radiaaltori all.  Üritasin Kohevikku maiustustega meelitada, aga ükski seni äraproovitud nipp erilist toimet ei avaldanud.

Koju läks Linnu ja mulle sai peitusemängust Kohevikuga isu täis. Kutsusin tütre kampa ning alustasime operatsiooni Kohevik puuri. See oli karm. Kiisu võitles vastu kõikide küünte ja hammastega. Inimesed on aga vahel järjekindlad ning pärast verist lahingut ( verised olime muidugi meie ja mitte kiisu) õnnestus Kohevik konteinerisse paigutada.  Kuna mitte kellelgi meist ei olnud soovi jätkata lahingutegevust nr 2 ja kiisu konteinerist puuri ümber paigutada, siis tegime esmakordselt järgmise manöövri.  Pissimaja peale paigutasime konteineri ning tegime lihtsalt selle ukse lahti. Möödusid päevad. Kohevik istus oma teise korruse villas ning liikus vaid öösiti. Sellene järjekindlus muutis isegi minu kiisu edasise perspektiivi osas mõnevõrra kahtlevaks.

Kohevik

Ja alles nüüd, pärast mitu kuud kestnud  varjumist, on esimesed märgid, et midagi kassikese suhtumises hakkab muutuma. Esimeseks edusammuks oli, et kiisuke laskis ööseti laulu lahti ja seda läbinisti hirmunud kass eladeski ei tee.  Nüüd ei peitu Kohevik enam konteineri sügavusse vaid istub ukse peal, käpad ristis nagu filmidiiva oma luksushäärberi verandal. Meetri kaugusel klõbistan mina arvutiga, aga Kohevik vaatleb minu tegemisi huviga. Viimased päevad hüppab ta  oma II korruse korterist 🙂 välja ja julgeb juba minu nähes nii süüa krõbistada kui pissikastis käia.  Huvi on tekkinud ka maiustuste vastu. Kiisul on nõrkus singi ja vorsti vastu. Sellise maiuspala saamiseks on ta nõus isegi lubama mul natuke katsuda oma nina.

Täna tuli Kohevik esmakordselt välja ning üritas käpaga läbi puuri minu tähelepanu võita. Väljasirutatud avatud kätt nuusutas ta sügava huviga ilma  suuremate stressiavaldusteta.  Möödunud on mitu kuud.  Minus on süvenenud lootus, et ühel päeval õnnestub inimesel võita selle ettevaatliku looma usaldus. Selleks kulub aga päris palju aega ning kannatust. Kannatust on hoiukodu perenaisel piisavalt, aga ajaga hakkab varsti kitsas kätte tulema.  Praegu võtame iga päeva kui kingitust.

Väga õnneliku lõpuga lugu.

2013 aasta kõige õnnelikuma lõpuga lugu oli  kahtlemata Keila Joa kasspoegade imelise pääsemise lugu.

Neli pisikest kassilast visati ühe suvila õuele. Kassikesed päästeti ning nad leidsid  hoiukodu. Paraku oli saatusel anda neile  kõige julmem löök- kõik nad haigestusid kassikatku. Haigusesse, millest väljatuleku võimalus on  vähem kui üks kolme vastu.

Keila Joa kassipojad vahetult pärast päästmist

Üks teise järel haigestusid kassipojad surmahaigusesse, mis algab oksendamise ning verise kõhulahtisusega ning lõpeb enamikul juhtudest septilise šokiga.  Inimesed ei aima, mida elab läbi hoiukodu perenaine, kes  igal hommikul vaatab hirmunult oma hoolealuseid ning  teab, et küsimust, kas järgmine haigestub, ei eksisteeri. On vaid küsimus: millal? Esimesena läks kliinikusse Memmemusi, kelle haiguse kulg viitas, et tõenäosus  paranemiseks on väga väike. Kassikesest jäi mõne päevaga järele vaid kimbuke konte. Järgmisena haigestusid riburada pidid teised kassilapsed. Peagi võttis katk esimese ohvri- Louis andis äkksurma siis kui lootused paranemisele olid juba olemas. Kesklinna hoiukodu võitles Memmemusi elu pärast, kes vajas nii ööl kui päeval püsitilka. Kõik kliinikust tulnud kassipojad käisid läbi kesklinna hoiukodu karantiinitoa, kus said veel  täiendavalt infusioonravi. Juhtus  erakordne ime- neljast kassipojast kolm paranesid ja see tulemus ületas  prognoositud elulemuse  kolmekordselt.  Kõik kiisud on praeguseks uutes kodudes ning nende pildid rõõmustavad mõlema hoiukodu perenaise südameid.

Spartacus, uus nimi Blù, läks uude kodusse novembris. Kodu on Nõmmel, oma majas, mida jagab toreda noorpaari ja poolteise aastase suure koera Jimmyga. Jimmy on samuti leidlaps nagu Blùgi. Poisid on praegu suured sõbrad, kuigi esimesel õhtul ei julgenud Jimmy tuppa, kus Blù susises-urises, tulla.
Päevake hiljem olevat Blù urisedes koera järel käinud ja seejärel juba algas sõprus. See muidugi ei ole üllatav, et Blù niimoodi käitus-parim kaitse on rünnak ja kassipoiss oli algusest peale neljast vennakesest kõige vapram ja hakkajam.

Ninad koos -Blu

Blu ja Jimmy

Blu

Prints, nüüd Saffron läks uude koju samal päeval Spartacusega, novembris. Kodu on Tallinnas Uues- Maailmas ja taas noorpaari juures, kes suured loomasõbrad. Kodus on aastajagu vanem kassitüdruk Luna. Poiss kohanes ruttu.

Saffron

Safru piparkook

Suur ja pisike

Kõige kauem ootas uut kodu Memmemusi. Selline ime läbi pääsenud kassike ronib  hoiukodu perenaisele nii südamesse, et tema uude koju saatmine teeb hingele koledasti haiget.  Nüüd on  aga Memmemusi leidnud endale  oma kodu ja  eriti vahva mängukaaslase.

Memmemusi läks uude koju alles jaanuaris. Kodu on Sauel ja muidugi taas noorpaari juures. Seal on sõber ka, praegu juba aastane Jack-Russelli kutsikas. Nii kutsikas kui noorpaar suured kassisõbrad.
Memmemusil ei ole veel uut nime leitud, küll on ta Bandiit ja samas
Musipoju, kõik sõltub olukorrast. Poisist sai vendadest esimesena suur inimese sõber, ronis kaissu lõua alla ja musitas – sellest ka sai nime. Poisid olid ju algul üsna metsikud ja pelglikud, susisevad ja urisevad karvapallid.
Uue perenaise väitel valis kassipoiss kõige suuremaks sõbraks peremehe, kelle kaisus ta magab.

Memmemusi sobraga

Memmemusi-poisid unes

Sõbrapaev

Meie jaoks on see 2013 aasta kõige ilusam päästmise lugu, mis kinnitab, et kunagi, mitte kunagi ei tohi alla anda. Aitäh inimestele, kes annetasid Keila Joa kassilaste päästmiseks raha. Aitäh inimestele, kes elasid kaasa ja toetasid. Kolm käparida kulgevad edasi kassilaste esimese kevade poole.  Aitäh, head inimesed!

 

 

 

 

 

 

Ime on terve ja uues kodus õnnelik

Aastavahetuse Ime on saatnud uuest kodust tervitused. Sent surmale võlgu luukerest on kasvanud suurepärane pereliige. Niisiis algas 2014.a tõelisselt suure asjaga- kindlalt päästetud IME

Ime, uue nimega Justin

Ime, uue nimega Justin

Ime, uue nimega Justin

Need, kes ei mäleta, milline ta aastavahetusel oli:

Ime varjupaigas

Hüljatud ning ka varjupaigas abita jäänud kiisupoisil on ees palju ilusaid aastaid koos oma perenaisega 🙂

Ausõna, vabatahtlikutöö hoiukoduna  on kõige ilusam tegevus maailmas!

Ime, uue nimega Justin

 

 

 

 

Pille- Rahumäe lilleneiu.

Hoiukodus on sebimist väheks jäänud, aga hädalisi on tegelikult maa ja ilm. Kiisud on hädas- külm ähvardab iga looma elukest ja infoliin on Kassiabis  punane. Täna saabus ärev appikutse. Rahumäe kalmistu lillemüüjad palusid ühe kiisu elu eest. Nimelt oli mõni aeg tagasi nende juurde vankunud ülikõhn pikakarvaline kiisuke. Prouad andsid kassikesele süüa ja pakkusid lillekastis ajutist pelgupaika, aga teised leidsid, et hulkuva kiisu koht on ikka Loomade Hoipaigas ning see oleks tähendanud kiiret surma kas kohe või mõne päeva pärast viljakates tingimustes elutsevatesse viirustesse ja bakteritesse.  Esialgu ei näinud ma erilist võimalust midagi ettevõtta, sest abikaasa tööl ja hoiukodus järjekord ukse taga.  Siis aga astus sisse mu tütar, kes pahaaimamata oli oma lapsevanemale külla tulnud. Auto-on, elamispind- on, oskused- kah täitsa olemas. Proovisin ja ime sündis. Mõned raskused veel lahendada ja juba me sõitsime Mustamäe poole, kus tubli lillemüüja elas. Proua tõstis kalmistu ees paiknevas lilleletis kastikaane üles ning pikakarvaline kiisu, kes magas teki peal kuuseokste ning lillekompositsioonide vahel, tõstis küsivalt pea: “Kurrr??” . Aega polnud raisata, kiisu konteinerisse ja sooja autosse.  Viisime tubli elupäästja tagasi koju ja sõitsime kiisuga kliinikusse, et kontrollida kiibi olemasolu.  Loomulikult, ei mingit kiipi.  Tohter vaatas meie leidlapse üle. Hammaste järgi on proua kuldses keskeas ja välisel vaatlusel kõhn kuid silmad ja nina korras, südametöö normaalne ning kopsud puhtad.  Kasukas, kuigi pikk, oli ilma suure aluskarvata, mis lubas oletada, et kiisu on pärit tubastest oludest. Kolmevärvilises pikas ja kaunis karvas oli  pusasid kole palju, eriti kõhu peal. Kiisuke, kes konteineris riidles kõva häälega ja üritas kogu maailmalt arupärida, miks ta sinna topiti,  sai nimeks PILLE.

Pille arsti juures

Pille on väga sõbralik kolmevärviline kassiproua, kelle nägu viitab eksimatult tõsiasjale, et tema vanematest on keegi pärsiatõu juurtega.  Ristluud on püsti, aga lillemüüjad on kõige hirmsama ärahoidnud ja külm ei ole talle märkimisväärselt kahju teinud. Juba kliinikus leidis Pille, et inimene on sõber, kes paitab ning sügab ja üldjoontes kõlbab sõbraks väga hästi. Eks kõhuke oli tühi ja nii läks koheselt loosi kaks tükki toorest maksa.

Meile meeldub otsa vaadata

Hoiukodus ootas Pillekest soe personaalne tuba koos pehme tekiga vooderdatud kastiga ning mitu murelikku kasuvanemat. Pille ronis konteinerist välja, takseeris toa üle ning ronis korvtooli pehme padja peale.  Ilmselt meeldis, kuid midagi meeldis rohkem, säärte silitamine, nurrumine ning pai nurumine.  Seega, kindlalt kodukass ülimalt hästi sotsialiseeritud ja kompleksivaba.  Kahtlus on, järsku on Pille siiski kodust lihtsalt kaugele läinud ja eksinud.  Seega palun meie lugejatel kiisu pilti jagada. Ehk keegi tunneb oma sõbra ära.

Pille, Rahumäe lillekastineiu

Pille sai kirbutõrje, ussikuuri saab ka mõne päeva pärast kui natuke kosub ja siis kui pusad kenasti kammitud, saab arst vaadata, kas me järsku oleme juba steriliseeritud või mitte.  Kui aga keegi tunneb, et see kompleksivaba kassiproua on nii vastupandamatu, et ilma temata ei suude ta ühtegi päeva enam elada, siis ootame kontaktivõtmist.  Pille on hoiukodus üksinda ja seetõttu on raske ütelda, kuidas ta teistesse kiisudesse suhtub, aga tema eriline inimlembus ning pärsia juured sunnivad ettevaatlikkusele, sest sellised kiisud sageli oma liigikaaslasi ei salli.

Kas vana või uus kodu, aga palju häid inimesi tahaksin enda ümber näha.

Pille ei ole kohe kindlasti kiisu, kes peaks tänaval patseerima.  Tahab ta head pikakarvalise kiisu sööki ja kasukas ohtrat kammimist, aga eelkõige tahab ta sooja patja, perenaise paisid ja palju seltsi. Nurrumine ja süles mõnulemine on garateeritud.

Mõni tund on möödunud. Hoiukodus on Pille ennast ülimalt hästi sisseseadnud ning avastas veel ühe pehme tooli, kus mõnusalt lebotada saab 🙂

Ma tunnen ennast ülimalt hästi

 

Natuke teistmoodi Päkapikk.

Kell oli 21.20 ja minul käsil vinge jõulukoristus. No just selline etapp. kus tuba on ikka kordades rohkem segi. Telefon- appii!! Lõpptiine kiisu  pressib Muugal võõrasse koju ja ilmselt kohe, kohe sünnitab.  See on  kesklinna hoiukodu spetsialiteet.  Vaatasin ahastavalt toas valitsevat Soodomat ja Komorrat ning ohkasin. Tooge.

Ja siis ta saabus- mustvalge natuke pontsakas tegelane, ülisõbralik, kuid hirmunud.

Esimesed minutid hoiukodus

Nurr tuli kohe lahti ja kiisu laskis ennast rahulikult katsuda.  Kõhualune rääkis selget keelt, et olgu nüüd muud, aga tiinusest on see hoolealune  küll kaugel.  Rinnanäärmed olid nii pisikesed kui kassipojal ja  kõhuke oli küll punnis, aga seal nüüd küll keegi kassipoeg ei ela.

Sõbralik Päkapikk

Selja peal üsna sabajuure lähedal on armistunud nahk ja vähese karvaga ala, mis viitab, et keegi on kassile kuuma veega pihta saanud, loomulikult mitte kogemata.

Ega siis miskit, Frontline ( kirburohi) kohe turjakarvade vahele ja vaatame mis saab edasi. Ilmselt tuleb meie imeline tohter taas külla kutsuda, sest ilma vaktsinatsioonita  kiisu jääda ei tohi, meie majas, ma mõtlen.   Kuna päkapikud käivad piilumas ja ilmselt avastasid, et hoiukodus on vaba koht, siis sai uus resident endale nimeks Päkapikk, sest ma usun, et on ju ikka olemas mitte ainult poisspäkapikke vaid ka tüdrukuid.  Igatahes  on üks eluke taas külma käest ulualla võetud.

Natuke hirmus on ka see uus koht

Selge, et Päkapikk on olnud kellegi kodukass ja pisike lootus on, et järsku ehk otsib pere teda taga. Vaadake tähelepanelikult ja jagage. Ehk tunneb keegi oma pereliikme ära!!!

Imede aeg

Franceska on broneeritud!!! Tema unistuste kodu leidis ta üles- absoluutselt kassivaba 🙂

Aga minu pisike sänikael Linnu lubab mul  vabalt pai teha ja ei ole  enam kastis. Saba tõuseb ning täna kinkis ta mulle pisikese nurru ka.  Oh seda õnne!!! Ilusat advendiaega!!

Teise advendi õhtul.

Täna siis süütasin teise advendiküünla. Kõik on rahulik. Minu uus kostiline Linnuke istub puuris ja ei ole nii väga õnnetu. Tiiu tuli juba ise pai norima, Seine laskis ennast kenasti kammida ja näeb välja puhvis nagu jõulumemm ning Kalma Kati otsustas, et peale kapipealsete sobivad turnimiseks ka minu õlad ning pea 🙂

Teine advent

Aitäh teile, armsad inimesed, kes täna oma annetuse Kassiabi poole läkitasite ning meie hoolealustele jõulukallistuse saatsid.  Kuskilt paistis ka üks pisike valgusvihk lootust, et keegi tunneb natuke Seine vastu huvi.  SEE ON NII ARMAS!!.

Homme on aga tööpäev ja ma tahaksin natuke kiusujuttu ka ajada 🙂

Selleks lausa sunnib üks vahva läkitus, mis mind koledasti kõhisema ajab.

Palun. siin see on:

http://www.tallinncity.ee/2621132/irl-kasside-tapatalgud-loomade-hoiupaigas-tuleb-lopetada

Enamik teist mõtleb, et küll on kaunis ettepanek, hoolitsevad inimesed maksavad kasside pidamiskulud ja toovad kassidele jõulurahu, aga kahjuks ei ole need asjad nii must valged nagu õilis seltskond kujutab.  Ma ei eita absoluutselt, et hoiupaigas toimuvad jubedad asjad, aga nii lihtsalt neid probleeme ei lahendata üldsegi mitte.  Tegelikult meenutab kogu see jant üksüheselt jama kiirabi ümber.  Miks  siis nii?? Seletame veidi lähemalt.  Kõigil, ma kordan KÕIGIL, poliitikutel on meie riigis hukatuslik komme, mitte üritada asju lahendada sisuliselt e kaasata probleemi lahendamisele aparaadiväliseid asjatundjaid.  Kiirabikutsete arv kasvab aasta aastasse. Kõigile k.a  ministeeriumi asjatundjatele on teada, et 80% tööst on kõike muud kui elupäästev- transporditeenus, psühholoogiateenistus, perearsti töö, lastekaitse, hingehoid jne, jne.   Kas oleks arukas, et kui juba kiirabi reformida, siis alustaks sisulisest küljest?  Täpsustaks, kelle tööd siis kiirabi teeb ning delegeeriks  mitteerialase tegevuse nendele, kes on kutsutud ja seatud vastavat tööd tegema. Aga ei. Selle asemel haukame suure portsu maksumaksja raha ja teeme uusi brigaade juurde, koondame arstid ja las kõik käib vana moodi edasi. Kriitilises seisundis haiged las närivad muru või vaatavad kuidas hakkama saavad. Ei jõua haiglasse, surevad varem ära? Pole hullu, inimesi ikka jätkub.

Samasugune õnnis arulagedus vaatab vastu ka selleltsinatselt  läkituselt.  Ikka kampaania korras, süvenemata probleemide olemusse.  Hoidku taevas, et küsiks mõnelt spetsialistilt nõu, aga no kohe mitte üldse ei sobi.  Suure käraga räägime  jõulurahust.

Kordan, see mis toimub hoiupaigas ei kannata mingit kriitikat ja kogu see jubedus avaldub eriti räigelt praeguse   juhtkonna võimu all, aga probleemid olid olemas palju varem.  See asutus ei ole planeeritud nii suure hulga loomade vastuvõtuks.  Tänavalt toodud loomad peaksid sattuma algselt karantiiniboksidesse, mida on võimalik  pidevalt desinfitseerida ja mis ei ole ühenduses teiste ruumidega.  Kui keegi oleks suvatsenud natukenegi konsulteerida loomaaiaga, siis oleks  sellise asutuse planeering tehtud hoopis teisiti. Karantiin on stressis loomadele elupäästev hoidmistingimus.  Tasuks lugeda kasvõi G.Durelli, kus ta kirjeldab, kuidas tema loomaaiast saadeti üliheas seisundis loomad teise loomaaeda ja seal karantiinis hukkusid nad mõne päevaga- aspergillooos. Seenhaigus, mis võib looma immuunsüsteemi poolt kontrolli all hoituna rahuolekus üldse mitte avalduda, kuid transpordi stress vallandab surmava haiguse. Sama on hoiupaika toodud loomadega. Sisuliselt sureb suur hulk loomi praktiliselt nädala jooksul ka mürgisüstita. Karantiiniosakond puudub, puure pole, aega ja antud juhi alluvuses ka tahtmist desinfitseerida ei ole kohe üldse.  Katkupisik aga ei reageeri mingile muule  desole peale kloori ja siis võtab see aega mitu tundi.  30 minutit asutuse üldruumides viibimist tähendab kassipojale kindlat surma katku- uues kodus, sest inkubatsiooniaeg on 7 päeva ja õnnetute loomaomanike kirjeldusi  kuidas looma  mõni päev pärast hoiupaigast toomist  katku jääb ning sureb  on kogunendud lademes. Nad isegi hoiatavad kodupakkujaid, et loom võib ära surra.

Kassid, kes üldiselt ei ole karjaloomad, surutakse kitsastesse oludesse 20-30 looma, kusjuures neid, kellel oli üldse õnne kohesest surmasüstist pääseda, õnnistatakse ÜHEAEGSELT nii kirbu-,ussirohu kui vaktsiiniga.

Jah, eelmise juhataja käe all võtsid  MTÜ-d tõesti sealt loomi oma hoole alla, aga need õnnetukesed, kes sealt tulid, garanteerisid  ühingutele astronoomilised  veterinaariarved.

Mul on meeles kui aastaid tagasi sain hoiukodusse  sealt  nn trammikiisupojad6-7 nädalased, kes said kogu parasiiditõrje ja vaktsinatsiooni surmava kompoti hoiupaigas kätte ning järgmisel päeval olid nad ussitoksikoosi suremas.  Veetsin meeldivad päevad tilgutades kodus kaht kassipoega üheaegselt. Muuseas, selline eeskiri on pealesurutud seaduse poolt, mille võtsid vastu poliitikud ja mitte loomakaitsjad, sest nendele ei meeldi  bingoloto, mille ainukeseks panuseks on elu -jääb ellu või tõrjutakse edukalt ka loom ise vikerkaare taha.

Kas selle asutusega saaks  loomadega talitada paremini? Nendes ruumides, jaburate eeskirjadega ja nii suures mahus omavalitsuste  lepingutega, mis kohustavad loom kohe vastu võtta- mitte eriti palju  paremini.  Ma ei usu, et nii saastatud ruumides saaks üldse muud paremat ettevõtta kui alustada mujal otsast peale.  Tõenäoliselt saaks sellest bakterioloogilisest relvast Rakus, nimega hoiupaik lahti vaid läbi kõigi hoonete likvideerimise ning taasehitamise.

Aga siin tulevad õilishinged ja kuulutavad jõulurahu.  Arvan, et asutuse juhtkond on üsna rahul. Korjaks need sajad õnnetukesed siis paari kitsasse ruumi, laulaks neile jõululaulu, paneks söögi ette ning paari päeva pärast ei ole vaja isegi kulutusi mürgisüstile. Järele jääks vaid 2-4  eriliselt vintsket tegelast.

Hei IRL-i jõuluinglid! Kas on tõesti nii raske natukenegi enne populistlike loosungitega vehkimist küsitleda mõnd asjatundjat?  No MTÜ loomakaitsjad ei ole teile pädevad vestluskaaslased, aga kuidas oleks A.Turovski? Mati Kaal? Isegi loomaaias on  ranged karantiinireeglid, kuna loomad liiguvad erinevate loomaaedade vahel- veterinaariliselt jälgitud, uuritud ning ravitud loomad, muuseas. Ja ikkagi karantiin- eemal  kollektsioonist, sanitaartsoonis, veterinaaria kompleksis. Ikka selleks, et transpordi ja püüdmise stress ei tooks  välja varjatud haigusi.

MTÜ-des ( ma mõtlen targalt juhitud MTÜ-des)  lähevad tänavalt päästetud loomad algselt hoiukodusse karantiinipuuri ja üksikult v.a. emakass poegadega või koos kasvanud loomad.  Vähemalt 10 päeva jälgitakse neid, tehakse  esimeseks kirbutõrje, siis mõne päeva pärast siseparasiitide tõrje.  Vaadeldakse UV  lambiga korduvalt, ega stressis ei avaldu seenhaigus, kontrollitakse väljaheidet, silmi, kõrvu ja alles siis vaktsinatsioon ning kiipimine.  Karantiinipuurid on ka suure kassikodu eraldi asetesevates ruumides, kus on eriliselt väljaõpetatud vabatahtlikud.  Vaktsiin  kinnistub 7-10 päeva ja alles siis lastakse loom kassikodu ühte tuppa teiste juurde.

Vaatamata nendele ettevaatusabinõudele on pea iga MTÜ pidanud rinda pistma haiguspuhanguga ning siis  sõltub kõik  MTÜ sisekorraeeskirjade rangest täitmisest, kas see puhang piirdub vaid ühe toaga või kandub tervele kollektsioonile.  Eraldi toad, igas toas ainult seda tuba teenindav vabatahtlike ring, teistes tubades käimine ilma tungiva vajaduseta  keelatud. Jalatsite deso enne tuppa sisenemist, desomatid jne, jne. Hoiukodude ranged desonõuded, puuride kuumutamine 100 kraadi juures, kloreerimine.  Teiste kasside lähedust mittetaluvate loomade eraldamine nn zen tuppa jne, jne.

