Kõhh! Kõhh! Turtss!!

Kassiabi FB lehel oli alles hiljuti teade suurest päästeoperatsioonist Sõbra tänaval tubli majaomaniku õuel.  Pärast muretsemist ning närvikulu õnnestus edukalt püüda kassiemme ja 4 pisikest kollast  4 nädalast karvapalli. https://www.facebook.com/media/set/?set=a.632865676804239.1073741904.167866536637491&type=1

Kõik see pere on kesklinna hoiukodus kosumas ning kasvamas.  Esialgne informatsioon oli, et kassiema on pelglik kiisu.  Pärast ehmatuse vaibumist selgus et suuremat miilustist, kaisu- ning paikassi ei ole üldse olemas. Kiisuema, kes sai päästjate poolt nimeks Wendy, on ülimalt hea emme ja sotsialiseeritud  kodukiisu. Ronib esimesel võimalusel sülle, nurrub ning nühib ennast kõigi teda paitavate inimeste vastu.  Kompleksivaba nagu päästetud kiisud kaugeltki kõik ei ole.

Kiisuemme Wendy

Hetkel kui ta konteinerist oma elamisse sai kolitud, hakkas ta kohe pai nuruma.  Teisest konteinerist pandi tema juurde ka pisipojakesed ning õnneks  leidsid kõik neli kiiresti tissi üles.  Ohh! Läks kohe kergemaks.  Paari tunni pärast vaatasin oma uusi üürnikuid ja siis ootas mind üllatus.  Pissikasti taha piidlesid mind  8 sinilillesinist silmakest ning neli pärani suud- Kõhh! Kõhh! Tsuhh!  Kassipoega pole olemaski, aga kõik see mees näitasid oma ülimat põlgust kahejalgsete olendite vastu.

Hommikul tuli abikaasa kiisusid vaatama.  Üks kassilaps julges  sõrmeulatuses resideeruda.  Kassike tõusis kahele käpale, sisises, turtsus ning äsas käpaga.  Tegelikult lõpmatult koomiline, sest need vaprad võitlejad kaaluvad vaevalt 550 grammi. Nüüd on mitu päeva möödas ja minu peale enam palju ei sülitata. Ainult ainuke kollane tüdruk kostitab mind veel puuris sõimuga. Täna said nad siis ka pildile võetud.  Esialgu pole neil nimesidki, aga ühe tita nimeks saab Jonny ning temast tuleb meie Luige  kodu päriskass- Vikerkaaremaale lahkunud  18 aastase  Jonny järglane.

Kollane galerii

Praegu on meie suhted paranenud nagu relvadega rahu või nii. Ainult Xena ehk ainuke  tüdrukutirts  sülitab veel seni kuni sülle saab. Kaks kiisulast söövad natuke lisaks, kuid teised on  kindlalt veel tissiusku.

Kollane galerii

Puuris toimub tõsine maadlusmatš ehk kõik kõigi vastu, aga palli liigutamine pakub ka väheke huvi ning suletutti tasub väheke  käpaga katsuda.

Kollane galerii

Kollane mängupart on tõsine vastane. Kõik neli üritavad seda enda poole tirida, paraku igaüks ise suunas ja tulemuseks ei liigu see mitte üks raas.  Pehme mänguasja peal tuleb uni ka magusam kui  mujal.

Kollane galerii

Järgmine pilt on aga Xenast ja annab päris täpse pildi, et hetkel ta veel inimese  läheduses ennast hästi ei tunne.

Xena

Aga leplikum on ta minuga juba oluliselt. Esialgu  veel vaid minuga.

Aga mina ei karda sind enam

Mõne päeva pärast oleme ehk saanud kiisuperega nii headeks sõpradeks, et  leiame neile ka nimed, aga  ilmselt vajame erinevat värvi lõngasid, sest tegelikult on  nad lootusetult sarnased 🙂

Kollane galerii

Mustakivi turuvarblased

Tere jälle! Mõnda aega  saab kesklinna hoiukodu teha oma vabatahtlikutööd Eestimaal.  Tervis vedas natuke alt ja nüüd ei jää muud üle kui ravimeid võtta ja järgida ettekirjutust- ei mingit stressi. Ja milline tegevus toob kaasa kõige enam positiivset emotsiooni? Õige, kiisud. On ju kassipoegade hooaeg.  Mõned koolitused nendele kes tõesti tahaksid esmaabi õppida võiks ka teha, aga rõõmurullid koduses majapidamises on parim mis selles natuke sandis situatsioonis teha saab. Seega, kassisõbrad, kõrvad kikki, meil on palju positiivseid uudiseid.

Lasnamäe turg on üks huvitav piirkond kus loomapidamine meenutab  möödunud sajandi seistsmekümnendaid ja seega tuleb  igal aastal Kassiabile hoolealuseid Lasnamäe turult. Nii maandusid pisikesed triibikud kõrval paiknevasse Mustakivi loomakliinikusse, kus praktiseerib suurte teadmistega ning väga sooja südamega dr Larissa.  Igatahes  vajas meie ühingu  üks võtmetohtritest abi, sest Lasnamäe turult toodi kliinikusse neli karvapalli, viies oli juba oma lõpu leidnud autorataste all. Tited on pisikesed, vaebalt neljanädalased ning polnud ka üldse kindel kas nad süüa mõistavad. Kassiema taas kinni püüda ei õnnestu, sest turunaised on kindlalt veendunud, et talle meeldib poegida ja elumõnudest osa saada  😦

Nii, maabusid siis neli sagriskarvalist titte kesklinna hoiukodusse , kus neid sööma tuleb õpetada. Õnneks  ei vajanud lapsed eriti lutitamist ja näitasid et söömine on tõesti see tegevus, mis toidab.  No ja siis saabus minu tütar koos saatjaskonnaga täis meelekindlust neljast kassititest kassid kasvatada.  Mõned päevad on möödas ja  titad söövad ning hommikused kaalumised näitavad, et igapäevane kaalutõus on ca 20 g, kastisisu on laitmatu ning elurõõmu  jagub. Saame siis tuttavaks.

