Väga õnneliku lõpuga lugu.

2013 aasta kõige õnnelikuma lõpuga lugu oli  kahtlemata Keila Joa kasspoegade imelise pääsemise lugu.

Neli pisikest kassilast visati ühe suvila õuele. Kassikesed päästeti ning nad leidsid  hoiukodu. Paraku oli saatusel anda neile  kõige julmem löök- kõik nad haigestusid kassikatku. Haigusesse, millest väljatuleku võimalus on  vähem kui üks kolme vastu.

Keila Joa kassipojad vahetult pärast päästmist

Üks teise järel haigestusid kassipojad surmahaigusesse, mis algab oksendamise ning verise kõhulahtisusega ning lõpeb enamikul juhtudest septilise šokiga.  Inimesed ei aima, mida elab läbi hoiukodu perenaine, kes  igal hommikul vaatab hirmunult oma hoolealuseid ning  teab, et küsimust, kas järgmine haigestub, ei eksisteeri. On vaid küsimus: millal? Esimesena läks kliinikusse Memmemusi, kelle haiguse kulg viitas, et tõenäosus  paranemiseks on väga väike. Kassikesest jäi mõne päevaga järele vaid kimbuke konte. Järgmisena haigestusid riburada pidid teised kassilapsed. Peagi võttis katk esimese ohvri- Louis andis äkksurma siis kui lootused paranemisele olid juba olemas. Kesklinna hoiukodu võitles Memmemusi elu pärast, kes vajas nii ööl kui päeval püsitilka. Kõik kliinikust tulnud kassipojad käisid läbi kesklinna hoiukodu karantiinitoa, kus said veel  täiendavalt infusioonravi. Juhtus  erakordne ime- neljast kassipojast kolm paranesid ja see tulemus ületas  prognoositud elulemuse  kolmekordselt.  Kõik kiisud on praeguseks uutes kodudes ning nende pildid rõõmustavad mõlema hoiukodu perenaise südameid.

Spartacus, uus nimi Blù, läks uude kodusse novembris. Kodu on Nõmmel, oma majas, mida jagab toreda noorpaari ja poolteise aastase suure koera Jimmyga. Jimmy on samuti leidlaps nagu Blùgi. Poisid on praegu suured sõbrad, kuigi esimesel õhtul ei julgenud Jimmy tuppa, kus Blù susises-urises, tulla.
Päevake hiljem olevat Blù urisedes koera järel käinud ja seejärel juba algas sõprus. See muidugi ei ole üllatav, et Blù niimoodi käitus-parim kaitse on rünnak ja kassipoiss oli algusest peale neljast vennakesest kõige vapram ja hakkajam.

Ninad koos -Blu

Blu ja Jimmy

Blu

Prints, nüüd Saffron läks uude koju samal päeval Spartacusega, novembris. Kodu on Tallinnas Uues- Maailmas ja taas noorpaari juures, kes suured loomasõbrad. Kodus on aastajagu vanem kassitüdruk Luna. Poiss kohanes ruttu.

Saffron

Safru piparkook

Suur ja pisike

Kõige kauem ootas uut kodu Memmemusi. Selline ime läbi pääsenud kassike ronib  hoiukodu perenaisele nii südamesse, et tema uude koju saatmine teeb hingele koledasti haiget.  Nüüd on  aga Memmemusi leidnud endale  oma kodu ja  eriti vahva mängukaaslase.

Memmemusi läks uude koju alles jaanuaris. Kodu on Sauel ja muidugi taas noorpaari juures. Seal on sõber ka, praegu juba aastane Jack-Russelli kutsikas. Nii kutsikas kui noorpaar suured kassisõbrad.
Memmemusil ei ole veel uut nime leitud, küll on ta Bandiit ja samas
Musipoju, kõik sõltub olukorrast. Poisist sai vendadest esimesena suur inimese sõber, ronis kaissu lõua alla ja musitas – sellest ka sai nime. Poisid olid ju algul üsna metsikud ja pelglikud, susisevad ja urisevad karvapallid.
Uue perenaise väitel valis kassipoiss kõige suuremaks sõbraks peremehe, kelle kaisus ta magab.

Memmemusi sobraga

Memmemusi-poisid unes

Sõbrapaev

Meie jaoks on see 2013 aasta kõige ilusam päästmise lugu, mis kinnitab, et kunagi, mitte kunagi ei tohi alla anda. Aitäh inimestele, kes annetasid Keila Joa kassilaste päästmiseks raha. Aitäh inimestele, kes elasid kaasa ja toetasid. Kolm käparida kulgevad edasi kassilaste esimese kevade poole.  Aitäh, head inimesed!

 

 

 

 

 

 

Ime on terve ja uues kodus õnnelik

Aastavahetuse Ime on saatnud uuest kodust tervitused. Sent surmale võlgu luukerest on kasvanud suurepärane pereliige. Niisiis algas 2014.a tõelisselt suure asjaga- kindlalt päästetud IME

Ime, uue nimega Justin

Ime, uue nimega Justin

Ime, uue nimega Justin

Need, kes ei mäleta, milline ta aastavahetusel oli:

Ime varjupaigas

Hüljatud ning ka varjupaigas abita jäänud kiisupoisil on ees palju ilusaid aastaid koos oma perenaisega 🙂

Ausõna, vabatahtlikutöö hoiukoduna  on kõige ilusam tegevus maailmas!

Ime, uue nimega Justin

 

 

 

 

Pikk paus- blogis, mitte hoiukodu töös.

No nii pikka pausi ei ole blogimises veel ette tulnud. Enesekaitseks võin  ütelda, et kõik mis si—-i võis minna, see si….i ka läks. Õnneks minu enda ja mitte mu hoolealustega 🙂

Kõik algas kiirabivalve ajal. Oli hästi närviline ja purskuvate emotsioonidega kutse ning selle ajal lõid järsku suured tahmalärakad silmade ette. Sadas nagu  süsimusta lund ja see tähendab, et silmadega on jama. Korraliku kodanikuna ronisin siis hommikul silmaarsti EMO-sse, istusin tunnikest 3 ja sain jutule. Tohter vaatas ja ütles, et on vaja teha  laseroperatsioon. Lähim aeg oli kolme nädala pärast. varem ei mingit lootust. No ootasin siis, ekseldes pidevalt tahmalärakate vahel. Asi läks aga pidevalt hullemaks.  3 nädala pärast selgus, et nüüd oli  silmapõhjas juba  “auk” ning soonkest kobrutas üleval ka selle ümber ähvardades jätta mind pikasesse pimedusse. Ja siis see algas- 1-2-3-4-5 operatsiooni ning nüüd võib ehk kindel olla, et” auk” enam suuremaks ei kärise.

