Kõhh! Kõhh! Turtss!!

Kassiabi FB lehel oli alles hiljuti teade suurest päästeoperatsioonist Sõbra tänaval tubli majaomaniku õuel.  Pärast muretsemist ning närvikulu õnnestus edukalt püüda kassiemme ja 4 pisikest kollast  4 nädalast karvapalli. https://www.facebook.com/media/set/?set=a.632865676804239.1073741904.167866536637491&type=1

Kõik see pere on kesklinna hoiukodus kosumas ning kasvamas.  Esialgne informatsioon oli, et kassiema on pelglik kiisu.  Pärast ehmatuse vaibumist selgus et suuremat miilustist, kaisu- ning paikassi ei ole üldse olemas. Kiisuema, kes sai päästjate poolt nimeks Wendy, on ülimalt hea emme ja sotsialiseeritud  kodukiisu. Ronib esimesel võimalusel sülle, nurrub ning nühib ennast kõigi teda paitavate inimeste vastu.  Kompleksivaba nagu päästetud kiisud kaugeltki kõik ei ole.

Kiisuemme Wendy

Hetkel kui ta konteinerist oma elamisse sai kolitud, hakkas ta kohe pai nuruma.  Teisest konteinerist pandi tema juurde ka pisipojakesed ning õnneks  leidsid kõik neli kiiresti tissi üles.  Ohh! Läks kohe kergemaks.  Paari tunni pärast vaatasin oma uusi üürnikuid ja siis ootas mind üllatus.  Pissikasti taha piidlesid mind  8 sinilillesinist silmakest ning neli pärani suud- Kõhh! Kõhh! Tsuhh!  Kassipoega pole olemaski, aga kõik see mees näitasid oma ülimat põlgust kahejalgsete olendite vastu.

Hommikul tuli abikaasa kiisusid vaatama.  Üks kassilaps julges  sõrmeulatuses resideeruda.  Kassike tõusis kahele käpale, sisises, turtsus ning äsas käpaga.  Tegelikult lõpmatult koomiline, sest need vaprad võitlejad kaaluvad vaevalt 550 grammi. Nüüd on mitu päeva möödas ja minu peale enam palju ei sülitata. Ainult ainuke kollane tüdruk kostitab mind veel puuris sõimuga. Täna said nad siis ka pildile võetud.  Esialgu pole neil nimesidki, aga ühe tita nimeks saab Jonny ning temast tuleb meie Luige  kodu päriskass- Vikerkaaremaale lahkunud  18 aastase  Jonny järglane.

Kollane galerii

Praegu on meie suhted paranenud nagu relvadega rahu või nii. Ainult Xena ehk ainuke  tüdrukutirts  sülitab veel seni kuni sülle saab. Kaks kiisulast söövad natuke lisaks, kuid teised on  kindlalt veel tissiusku.

Kollane galerii

Puuris toimub tõsine maadlusmatš ehk kõik kõigi vastu, aga palli liigutamine pakub ka väheke huvi ning suletutti tasub väheke  käpaga katsuda.

Kollane galerii

Kollane mängupart on tõsine vastane. Kõik neli üritavad seda enda poole tirida, paraku igaüks ise suunas ja tulemuseks ei liigu see mitte üks raas.  Pehme mänguasja peal tuleb uni ka magusam kui  mujal.

Kollane galerii

Järgmine pilt on aga Xenast ja annab päris täpse pildi, et hetkel ta veel inimese  läheduses ennast hästi ei tunne.

Xena

Aga leplikum on ta minuga juba oluliselt. Esialgu  veel vaid minuga.

Aga mina ei karda sind enam

Mõne päeva pärast oleme ehk saanud kiisuperega nii headeks sõpradeks, et  leiame neile ka nimed, aga  ilmselt vajame erinevat värvi lõngasid, sest tegelikult on  nad lootusetult sarnased 🙂

Kollane galerii

Väga õnneliku lõpuga lugu.

2013 aasta kõige õnnelikuma lõpuga lugu oli  kahtlemata Keila Joa kasspoegade imelise pääsemise lugu.

Neli pisikest kassilast visati ühe suvila õuele. Kassikesed päästeti ning nad leidsid  hoiukodu. Paraku oli saatusel anda neile  kõige julmem löök- kõik nad haigestusid kassikatku. Haigusesse, millest väljatuleku võimalus on  vähem kui üks kolme vastu.

Keila Joa kassipojad vahetult pärast päästmist

Üks teise järel haigestusid kassipojad surmahaigusesse, mis algab oksendamise ning verise kõhulahtisusega ning lõpeb enamikul juhtudest septilise šokiga.  Inimesed ei aima, mida elab läbi hoiukodu perenaine, kes  igal hommikul vaatab hirmunult oma hoolealuseid ning  teab, et küsimust, kas järgmine haigestub, ei eksisteeri. On vaid küsimus: millal? Esimesena läks kliinikusse Memmemusi, kelle haiguse kulg viitas, et tõenäosus  paranemiseks on väga väike. Kassikesest jäi mõne päevaga järele vaid kimbuke konte. Järgmisena haigestusid riburada pidid teised kassilapsed. Peagi võttis katk esimese ohvri- Louis andis äkksurma siis kui lootused paranemisele olid juba olemas. Kesklinna hoiukodu võitles Memmemusi elu pärast, kes vajas nii ööl kui päeval püsitilka. Kõik kliinikust tulnud kassipojad käisid läbi kesklinna hoiukodu karantiinitoa, kus said veel  täiendavalt infusioonravi. Juhtus  erakordne ime- neljast kassipojast kolm paranesid ja see tulemus ületas  prognoositud elulemuse  kolmekordselt.  Kõik kiisud on praeguseks uutes kodudes ning nende pildid rõõmustavad mõlema hoiukodu perenaise südameid.