Kollase  paelaga märgistatud KARMEN- modellikallduvusega tüdrukutirts, suur rändur ning kaamera sõber.

Karmen

Ise teab ta täpselt, et on nii nunnu kui üldse olla võib ja demonstreerib seda  kõigile. Sotsialiseerimist ei vaja, kõik on olemas ja kaalu 550 g.

Karmen

Vajab vaid kasvamist ning seejärel parasiiditõrjet. Silmad on meil puhtad ja mängulusti jagub mitme eest.

Suur väljakutse- pepu peab puhtaks saama

Kõige rohkem oleks praegu emmet vaja, et saaks  oma pepu kuidagi puhtaks, aga me õpime ja tasapisi tuleme ka toime strateegiliselt olulise tegevusega.  Nii nagu inimlastel, vajavad  igapäevatalitused ka loomalasteel õppimist.

Karmen

Rohelise paelaga märgistatud NIHVERDIS. On sellel plikal alles suur reisimisvajadus. Kõik vajab avastamist, käpaga katsumist, ronimist.  Tegemist on nii palju, et kaamerasilm ei jõua järele.

Nihverdis

Tundub et tuleb pikema karvaga suur mängulõvi.  Kuhu saaks ronida? Mida avastada?  Kohe kiiresti!

Ühe peo kass 🙂

Pai meeldib ka väga, sügamisest rääkimata. Nii et sotsialiseerimist ei vaja- kõik on olemas, Kaal 545 g.

Palun pai!

Paitamise ajal püsin Nihverdis isegi paigal.

Ilma paelata- TILLU, kõige pisem  kassilaps, aga söögiisu on väga hea ning  Tillu on kindlalr veendunud, et  kasvab kiiresti oma õdedele järele.

Tillu

Natuke tumedam  pisikiisu, kelles rohkem naiselikke nõkse kui teistel kolme peale- nunnude pooside võtmisega.  Süles on inimese tähelepanu võitmine käkitegu. Proovib ka nurruda, varsti murrab kahejalgsete südameid nagu loogu.

Pall- vaatame kas veereb.

Kaalu oli eile hommikul 460 g ja see tõuseb igati korralikult.  Maadluses kipub Pisike veel teistel allajääma, aga  kõikvõimalikud veerevad objektid on  vahvad.

Sülle!!!

Oranži paelaga pikema karvaga- KÄÄKS.  Kaalu pea 500 g.  Manipuleerimise meister. kes kasutab inimese tähelepanu võitmiseks oma häält.  Kui ei saa mida tahab, siis päästab valla ehtturuliku kisa, mille peale peab kohe tähelepanu saama, sest kaua sa seda lihast ning luust läbikiäivat sõimu ikka kannatada jaksad 🙂

Kääks

Tarvitseb vaid tuppa astuda kui Kääks lööb registrid lahti ja esimene, kellega tegelma hakatakse on seega loomulikult Kääks.

Kääks lammutab toidutopsi

Miski ei takista uurimast kõike mis veereb või mida saaks hambaga katsuda. Kutsub pidevalt õdesid maadlusele ning näitab üles erakordset visadust  ronimisel. Väike kukkumine ei saa ju mingil määral seiklushimu vähendada. Kui aga inimesel tekib hull tahtmine teda mõnest  ohtlikumast paigast minema tõsta, siis vallandub vägev kisa, mis saab aga süles otsa.

Aga siin olen ma rahul!

Vot sellised tegelased siis. Koju minekuga läheb veel aega, aga broneerida saab küll.  Seni kasvatame turuvarblastest natuke suuremad  nurrmootorid.

 

Koheviku pajatus

Näuu! See minu hoiukodu perenaine on ikka paras käkk. Muudkui pakib oma asju ja  minust ei kavatsegi kirjutada. Loru, mis muud. Ometigi olen mina, Kohevik,  hoiukodu eriti tähelepanuväärne isik.  Ei ole muud teha kui tuleb endast ikka ise kirjutada,  muidu ei teagi inimesed kui tubliks kassiks ma olen arenenud.

Kohevik, saame tuttavaks!

Hoiukodusse saabusin kevadtalvel kui ehk keegi on eelmisi postitusi lugenud.  Millal ma kodu kaotasin? No ei mäleta, tõesti ei mäleta. Suurte külmade aegu leidsin veidi varju ühe inimese verandal. Külm oli küll, kuid vähemalt süüa anti. Kuna need inimesed tahtsid ikka mulle kodu leida, siis mulle arusaamatute keerdkäikude tõttu  pisteti mind konteinerisse ning nii ma kesklinna hoiukodusse sattusingi.  Mingi jama oli vaktsineerimisega, paberit mul igatahes ei olnud ning kuna toojad iseloomustasid mind kui sõbralikku kiisut, siis laskis perenaine mind korteri peale.

Kohevik

No miks ma peaksin sõbralik olema?? Kodutu, külmas. Turtsatasin solvunult ning varjusin vanni alla.  Ilmselt perenaisele see suurt ei meeldinud, sest nädala pärast algas minu pea kohal kole mürin ning kolin. Perenaine, sõge, otsustas vanni vee lasta. Kogu see ladin pani mu pisikese kassisüdame  koledasti värisema ning ma põgenesin diivani taha radika alla.  Mõnda aega lubati mul seal resideeruda, aga ühel  hullul päeval tuli palju inimesi ning nad urgitsesid  mind sealt alt välja ja toppisid suurde puuri. Kuna ma käitusin ikka hästi karmilt, siis konteinerist inimesed mind välja ei saanud ja nii paigutatigi konteiner pissikasti peale ja jäeti uks lahti. Lubasin endale, et sealt ma ei lahku, vot kohe kunagi ei lahku, tehku mida tahavad. Kõht läks tühjaks, öösel käisin söömas ja kasutasin kasti, aga  valgel ajal peitsin ennast nii kaugele kui võimalik.

Aga kus ma praegu olen??