Kogu sellest loost tekkis vaid kiuslik mõte. Me räägime kokkuhoiust meditsiinis, vähe arste, pikad ooteajad jne. Üks laseroperatsioon pidi maksma haigekassa hinnakirja järge 2000 €.  Kui operatsiooni oleks saanud teha mõne päeva jooksul, oleks see maksumaksjale läinud  2×2000€.  Tänu sellele, et meditsiin on poliitikute poolt nii efektiivseks (odavaks) timmitud, kulus minu nägemise taastamiseks 5×2000 €. Kokkuhoid missugune 🙂

Sellest oli veel vähe. Lõpuks  otsustas tööandja koondamiskirvega vastu kukalt ka äsada. mis  ei kiirendanud kohe üldse paranemist ja halvas igasuguse kirjutamise positiivsetel teemadel.  Õnneks kannatas vaid blogi ja mitte kiisud.

Seega, jätkame sealt kust meie lugu pooleli jäi.

Oma päriskodu on vahepeal leidnud:

SPARTACUS !!!!  Tal on kaaslaseks vahva kutsa, keda ta juba kindlalt kamandab. Saatis  kodust ilusa pildi, aga kahjuks ei tee  arvuti seda lahti ja nii ma teile näidata ei saa- nuuks.

PRINTS on samuti uues kodus. Temal on Nõmmel suur häärber. Ehk varsti tulevad ka pildid.

Kodu ootab MEMMEMUSI.

Memmemusi

No ei saa mina aru  kus on inimeste silmad!!  Ülihästi sotsialiseeritud musirull.  Ega kiisude seas pole just palju nn näituseiseloomuga kiisusid- Memmemusi on seda ülimal määral.  Kõik inimesed huvitavad, absoluutselt kompleksivaba kassipoiss. Kui Eestis jagataks kaverikissa sertifikaate, siis oleks tema pretendent.  Rõõmurull ja miilustis……. aga. Ta on ju pubekas!  Pisikesed punased pahandusesädemed on samuti silmades.  Tass kukkus maha. Kes tegi? Memmemusi istub riiuli peal ilmsüütute silmadega, ainult raputab veidike käppa.  Miks see lill nüüd järsku aknalaualt maha pudenes?? Kes? Memmemusi lamab rahulikult padjal kamina ees, ainult kuklakarvades on veidike mulda.

Memmemusi

Tahaks riielda, aga siis poeb  kiisu sülle ja päris kaenla alla, lülitab nurrmootori sisse ja võtab “emme”  kaelast käppadega kõvasti kinni. No ja ongi inimesega kõik.  Eks neid krutskeid  jääb mõne aja pärast vähemaks. Meil on ju alles teismeline.  Iga külaline tuleb üle vaadata, süles vaja istuda, ninaga kõrvaauku puurida ja pai nuruda.  Muuseas, Memmemusi antakse ainult tubaseks kassiks, sest sellel  kiisul puudub igasugune ohutunne.  Aga kas te mäletate, milline oli Memmemusi pärast katku põdemist? Ei mäleta. Kaalus ta täpselt 320 grammi- luukerest surmakutsar.

Memmemusi pärast katku 

Nüüd on ta vaktsineeritud ja kiibitud, terve , elurõõmus ülivõrdes  lohutaja, suhtleja, seltskonnahing.

Ainult ülivõrdes kodu, palun!!

Uudiseid on ka kesklinna hoiukodu kasvandikelt.

FREDDY käis täna  operatsioonil. Vaktsiinid on ta juba ammu saanud, kiip samuti paigas.

Freddy on anastanud perenaise kampsuni

Freddy on üks vähestest kiisudest, kelle kasukas on täiesti pehme nagu siid. Ei ole ma veel sellist pehmet kasukat katsunud, läikiv ja üli-, üli- pehme. Ka Freddy iseloom on muutunud pehmeks. Mina võin temaga teha juba kõike- võtta sülle, silitada igalt poolt, ka kõhu pealt, kõndida kiisu süles, no mida iganes. Vastuseks vaid kõva nurr.  Täna kliinikus selgus aga, et koore alla on ikka vitamiin ka peidus.  Hakkas  assistent Freddy´t täna siis konteinerist välja sikutama ning Freddy virutas päris tõsiselt käpaga.

Freddy

Ju ta siis oli tõeliselt hirmunud, sest kodus ei ole ta kordagi vaenulikkust ülesnäidanud, ei minule ega abikaasale.  Poisil on muidugi  nii palju vanust, et hormoonid  on ka tasapisi  mõju avaldamas, aga nüüd läheb Freddy´l  iseloom mahedamaks. Juba käis õhtul taas  mitu korda pai lunimas ning sülle küsimas. Kõige parem osa ööst  on see kui Fredddy tuleb voodisse ja ronib enesekindlalt kõhu peale nurruma. Eriline elamus on paitada tema siidpehmet kasukat ja unistada..

Vaikielu raamatute ja kampsuniga

Freddy otsib  rahulikku kodu, kus oma naljaka turriskarvalise ninaga uhkustada, hiirtele säru teha ning armsaks nurrmootoriks  saada.

KALMA KATI – täna sai ka tema steriliseeritud, vaktsineeritud on ta ammu. Süsimust teismeline plika

Kati

Kati on kasvanud suuremaks ning saab väga hästi läbi hoiukodu perenaisega.  Õhtul lausa elab seljas, ma ütleksin. Pai vajadus on suur, nurr veel suurem, aga esialgu Kati seda rõõmu teistele veel ei kingi.  Pai laseb abikaasal  teha kui ta midagi head pakub.  Tema vajab kodus veidi tõrksa taltsutust, aga hell kodukiisu on temas täies mahus olemas. Natuke aega on vaja.  Tee tema südamesse käib maiustuste ja mängu kaudu.