Spartacus, uus nimi Blù, läks uude kodusse novembris. Kodu on Nõmmel, oma majas, mida jagab toreda noorpaari ja poolteise aastase suure koera Jimmyga. Jimmy on samuti leidlaps nagu Blùgi. Poisid on praegu suured sõbrad, kuigi esimesel õhtul ei julgenud Jimmy tuppa, kus Blù susises-urises, tulla.
Päevake hiljem olevat Blù urisedes koera järel käinud ja seejärel juba algas sõprus. See muidugi ei ole üllatav, et Blù niimoodi käitus-parim kaitse on rünnak ja kassipoiss oli algusest peale neljast vennakesest kõige vapram ja hakkajam.

Ninad koos -Blu

Blu ja Jimmy

Blu

Prints, nüüd Saffron läks uude koju samal päeval Spartacusega, novembris. Kodu on Tallinnas Uues- Maailmas ja taas noorpaari juures, kes suured loomasõbrad. Kodus on aastajagu vanem kassitüdruk Luna. Poiss kohanes ruttu.

Saffron

Safru piparkook

Suur ja pisike

Kõige kauem ootas uut kodu Memmemusi. Selline ime läbi pääsenud kassike ronib  hoiukodu perenaisele nii südamesse, et tema uude koju saatmine teeb hingele koledasti haiget.  Nüüd on  aga Memmemusi leidnud endale  oma kodu ja  eriti vahva mängukaaslase.

Memmemusi läks uude koju alles jaanuaris. Kodu on Sauel ja muidugi taas noorpaari juures. Seal on sõber ka, praegu juba aastane Jack-Russelli kutsikas. Nii kutsikas kui noorpaar suured kassisõbrad.
Memmemusil ei ole veel uut nime leitud, küll on ta Bandiit ja samas
Musipoju, kõik sõltub olukorrast. Poisist sai vendadest esimesena suur inimese sõber, ronis kaissu lõua alla ja musitas – sellest ka sai nime. Poisid olid ju algul üsna metsikud ja pelglikud, susisevad ja urisevad karvapallid.
Uue perenaise väitel valis kassipoiss kõige suuremaks sõbraks peremehe, kelle kaisus ta magab.

Memmemusi sobraga

Memmemusi-poisid unes

Sõbrapaev

Meie jaoks on see 2013 aasta kõige ilusam päästmise lugu, mis kinnitab, et kunagi, mitte kunagi ei tohi alla anda. Aitäh inimestele, kes annetasid Keila Joa kassilaste päästmiseks raha. Aitäh inimestele, kes elasid kaasa ja toetasid. Kolm käparida kulgevad edasi kassilaste esimese kevade poole.  Aitäh, head inimesed!

 

 

 

 

 

 

Tervis tuleb ja muud uudised.

Nüüd võib kindlalt ütelda, et kolm Keila Joa kassilast saavad päris terveks.  Esmakordselt võis hoiukodu perenaine uhkelt teatada, et pissikastis oli täitsa esinduslik ja asjalik kassipoja junn. Tavaliselt on kassiomanike jaoks  kasti sisu midagi seliist, millega tahetakse tegeleda nii vähe kui võimalik ja kindlasti ei pane kasti sisu nende silmi särama. Pärast sellist haigust on kõik tagurpidi. Ilmselt ei paneks ka teemandi leidmine niivõrd õnnest ähkima kui üks tugev ja kakajunn, sest see räägib selget keelt, et  pisipoisi peensool on taastunud suures mahus ning protsess jätkub. Loomulikult ei mõista enamik ” normaalseid” inimesi seda vaimustust, aga las ta olla pealegi. Peamine, et nad meie blogidest ning FB lehtedelt eemale hoiaksid. Hiljuti hiilgas oma tarkusega Kassiabi FB lehel kodanik, kes ennast ” väledaks põdraks” hüüdis ning leidis, et katkuhaigete loomade päästmine on peaaegu vaat et kriminaalkuritegu ja kõik loomaarmastajad tuleks  oma hobi tõttu paigutada kohtuotsusega vaimuhaiglasse ning tema on kutsutud ning seatud seda meile  uhkelt teavitama. https://www.facebook.com/Kassiabi

Ma üldiselt puudega ( eks kaastunde puudumine on ju samuti  puue ja eluga ühiskonnas ilmselgelt kokkusobimatu) inimesi ei mõnita, aga sedapuhku viskas maksa üle kopsu. Mu pereliikmed on alati muiates viidanud, et ma naljalt ei vihasta, aga kui, siis sinna kuhu sülitan, seal rohi pikka aega kasvama ei hakka ja ma siis sülitasin ikka südamest noorhärra kommentaaride peale, Tõttütelda ei ole vahet, kas istuda terve öö kriitilises seisundis inimese või looma juures, emotsionaalselt teeb see üsna sama välja, aga seda ei pruugi mõista sugugi mitte palju inimesi.  OK, loodan, et kodanik hoiab edaspidi ennast meie sotsiaalmeediast eemale ning leiab asjalikuma ajaviite.