Nädalad läksid ja kole igav oli. Kuskilt kaugusest meenus nagu oleksin ma kunagi inimeselt pai saanud ja see oli olnud niiii mõnus. Järsku oli see vaid uni, aga mingi imelik igatsus tekkis. Noh ja siis tekkis soov ikka sealt konteineri uksest piiluda, mida see perenaine teeb. Klõbistas arvutiga nii meetri kaugusel. Ja rääkis minuga mahedal häälel. Jama, peitsin ennast taas konteineri sügavusse. Aga ikka tahtsin seda veidrat inimlooma lähemalt uurida. Lisaks oli mul nõrkus- sink ja seda andis perenaine vaid näpu pealt.  Läks kuu ja esimest korda lubasin ennast nina pealt katsuda. Oi, see oli hea. Aga ega ma ikka ole mingi ninnu nännu solgerdis. Pai tahaksin küll, aga minu tingimustel. Sirutasin välja käpa ja haakisin käe oma pika küüne otsa ning üritasin konteinerisse tõmmata. Perenaine kiljus ja mina kõhisesin.  Nii kohe pidevalt ja meie suhtlemine lõppes ikka vahvate aukudega perenaise käel ning vägeva kisaga. Kuulsin mitu korda, kuidas mu hoiukodu perenaine kurvalt rääkis, et ega minust ikka kodukassi saa. Aa, mis asi see kodukass on, no mina ei saanud aru? Ma olen ju kodus,  kahekordne villa ja hea ninaalune. Mis kodukassist ta veel jahub?

Elu üle mõtisklemas

Ja siis  perenaine ei tulnud. Ootasin, ootasin, perenaist ei ole. Iga päev istus mu puuri ees perenaise mees ja tütar ning vestlesid minuga. Proovisin nendega ka seda küüntetrikki, aga  siis ma pai üldsegi ei saanud ja olin  lõpuks kole kurb. Ühel päeval tuli taas perenaine. Ma esialgu peitsin ennast konteineri sügavusse, aga kui ta arvuti ette istus, siis hüppasin matsuga konteinerist alla ja tulin puuri ette ning, no lihtsalt ei tea, mis mulle sisse läks, kukkusin ennast vastu võret hõõruma. Ja siis perenaine tegi puuriukse lahti ja ma sain palju paisid, sügamist ning hellitamist. Vahepeal proovisin ikka küüned välja ajada, aga siis lõppes  sügamine kohe otsa ja ma peitsin kiiresti küüned ära.

Vabaduses

Ja jälle läks ta ära ning ma ootasin ja ootasin. Teistel inimestel lubasin ennast ka puudutada, aga see ei olnud ikka päris see. Ja nüüd tuli ta taas!! No küll ma olin õnnelik.  Perenaine silitas ja sügas ning tegi siis puuri ukse valla.  Esialgu tulid kõik vanad hirmud tagasi ja tuiskasin tulistvalu taas radika alla.  Täna aga võtsin südame rindu ja tulin peidupaigast välja ning tulin perenaise juurde. Ja ta tegi pai ja sügas pikka aega ja mina nühkisin tema sääri ja puksisin peaga ja olin pööraselt õnnelik. See suur rõõm pani mu nurrmootori  täistuuridel tööle, oligi teine veidi rooste läinud.

Pai on hirmus hea!

Ma tean et perenaine sõidab jälle ära, aga ta lubas nüüd palju sagedamini kodus olla ja mina tean, kui  tuleb siis võtan ta vastu püstise saba ja suure nurruga.  Ütelge ometigi, no mis asi see on? Kas ma muutun tõesti kodukassiks??

Tee ometi pai ja palju!

Igatahes olen ma muutunud selliseks kassiks. Mulle anti aega ja perenaine ikka uskus minusse kõvasti. Tänane usaldussamm nii väike, kuid ometigi väga suur minusugusele umbusklikule  mustvalgele pikakarvalisele  Kohevikule.  Nurr, nurr, nurr – kohe ei saa teisiti.

Räägime veel

Titta lugu

Tere üle pika aja.  Kodumaa kiisud on ikka minu südames ja täna  räägin ühe loo kiisust, kelle nimi Titta ( just selline nimi), kellega mul oli au tutvuda.

Minu nimi on Titta

Titta  oli  Kristiine linnaosa  vanema proua kassike, kes pidas oma lemmikut nii nagu  vanasti. Kiisu käis õues, kusjuures  sadakond meetrit eemal paikneb üks suurema liiklustihedusega ristmik Tallinna linnas.  Ei arvanud perenaine midagi ka stariliseerimisest, vaktsineerimisest ega parasiiditõrjest.  Sündinud kassipoegi ootas  uppumissurm.  Vaatamata  pidevale bingomängule eluga õnnestus kassikesel mitu aastat ikka hinges püsida, kusjuures ei kaotanud ta kordagi oma  sooja suhtumist inimese vastu. Nii ta peesitas  pisikese kortermaja väraval ning nurus  pai ja süüa.

Pai mulle meeldib

Titta õnneks elas vastasmajas inimene, kelle kangelaslik võitlus  on kinkinud  juba kümmekonnale kassile uue elu, sealt on pärit ka  Keila Joa katku haigestunud ning  enamus edukalt päästetud kassilapsi- Memmemusi ja tema vennakesi ehk mäletab lugeja veel.  Hoiukodu perenaine üritas korduvalt tubli vanaproua südametunnistusele koputada, aga tulemusteta see jäi nagu valimisreklaam Rahumäe kalmistu väraval.

Nädalake tagasi nägi hoiukodu perenaine, et Tittaga on midagi lahti. Kassile oli loid, tõmbus kägarasse ja toitu ei puudutanud. Ohates võttis ta ette reisi naabermajja. Vanaproua oli tõrjuv ning sõnas, et hommikul oli Titta sünnitanud surnud poja ja edasine teda ei huvita.  Kiire kõne  minule Soome , kass sülle ja oma vannituppa ning siis helistamine kliinikutesse. Vastus ühene- Titta seisund võib olla kriitiline.

Titta elu on päästetud

Kiisu konteinerisse ja kliinikusse. Ultraheli uuringul selgus, et  sünnitusteedes on suur loode, kellel puuduvad südametoonid ja vereproovides kõrged põletikunäitajad.  Kiirkorras läks Titta operatsioonile, eemaldati emakas koos juba laguneva lootega.  Ööseks jäi kiisu  kliinikusse, sest vajas infusioonravi. Kes maksab?  Loomulikult see, kes  kiisu tõi.  Järgmisel päeval sai Titta  ajutise peavarju  hoiukodu vannitoas.  Uks pidi olema aga kindlalt kinni, sest  vaene kiisu oli nii hullusti kirpe täis ja raskes seisundis kassikesele  kirbutõrjet teha ei saanud.  Kas oma perenaine tundis veidigi huvi, kuidas tema lemmikul läheb? Ei, loomulikult mitte, ta lihtsalt loobus  Tittast.

Titta 3 päeva pärast operatsiooni

Praegu on  kiisu kasukast kirbud tõrjutud,  operatsioonihaav on korras ning  päästetud Titta   õnnelik ning  rahulolev. Huvitav, kiisu, kes suurema osa oma elust on veetnud tänaval, ei tunne mingit huvi välisukse vastu.  Tema lemmikkoht on aknalaua peal, kust ta eemaloleva pilguga õue vaatab. Inimese lähedus on  Tittale kõige olulisem- paitamine ja silitamine kutsub esile nurrmootori automaatse käivituse.  Tittale ei jäänud see kevad viimaseks, ta päästeti viimasel hetkel.  Taas on  põrmustatud  müüt, et kassid sünnitavad kergelt ning neil ei teki mingeid tüsistusi.  Tekib ja sama palju kui inimestelgi, ainult…..

Tee mulle pai, palun

Nüüd on aga hoiukodu perenaisel ja Tittal mure. Kas meie  hiirekõrvades Eestimaal leidub üks vahva pere, kes  kiisule päriskodu pakuks?  Hoiukodus on ühes pisikeses toas juba kolm püsielanikku ja  nii vajab  kiisuemme  armastavat kodu ja temast hoolivat perenaist.   Võtke hoiukoduga ühendust- 56668306.  Aidake see väike eluke uuesti järjele.

Titta ootab oma päriskodu

Väheke tähendamissõnu ka.  Kui tahad sõbrast lahti saada, siis laena talle raha. Kui tahad sõbralikust naabrinaisest lahti saada, siis päästa tema lemmikloom surmast 😦

 

Hoiukodule joon alla.

Õhtu, kõik on vaikne. Tiiu üritas päeval järgmist mobiilijuhet nahka pista, kuid nüüd on ta juba suures kassikodus ning Kohevik seisab keset puuri ning  kurrutab kõva häälega nõudes kiiresti paitamist. Kõik on nagu ikka, aga siiski mitte. Homme alustan 1200 km pikkust teed oma uuele töökohale Muonio maakonnas.

Valus, ai kui valus oli viia Tiiu tagasi Uue Maailma kassikodusse.  Kohevikku hakkab iga päev nunnutamas käima nii abikaasa kui tütreke.  Temale on  kolm nädalat  rahuaega veel väga vajalik.  Hoiukodu päriskiisu Panter  siirdub abikaasa juurde Luigele.  Minu ja kiisude  kaljukindel elu mureneb kildudeks nagu kristallvaas.  Inimene vajab sooja kodu ning perele leiba lauale,  aga kui Eestimaal on arste liiga palju, siis pole midagi teha. Inimene kisub oma juured lahti. Need, kes kesklinna hoiukodu vajasid on uutes kodudes või koduootel. Need kes vajaksid seda edaspidi? Eks võtab mõni teine kodu minu missiooni üle. Hoiukodu tegevusest loobumine on  kõige valusam asi, millest tuleb loobuda kui võõrsil tööl käid. Ometigi  ütles mulle üks  ülikõrge ametnik nädalake tagasi üsna hapult: ” Milleks see melodraama????”.  Ega polegi, lihtsalt väga, väga, väga valus on.  Mul on mõte, et kui  kaugel aega saan, siis hakkan  hoiukodu tegevusest kirjutama raamatut. Lootus on, et leidub kirjastus, kes selle  trükib.  Mõnisada eksemplari ehk ikka ostetakse.

Teeme siis täna, viimasel hoiukoduks olemise ööl, veel mõned pildid ja kirjutame Tiiust ning Kohevikust natukene.

Tiiu- tüüpiline teismeline.

Tiiu

Aktiivne, uudishimulik, mänguhimuline plika,  Ilmselt ta võõrale kohe sülle ei torma, aga  tunni, kahe pärast on ta juba  hellik nurrukiisu. Nagu pubekas kunagi võib ta korraldada mõnegi pättuse. Igatahes palun hoidke mobiilijuhtmed tema  hammaste ulatusest eemal.  Kas peab mobiililaadur üldse vedelema kuskil kapi või riiuli peal? Ei pea. No siis panetegi nad sahtlisse ja jutul lõpp.  Tiiu on veidike armukade teiste kasside peale, aga tüli ei nori.  Öösel magab  voodis ning nurrub suure häälega.  Tiiu vajab tegevust. Natuke jahisaaki ei teeks paha- on need siis mängu- või pärishiired.  Inimest vajab ta aga kõige rohkem.  Natuke tuleb aega varuda ja on käes aktiivne ja asjalik pereliige.

Kohevik- kiisu kes alles nüüd hakkas avanema. Meil on juba pidevalt paisessioonid. Kohevik armastab pai küsida nii, et sirutab oma pea kaugele konteinerist välja ja  nühib vastu kätt.