Kati ja Freddy mänguhoos

Üks vahva kaaslane kuluks Katile ka ära.

See pole aga kaugeltki kõik:  Alles see oli kui kolleeg kisas Kiilis nii kõvasti, et see Keilani vastu kajas. Tema suvemaja kuivkäimlasse õues oli kuri käsi poetanud kaks kassipoega.  Kas pole tore koht? Välja ei saa, võimalus vaid minna alla ja seal uppuda.

Tiiu Kiilis pärast päästmist

Kolleeg laskis kassilapsed kempsust välja, aga minna polnud neil kusagile.  Nii nad siis nukralt konutasid ja küsisid süüa. Kiisu sai endale nimeks Tiiu. Ta natuke kõhkleval seisukohal inimeste suhtes, kuid see on ajutine, sest pai meile tegelikult väga meeldib.

Viiu kohe pärast päästmist süles

Seevastu puudusid Viiul igasugused kõhklused inimese suhtes, kohe oli vaja minna sülle nurruma. Sellina ta ongi- suure paivajadusega kleepkass. Ettevaatust, võib oma agaruses talla alla sattuda!

Viiu poseerimas

Tegelikult ei oleks tohtinud katkukarantiinis hoiukodu sellised pubekaid võtta, aga kui kohta pole ja  pererahvas enam suvilasse ei tule ning kodus on neil juba n+1 kassi. siis ei ole just eriti valikuid. Mõni tund hiljem tuligi tohter vaktsineerima ja selle hädavaktsinatsiooniga on lood nagu nad on, elupäästev protseduur, millel on oma riskid. Igatahes kukkusid kiisud mõni päev hiljem oksendama ja maandusid kliinikusse.  Katk, kui see ikka oli katk ja mitte vaktsinatisooni reaktsioon, möödus mõne päevaga. Nüüd on plikad terved, kuid  ühekordne ussirohi on ilmselgelt vähe. Ravi tuleb korrata mitu korda.

Viiu mõtisklemas

Üldiselt  otsib Viiugi kodu, kus puudub õrn ja hell kiisutüdruk.  Tiiu aga vajab veidi hoiukodu sotsialiseerimiskursust.

Tiiu palmi all

Praegu ilutseb Tiiu toataimede lehtede all ja mõtiskleb teemal: mida kujutab endast kahejalgne, kellel nimeks inimene? Sõber või vaenlane? Kindel seisukoht temal veel puudub.

Lõpetuseks üks unistav Seine, kellel oleks juba ammu aeg minna oma päriskoju:

Miks keegi ometi mind ei märka??

Tervis tuleb ja muud uudised.

Nüüd võib kindlalt ütelda, et kolm Keila Joa kassilast saavad päris terveks.  Esmakordselt võis hoiukodu perenaine uhkelt teatada, et pissikastis oli täitsa esinduslik ja asjalik kassipoja junn. Tavaliselt on kassiomanike jaoks  kasti sisu midagi seliist, millega tahetakse tegeleda nii vähe kui võimalik ja kindlasti ei pane kasti sisu nende silmi särama. Pärast sellist haigust on kõik tagurpidi. Ilmselt ei paneks ka teemandi leidmine niivõrd õnnest ähkima kui üks tugev ja kakajunn, sest see räägib selget keelt, et  pisipoisi peensool on taastunud suures mahus ning protsess jätkub. Loomulikult ei mõista enamik ” normaalseid” inimesi seda vaimustust, aga las ta olla pealegi. Peamine, et nad meie blogidest ning FB lehtedelt eemale hoiaksid. Hiljuti hiilgas oma tarkusega Kassiabi FB lehel kodanik, kes ennast ” väledaks põdraks” hüüdis ning leidis, et katkuhaigete loomade päästmine on peaaegu vaat et kriminaalkuritegu ja kõik loomaarmastajad tuleks  oma hobi tõttu paigutada kohtuotsusega vaimuhaiglasse ning tema on kutsutud ning seatud seda meile  uhkelt teavitama. https://www.facebook.com/Kassiabi

Ma üldiselt puudega ( eks kaastunde puudumine on ju samuti  puue ja eluga ühiskonnas ilmselgelt kokkusobimatu) inimesi ei mõnita, aga sedapuhku viskas maksa üle kopsu. Mu pereliikmed on alati muiates viidanud, et ma naljalt ei vihasta, aga kui, siis sinna kuhu sülitan, seal rohi pikka aega kasvama ei hakka ja ma siis sülitasin ikka südamest noorhärra kommentaaride peale, Tõttütelda ei ole vahet, kas istuda terve öö kriitilises seisundis inimese või looma juures, emotsionaalselt teeb see üsna sama välja, aga seda ei pruugi mõista sugugi mitte palju inimesi.  OK, loodan, et kodanik hoiab edaspidi ennast meie sotsiaalmeediast eemale ning leiab asjalikuma ajaviite.

Igatahes, Keila Joa pisipere on tervenemas ja varsti teeme ka uued pidid, sest Memmemusi näeb taas kassi mitte tulnuka moodi välja 🙂

Nüüd, kodud. Kui te tunnete, et keegi nendest tähelapsukestest on teie tulevane pereliige, siis ootame motivatsioonikirju. Üks asi on kindel. Need kiisud peavad jääma tubasteks. Esiteks nende õrna tervise tõttu ja teiseks, nede ravimiseks on kulunud nii palju materiaalset ressurssi ning vaimujõudu, et vähimgi teadmine, et keegi neist rebaste söödaks saaks, on väljakannatamatu. Kuna inimesed on neid päevi põetanud, ei ole neil vähimatki hirmu ning üksainud julm kahejalgne võib nende eluküünla kustutada ja see ei lähe kohe mitte. Need poisid sõltuvad absoluutselt inimesest, mis ei tähenda et nad mõnd jultunut hiirt kinni ei püüa.

Aga teised hoolealused? Mustad teismelised- Kalma Kati ja Freddy on teinud läbi imelise arengu.