Igatahes, Keila Joa pisipere on tervenemas ja varsti teeme ka uued pidid, sest Memmemusi näeb taas kassi mitte tulnuka moodi välja 🙂

Nüüd, kodud. Kui te tunnete, et keegi nendest tähelapsukestest on teie tulevane pereliige, siis ootame motivatsioonikirju. Üks asi on kindel. Need kiisud peavad jääma tubasteks. Esiteks nende õrna tervise tõttu ja teiseks, nede ravimiseks on kulunud nii palju materiaalset ressurssi ning vaimujõudu, et vähimgi teadmine, et keegi neist rebaste söödaks saaks, on väljakannatamatu. Kuna inimesed on neid päevi põetanud, ei ole neil vähimatki hirmu ning üksainud julm kahejalgne võib nende eluküünla kustutada ja see ei lähe kohe mitte. Need poisid sõltuvad absoluutselt inimesest, mis ei tähenda et nad mõnd jultunut hiirt kinni ei püüa.

Aga teised hoolealused? Mustad teismelised- Kalma Kati ja Freddy on teinud läbi imelise arengu.

Freddy on suure nurrupõrinaga aktivist, ma enam ei mäleta, kuhu see kuri käpaga virutaja ning loomatohtri hammustaja saanud on 🙂

Ilmselt on keegi käinud ja kiisu ümber vahetanud.

Freddy

Uudishimulik nagu kass, kehtib tema puhul täiel määral. Nüüd  on tandemil võimalus tutvuda korterikassi eluga. Loomulikult on lugu keeruline ning erinevatel kõrgustel olevad asjad kipuvad lausa ise liikuma ning vaesele Fredyle pähe kukkuma. Lisaks on ta suur kirjandusehuviline, eelistab seiklusjutte maalt ja merelt.

Täna õhtul ma loen midagi uut- oo, kriminullid!!

Freddy ei tee raamatuid katki, ta lihtsalt võtab nad riiulist välja, alati 1-2 raamatut. Tundub, et lugemisoskus jätab soovida või ootab ta, et ma ette loeksin, sest alati seisab ta raamatute kõrval ning nurrub kõrvulukustavalt 😀

Ka Kalma Kati on oma keldrikakandi kommetest üle saanud ning naudib täiel rinnal suhtlemist ning paisid.  Temaga näeb vaeva Panter isiklikult, kes  on käikulasknud oma psühhoanalüütiku oskused, mis toimivad taas suurepäraselt.

Kalma Kati

Midagi oma sünnikohast- saunast, on Kati siiski kaasa võtnud. Ta nimelt armastab inimese pead pesta ning peanahka õrnalt  pehmete käppadega masseerida. Nu ja siis tuleb inimesel ärgata kell viis hommikul ja pea taas puhtaks pesta.

Pane oma pea nüüd siia!!

Igatahes on pubekad heas vormis, karv läigib nagu prillikivi ja nad ootavad mõnd head kodupakkumist.  Aga, hiired, hoidke alt. Mänguhiirte käiva on pööraselt kiire, nad kõik tehakse kahjutuks mõne päevaga 🙂

Hiirejaht

Freddy on jõudnud sotsialiseerimise viimasele kursusele ja lubab juba jalad maast lahti tõsta ning sülle võtta, Kati ronib ise lamavale inimesele otsa. Mõlemad saavad täiendavat koolitust, et meesterahvas ei ole samuti ohtliki vaid teeb pai ja annab maiustusi.  Igatahes, elu on  täitsa lill 🙂

Hoiukodu elab lisaks  teismeliste kasvatamisele suure eesmärgi nimel- deso, deso ja veel kord deso!!! Kuulmiseni 🙂

 

Surmavarjuorust välja.

Nüüd on siis ilmselge, et kolm neljast kassilapsest on  kindlalt paranemas. Spartacus ja Prints on  võtnud tagasi pea endised kumerused. Memmemusil võtab see aga aega. Seega võib  kahele kiisule külla minna ning isegi broneerida. AINULT:  Uus kodu peab olema kas kassivaba või kui on kiisud kodus, siis PEAVAD NAD OLEMA  KEHTIVA VAKTSIINIGA JA VÄHEMALT KAKS KORDA VAKTSINEERITUD!! See on 100% nõue ning me raudselt  komtrollime. Ega mitte paha pärast vaid ikka selleks, et kellelegi kahju ei sünniks.  Inimesele mingit ohtu ei ole. Panleukopeeniaviirus nakkab ikka kassidele, kuigi on mingi oht osade autorite meelest ka koertele, imepisike.

Uus algus

Vahepeal on imelise arengu läbi teinud meie mustad teismelised -Kalma Kati ning Freddy. kes on muutunud nurru- ja sülekiisudeks.  Nagu teismelised ikka oskavad nad korraldada hulgi kassikrutskeid.  Minu hundinuiad  said kiiresti  lüüa ning üks vaas on kah kildudeks, aga tühja sellest, killud toovad ju õnne.  Igatahes lähen ma täna magama saatjaks  vali ning hüpnootiline nurrrrrrr.  Ja üldse, täna ronis häbenemata sülle  miilustama Freddy, kellele  vabapidamine on mõjunud eriti soodselt.