Uudishimulik Kohevik oma maja uksel

Kui ma  olen laisk ja ei viitsi teda nii kaua sügada kui proua soovib, sirutab ta välja oma pika käpa ning haagib mu käe veel pikemate küünte vahele ja meenutab, miks inimene üldse tema valdustes eksisteerib. Õige, selleks, et kassikest silitada. Minul läheb pärast seda vaja natuke plaastrit 🙂

Aga kõige olulisem: KOHEVIK OSKAB VÄGA ILUSASTI NURRUDA.  Paraku,  see usaldus on tal esialgu ainult minu vastu, teistega ta veel  suhtlust ei otsi, kuigi piilub oma  konteineri  pilude vahelt justkui vallaline ning ülimalt uudishimulik vanadaam oma korteri aknast pitskardinate tagant.  Minu äraolekul saab tütar pidada pikki ja  konstruktiivseid monolooge  plastmassist konteineriga ja vaatame kas selle elanik  lõpuks oma uksekesele  ilmub. Kohevikuga läheb veel aega.

Minu tütre juures on aga veel üks iludus, kes on kuidagi teenimatult tähelepanuta jäänud.

PILLE

Pille lemmikasendis

Kondikubust on arenenud imekaunis kiisu, kes nüüdseks nii vaktsineeritud kui steriliseeritud.  Suur jutupaunik ja seltskonnadaam.  Pille pikk karv on nüüd särav ning lendlev, ei ühtegi pusa. Tema iseloomustamiseks on  parim lause- ja juttu jätkub kauemakski.  Pille ei salli mitte üks raas üksiolemist. Eriline jama on siis kui inimesed allkorrusel arutavad ja TEMA EI SAA OSALEDA 😀

No läheb siis alles põrgulärm lahti. Pille  karjub nördinult nii, et hoiukodu koer viskab kõhuli ning katab käppadega nii silmad kui kõrvad.

Jutupaunik

Kõige paremini tunneb Pille ennast aga perenaise  rinna ja kaela peal. Siis sirutab ta ennast pikaks, pikaks ning nurr tuleb lausa iseenesest.  Suurepärane kõri ja rindkere soojendaja.

Ega tema ei ole mingi  tummfilmi tegelane.  Kui inimesed räägivad on tal alati samuti mõni mõte varuks. Tuleb vaid korra tema poole vaadata ja küsida: ” Mis sina, Pille, sellest arvad?”. Ja siis kuuletegi pikka ja argumenteeritud vastust.  Esialgu vajab päriskodu kindlasti tõlki, aga kassikeel saab peagi heas kodus  mõistetavaks. Tundub, et Pillel on tihti anda väga head nõu elu keerdkäikudes.

Esmaspäeval käib Pille veel kord kliinikus,  ta on peagi koduvalmis- hea sõber ja kaaslane inimesele, kes tunneb ennast üksikuna.  Pille tahab kammimist, aga talle see meeldib. Toiduks saab pärsia juurtega kiisu  RC Persian krõbinad.

Ongi kõik.  Vaatame, mida elu toob.  Mul on suur lootus, et kunagi saab kesklinna hoiukodu jätkata oma tegevust. Ega  kiisude aitamine seepärast seisma jää.  Kassiabi vabatahtlikud teevad kõik täna, hommme ja ülehommegi, et  võimalikult palju  kiisusid leiaks endale uue ja armastava kodu.

Kohevikust kuulete ta aga minu vahendusel kindlasti veel. Mõne nädala pärast.

Loodan väga, väga, et minu kasulapsed Tiiu ja Pille leiaksid peagi uue ja armastava kodu.

Väga õnneliku lõpuga lugu.

2013 aasta kõige õnnelikuma lõpuga lugu oli  kahtlemata Keila Joa kasspoegade imelise pääsemise lugu.

Neli pisikest kassilast visati ühe suvila õuele. Kassikesed päästeti ning nad leidsid  hoiukodu. Paraku oli saatusel anda neile  kõige julmem löök- kõik nad haigestusid kassikatku. Haigusesse, millest väljatuleku võimalus on  vähem kui üks kolme vastu.

Keila Joa kassipojad vahetult pärast päästmist

Üks teise järel haigestusid kassipojad surmahaigusesse, mis algab oksendamise ning verise kõhulahtisusega ning lõpeb enamikul juhtudest septilise šokiga.  Inimesed ei aima, mida elab läbi hoiukodu perenaine, kes  igal hommikul vaatab hirmunult oma hoolealuseid ning  teab, et küsimust, kas järgmine haigestub, ei eksisteeri. On vaid küsimus: millal? Esimesena läks kliinikusse Memmemusi, kelle haiguse kulg viitas, et tõenäosus  paranemiseks on väga väike. Kassikesest jäi mõne päevaga järele vaid kimbuke konte. Järgmisena haigestusid riburada pidid teised kassilapsed. Peagi võttis katk esimese ohvri- Louis andis äkksurma siis kui lootused paranemisele olid juba olemas. Kesklinna hoiukodu võitles Memmemusi elu pärast, kes vajas nii ööl kui päeval püsitilka. Kõik kliinikust tulnud kassipojad käisid läbi kesklinna hoiukodu karantiinitoa, kus said veel  täiendavalt infusioonravi. Juhtus  erakordne ime- neljast kassipojast kolm paranesid ja see tulemus ületas  prognoositud elulemuse  kolmekordselt.  Kõik kiisud on praeguseks uutes kodudes ning nende pildid rõõmustavad mõlema hoiukodu perenaise südameid.

Spartacus, uus nimi Blù, läks uude kodusse novembris. Kodu on Nõmmel, oma majas, mida jagab toreda noorpaari ja poolteise aastase suure koera Jimmyga. Jimmy on samuti leidlaps nagu Blùgi. Poisid on praegu suured sõbrad, kuigi esimesel õhtul ei julgenud Jimmy tuppa, kus Blù susises-urises, tulla.
Päevake hiljem olevat Blù urisedes koera järel käinud ja seejärel juba algas sõprus. See muidugi ei ole üllatav, et Blù niimoodi käitus-parim kaitse on rünnak ja kassipoiss oli algusest peale neljast vennakesest kõige vapram ja hakkajam.

Ninad koos -Blu

Blu ja Jimmy

Blu

Prints, nüüd Saffron läks uude koju samal päeval Spartacusega, novembris. Kodu on Tallinnas Uues- Maailmas ja taas noorpaari juures, kes suured loomasõbrad. Kodus on aastajagu vanem kassitüdruk Luna. Poiss kohanes ruttu.