Freddy on suure nurrupõrinaga aktivist, ma enam ei mäleta, kuhu see kuri käpaga virutaja ning loomatohtri hammustaja saanud on 🙂

Ilmselt on keegi käinud ja kiisu ümber vahetanud.

Freddy

Uudishimulik nagu kass, kehtib tema puhul täiel määral. Nüüd  on tandemil võimalus tutvuda korterikassi eluga. Loomulikult on lugu keeruline ning erinevatel kõrgustel olevad asjad kipuvad lausa ise liikuma ning vaesele Fredyle pähe kukkuma. Lisaks on ta suur kirjandusehuviline, eelistab seiklusjutte maalt ja merelt.

Täna õhtul ma loen midagi uut- oo, kriminullid!!

Freddy ei tee raamatuid katki, ta lihtsalt võtab nad riiulist välja, alati 1-2 raamatut. Tundub, et lugemisoskus jätab soovida või ootab ta, et ma ette loeksin, sest alati seisab ta raamatute kõrval ning nurrub kõrvulukustavalt 😀

Ka Kalma Kati on oma keldrikakandi kommetest üle saanud ning naudib täiel rinnal suhtlemist ning paisid.  Temaga näeb vaeva Panter isiklikult, kes  on käikulasknud oma psühhoanalüütiku oskused, mis toimivad taas suurepäraselt.

Kalma Kati

Midagi oma sünnikohast- saunast, on Kati siiski kaasa võtnud. Ta nimelt armastab inimese pead pesta ning peanahka õrnalt  pehmete käppadega masseerida. Nu ja siis tuleb inimesel ärgata kell viis hommikul ja pea taas puhtaks pesta.

Pane oma pea nüüd siia!!

Igatahes on pubekad heas vormis, karv läigib nagu prillikivi ja nad ootavad mõnd head kodupakkumist.  Aga, hiired, hoidke alt. Mänguhiirte käiva on pööraselt kiire, nad kõik tehakse kahjutuks mõne päevaga 🙂

Hiirejaht

Freddy on jõudnud sotsialiseerimise viimasele kursusele ja lubab juba jalad maast lahti tõsta ning sülle võtta, Kati ronib ise lamavale inimesele otsa. Mõlemad saavad täiendavat koolitust, et meesterahvas ei ole samuti ohtliki vaid teeb pai ja annab maiustusi.  Igatahes, elu on  täitsa lill 🙂

Hoiukodu elab lisaks  teismeliste kasvatamisele suure eesmärgi nimel- deso, deso ja veel kord deso!!! Kuulmiseni 🙂

 

Surmavarjuorust välja.

Nüüd on siis ilmselge, et kolm neljast kassilapsest on  kindlalt paranemas. Spartacus ja Prints on  võtnud tagasi pea endised kumerused. Memmemusil võtab see aga aega. Seega võib  kahele kiisule külla minna ning isegi broneerida. AINULT:  Uus kodu peab olema kas kassivaba või kui on kiisud kodus, siis PEAVAD NAD OLEMA  KEHTIVA VAKTSIINIGA JA VÄHEMALT KAKS KORDA VAKTSINEERITUD!! See on 100% nõue ning me raudselt  komtrollime. Ega mitte paha pärast vaid ikka selleks, et kellelegi kahju ei sünniks.  Inimesele mingit ohtu ei ole. Panleukopeeniaviirus nakkab ikka kassidele, kuigi on mingi oht osade autorite meelest ka koertele, imepisike.

Uus algus

Vahepeal on imelise arengu läbi teinud meie mustad teismelised -Kalma Kati ning Freddy. kes on muutunud nurru- ja sülekiisudeks.  Nagu teismelised ikka oskavad nad korraldada hulgi kassikrutskeid.  Minu hundinuiad  said kiiresti  lüüa ning üks vaas on kah kildudeks, aga tühja sellest, killud toovad ju õnne.  Igatahes lähen ma täna magama saatjaks  vali ning hüpnootiline nurrrrrrr.  Ja üldse, täna ronis häbenemata sülle  miilustama Freddy, kellele  vabapidamine on mõjunud eriti soodselt.

Veel on uudiseid. Pea pool aastat on elanud vanni all häbelik kassiproua Franceska. Nüüd siis on lõpuks esimesed märgid, et keegi vanni alla elab. Mitu korda olen näinud selle kauni kassidaami saba ning teatud osa tagakäppadest.  Eks neil olid Tibiga ka teatud vääritimõistmised. Nüüd siis liiguvad asjad kasvõi natukene paremuse poole.

Ainult katkuliste kliinikuarve pani meid karvu katkuma. Vat see on tõeliselt karm. Kolm päästetud elu ja pea pooltuhat eurot. Samas kui vaatan neid puuris  üles ja alla hüppavat ning lusti täis elunatukest, siis tundub, et see raha läks õigesse kohta ning leidis paremat kasutust kui suur osa riigi eelarvest  😀

Või mida arvate teie??

Kiisude ravi saab toetada kui teed annetuse:

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr: 80231564

IBAN: EE902200221030561288

(Liivalaia 8, 15040 Tallinn, Estonia), SWIFT – HABA EE 2X

Märksõna: Keila Joa kassipojad

Tasapisi paremuse poole

Tänase seisuga läks Memmemusi  oma vanasse hoiukodusse järelravile. Tema vajab eelkõige hästi ettevaatlikku nuumamist. Nii kui ikka on haige laps  väheke kapriisne. Sööb siis kui teda paitatakse või siis imetleva häälega kiidetakse. Grammid aga lisanduvad.  Positiivsed on uudise  ka Spartacusest, Täna pildusid tohtri silmad lausa sädemeid kui me kokku saime. Ta küsis: ” Mis sa arvad, kas kassipoeg  kes oma kausi juures uriseb ja teist ligi ei lase kui sööb, on kriitiliselt haige? Ei. Ma arvan sama ja seega on ka Spartacuse asjad paremuse poole liikuma hakanud. Ülehomme saab minu juurde koju. Eks vaatame siis, palju ta veel veeni süsti tahab ning kui kõik on korras, siis läheb temagi taastusravile kosuma.