Te tahate, et Raku surmavabrik lõpetaks tegevuse?  Annetate söögiraha? Kutsute üles koostööle MTÜ-dega?  Ehk on selle paljusõnalise avalduse taga mitte mure maksumaksja raha raiskamise pärast vaid õnnis lootus, et MTÜ-d tagavad teile selle teenuse TASUTA??

Maksta loomakese söögi eest on tühiasi, mõni euro, aga päästa reaalselt loomi, maksab sadu ja tuhandeid eurosid. Rohkem, palju rohkem kui omavalitsus hoiupaigale maksab. Kui sadade loomade päästmiseks sobimatule hoonele  ning absoluutselt ebapiisavale rahalisele kattele lisada praeguse juhtkonna piiritu ahnus ja julmus, siis saamegi pisikese kohaliku Oświęcimi.  Teie ettepanek, kulla parteisõdurid, on toppida lihtsalt ühte barakki rohkem kinnipeetavaid- 20 asemel näiteks  sada. Haigused teevad siis ülejäänu ja krematooriumi korsten tossab rõõmsalt edasi. Mürgisüsti raha jääb aga alles ja selle pistab kohalik koonduslaagri komandant lihtsalt endale taskusse, teie jõulurahu raha loomulikult ka.

Kui te tahate tõesti loomi päästa, siis katsuge palagani asemel tulla ja vaadata, kuidas tegelikult loomade päästmine käib ning juhul kui te millestki aru saate ( milles ma paraku sügavalt kahtlen), siis palun laske hoiukarbil riigikogus või omavalitsustes ringi käia.  Palun, annetage  tõesti nende inimestest hüljatud loomade elude päästmiseks.  Muuseas, Riia raekojas elab kaks päästetud kassi oma toimekat kassielu- venelane ja lätlane 🙂 . Mitu päästetud looma elab teie majapidamises?

Kui te tahate tõeliselt teha midagi, siis on selleks praegu parim aeg ja ma mõtlen selle all natuke muud kui ajalehes avaldatud populistlikku sõnasalatit. Näidake siis inimestele, et lennumasinate lennutamise ja sügavalt läbimõtelemata üleskutsete kõrval suudate te aidata tõeliselt neid, kes seda vajavad.

Siia sussi võiks mahtuda vähemalt saja kiisu ravikulud!!!

Teie rahalise panusega, kui te ei taha olla  inimene, kes suuga teeb suure linna ja  kätega kärbsepesagi, saame saata päriskoju isikliku kuuse alla võimalikult palju terveid, kontrollitud, ravitud, vaktsineeritud, kiibitud ja steriliseeritud nurrmootoreid! Kuidas oleks nii umbes sada looma? Kas katate saja looma ravikulud? Hoidmise ja toitmise kuludega saame ise hakkama.

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr: 80231564

IBAN: EE902200221030561288

(Liivalaia 8, 15040 Tallinn, Estonia), SWIFT – HABA EE 2X

Märksõna: Jõuluks koju. 

Kui võtate väljakutse vastu. siis võite märksõnaks  lisada: IRL Tallinn

Kõige suurem jõulusoov.

Ülehomme süütame oma teise jõuluküünla.  Lootused leida kodusid on kõrged. Seinest ilmus väga armas lugu FB lehel. Ehk ometigi õnnestub ka temal oodata jõuluvana oma isikliku kuuse all.  Rebida lahti kingipakk, kus on vahva pressitud naistenõgesest pall ja mõned  mänguhiired.  Tiiu istub iga päev mitu tundi süles, kus koos paitamisega õpime me koos ehtsat jõulusalmi: ” Olen julge ja armas inimesekass- nurr, nurr, nurr!”

Oma kodu ootamas

Minul ja meil kõigil kassiabilistel süda muretseb ja kohe koledasti. Põhjusega. Vaadake meie Kassiabi kodulehte

http://www.kassiabi.ee/index.php?1021122710549150

Tänavu on juba koju saanud rohkem kiisusid kui viimastel aastatel.  Oleme õnnelikud, kuid…

Erinevalt munitsipaalse alluvusega hoiupaigast, toimib Kassiabi MTÜ ainult tänu  annetustele ning vabatahtlike tööle.  Lisaks, ühiskonnalt õigustatud hukkamõistu teeninud loomade eutanaasia ei tule meil kõne alla. No- kill kasside varjupaigas- MTÜ  Kassiabis viibivad loomad kuni kodu leidmiseni. Seine on näiteks meie hoole all olnud kolm aastat.  Juhtusid, kus veterinaar on raske haiguse tõttu ( vähk, krooniline neerupuudulikkus lõppfaasis, kaasasündinud ravimatu arengurike jm) soovitanud looma piinu lühendada, on aastas alla kümne.