Saffron

Safru piparkook

Suur ja pisike

Kõige kauem ootas uut kodu Memmemusi. Selline ime läbi pääsenud kassike ronib  hoiukodu perenaisele nii südamesse, et tema uude koju saatmine teeb hingele koledasti haiget.  Nüüd on  aga Memmemusi leidnud endale  oma kodu ja  eriti vahva mängukaaslase.

Memmemusi läks uude koju alles jaanuaris. Kodu on Sauel ja muidugi taas noorpaari juures. Seal on sõber ka, praegu juba aastane Jack-Russelli kutsikas. Nii kutsikas kui noorpaar suured kassisõbrad.
Memmemusil ei ole veel uut nime leitud, küll on ta Bandiit ja samas
Musipoju, kõik sõltub olukorrast. Poisist sai vendadest esimesena suur inimese sõber, ronis kaissu lõua alla ja musitas – sellest ka sai nime. Poisid olid ju algul üsna metsikud ja pelglikud, susisevad ja urisevad karvapallid.
Uue perenaise väitel valis kassipoiss kõige suuremaks sõbraks peremehe, kelle kaisus ta magab.

Memmemusi sobraga

Memmemusi-poisid unes

Sõbrapaev

Meie jaoks on see 2013 aasta kõige ilusam päästmise lugu, mis kinnitab, et kunagi, mitte kunagi ei tohi alla anda. Aitäh inimestele, kes annetasid Keila Joa kassilaste päästmiseks raha. Aitäh inimestele, kes elasid kaasa ja toetasid. Kolm käparida kulgevad edasi kassilaste esimese kevade poole.  Aitäh, head inimesed!

 

 

 

 

 

 

Ime on terve ja uues kodus õnnelik

Aastavahetuse Ime on saatnud uuest kodust tervitused. Sent surmale võlgu luukerest on kasvanud suurepärane pereliige. Niisiis algas 2014.a tõelisselt suure asjaga- kindlalt päästetud IME

Ime, uue nimega Justin

Ime, uue nimega Justin

Ime, uue nimega Justin

Need, kes ei mäleta, milline ta aastavahetusel oli:

Ime varjupaigas

Hüljatud ning ka varjupaigas abita jäänud kiisupoisil on ees palju ilusaid aastaid koos oma perenaisega 🙂

Ausõna, vabatahtlikutöö hoiukoduna  on kõige ilusam tegevus maailmas!

Ime, uue nimega Justin

 

 

 

 

Pille- Rahumäe lilleneiu.

Hoiukodus on sebimist väheks jäänud, aga hädalisi on tegelikult maa ja ilm. Kiisud on hädas- külm ähvardab iga looma elukest ja infoliin on Kassiabis  punane. Täna saabus ärev appikutse. Rahumäe kalmistu lillemüüjad palusid ühe kiisu elu eest. Nimelt oli mõni aeg tagasi nende juurde vankunud ülikõhn pikakarvaline kiisuke. Prouad andsid kassikesele süüa ja pakkusid lillekastis ajutist pelgupaika, aga teised leidsid, et hulkuva kiisu koht on ikka Loomade Hoipaigas ning see oleks tähendanud kiiret surma kas kohe või mõne päeva pärast viljakates tingimustes elutsevatesse viirustesse ja bakteritesse.  Esialgu ei näinud ma erilist võimalust midagi ettevõtta, sest abikaasa tööl ja hoiukodus järjekord ukse taga.  Siis aga astus sisse mu tütar, kes pahaaimamata oli oma lapsevanemale külla tulnud. Auto-on, elamispind- on, oskused- kah täitsa olemas. Proovisin ja ime sündis. Mõned raskused veel lahendada ja juba me sõitsime Mustamäe poole, kus tubli lillemüüja elas. Proua tõstis kalmistu ees paiknevas lilleletis kastikaane üles ning pikakarvaline kiisu, kes magas teki peal kuuseokste ning lillekompositsioonide vahel, tõstis küsivalt pea: “Kurrr??” . Aega polnud raisata, kiisu konteinerisse ja sooja autosse.  Viisime tubli elupäästja tagasi koju ja sõitsime kiisuga kliinikusse, et kontrollida kiibi olemasolu.  Loomulikult, ei mingit kiipi.  Tohter vaatas meie leidlapse üle. Hammaste järgi on proua kuldses keskeas ja välisel vaatlusel kõhn kuid silmad ja nina korras, südametöö normaalne ning kopsud puhtad.  Kasukas, kuigi pikk, oli ilma suure aluskarvata, mis lubas oletada, et kiisu on pärit tubastest oludest. Kolmevärvilises pikas ja kaunis karvas oli  pusasid kole palju, eriti kõhu peal. Kiisuke, kes konteineris riidles kõva häälega ja üritas kogu maailmalt arupärida, miks ta sinna topiti,  sai nimeks PILLE.

Pille arsti juures

Pille on väga sõbralik kolmevärviline kassiproua, kelle nägu viitab eksimatult tõsiasjale, et tema vanematest on keegi pärsiatõu juurtega.  Ristluud on püsti, aga lillemüüjad on kõige hirmsama ärahoidnud ja külm ei ole talle märkimisväärselt kahju teinud. Juba kliinikus leidis Pille, et inimene on sõber, kes paitab ning sügab ja üldjoontes kõlbab sõbraks väga hästi. Eks kõhuke oli tühi ja nii läks koheselt loosi kaks tükki toorest maksa.

Meile meeldub otsa vaadata

Hoiukodus ootas Pillekest soe personaalne tuba koos pehme tekiga vooderdatud kastiga ning mitu murelikku kasuvanemat. Pille ronis konteinerist välja, takseeris toa üle ning ronis korvtooli pehme padja peale.  Ilmselt meeldis, kuid midagi meeldis rohkem, säärte silitamine, nurrumine ning pai nurumine.  Seega, kindlalt kodukass ülimalt hästi sotsialiseeritud ja kompleksivaba.  Kahtlus on, järsku on Pille siiski kodust lihtsalt kaugele läinud ja eksinud.  Seega palun meie lugejatel kiisu pilti jagada. Ehk keegi tunneb oma sõbra ära.