Varsti on Spartacus jälle selline

Ka Printsi asjad ei ole teps mitte halvad.  Ka temal on suured lootused haigusest välja tulla. Ainult hetkel on veel tüsistuste oht. Ülehomme vaatame, kas saame ka tema haiglast koju tuua.

Tahan elada!!

Lootused on igatahes kõrged!

 

Täna läks suurde kassikodusse Tibi. Ta oli minusse nii tugevasti kiindunud, et mul olid kohe südametunnistusepiinad. Nii inimeses kinni ja hella hingega kiisu ja ikka veel koduta.  Teha ei olnud midagi.  Puurist peavad välja pääsema Kati ja Freddy. Ka Fionna on  tänasest suures kassikodus.

Fionna oma uues Milano kasukas 🙂

Tema võttis asja pragmaatiliselt. Astus kohe toidukausi juurde ning haukas kõhutäie.  Tibi , vaesekene , jäi küll õnnetult maha. No kuidas on ometigi võimalik, et keegi nii suurepärast lohutajat, ravijat ning  kompanjoni ei taha??  Tunnen ennast reeturina 😦

Kodu! Tule mulle ruttu järele!!

Ainult üks tund korraga.

Katk on kõige karmim haigus, mis tapab mitte ainult oma kassipoegadest ohvreid vaid kurnab täielikult läbi ka need, kes selle koletusliku haigusega rinda pistavad,  See on nagu mingi hallutsinatsiooniga sarnanev elamus. Midagi kindlat ei ole. Soovid pidevalt, et see luupainajalik unenägu lõpeks ning algaks taas normaalne elu ja siis sunnid ennast süstlakuhjade ning ravimitelasu juures avastama, et see ei ole uni, kõik ongi nii raske ja kahjuks mitte unes.

Pärast pikka võitlust tundub Memmemusi nihkuvat  kukesammuvõrra paremuse poole. Endisest  lusti täis karvapallist on saanud hale vari. 5oo grammi asemel on jäänud 370 grammi ja see on saavutus, sest eile hommikul kaalus ta vaid 350 grammi.  Ma tegin mobiiliga paar pilti, mis ei ole muidugi suuremat asjad, aga natuke ettekujutust pakuvad küll:

See mis Memmemusist järele on jäänud

Selgroog turritab naha alt välja, aga täna on ometigi ribidevahed  veidi vähem sisselangenud. Me sööme ise ja isukalt. Kõht on veel küll lahti, aga enam ei  piritsi kohe pärast söömist välja vesivedelat kakat vaid toit püsib sees ning poole tunni pärast tekib kasti pisike vedelam pastaloik.  Ikka veel saab ta 2 korda päevas Meteronidazoli veeni ja valusaid süste turjanaha alla, mida  kiisu kangelaslikult talub. Ometigi ei olnud täna vaja päev läbi tilgutada vaid  kaks  lühikest infusiooni.

Helveskaalus

Nii nagu igal raskel haigel, on ka Memmemusi näos vaid suured silmad, kuid suurest elutahtest räägib kange kisa. Tema ei ole allaandnud, tema võitleb kogu hingest.  Jah, kas kassid annavad raske haiguse ajal vaimselt alla nagu inimesedki. Ka seda on nähtud piisavalt palju. Memmemusi ei anna alla, ta võitleb ning meie koos temaga.

Kehvemad on lood Spartacusega.  Täna hommikul helistas tohter ning kurtis, et ei saa aru, mida  nii terve loom kliinikus teeb. Kõik pidavat olema korras ja katk on kergemat sorti.  Mul hakkas halb. Täpselt sama hästi oli ka Louisi  esialgne kulg. Kiisu jäi kliinikusse tilgutite alla. Halvad uudised raksasid õhtul. Tohter helistas  pea pisarates. Järsku hakkas Spartacus verd oksendama.  Täna öösel on kriis. See kõik on halvaendeliselt tuttav. Oh, kuidas ma homme seda telefonikõnet ei taha. Meel on must.  Me ju ravime, ja ravime ja teeme kõike mida suudame. Miks?? Katk ei küsi, see haigus teeb oma tapatööd timuka järjekindlusega.

Hingevärinaga vaatab teise hoiukodu perenaine iga minut  viimast haigusest puutumatut  Printsi, kes mittemidagiaimavana mängib ja sööb ning vallatleb. Kas katk halastab talle? Ei tea…

Veel puutumata

Natuke julm on see elu. Ühes sokutavad oma üleliigsed kassipojad võõrale õuele, pühivad käsi ning lähevad koju, võtavad klaasikese viina, unustavad. Teised…..

Taas meenub mulle üks lause vanast ning targast raamatust, mida tänapäeva tehnoloogiast läbivettinud, asjadest üleküllastatud ja ematsionaalselt tuimenenud kaasaegne inimene peab aegunuks.

Sest inimene sünnib kannatustele nagu sädemed et tõusta ülespoole.

Sädemete tee üles

Järgmisel päeval.

Spartacus elas siiski  öö üle. Saab kliinikus tilgutit. Täna lõunaajal läks kliinikusse ka viimane Prints. Ka tema ei söönud enam ja kõht oli veidike  vedelapoolne. Oodata polnud enam midagi- ravile. 

Memmemusi on võtnud kindla suuna paranemisele.  Tema läheb nüüd kesklinna hoiukodust  taastusravile  algsesse hoiukodusse, sest  peatselt võib vajada abi  Spartacus.  Oh, peaks see ometi nii olema.

Katk hoiukodus. Hilisem täiendus lisatud.

Koos niiskuse ja külmade öödega hiilis juba ligi igasügisene ning -kevadine  õudusunenägu- kassikatk e panleukopeenia. Potentsiaalne surmatõbi  kassipoegadele. Kõik hakkas ometigi nii ilusasti.  Neli kassipoega Keila Joalt said sooja hoiukodusse ulualla ja kõik tundus minevat hästi. Kiisukesed sõid ning mängisid. Tundus et kõik  on parimas korras. Nii sai pühapäeval tehtud uued pildid neljast endisest rääbakast.

Päästmise esimesel päeval

Pühapäeval  nägin ma sellised kassilapsi:

Memmemusi- äärmiselt kaisukas kassipoiss. Suur süles istuja ning nurrumasin.