Veel on uudiseid. Pea pool aastat on elanud vanni all häbelik kassiproua Franceska. Nüüd siis on lõpuks esimesed märgid, et keegi vanni alla elab. Mitu korda olen näinud selle kauni kassidaami saba ning teatud osa tagakäppadest.  Eks neil olid Tibiga ka teatud vääritimõistmised. Nüüd siis liiguvad asjad kasvõi natukene paremuse poole.

Ainult katkuliste kliinikuarve pani meid karvu katkuma. Vat see on tõeliselt karm. Kolm päästetud elu ja pea pooltuhat eurot. Samas kui vaatan neid puuris  üles ja alla hüppavat ning lusti täis elunatukest, siis tundub, et see raha läks õigesse kohta ning leidis paremat kasutust kui suur osa riigi eelarvest  😀

Või mida arvate teie??

Kiisude ravi saab toetada kui teed annetuse:

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr: 80231564

IBAN: EE902200221030561288

(Liivalaia 8, 15040 Tallinn, Estonia), SWIFT – HABA EE 2X

Märksõna: Keila Joa kassipojad

Tasapisi paremuse poole

Tänase seisuga läks Memmemusi  oma vanasse hoiukodusse järelravile. Tema vajab eelkõige hästi ettevaatlikku nuumamist. Nii kui ikka on haige laps  väheke kapriisne. Sööb siis kui teda paitatakse või siis imetleva häälega kiidetakse. Grammid aga lisanduvad.  Positiivsed on uudise  ka Spartacusest, Täna pildusid tohtri silmad lausa sädemeid kui me kokku saime. Ta küsis: ” Mis sa arvad, kas kassipoeg  kes oma kausi juures uriseb ja teist ligi ei lase kui sööb, on kriitiliselt haige? Ei. Ma arvan sama ja seega on ka Spartacuse asjad paremuse poole liikuma hakanud. Ülehomme saab minu juurde koju. Eks vaatame siis, palju ta veel veeni süsti tahab ning kui kõik on korras, siis läheb temagi taastusravile kosuma.

Varsti on Spartacus jälle selline

Ka Printsi asjad ei ole teps mitte halvad.  Ka temal on suured lootused haigusest välja tulla. Ainult hetkel on veel tüsistuste oht. Ülehomme vaatame, kas saame ka tema haiglast koju tuua.

Tahan elada!!

Lootused on igatahes kõrged!

 

Täna läks suurde kassikodusse Tibi. Ta oli minusse nii tugevasti kiindunud, et mul olid kohe südametunnistusepiinad. Nii inimeses kinni ja hella hingega kiisu ja ikka veel koduta.  Teha ei olnud midagi.  Puurist peavad välja pääsema Kati ja Freddy. Ka Fionna on  tänasest suures kassikodus.

Fionna oma uues Milano kasukas 🙂

Tema võttis asja pragmaatiliselt. Astus kohe toidukausi juurde ning haukas kõhutäie.  Tibi , vaesekene , jäi küll õnnetult maha. No kuidas on ometigi võimalik, et keegi nii suurepärast lohutajat, ravijat ning  kompanjoni ei taha??  Tunnen ennast reeturina 😦

Kodu! Tule mulle ruttu järele!!

Ainult üks tund korraga.

Katk on kõige karmim haigus, mis tapab mitte ainult oma kassipoegadest ohvreid vaid kurnab täielikult läbi ka need, kes selle koletusliku haigusega rinda pistavad,  See on nagu mingi hallutsinatsiooniga sarnanev elamus. Midagi kindlat ei ole. Soovid pidevalt, et see luupainajalik unenägu lõpeks ning algaks taas normaalne elu ja siis sunnid ennast süstlakuhjade ning ravimitelasu juures avastama, et see ei ole uni, kõik ongi nii raske ja kahjuks mitte unes.

Pärast pikka võitlust tundub Memmemusi nihkuvat  kukesammuvõrra paremuse poole. Endisest  lusti täis karvapallist on saanud hale vari. 5oo grammi asemel on jäänud 370 grammi ja see on saavutus, sest eile hommikul kaalus ta vaid 350 grammi.  Ma tegin mobiiliga paar pilti, mis ei ole muidugi suuremat asjad, aga natuke ettekujutust pakuvad küll:

See mis Memmemusist järele on jäänud

Selgroog turritab naha alt välja, aga täna on ometigi ribidevahed  veidi vähem sisselangenud. Me sööme ise ja isukalt. Kõht on veel küll lahti, aga enam ei  piritsi kohe pärast söömist välja vesivedelat kakat vaid toit püsib sees ning poole tunni pärast tekib kasti pisike vedelam pastaloik.  Ikka veel saab ta 2 korda päevas Meteronidazoli veeni ja valusaid süste turjanaha alla, mida  kiisu kangelaslikult talub. Ometigi ei olnud täna vaja päev läbi tilgutada vaid  kaks  lühikest infusiooni.

Helveskaalus

Nii nagu igal raskel haigel, on ka Memmemusi näos vaid suured silmad, kuid suurest elutahtest räägib kange kisa. Tema ei ole allaandnud, tema võitleb kogu hingest.  Jah, kas kassid annavad raske haiguse ajal vaimselt alla nagu inimesedki. Ka seda on nähtud piisavalt palju. Memmemusi ei anna alla, ta võitleb ning meie koos temaga.

Kehvemad on lood Spartacusega.  Täna hommikul helistas tohter ning kurtis, et ei saa aru, mida  nii terve loom kliinikus teeb. Kõik pidavat olema korras ja katk on kergemat sorti.  Mul hakkas halb. Täpselt sama hästi oli ka Louisi  esialgne kulg. Kiisu jäi kliinikusse tilgutite alla. Halvad uudised raksasid õhtul. Tohter helistas  pea pisarates. Järsku hakkas Spartacus verd oksendama.  Täna öösel on kriis. See kõik on halvaendeliselt tuttav. Oh, kuidas ma homme seda telefonikõnet ei taha. Meel on must.  Me ju ravime, ja ravime ja teeme kõike mida suudame. Miks?? Katk ei küsi, see haigus teeb oma tapatööd timuka järjekindlusega.

Hingevärinaga vaatab teise hoiukodu perenaine iga minut  viimast haigusest puutumatut  Printsi, kes mittemidagiaimavana mängib ja sööb ning vallatleb. Kas katk halastab talle? Ei tea…

Veel puutumata

Natuke julm on see elu. Ühes sokutavad oma üleliigsed kassipojad võõrale õuele, pühivad käsi ning lähevad koju, võtavad klaasikese viina, unustavad. Teised…..

Taas meenub mulle üks lause vanast ning targast raamatust, mida tänapäeva tehnoloogiast läbivettinud, asjadest üleküllastatud ja ematsionaalselt tuimenenud kaasaegne inimene peab aegunuks.

Sest inimene sünnib kannatustele nagu sädemed et tõusta ülespoole.

Sädemete tee üles

Järgmisel päeval.

Spartacus elas siiski  öö üle. Saab kliinikus tilgutit. Täna lõunaajal läks kliinikusse ka viimane Prints. Ka tema ei söönud enam ja kõht oli veidike  vedelapoolne. Oodata polnud enam midagi- ravile. 

Memmemusi on võtnud kindla suuna paranemisele.  Tema läheb nüüd kesklinna hoiukodust  taastusravile  algsesse hoiukodusse, sest  peatselt võib vajada abi  Spartacus.  Oh, peaks see ometi nii olema.

Katk hoiukodus. Hilisem täiendus lisatud.

Koos niiskuse ja külmade öödega hiilis juba ligi igasügisene ning -kevadine  õudusunenägu- kassikatk e panleukopeenia. Potentsiaalne surmatõbi  kassipoegadele. Kõik hakkas ometigi nii ilusasti.  Neli kassipoega Keila Joalt said sooja hoiukodusse ulualla ja kõik tundus minevat hästi. Kiisukesed sõid ning mängisid. Tundus et kõik  on parimas korras. Nii sai pühapäeval tehtud uued pildid neljast endisest rääbakast.

Päästmise esimesel päeval

Pühapäeval  nägin ma sellised kassilapsi:

Memmemusi- äärmiselt kaisukas kassipoiss. Suur süles istuja ning nurrumasin.

Memmemusi

Spartacus- hall sõdalane, kes arvab et temal tuleb kaitsta tervet oma peret. Alguses oli ikka tõeline suss, aga praegu tuleb  kõhhi ainult veel päris võõrasti inimeste peale. Ta on isegi broneeritud kui ainult….

Spartacus

Louis- helekollane  poiss. Asjalik ja mänguhimuline, Juba oskab ka nurruda.

Louis- päikesekuningas

Prints- veidi tumedama tooniga kollane poiss- igati sotsiaalne nihverdis.

Prints

Kõik oli ilus. Pühapäeval oli  Memmemusil kõht veidi lahti. OK, seda juhtub ikka ja esialgu ei ähvardanud veel midagi. Õhtul helistas hoiukodu perenaine väga murelikult ja ütles, et Memmemusi oksendas. See ei tõota head. Hommikul oli kiisu juba Vilde kliiniku ukse taga. Halvad uudised hakkasid sadama kui küllusesarvest- no enam halvemaid ei olegi olemas- Katkutest on tugevalt positiivne, lisaks veel giardia ja palavik 40 kraadi.

Memmemusi veel tervena

Kiisuke läks kohe tilga alla. Selge on aga ka see, et teised on samuti surmaviiruse külge saanud.  Ka teised kolm maandusid kliinikusse.

Kliinikust tulid kolm kassilast juba minu juurde,  kesklinna hoiukodusse. Memmemusi jäi kliinikusse ja tema seisund on raske. Peaks ta ainult  homseni elama, siis on meil veel üks salarelv, millega selle koletuma haiguse vastu võidelda. Peaks ta ainult hommikuni elama!!

Tegin hoiukodus karmi ümberpaigutuse. Kalma Kati ja Freddy said ühte puuri. Nad on mul mõlemad vaktsineeritud ja haigust külge ei võta. Fionna ning teised suured kiisud on samuti kaitstud, aga karantiinirežiim ja ülimalt range, tuleb ikkagi kehtestada, et  loomad katkukandjateks ei saaks, ise haigestumata.  Niisiis viisin ühe puuri siiani täiesti kassivabasse tuppa.