Pille, Rahumäe lillekastineiu

Pille sai kirbutõrje, ussikuuri saab ka mõne päeva pärast kui natuke kosub ja siis kui pusad kenasti kammitud, saab arst vaadata, kas me järsku oleme juba steriliseeritud või mitte.  Kui aga keegi tunneb, et see kompleksivaba kassiproua on nii vastupandamatu, et ilma temata ei suude ta ühtegi päeva enam elada, siis ootame kontaktivõtmist.  Pille on hoiukodus üksinda ja seetõttu on raske ütelda, kuidas ta teistesse kiisudesse suhtub, aga tema eriline inimlembus ning pärsia juured sunnivad ettevaatlikkusele, sest sellised kiisud sageli oma liigikaaslasi ei salli.

Kas vana või uus kodu, aga palju häid inimesi tahaksin enda ümber näha.

Pille ei ole kohe kindlasti kiisu, kes peaks tänaval patseerima.  Tahab ta head pikakarvalise kiisu sööki ja kasukas ohtrat kammimist, aga eelkõige tahab ta sooja patja, perenaise paisid ja palju seltsi. Nurrumine ja süles mõnulemine on garateeritud.

Mõni tund on möödunud. Hoiukodus on Pille ennast ülimalt hästi sisseseadnud ning avastas veel ühe pehme tooli, kus mõnusalt lebotada saab 🙂

Ma tunnen ennast ülimalt hästi

 

Sekeldused Linnuga ja taltsutamisest ka.

Nüüd, kus Linnut on kodu ootamas, oskas ta enne steriliseerimisele minekut  kusagilt kõhulahtisuse hankida. Päris mitu päeva pudistasin toidule Procolin pulbrit ja lõpuks  sai jama otsa. Täna olid taas kastis junnid mis junnid. Niisiis, aeg minna operatsioonile ja siis- vut, vut koju.

Kuna Linnu taltsutamine on nii eripärane kui üldse olla saab, siis mõned tähelepanekud, mis tema kodustamisel kasuks võiks olla. Eelkõige, Linnu jumaldab suletutti!! Ei mingit lootust teda puudutada, kui suletutti käes ei ole.

I vaatus- suletutiga pissikasti peal

Algus- Linnu on pissikasti peal, avan uks. Suletutiga mängimine pissimaja peal.

II Vaatus. suletutt liigub maha, Linnu hüppab järele. Mõne minuti pärast on puuri sisu segipahmatud, kuid Linnu, väsinud ent õnnelik, lamab kogu selle segaduse peal.

II vaatus- mängimine põrandal.

III vaatus. Suletutiga käsi silitab ja sügab Linnut, nurr on vali ja saba  vägeva mastimännina taeva pool.  NB! Suletutti ei tohi käest ärapanna.

III vaatus- silitamine suletutiga.

Kui Tema Kuninglikul Kõrgusel saab küllalt, siis, hops, taas pissikasti peale.  Kordame mõne tunni pärast 🙂  : Ikka esimesest vaatusest peale.

Alustame taas- I vaatus

Austame traditsioone, seega.

Imelt on ka uudiseid. Sööb hea isuga koera kausist lihaga putru ( ????) , kuigi endal on lademes taldrikul head ja paremat.  Koerale teeb nii koledat häält, et see ei kardab pisikest kui kole, kuid relvad käiku ei ole läinud ning lootus on, et sõlmitakse rahu.  Igatahes hetkel  on kõik korras.  Muuseas, Ime oskab tõesti luust ja lihast läbikäivat kisa tekitada.  Kui ta hoiukodus oli, siis iga tunni tagant oli tal kombeks  häälega märku anda, et läheb sööma. ka öösel. Ma iga kord lausa hüppasin voodis kui Ime registrid lahti lõi.  Täiesti siiamitele omane kõnelemisviis 😀

Veel, lõpuks avastasin, kuidas SEINE kasukas  absoluutselt parimas korras püsib ja iga päev isegi kammimist ei vaja. See on RC pärsia kassidele ja mitte midagi muud kui aegajalt kalaõli ka.  Karv on kohe siidiseks muutunud. Kammiga meil  enam raskusi ei ole. Huvilised küsivad ikka, et kuidas seda saavutada. Seine puhul aitas  kui harjale kontsentreeritud naistenõgese lahust pritsisin.  Nii ta viskab isegi selili ja eksponeerib oma kõhtu, millega meil enne probleeme oli. Teiseks,  kasutasin ära tema armukadeduse teise kassi suhtes. Hakkasin hr Pantrit ka harjama, ehkki ta seda ei vaja.  Vot  ei mahtunud  meie Seine hinge, et teine kass sai rohkem tähelepanu.  Nii sobib kõik- ka kammimine.

Ainult mina vajan tähelepanu!

Seinele ei sobi ükski teine toit, nüüd on kindlalt läbiproovitud.  Hills´ile tekkis toiduallergia, nahal laigud, mis hullult sügelesid. Ka RC muud toidud panevad naha kõõmama ja pusad on kohe platsis  ehkki talle oleks lahjemat toitu vaja, sest proua on üsna pontsakas.  Seega, mängida saab vaid toidu kogusega ning taluma peab kassi nördimust täis silmi kui ta üksisilmi sulle otsa vaatab ja ta  ahastav pilk kõneleb  üht: “Kas sa kavatsed mind siin, kohe ja praegu surnuks näljutada???” 🙂  🙂

Ei ole see kassi elu kesklinna hoiukodus sugugi mitte mee lakkumine.

 

 

Aastavahetus- Ime tulemine.

HEAD UUT AASTAT- armsad lugejad.

Loodan  et kõik on juba aastavahetuse möllust taastunud ja arvuti taha maandunud.  Minu tähtsündmuseks aastavahetusel sai Ime saabumine.  Millisest Imest on jutt, kuulete kohe.