Memmemusi

Spartacus- hall sõdalane, kes arvab et temal tuleb kaitsta tervet oma peret. Alguses oli ikka tõeline suss, aga praegu tuleb  kõhhi ainult veel päris võõrasti inimeste peale. Ta on isegi broneeritud kui ainult….

Spartacus

Louis- helekollane  poiss. Asjalik ja mänguhimuline, Juba oskab ka nurruda.

Louis- päikesekuningas

Prints- veidi tumedama tooniga kollane poiss- igati sotsiaalne nihverdis.

Prints

Kõik oli ilus. Pühapäeval oli  Memmemusil kõht veidi lahti. OK, seda juhtub ikka ja esialgu ei ähvardanud veel midagi. Õhtul helistas hoiukodu perenaine väga murelikult ja ütles, et Memmemusi oksendas. See ei tõota head. Hommikul oli kiisu juba Vilde kliiniku ukse taga. Halvad uudised hakkasid sadama kui küllusesarvest- no enam halvemaid ei olegi olemas- Katkutest on tugevalt positiivne, lisaks veel giardia ja palavik 40 kraadi.

Memmemusi veel tervena

Kiisuke läks kohe tilga alla. Selge on aga ka see, et teised on samuti surmaviiruse külge saanud.  Ka teised kolm maandusid kliinikusse.

Kliinikust tulid kolm kassilast juba minu juurde,  kesklinna hoiukodusse. Memmemusi jäi kliinikusse ja tema seisund on raske. Peaks ta ainult  homseni elama, siis on meil veel üks salarelv, millega selle koletuma haiguse vastu võidelda. Peaks ta ainult hommikuni elama!!

Tegin hoiukodus karmi ümberpaigutuse. Kalma Kati ja Freddy said ühte puuri. Nad on mul mõlemad vaktsineeritud ja haigust külge ei võta. Fionna ning teised suured kiisud on samuti kaitstud, aga karantiinirežiim ja ülimalt range, tuleb ikkagi kehtestada, et  loomad katkukandjateks ei saaks, ise haigestumata.  Niisiis viisin ühe puuri siiani täiesti kassivabasse tuppa.

Louis ja Prints pühapäeval

Nüüd käin hingevärinaga kiisusid vaatamas. Hetkel on kõik ( veel) korras. Keegi vedelaid loike pissikasti teinud ei ole ja okset samuti mitte, aga et pauk tuleb, selles ei ole erilist kahtlust.  Ka süstlad oksendamisevastase rohuga on riiulil valmis. Mina saan vaid häid mõtteid kosmosesse saata.

Kui keegi arvab, et mis see karantiinirežiim siis ära ka pole kui toad on isoleeritud, pean valmistama pettumuse.  Katkuviirus on eriti jälk elukas.Tavaline deso teda ei võta, ainult kange kloor ja nakkusohtlik on kõik mis kiisude eritistega kokku puutub. See tähendab, et üks ettevaatamatu liigutus ja tood ise  teisest toast  katkuviiruse kaasa. Iga liigutus peab olema sügavalt läbimõeldud.

Puuri alla on lai vahariie, mis takistab eritiste sattumist vabale.  Kloorilahusega töötlemine 3-4 korda päevas.  Toas on teine paar jalatseid ja ukse ees  klooriga immutatud lapp plekkkandiku sees.  Toas on kolm prahikotti, kuhu lähevad kõik hoolduse käigus tekkivad jäägid.  Kott, millega kassid toodud said, on samuti suures kilekotis.

Me tahame nii mängida

Uksel on ühekordne kittel ja karp kindaid. Sisenemisel tuleb vahetada ära  jalatsid ning panna selga kittel. Kõik tegevused puuris tuleb teostada kinnastatud kätega ja nende eemaldamisel tuleb teha kõik et võimalik saastatud pind ei satuks kokku käe nahaga.  Loomulikult ei kaitse niiskunud kittel enam allolevaid riideid. Selleks peab olema lisaks voodilina, mis tuleb panna sülle ja rinna peale, et kaitsta teisi riideid.  Kokku tuleb see lina panna nii, et saastatud pind oleks alati ülal ja ei puutuks kokku puhta pinnaga.

Spartacus tervena

Iga raviprotseduuri järgselt tuleb vahetada kindaid, sest nakkuse võimalik ülekandmine ühelt kiisut teisele tuleb viia miinimumini.  Kõik  saastunud esemed tuleb panna viivitamatult prahikottidesse, kust nad suletuna lähevad õue prügikonteinerisse.  Kõik- liivakast, kühvel, transpordikott, söögi- ja jooginõud kuuluvad hiljem hävitamisele.  Käisin jälle  lapsi piilumas, hetkel on kõik veel korras.  Peas vasardab mõte- Peaks, oh peaks Memmemusi ometi homseni vastu. Loodame……

Memmemusi paar päeva tagasi

Kõige räbalam on aga see, et nüüd on kaks hoiukodu rivist väljas ja vaktsineerimata loomi enam võtta ei saa. Kiisa kassikesed pidid ju tulema minu hoiukodusse.  Kui karantiinirežiim peab ja läbi mingi ime kolm kassikest ei haigestu, siis ehk veel, aga üldiselt on nii, et katkupisik püsib ruumis  pea terve aasta. Tavaliste desoainete peale ta ainult aevastab. Algas sügis- katkuaeg.  Väikeste kassipoegade suremus sellesse haigusesse on 70-100%. Ometigi, kui me  vaktsineeriks oma loomi ja ei laseks neid  ohjeldamatult paljuneda, ei peaks pisikesed elud kustuma  koletumates piinades.  Miks  ometigi??

Olge meiega, saatke häid mõtteid kosmosesse ja palun tehke oma nurruvale sõbrale pikk pai.  Veel, vaadake, kas kiisu vaktsiin ikka kehtib ning minge  võimalikult kiiresti arstle kui aeg on üleläinud.

Memmemusi

Saatke häid mõtteid kosmosesse ka seoses  teise hoiukodu perenaisega, sest, olen kindel, et tema padi on täna pisaratest märg.

Paar päeva hiljem.

Memmemusi tundub kliinikus paranevat, homme tuleb koju kui sööma hakkab. On üks imevahend ja ainult ühes kliinikus, mis  kiisude elulemust selle koleda haiguse korral märkimisväärselt tõstab.

Eile õhtul oli Louis lössis, kõht 1 kord vesilahti ja keeldus söögist. Täna hommikul oli ta juba üsna kõhnakeseks muutunud. Hommikust on haiglas arstide hoole all. Prints ja Spartacus on korras ( veel?).  Ka kodus käib pidev ravi.  Loodame….

Solkmed, et susi neid võtaks.

Vaene Kihh oli hommikul ikka nii läbi kui läbi ja me viisime kiisu kliinikusse.  Taas,  tänu ja kiitus Maxi tohtrile, kelle juurde ma lihtsalt ilma helistamiseta sissesadasin.  Näitasin Kihhi kõhtu, mis oli nii suur nagu oleks ta  tennisepalli allaneelanud ja  hommikuks taas lõtvunud nahka.     “Ultrahelisse, kohe!” – kamandas tohter.  See, mis ekraanilt vastu vaatas, ei olnud just kaunis.  400 g kaaluva kassi peensoole diameeter oli ca 1,5 cm.  Soole laienemise süüdlane paistis ka- soolel oli näha  nn topeltseinad e  solkmed. Suured, oma 10 cm  pikad ussid, mis ussirohu toimel olid küll surnud, kuid lagunedes ummistasid ning tekitasid üliraske seisundi- ussitoksikoosi koos  osalise soolesulgusega.  Kihh jäi kliinikusse. Sai infusioonravi ja Microlax klistiire ja õli ja Cerucali süste ja ohtralt kõhumassaaži. Õhtul oli meil juba oluliselt paremas seisus kiisu, kuid kindlasti veel  kõhuga vaevas.  Öösel jätkasin ravi ja hommikul läksime Kihhiga taas kliinikusse.  Sool veel suurt ei töötanud, väljus  natuke hallikat ja vinava haisuga pastat.

Paranev Kihh

Järgmisel päeva õhtupoolikul hõiskas tohter kohe kui tulime: ” Meil on nüüd terve kassipoeg!”.  Lõpuks oli soolesisu korralikult liikuma hakanud ja kiisu kakas  mitme sentimeetrise pika , tumeda ja koledasti haiseva junni.  Saanud sooritusega hakkama, oli ta kukkunud kisama üle kliiniku. Kogu meditsiiniline personal tormas vaatama, mis kassikesel viga, aga Kihh seisis puuri najal ning karjus, vehkides käpakesega õhus.  Jõledus korjati puurist ära ning Kihh tatsus väärikalt toidukausi juurde ning haukas asjalikult ID ravikonservi.

Kes seal on?

Loomulikult on kassike veel nõrk, kuid suur häda on möödas.  24 tunni jooksul oleme juurde võtnud 18 grammi ja tasapisi hakkab ka jõud tulema.  Mis kõige vahvam, meil on nüüd igati tasemel sotsiaalne kiisupoeg, kes nurrub, nühib peakesega vastu inimese kätt ja on nii sõbralik nagu üks  väike kassike olema peab.  Kõhtu peame me loomulikult masseerima ning  ” häid baktereid” sööma ja veidike ka vitamiinipastat toonuse tõstmiseks. Kui Kihh niiviisi juurde võtab, siis kasvab ta imevahvaks triibikuks ehk tõeliseks kodukaunistuseks.

Mõtisklemas

Kui ühel kiisul karantiinipuuris on solkmed siis on ilmne, et teisel on nad samuti ja nii ootasin närviliselt. millise üllatuse valmistab mulle Kõhh ja ega  pikalt ei tulnudki oodata.  Täna hommikul  oli Kõhhil silmnähtavalt paha olla.  Ta oli loiupoolne ning ei  söönud  eriti, veidi vaid näkitses. Samas,  veetustumist ei olnud.   Kõhh sai veidi õli ja kõhu massaaži.

Kõhh

Nu, ja kella 18 ajal kukkus kassipoeg öökima. 1 pikk hoog ja 1 tunni pärast teine järgi.  Ma olen seda sada korda ütelnud, kuid meenutan ikka, et kassipoegade haigestumisel kehtib Murphi seadus. Kassipoeg haigestub tööpäevadel pärast kella 19.00. Üliraskelt haigestub kassipoeg aga laupäeval või pühapäeval või riigipühade esimesel päeval.

Uudistamas

Oksendamine on kassipoegadel üks sümptom, mis mul külma higi otsaette tekitab. Paar tundi oksendamist ja veel koos kõhulahtisusega ning kassipoega sa enam päästa ei saa. Oksendamine tuleb katkestada nii kiiresti kui võimalik. Kraapisin sahtlist ampulli Cerucali 10 mg , arvutasin vastava koguse kassi kaalu järgi ning süstisin turja naha alla.  Praegu on kell 23. Kõhh ründab puuris ringi ja   äsab Tšutšikarihhat läbi  puurivarbade.

Paraneme

Minu fliisi on ta juba jõudnud ühiste jõududega osaliselt puuri sikutada, mis mulle kõik väga head meelt teeb- Kõhh tundub nende vastikute solkmetega  siiski ise hakkama saavat.  Loodame vähemalt.  Kihh  puhkab, aga ta on korralikult söönud ja ka natuke mänginud.  Kuna ta on nii pisi, pisi, siis väsib ta kiiresti ja praegu puhkab.

Ülemise korruse  Fionna pere tegi ka läbi korraliku ussikuuri ning vaene Peter isegi eile korra oksendas, aga täna möllasid kõik see kamp nii vägevalt, et puur ähvardas öhku lennata.

Ja mis kõige vahvam.  Prof Snape, Peter Paan ja Lumepall on kõik broneeritud.  Tšutši hakkab samuti pea sõitma oma uude koju üle lahe.  Järgmisel nädalal saab siis palju kiisusid  vaktsineeritud- Tšutši teist korda, Fionna esimest  korda, Snape, Peter Paan titevaktsiinid, Tibi Galojan teist korda. Kui kõik hästi läheb, ehk saab Kõhhi ka ära vaktsineerida. Ainult Lumepall 368  ja Kihh oma 418  grammiga  vaktsineeritavate hulka ei  kuulu.