Louis ja Prints pühapäeval

Nüüd käin hingevärinaga kiisusid vaatamas. Hetkel on kõik ( veel) korras. Keegi vedelaid loike pissikasti teinud ei ole ja okset samuti mitte, aga et pauk tuleb, selles ei ole erilist kahtlust.  Ka süstlad oksendamisevastase rohuga on riiulil valmis. Mina saan vaid häid mõtteid kosmosesse saata.

Kui keegi arvab, et mis see karantiinirežiim siis ära ka pole kui toad on isoleeritud, pean valmistama pettumuse.  Katkuviirus on eriti jälk elukas.Tavaline deso teda ei võta, ainult kange kloor ja nakkusohtlik on kõik mis kiisude eritistega kokku puutub. See tähendab, et üks ettevaatamatu liigutus ja tood ise  teisest toast  katkuviiruse kaasa. Iga liigutus peab olema sügavalt läbimõeldud.

Puuri alla on lai vahariie, mis takistab eritiste sattumist vabale.  Kloorilahusega töötlemine 3-4 korda päevas.  Toas on teine paar jalatseid ja ukse ees  klooriga immutatud lapp plekkkandiku sees.  Toas on kolm prahikotti, kuhu lähevad kõik hoolduse käigus tekkivad jäägid.  Kott, millega kassid toodud said, on samuti suures kilekotis.

Me tahame nii mängida

Uksel on ühekordne kittel ja karp kindaid. Sisenemisel tuleb vahetada ära  jalatsid ning panna selga kittel. Kõik tegevused puuris tuleb teostada kinnastatud kätega ja nende eemaldamisel tuleb teha kõik et võimalik saastatud pind ei satuks kokku käe nahaga.  Loomulikult ei kaitse niiskunud kittel enam allolevaid riideid. Selleks peab olema lisaks voodilina, mis tuleb panna sülle ja rinna peale, et kaitsta teisi riideid.  Kokku tuleb see lina panna nii, et saastatud pind oleks alati ülal ja ei puutuks kokku puhta pinnaga.

Spartacus tervena

Iga raviprotseduuri järgselt tuleb vahetada kindaid, sest nakkuse võimalik ülekandmine ühelt kiisut teisele tuleb viia miinimumini.  Kõik  saastunud esemed tuleb panna viivitamatult prahikottidesse, kust nad suletuna lähevad õue prügikonteinerisse.  Kõik- liivakast, kühvel, transpordikott, söögi- ja jooginõud kuuluvad hiljem hävitamisele.  Käisin jälle  lapsi piilumas, hetkel on kõik veel korras.  Peas vasardab mõte- Peaks, oh peaks Memmemusi ometi homseni vastu. Loodame……

Memmemusi paar päeva tagasi

Kõige räbalam on aga see, et nüüd on kaks hoiukodu rivist väljas ja vaktsineerimata loomi enam võtta ei saa. Kiisa kassikesed pidid ju tulema minu hoiukodusse.  Kui karantiinirežiim peab ja läbi mingi ime kolm kassikest ei haigestu, siis ehk veel, aga üldiselt on nii, et katkupisik püsib ruumis  pea terve aasta. Tavaliste desoainete peale ta ainult aevastab. Algas sügis- katkuaeg.  Väikeste kassipoegade suremus sellesse haigusesse on 70-100%. Ometigi, kui me  vaktsineeriks oma loomi ja ei laseks neid  ohjeldamatult paljuneda, ei peaks pisikesed elud kustuma  koletumates piinades.  Miks  ometigi??

Olge meiega, saatke häid mõtteid kosmosesse ja palun tehke oma nurruvale sõbrale pikk pai.  Veel, vaadake, kas kiisu vaktsiin ikka kehtib ning minge  võimalikult kiiresti arstle kui aeg on üleläinud.

Memmemusi

Saatke häid mõtteid kosmosesse ka seoses  teise hoiukodu perenaisega, sest, olen kindel, et tema padi on täna pisaratest märg.

Paar päeva hiljem.

Memmemusi tundub kliinikus paranevat, homme tuleb koju kui sööma hakkab. On üks imevahend ja ainult ühes kliinikus, mis  kiisude elulemust selle koleda haiguse korral märkimisväärselt tõstab.

Eile õhtul oli Louis lössis, kõht 1 kord vesilahti ja keeldus söögist. Täna hommikul oli ta juba üsna kõhnakeseks muutunud. Hommikust on haiglas arstide hoole all. Prints ja Spartacus on korras ( veel?).  Ka kodus käib pidev ravi.  Loodame….

Uued kostilised

Koju läksid Positiiv ja Negatiiv. Koos hakkab neil olema väga tore lapsepõlv ning  oma perele saavad nad tegema ohtralt nalja oma vahenditu mänguga.  Garanteeritud on ka piisav hulk laste sigadusi, aga milline laps see ilma üles on kasvanud? Hoiukodu ei jäänud üldse mitte tühjaks. Vastupidi, muudkui pressib uksest ja aknast sisse.  Kust neid kassipoegi küll ei leita.  Ahastus tuleb peale. Nii on minulgi taas kolm lapsekest.

Esimesena saabus Kalma Kati- minu enda infotelefoni ” saak”. Nimelt sattus Kalamaja sauna keldrisse kassipoeg. Õieti oli neid vist kaks, aga ühega…. Kes seda teab, mis juhtus. Igatahes ei meeldinud  omanikule uus üürnik sauna kedris ja päästeoperatsiooni tulemusel said kassiabilised  keldrist kätte lõksuga ühe süsimusta tegelase.

Kalma Kati

Kati on ca kolme kuune, must kui öö. Tulles oli vaene kiisu surmani hirmunud. mitte tige vaid just hirmunud. Inimese eest oli ta valmis põgenema maailma otsa ehk puuri kitsastes tingimustes puuri lakke.  Kolm kuud on juba selline piiripealne aeg, kus sotsialiseerimine võtab rohkem aega, aga haarasin siis härjal sarvist ehk pehmest fliistekist ja alustasin paitamisega. Vaenekene, oli teine mul  fliisi sees kange nagu pulk. Tegelikult oli näha, et paitamine Katile meeldis,aga see käsi oli kole.

Olla või mitte olla??

Tekkis siis mul mõte kasutada avatud käe tehnikat. Ega ma muidu poleks sellest midagi teadnud kui ei oleks õppekirjandusena kasutanud Jackson Galaxy õpetusi. Muuseas, kohustuslik vaatamine  igale kasside sotsialiseerimisega tegelevale vabatahtlikule.

http://animal.discovery.com/tv-shows/my-cat-from-hell/videos/my-cat-from-hell-jackson-galaxy-videos.htm

Selgub, et  sedapidi käsi tähendab kassile ähvardust:

Kassi jaoks ähvardav

Aga kuidas meie siis kasse võtame? Ikka niimoodi.  Eks nad lõpuks ikka harjuvad, aga ma ei kujutanud ette, et see võib kassi jaoks olla väga  agressiivne  võte.

Avatud käsi ei kutsu kassil esile hirmu vaid uudishimu

 

Avatud käsi

Panin siis peo peale tükikese grillkana ja viskasin puuri ette pikali, valmis  lamama seal terve pärastlõuna.  Aga ei olnud vaja. Mõne minuti pärast roomas sänikael ligi, pistis kana nahka  ja siis kukkus vastu kätt nühkima.   Ka praegu on väike taganemine nurka ja siis tormijooks  käele.

Aga pilte on temast väga raske saada. sest neiu tormab käte vahele ning tahab juba puurist välja, aga ei saa lasta, sest toas troonib Fionna, kes üldiselt teisi kasse ei salli.  Läbi puuri saavad nad täitsa hästi hakkama.

Fionna ja Kati

Igatahes on Katikene  saanud ussirohu, vaktsiini ning ka kiip on paigaldatud.  Mõned päevad veel ja meil on olemas  täielik paisõltlane. Kati tahab sügamist ja silitamist ja  ta ei  seisa jalgadelgi kui  kõvasti vastu kätt nühib.  Vangub nagu pajuvits tormituules.

Teised tulijad  olid kaks  kahe kuust kassilast. Saabusid just mõni päev tagasi.  Päästetud on nad Lasanmäelt.

Esimene – õrmn ja armas kassitüdruk Seven http://www.kassiabi.ee/index.php?1021122710575449

Seven mängib

Alguses oli ta väheke kohkunud, kuid nüüd on  kosunud.  Puuriuksele just vastu ei torma, aga  pai talle meeldib ja nurrub kõvasti ka.

Seven

Üks silmake tahab veel nati rohtu ja kontidele tuleb liha kasvatada ning pikk karv  kammida, aga meil on olemas vahva pisike kassineiu, keda saab  broneerida.

Natuke tõsisem on lugu Freddy´ga. Poiss on kuri ja väga õnnetu.  Kahe kuuse kassipoja tsihh ja tsuhh ei ole muidugi probleem, mis  kestab  pikalt… loodetavasti.  Igatahes praegu  ta minuga kontakti ei otsi vaid lähenedes turtsub põlglikult.

Freddy

Mängimine suurt ei huvita ja puuris kaebab ta üsna õnnetu häälega. Proovi sa ainult lohutada kui kohe tuleb vastuseks põlglik -TSUHH!  Aga ennegi oleme neid lohesid näinud, kes mõne aja pärast sulavad nagu mesi.

Freddy

Freddy tahaks päris individuaalset  tegelemist ja lohutamist. Praegu ma kuulan vaid  kurvavõitu nuttu. Kiisu kaebab puuris kõva häälega rasket saatust.  Tahaks lohutada, aga  kuidas saab inimene lohutada kui kassipoiss lamab puuri võre ääres ning kutsub. Tundub, et ta hõikab pimedasse öösse: ” Emme! Emme!”.  Kassimmet mul sulle anda, pisike pilvelambuke, ei ole. Katsume tuttavaks saada ja siis läheb sinu elu oluliselt lõbusamaks.

Seven juba mängib, ei  kaeba  ning võtab  lõpmatult armasaid poose.