31 detsembri päeval helistas mulle kasside peaingel Reet ja rääkis kurva loo. Kaks neiukest käisid ühes Eestimaa varjupaigas ning leidsid sealt haletsusväärses seisundis  noore kassikese, kellel oli elada jäänud loetud päevad ( tunnid). Noortel hakkas pisikesest elust nii kahju, et nad otsustasid tema eest võidelda, maksku või maksab. Esimene külastus kohalikku loomakliinikusse oli nii trööstitu kui üldse olla võib. Tohtrid ei arvanud kassikesest enam midagi ja ehk ainus teenus oleks olnud eutanaasia teenus.

Ime varjupaigas

Aastane kassike kaalus vaid 4 kuuse kassipoja 1580 grammi. Tegemist oli  skeletiga korpas karvade sees. Mitmed ahastavad kõned Reedale ja kinnitus, et tüdrukud maksavad ise esimese kliinikuarve. 31 detsembril pidid noored aga juba olema tööpostil Soomes.  Nii pistsid nad pisikese rokahunniku autosse soojade käterätikute  vahele ning sõit läks Tallinna poole.

Ime sõidul Tallinna

Tallinnas kliinikus selgus, et loomakesel ei saa verd kätte, sest ta oli ülimalt veetustunud, hiljem selgus, et ka alajahtunud. Päevake tilkinfusiooni ning nüüd paluski Reet, et ma kassikese hoiukodusse võtaksin, sest katkutest oli negatiivne ning pisike kassike ikka veel elus.  No eks ma siis päeval FB-is karjusingi, et palun, palun transpordiabi, sest mees tööl ning loomake sellises seisundis hukkub alajahtumisse  väga kiiresti.  Abi saabuski ning me sõitsime kliiniku poole. Eelnevalt oli Reet veel palunud, et kliinik ei võtaks kanüüli välja, sest ilmselgelt vajas  kriitilises seisundis loomake pidevat infusiooni. Õhtul kui normaalsed inimesed istuvad pidulauda, kimasime meie kliinikusse.  Ausõna, ma lubasin, et siin blogis ma ei ropenda, aga ma lihtsalt ei saa.. F__k !!!!  Uhkelt teatati meile, et kanüül on eemaldatud, sest kassike ju sööb midagi.  Raviks  tabletid ( taas F__k!).  Kassikesel on kõht lahti, kondid klõbisevad naha all, õpi või anatoomiat ja me anname tablette!! No, aga meile üteldi veel lohutavalt, et eks tulge homme siis tagasi kanüüli panema ja tilka tegema ( ja uuesti F___k!).

Kaalutlesin tõsiselt võimalust meie heategija ja tohtri väljakutsumist pühadelaua tagant, aga siis korjasin ennast kokku ja asusin tööle kallale.  Iga kahe tunni järele süstisin 30 ml soojendatud Na Cl 0.9 % lahust turja naha alla ja soojendasin, söötsin tibatillukeste portsudega, andsin glükoosi, vitamiinipastat.  Tasapisi seisund paranes.

Mõni tund tagasi pesin kiisu puhtaks, kuivatasin puhuriga ära ning tõdesin, et loomake on kõige kiuste juurde võtnud ööpäevaga 147 grammi, enamus loomulikult vesi, aga valkude lagundamine organismi poolt  on samuti peatunud.

Väike Ime 24 tundi hoiukodus

Küünemusta võrra stabiilsem seisund rahustas veidike ning ma ei hakanud loomatohtrit segama.  Tegemist siis kassipoisiga, kes sai endale nimeks Ime.

Süüa! Süüa!

Ime ta ongi, sest mille peal ta viimased päevad küll elas, ei suuda ma mitte üldse mõista. Praktiliselt kogu lihaskonna  on organism elutegevuseks  sulatanud. Käpakestel on näha luudevahelised lohud, roidevahemike lihased on nii kuivetunud, et roiete vahel on suured lohud.  Ime ise on aga jutukas nurrmootor, kes on tänulik iga liigutuse eest. Ülimalt sõnakuulelikult talub ta kõiki protseduure.

Tahan ellu jääda kõigi kiuste!

Loomulikult ootavad Imet ees  tõsised ravikuurid ja meid pirakad kliinikuarved, aga elutahe on pisikesel võimas.  Täna öösel jätkame vedeliku manustamist ja muid vajalikke ravi-ning hooldusprotseduure. Mina aga muigan, sest mulle tuli  aastavahetusel  külla pisike Ime 🙂

Pisike Ime

Ps: Uue Aasta esimesel päeval läks uude koju Johanna. Ta sai erialasele tööle- ühest natuke inimpelglikust kassilapsest tuleb nurrmootor kasvatada.  Seda Johanna meil Linnu peal trennis, seega kogemused on tal juba olemas. Pealegi, vajati üht hella nurrmootorit, kes poeb kaissu ja seda Johanna teeb täies mahus.  Temale algas  uus aasta tõesti uue algusega.

Järgmisel päeval.
Ime oli kliinikus terve päeva ja sai ravi. Mina siis jätkan.  Kiisul oli väike palavik, mis on mõnes mõttes hea, sest palavik on organismi kaitsereaktsioon võitluses infektsiooni vastu. Täpsemalt, nüüd on kehal jõudu natukene haigusele vastuhakata. Ettearvatult vahetati tabletid süstide vastu ja veeni loomulikult. Muuseas, kassipidajad! Selle tarkuseterakese võiksite endale meelda jätta:

Kui loomal on kõht lahti, siis imendumine on häiritud ja suukaudsed ravimid  seetõttu ei toimi!! Kõige toimivam on veenisisene manustamistee, järgmine  juba lihasesse ja naha alla. Ja loomulikult vedeliku ning glükoosi asendamine veeni kaudu.

Igatahes, kiisu võttis ka kliinikus juurde 100 grammi ning nüüd on kanüül sees ja ravimine lihtsalt puhas lust. Imekese hea söögiisu  julgustab lootma parimat.

Eks varsti uued uudised.