Aitäh, hea annetaja, et aitasid arstle!

Ja nüüd sosistas mulle kõrva väike Kihh, et ma ütleksin headele annetajatele suured tänud. Tema abistamiseks laekus  70€, mis aitab katta osa tema haiglasviibimise  arvest.  Kui keegi tahab toetada Kihhi´le ravitoitude ning ravimite ostmist, siis meie arveldusarve on endine:

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr: 80231564

IBAN: EE902200221030561288

Märksõna: Kihh ja Kõhh

Terviseprobleemid

No ei saa mina aru, mis selle Kihhikesega lahti on.  Jaanipühad said suhteliselt valutult mööda, aga õige asi temaga ikka ei ole.  Pisike nagu kirp, aga suure ja vägeva kõhuga, mis näeb välja nagu trumm. Kuna seda blogi loevad nii mõnedki algajad hoiukodud, siis võiks need mõtisklused  nii mõnelegi perele kasulikuks osutuda.  Pokkeris on mõttetera- kui midagi ei oska käia, siis käi pada. Arstinduses on üsna samasugune kild- kui inimesel, eriti alates keskeast, on ebamäärased kaebused ja analüüsid viitavad ka, et kõik ei ole korras, siis mõtle vähile. Kassipoegadega hoiukodul on täpselt samasugune rusikareegel- kui kassilaps jääb kasvus kängu ja kõht on suur nagu trumm, siis mõtle ussidele.  Mõtelda ju võib, aga probleem on ikka. Ussid hävitavad  sooltes toitained, muudavad looma nõrgaks ning paljunedes ka tapavad loomalapse, kuid ussirohi võib kutsuda esile raskekujulise ussitoksikoosi, mis tähendab tihti ka surmaga lõppevat tüsistust.  Selle põhjuseks on raskekujuline kõhulahtisus, oksendamine  ning veetustumine kui ravimi toimel lagunevad ussid  keha mürgitavad.  Nii  et- ussid tapavad, aga ka ussirohi võib tappa. Valik on sinu.  Sestap värisen iga kord kui olen dilemma ees, millal on õige aeg rohtu anda.  Kihhi puhul ei jäänud enam valikuid. Kõhulahtisusest saime just edukalt lahti, aga pisike kirp oli ikka nii niru kui niru.  Sülitasin siis paar päeva tagasi ja  rohutasin  mõlemad  lapsed- Kihhi ja Kõhhi ära.  Kaks päeva värisesin iga  tund ja ootasin halvimat. Esialgu tundus kõik minevat positiivselt. Kolmandal päeval oli mats käes. Kihh kuivas kokku nagu paber ja loomulikult, laupäeva õhtul 😦

Pisike Kihh

Urgitsesin piskese tegelase puurist konteinerisse ja  asusin tegutsema. 30 ml Na Chl 0.9%  soojendatud lahust turjanaha alla.  Muuseas, protseduur, mida peaks valdama kõik kassipoegadele hoiukodu pakkuvad inimesed.  Veterinaarid teevad ka soojendamata lahuseid, kuid  soe lahus on neile tunduvalt parem ja kosutab kiiresti üles.   Vedelik on esimene ja primaarne abivahend. Edasi ravim kõhulahtisuse vastu. Synolux süstid  võiksid kasutusele tulla, kuid on ka tablett, mis mulle on viimasel ajal meeldima hakanud- Stomorgyl, mis sisaldab metronidasooli ja mõikab anaeroobsetele bakteritele, mis soolestikus  kõige sagedamini sigadusi korraldavad. Edasi vitamiinipasta- Nutri pus cat suukaudu ja lisaks sundsöötmine ja – jootmine.  Kui asi tõsine, siis võib  turjanaha alla teha ka Biodyl´i. Tingimata lisaks veel kas Pro colini kas pasta või pulbrina. Mitte paha ei ole ka EnteroFilus, mida saab doseerida suhu süstlaga.  Ja siis jääb üle vaid palveid lugeda ning iga paari tunni järel soojavee pudeleid täita, sest  esimene asi, mis käest ära läheb, on kassilapse kehatemperatuur.  Kui see aga alla 37 läheb, on asi kriitiline, sest loomakese seedimine enam ei toimi ning kaotame loomakese.  Kaks päeva ja ööd me niimoodi olemegi madistanud ja teatav edu on saabunud. Kihh  on täna oma vennakese kõrval puuris ning üritab mängida.  Koosoldud tunnid on pisikesest üksildasest närvipuntrast meelitanud välja suure laia nurru ning täna sain ma ka Kõhhi nurrunupu kätte. Muuseas, mõlemad on väga valjuhäälsed nurrujad.

Kahjuks ei ole Kihhi elu siiski väljaspool ohtu. Ikka  ripub üleval valus küsimus: miks on ta nii pisike ja hädine??   Vaja oleks uuringuid. Aga, jah.  Mul on mure.   Viimasel koosolekul selgus, et  rahalised seisud ei ole mitte  niisugused nagu  mõned aastad tagasi. Vaatamata sellele, et elu  nagu peaks  minema paremuse poole, on inimesed pigem vaesemad kui kunagi varem ja meie toetajateks on  tavaliselt need, kellel on soe süda ja mitte eriti pungil rahakott.  Need, kelle elujärg ( statistika järgi)  paraneb, ei tüki  palju loomadele mõtlema vaid ikka  sellest, kuidas naabrist parem olla.

Nii loodan ma ikka, et ehk saame Kihhi tervisehädadest üle, aga seda lootust hoian  valutava südamega.  Kihh ja Kõhh saavad niigi väga kalleid ravitoite ja ravimitest ma parem ei räägigi.   Vaatan, kuidas asi homme hommikul välja näeb ja siis  otsustan, mis saab edasi.

Kas sa tahaksid  Kihhi ja Kõhhi, kelle nimed  tunduvad pigem olema Nirr ja Nurr, aidata?

Sinu annetusest oleks suur abi, et Kihh saaks  vastuse oma tervisehädadele.

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr: 80231564

IBAN: EE902200221030561288

Märksõna: Kihh ja Kõhh