Juba oskan poseerida

Hoiukodus ootab oma kodu pisike Kihh, kes on nii koduvalmis kui olla saab.  Ka Tibi Galojan on steriliseeritud ning tahab süles istuda oma perenaisel,  väga palju nurruda,  peaga nühkida ja maiustusi norida.

Vaktsineeritud ja kiibitud!

Positiiv, Negatiiv ja Kihh on nüüd vaktsineeritud ning kannavad kiipi.  Kogu see kamp paneb mööda kasside ronimispuud  2,7 m kõrgusele, kiigub kiikedes, vallutab  treppe ja peiduurkaid.  See aga tähendab, et reedel s.o ülehomme võib meie mustvalge duo minna oma  päriskoju!!

Koju!!

Pange siis mürakarudele kõik valmis. Meie timmisime veel nurrmootori tuure  ja kõik peaks olema kõige paremas korras.

Koju!!

Ma üritan meie pisipõnne ikka tervislikult sööta, aga nemad ei arva sellest midagi, sest täna panid nad laua pealt pihta 200 g  suitsuvorsti “Põdra” ja pistsid selle ka nahka. Tegelikult ma kahtlustan, et põhilise panuse andis Tibi Galojan, kes reedel laheb  siis operatsioonile.

Lõpuks tunnistati vaktsineerimisküpseks ka  Kihh- väike nurrmootor ning mängulõvi, aga temal ei olegi veel armastavat kodu ootamas.  Ei aita isegi see, et Kihh  hõivas kohe tohter Larissa südame, kes tunnistas ta maailma vahvamaks ning naksimaks triibikuks.

Minul ei ole veel kodu- nuuks!

Pisike Kihh ootab ka armastavat kodu.  Kus on kõik maavillase triibiku fanaatikud?  Absoluutselt kõik oskused on käpas- nurrumine, pai nurumine, kaisus magamine ja kassikrutskite korraldamine 🙂

Hoiukodu karantiinipuuris isrub veel üks kaval tegelane- Kalma Kati, kellest tuleb järgmisel korral oma lugu, sest siis on meil midagi huvitavat vestelda.  Tundub, et  meie suhtedraama on saamas positiivse läbimurde.  Lugemiseni…..

Nurrumasinad Kihh ja Kõhh

Kihh ja Kõhh ei vääri enam ammu oma nime.  Suuremaid kleepkasse annab otsida.  Tormavad mööda korterit ringi, magavad kaela peal, nurruvad juba pilgu nende poole pööramisel ja nende tänava minevik on täiesti kadunud aegade hämarusse 🙂

Kõhh võik hommepäev  oma koju minna kui keegi pakuks.  Egas ometi nimi pole takistuseks?? Ütleb ju meie vanasõnagi, et nimi ei riku meest, kassineiut ammugi ja  lõppude lõpuks paneb kiisule  õige nime ikka  päriskodu.

Kujundmagamine koos lapsehoidja Pantuga

Palun väga vabandust, pildi kvaliteet ei kannata kriitikat, aga kui ma oleksin  fotokat võtma läinud, siis oleks see idüll otsa saanud. Taas kord  on hoiukodu püsiasukas Panter oma ülesannete kõrgusel.  Kus on  natukenegi inimesekartust, seal on Panter nii psühhoterapeut kui lapsehoidja.  Ma ei julge enam loendadagi kui palju kassipoegi on tema kasvatanud inimesi armastama  ja korterikassina käituma. Siin on pisike Kihh tema kaisus ja nii lõõgastunud kui vähegi olla saab.

Sügav uni lapsehoidja valvsa pilgu all

Kõhh ei karda enam inimest ka mitte üks tera vaid naudib süles olemist, sügamist ja paitusi.  Voodis oskavad need sellid laiata täiega, ainult kuhu see inimene ära peab mahtuma?? 😀

Hei, pätid! See on ju minu voodi!!

Kihh sai eile veel kord ussirohtu ja täna ei ole tal häda midagi. Kappab ringi nagu segane 🙂

Saaks vaid sigadusi korraldada 🙂

Kõhh on uudishimulik ning ronimishimuline.  Ronimispuul on alistatud juba 3 korrus ja redelist oskame ka alla tulla.

Mis siin on??

See suur elurõõm ei taha kuidagi ära mahtuda.  Kes küll liigutaks suletutti? Kes mängiks?   Kodu, kus on puudu üks maadeavastaja mürsik, võtke kiiresti ühendust.   Kõhh on vaktsineeritud, kiibitud ja koduvalmis.

Näed, ma seisan juba konteineri peal ja ootan !!

Positiiv ja Negatiiv istuvad veel  karantiinipuuris.  Ettearvatult lõi neil kõhu veidike lahti ja nüüd saavad nad tablette ja “häid  baktereid”, spetssööki ja vitamiinipastat.  Kõhukorratus ei ole vähendanud nende suurt mängulusti ega kahandanud inimsõbralikkust.  Nendele lisandus samasse puuri  Kalma Kati- süsimust  kassineiu, kes on püütud Kalma sauna keldrist. Esialgu  istus ta samuti hirmunult puuri kõige pimedamas osas, aga tänu paisessioonidele  kappab temagi juba ringi ning norib Positiivi ja Negatiiviga tüli.  Täna sain rätikus esimese nurrugi kätte.

Me saame varsti kõhud korda ja siis…