Sajad ja sajad päästetud elud.  Kas see tegevus on odav?  Kaugeltki mitte.  Ühe, üldiselt füüsiliselt terve heade sotsiaalsete oskustega looma ettevalmistamine uude koju minekuks maksab kesmiselt 100 €. Ei ole võimalik!- arvate te ehk.  Arvutame. Vahend, mis  vabastab looma kõigist välis-ja siseparasiitidest pluss kõrvalestad ( ülimalt sage  probleem) maksab 10 €. Tõrjet tuleb teha minimaalselt kaks korda. Lisame siia vaktsinatsiooni, kiibi, steriliseerimise.  Oi, juba on rohkemgi. Sööki me ju veel ei arvestanud. Liivad?

See on juhul kui loom on terve.

Aga kui loom on haige või jääb stressis haigeks? Päästetud kassipojad, kes on äärmiselt nõrga tervisega?

Väike patsient

Päevad ja ööd kliinikus statsionaarsel ravil.

Ränkrasked ussitoksikoosid, mis vajavad kiiret tilkinfusiooni. Sajad ja sajad eurod, et anda nendele inimesest hüljatud loomadele õigus elule.  Ma mõtlen Spartacusele, kes praegu oma uues kodus rivistab üles suure koera, kasutab teda  ratsahobuse asemel ning lubab ennast siis armulikult puhtaks lakkuda.  Tema elu algas  kõikumisega elu ja surma piiril kliinikus- katk.  Kogu see õudus kestis pea kümme päeva- taas sajad ja sajad eurod.

Spartacus

Sotsialiseerimisel olevad kiisud, kes mitte ei sündinud kurjadena vaid kaotasid inimesse usu, kuna nad ta reetsid. Pikad kuud hoiukodude tööd ja hoolt, aga ka sööki, liiva, maiustusi, ravimeid jne.

Praegu on tekkinud sõge olukord. Inimese, kuulates esimest korda televisioonist, et Eestimaal on hoiupaiku, mis pigem meenutavad tapamajasid, sööstavad helistama MTÜ-de infotelefonidele.  Ma ei kujuta, kuidas meie  tublid kassiabilised praegu suudavad üldse telefonile vastata- liinid on punased. Tänavale visatud kassid, pojad, tiined emakiisud..

Me ju tahame aidata võimalikult paljusid neist!! Tahtmisest on aga vähe.  Ressursid sulavad nagu lumi märtsipäikese käes. Juhatus katkub peotäitega karvu peast ja peatselt  vajame me abikorras  pigem mitu kilo juuksevärvi, sest natuke kurblikult naljakas oleks kui  kogu meie 40 vabatahtlikku 15 kuni 70 eluaastani kõnniks ringi veetlevalt hõbehalli peaga 🙂  ehk enneaegselt murest halliks läinud.

Jõulude eel on paljudel kiisudel lootust leida endale päriskodu.  Hoiukodudes istuvad  kümned kiisud karantiinis ja ootavad, millal  kõik vajalikud protseduurid tehtud saaks.  Kümned konteineritega vabatahtlikud sibavad kliinikutesse, et viia loomad ravile, operatsioonile, vaktsineerima, kiipima.

Kallid inimesed! Praegu on imede aeg. Palun, palun tulge meile appi!! Kui sa armastad loomi ja plaanid olla natukenegi jõuluingliks, siis tule, palun, just praegu appi! Iga teie poolt annetatud euro läheb päästetud loomade raviks. Iga abikäsi toob lootust, et praegu tänaval kükitav hüljatud kiisu võiks jõulude ajal istuda päris, päris oma  kuusepuu all, soojas kodus oma pere keskel.

Palun, tee annetus:

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr: 80231564

IBAN: EE902200221030561288

(Liivalaia 8, 15040 Tallinn, Estonia), SWIFT – HABA EE 2X