Kohevik- läbi raskuste tähtede poole.

Kohevik sai Kassiabi kasvandikuks läbi Loomakaitse Seltsi.  Suurte külmade ajal leidsid kaks kassikest ulualust ühe inimese verandal.  Loomulikult ei olnud suurte külmakraadide korral lahtine veranda kassikestele sobiv ellujäämispaik ning nii inimene  loomakaitsjad appi kutsus. Ühele kassikesele leidis inimene kodu, aga teine kössitas härmatanult rõdul ja Kassiabi oli nõus ta võtma oma hoolealuseks. Mul oli hetkel vaba puur ja kuna väideti, et kiisuke on vaktsineeritud, siis nii ta minu juurde suunatigi.

Kohevik verandal

Kohevik verandal

Kohevik saabus konteineris ja protesteeris ägedalt kinnipidamise vastu. Kui küsisin looma vaktsineerimise passi, siis vaadati mulle nõutu näoga otsa ja kinnitati et kiisut on keegi ikka kunagi vaktsineerinud, aga passi ei ole.  Hoiukodu, kus on alles mõni kuu tagasi põetatud kassikatkuhaigeid ja selline “raudkindel” informatsioon. Kas tekitab usaldust? Minule küll ei tekita. Kuni ei ole  dokumenteeritud ja veterinaari allkirjaga vaktsineerimise dokumenti, võtan sellist looma kui vaktsineerimata looma.  Seega, karantiinituba jääb ära.  Küsisin veel kord, kas tegemist on sõbraliku loomaga, mida mulle kinnitati. Oleks ma eelnevalt näinud seda pilti, mille siia panin, oleksin kohe sügavalt asjas kahelnud. Vaadake tähelepanelikult. Kassi kehahoiak ning kõrvade asend räägivad  surmani hirmunud ja stressis loomakesest. Pilti mul paraku ei olnud ja nii otsustasin kiisu lasta lahti puhtale alale- vannituppa. Kohevik kadus vanni alla kui pudrukuul ja sealt ta enam ei lahkunud otskui eorosaadik Brüsseli magusate pudrupottide juurest.  Möödus nädal. Kohevik istus vanni all, käis öösel söömas ning kasutas usinalt liivakasti, kuid mul ei olnud võimalik tuvastada isegi tema kasuka värvi. Ometigi  oli tema peidupaigal pisike probleem.  Duši all käimine oli vaesele loomale õudusunenägu. Üle järjekordse duši all käimise ajal viskas Kohevikul kopsu üle maksa ja kuna vannitoa uks oli lahti, põgenes kiisu oma ebaõdusast peidupaigast ning varjus teadmata kohas. Veel nädalake ning õnnestus tuvastada peidupaik nr 2- nurgadiivani tagune radiaaltori all.  Üritasin Kohevikku maiustustega meelitada, aga ükski seni äraproovitud nipp erilist toimet ei avaldanud.

Koju läks Linnu ja mulle sai peitusemängust Kohevikuga isu täis. Kutsusin tütre kampa ning alustasime operatsiooni Kohevik puuri. See oli karm. Kiisu võitles vastu kõikide küünte ja hammastega. Inimesed on aga vahel järjekindlad ning pärast verist lahingut ( verised olime muidugi meie ja mitte kiisu) õnnestus Kohevik konteinerisse paigutada.  Kuna mitte kellelgi meist ei olnud soovi jätkata lahingutegevust nr 2 ja kiisu konteinerist puuri ümber paigutada, siis tegime esmakordselt järgmise manöövri.  Pissimaja peale paigutasime konteineri ning tegime lihtsalt selle ukse lahti. Möödusid päevad. Kohevik istus oma teise korruse villas ning liikus vaid öösiti. Sellene järjekindlus muutis isegi minu kiisu edasise perspektiivi osas mõnevõrra kahtlevaks.

Kohevik

Kohevik

Ja alles nüüd, pärast mitu kuud kestnud  varjumist, on esimesed märgid, et midagi kassikese suhtumises hakkab muutuma. Esimeseks edusammuks oli, et kiisuke laskis ööseti laulu lahti ja seda läbinisti hirmunud kass eladeski ei tee.  Nüüd ei peitu Kohevik enam konteineri sügavusse vaid istub ukse peal, käpad ristis nagu filmidiiva oma luksushäärberi verandal. Meetri kaugusel klõbistan mina arvutiga, aga Kohevik vaatleb minu tegemisi huviga. Viimased päevad hüppab ta  oma II korruse korterist 🙂 välja ja julgeb juba minu nähes nii süüa krõbistada kui pissikastis käia.  Huvi on tekkinud ka maiustuste vastu. Kiisul on nõrkus singi ja vorsti vastu. Sellise maiuspala saamiseks on ta nõus isegi lubama mul natuke katsuda oma nina.

Täna tuli Kohevik esmakordselt välja ning üritas käpaga läbi puuri minu tähelepanu võita. Väljasirutatud avatud kätt nuusutas ta sügava huviga ilma  suuremate stressiavaldusteta.  Möödunud on mitu kuud.  Minus on süvenenud lootus, et ühel päeval õnnestub inimesel võita selle ettevaatliku looma usaldus. Selleks kulub aga päris palju aega ning kannatust. Kannatust on hoiukodu perenaisel piisavalt, aga ajaga hakkab varsti kitsas kätte tulema.  Praegu võtame iga päeva kui kingitust.

One response to this post.

  1. Posted by maria on 3. märts 2014 at 02:46

    Kurb, aga lohutab vaid teadmine, et mingi ukse sulgedes avaneb järgmine. Kes teab, mis seal ootab… Ühe asja lõpp on ju teiese algus. Ja see raamatu mõte polegi ju halb. Aga meie pere poolt igal juhul edu!

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: