Hoiukodule joon alla.

Õhtu, kõik on vaikne. Tiiu üritas päeval järgmist mobiilijuhet nahka pista, kuid nüüd on ta juba suures kassikodus ning Kohevik seisab keset puuri ning  kurrutab kõva häälega nõudes kiiresti paitamist. Kõik on nagu ikka, aga siiski mitte. Homme alustan 1200 km pikkust teed oma uuele töökohale Muonio maakonnas.

Valus, ai kui valus oli viia Tiiu tagasi Uue Maailma kassikodusse.  Kohevikku hakkab iga päev nunnutamas käima nii abikaasa kui tütreke.  Temale on  kolm nädalat  rahuaega veel väga vajalik.  Hoiukodu päriskiisu Panter  siirdub abikaasa juurde Luigele.  Minu ja kiisude  kaljukindel elu mureneb kildudeks nagu kristallvaas.  Inimene vajab sooja kodu ning perele leiba lauale,  aga kui Eestimaal on arste liiga palju, siis pole midagi teha. Inimene kisub oma juured lahti. Need, kes kesklinna hoiukodu vajasid on uutes kodudes või koduootel. Need kes vajaksid seda edaspidi? Eks võtab mõni teine kodu minu missiooni üle. Hoiukodu tegevusest loobumine on  kõige valusam asi, millest tuleb loobuda kui võõrsil tööl käid. Ometigi  ütles mulle üks  ülikõrge ametnik nädalake tagasi üsna hapult: ” Milleks see melodraama????”.  Ega polegi, lihtsalt väga, väga, väga valus on.  Mul on mõte, et kui  kaugel aega saan, siis hakkan  hoiukodu tegevusest kirjutama raamatut. Lootus on, et leidub kirjastus, kes selle  trükib.  Mõnisada eksemplari ehk ikka ostetakse.

Teeme siis täna, viimasel hoiukoduks olemise ööl, veel mõned pildid ja kirjutame Tiiust ning Kohevikust natukene.

Tiiu- tüüpiline teismeline.

Tiiu

Aktiivne, uudishimulik, mänguhimuline plika,  Ilmselt ta võõrale kohe sülle ei torma, aga  tunni, kahe pärast on ta juba  hellik nurrukiisu. Nagu pubekas kunagi võib ta korraldada mõnegi pättuse. Igatahes palun hoidke mobiilijuhtmed tema  hammaste ulatusest eemal.  Kas peab mobiililaadur üldse vedelema kuskil kapi või riiuli peal? Ei pea. No siis panetegi nad sahtlisse ja jutul lõpp.  Tiiu on veidike armukade teiste kasside peale, aga tüli ei nori.  Öösel magab  voodis ning nurrub suure häälega.  Tiiu vajab tegevust. Natuke jahisaaki ei teeks paha- on need siis mängu- või pärishiired.  Inimest vajab ta aga kõige rohkem.  Natuke tuleb aega varuda ja on käes aktiivne ja asjalik pereliige.

Kohevik- kiisu kes alles nüüd hakkas avanema. Meil on juba pidevalt paisessioonid. Kohevik armastab pai küsida nii, et sirutab oma pea kaugele konteinerist välja ja  nühib vastu kätt.

Uudishimulik Kohevik oma maja uksel

Kui ma  olen laisk ja ei viitsi teda nii kaua sügada kui proua soovib, sirutab ta välja oma pika käpa ning haagib mu käe veel pikemate küünte vahele ja meenutab, miks inimene üldse tema valdustes eksisteerib. Õige, selleks, et kassikest silitada. Minul läheb pärast seda vaja natuke plaastrit 🙂

Aga kõige olulisem: KOHEVIK OSKAB VÄGA ILUSASTI NURRUDA.  Paraku,  see usaldus on tal esialgu ainult minu vastu, teistega ta veel  suhtlust ei otsi, kuigi piilub oma  konteineri  pilude vahelt justkui vallaline ning ülimalt uudishimulik vanadaam oma korteri aknast pitskardinate tagant.  Minu äraolekul saab tütar pidada pikki ja  konstruktiivseid monolooge  plastmassist konteineriga ja vaatame kas selle elanik  lõpuks oma uksekesele  ilmub. Kohevikuga läheb veel aega.

Minu tütre juures on aga veel üks iludus, kes on kuidagi teenimatult tähelepanuta jäänud.

PILLE

Pille lemmikasendis

Kondikubust on arenenud imekaunis kiisu, kes nüüdseks nii vaktsineeritud kui steriliseeritud.  Suur jutupaunik ja seltskonnadaam.  Pille pikk karv on nüüd särav ning lendlev, ei ühtegi pusa. Tema iseloomustamiseks on  parim lause- ja juttu jätkub kauemakski.  Pille ei salli mitte üks raas üksiolemist. Eriline jama on siis kui inimesed allkorrusel arutavad ja TEMA EI SAA OSALEDA 😀

No läheb siis alles põrgulärm lahti. Pille  karjub nördinult nii, et hoiukodu koer viskab kõhuli ning katab käppadega nii silmad kui kõrvad.

Jutupaunik

Kõige paremini tunneb Pille ennast aga perenaise  rinna ja kaela peal. Siis sirutab ta ennast pikaks, pikaks ning nurr tuleb lausa iseenesest.  Suurepärane kõri ja rindkere soojendaja.

Ega tema ei ole mingi  tummfilmi tegelane.  Kui inimesed räägivad on tal alati samuti mõni mõte varuks. Tuleb vaid korra tema poole vaadata ja küsida: ” Mis sina, Pille, sellest arvad?”. Ja siis kuuletegi pikka ja argumenteeritud vastust.  Esialgu vajab päriskodu kindlasti tõlki, aga kassikeel saab peagi heas kodus  mõistetavaks. Tundub, et Pillel on tihti anda väga head nõu elu keerdkäikudes.

Esmaspäeval käib Pille veel kord kliinikus,  ta on peagi koduvalmis- hea sõber ja kaaslane inimesele, kes tunneb ennast üksikuna.  Pille tahab kammimist, aga talle see meeldib. Toiduks saab pärsia juurtega kiisu  RC Persian krõbinad.

Ongi kõik.  Vaatame, mida elu toob.  Mul on suur lootus, et kunagi saab kesklinna hoiukodu jätkata oma tegevust. Ega  kiisude aitamine seepärast seisma jää.  Kassiabi vabatahtlikud teevad kõik täna, hommme ja ülehommegi, et  võimalikult palju  kiisusid leiaks endale uue ja armastava kodu.

Kohevikust kuulete ta aga minu vahendusel kindlasti veel. Mõne nädala pärast.

Loodan väga, väga, et minu kasulapsed Tiiu ja Pille leiaksid peagi uue ja armastava kodu.

Kui lapsel on jonnituurid

Kardan, et iga lapsevanem on vähemalt korra oma elus kokkupuutunud ootamatu probleemiga, Tema järglasel tekib kui välk selgest taevast jonnihoog. Lähed  igati soliidsesse peresse külla ja loed enne veel  põnnile sõnad peale, et ta viks ja kraps oleks. Jõuad kohale ja siis, oo õudust. Laps käitub nii nagu ta  oleks tema kasvatustöösse tõhusalt panustanud  tubli kamp sirelilillade ninadega kasvatusteadlasi Balti jaama turu õlleputka nr 2 tagant. Sa ei tunne oma last kohati isegi ära. Ainus mõte, mida sa järjekordse  taktituse peale, mis  lapsukese suust välja purskub, on harras palve: ” Armas Issand, palun neela mind alla!”.  Mul on enda sügavast lapsepõlvest meeles, et korra olen minagi käitunud nii, et hoidjatädi tundis ikka tõsist piinlikkust. See juhtus siis kui me läksime Tartus raamatukokku, aga mina olin millegipärast pähe võtnud, et koridoris on meditsiiniasutuse lõhn ja siis ma  seisn keset treppi ning ei liikunud mitte tolligi. Ei aidanud selgitused ega meelitused. Majas oli “arstilõhn” ja nädala tagune ilge mälestus sondi neelamisest oli nii erksalt meeles, et sealt trepilt ma ei liikunud vaid ainult röökisin. Palju hiljem, aasta pärast, julgesin sealt trepist üles minna ning veendusin, et keegi selles majas kummivoolikutega ootamas ei olegi. Uhh, piinlik on….

Täna siis oli  hoiukodus ka karm jonnihoog ja sellega hiilgas TIIU:

Tiiu

Tiiuke oli päris alguses keslinna hoiukodus ning siirdus siis suurde kassikodusse  päriskodu ootama, aga nädalake tagasi tuli ta taas hoiukodusse ravile.  Põhjuseks pisike seenelaik kaelal. Tiiu oli tulles  kasvus kängu jäänud ning põhjuseks olid ussid. Sai ta mitu, mitu korda ussirohtu ja lootus oli, et sellega peaks asi lõppema. Ei, kus sa sellega. Ka suures kassikodus tuli tal ikka usse välja ja nii  sai Tiiu ( teised toa asukad loomulikult ka) veel ja veel ussirohtu. See on aga karm tõde:  kui  parasiite on palju, siis on immuunsus äärmiselt madal ning  seennakkuse võimalus suur.  Väliskeskkonnas on seenespoore kõikjal, neid on ka  kasside karvades, aga haigust ei teki, kuna immuunsus tõrjub haigust väga edukalt. Alanenud immuunsusega organismis kinnitub seen nahka ja haigus hakkab arenema. Tõsist rolli mängib ka stress, mis kassidel, kes pole oma olemuselt karjaloomad. ühiselamu tingimustes mitmetel ( kuid mitte kõigil) tekib.

Igatahes avastasid tublid kassiabilised seene päris algusjärgus. Kaelal oli  2 eurosendise suurusega veidi karvutu ala ja mujal kahjustusi ei olnud.  Loomulikult  viidi Tiiu kohe karantiiniruumi puuri ning sealt edasi hoiukodu karantiinituppa, samuti puuri. Pärast hullumeelset deso, kasside küürmist ning patjade aurutamist selgus, et sedapuhku läks õnneks. Keegi teistest ei nakatunud.

Tiiu suures hoiukodus

Algaski siis ravi- tabletid, määrimine ja pesemine. Puuris näitas Tiiu ennast ülimalt pailembelise kiisuna. Ta kannatas tõsiselt sunnitud ” üksikvangistuses”. Nädal tabletiravi, määrimine, pesu. Vaatasin teda eile lambiga- mida pole, seda pole. Tiiu ei hiilanud rohekalt UV lambi valguses. Ravi peab loomulikult edasi kestma. Selleks, et kindlalt  igasugune jama ärahoida, tegime Tiiule  pisikese karvalõikuse ehk lõikasime karvad ära 3 cm kahjustuskolde ümbert. Idee on selles, et nahast kaob seen ära, sest tablett mõjub ju vere kaudu, aga  karvaotstes võib midagi veel olla ja nii on kõige radikaalsem karvad lihtsalt mahalõigata. Muuseas, pesemist talus Tiiu superhästi ja rätikute sees lasi isegi nurrulaulu lahti. Nüüd kappab Tiiu mööda korterit ringi, ründab paide järele, magab kaisus ja teeb kõike, mida üks  superhästi sotsialiseeritud kiisu peab tegema. Tänagi ronis ta krõbinal mööda sääri üles ( Ai!), siis hüppas mulle turja peale ( ai, ai!) ja kukkus nühkima.  Kõik oli nii nagu olema peab… kuni tänase õhtuni 😦

Tiiule tuli külaline, pere tuli endale  sõpra valima.  Ma siis  lugesin Tiiule sõnad peale, et ta annaks endast parima.  No ja siis astus tuppa mr. Jonn.  Hetkel kui inimesed liftiga ülesse sõitsid, muutus Tiiu käitumine kardinaalselt.  Ta ei lubanud mind ka ligi, põgenes ühest toast teise ja käitus nagu kasvatamatu kraade.  Ei aidanud laserpointer ega meelitamine. Tiiu ei lubanud ennast katsuda vaid põgenes nagu ajaks teda tagakari jahikoeri. Mis mulje perel temast jäi? Nadi, ma eeldan. Kes usub, et Tiiu on õrn ja paimaiad kassike? Pere istus kannatlikult diivanil, Tiiu soostus mängima  ja lasertäpikest tagaajama, aga see oli ka kõik. Panter takseeris külalised üle, sai neilt oma paid kätte ja vaatas ka suurte silmadega, millist klaperjahti Tiiu korraldab. Ta üritas isegi Tiiut rahustada, midagi ei tulnud ka temal välja. Kui uks pere järel sulgus, leidis Tiiu, et nüüd võiks jälle endine kiisu olla.  Ma siis ütlesin talle paar kasvatusteaduslikust aspektist mitte kõige soovitavamat lauset 😀

Loodan, et pere väga ei ehmatanud, sest nad lubasid paari päeva pärast uuesti Tiiut vaatama tulla.

Mina aga porisen ja porisen jätkuvalt: ” Sa igavene kasvatamatu jõnglane!”

Kolmas advent

Selgub, et päkapikk toob igal nädala kellelegi uue kodu. Seekord leidis oma kodu Kalma Kati- minu isepäine kasstüdruk. Kui kõik läheb väga hästi, siis  inimeste maailma aitab teda sulanduda kaks ülisõbralikku kassiteismelist. Seda Kati vajab rohkem kui õhku.  Uude kodu saatmisest kujunes aga välja tõsine iseloomude tuleproov. Nimel, Katile assotseerus konteinerisse minek valusa ja ebameeldiva  operatsioonikogemusega kliinikus. Küll me proovisime heaga. Play spray. mis muidu tõmbab kiisud enda poole nagu magnetiga, meelitas kasti nii meie muidu ettevaatliku Pantri ja siis Tiiu, aga kes ei vaadanud konteineri poolegi, oli Kati. Järgmisena läks kasutusele suletutt ja laserpointer. Taas tuli kastis väljakallata kõik teised kiisud peale Kati. Mängisime oma pool tunnikest ja siis ohkasime.  Tuli rakendada  karmimaid meetmeid. See sama Kati, kes õhtuti minu peal aeleb ning  kaissu poeb, käitus nagu ehtne saunanaine- riiakas, kuid kindlameelne.  Lõpuks surusime  jonnipunni koridori, kus tal õnnestus ennast peita mööbli alla ning abikaasal tuli pool kappi lahtilammutada.  Ja siis saabus hetk, mida ma ilmselt kaua ei unusta. Kati tuli mööbli alt välja, vaatas ringi, nägi, et peita pole kuskile, ohkas ja heitis minu poole pilgu, kus oli sügav pettumus ning hukkamõist; ” Ka sina, Brutus! “.  Selle peale astus Kati väärikalt konteinerisse ning puges kõige taha. Kui tal oleks olnud käppade asemel käed, siis oleks ta ilmselt  ukse ka enda järel kinni tõmmanud.  Uhh! No tundsin ennast ikka reeturina küll.  Nüüd siis süda natuke valutab. Pere on Katil kogenud kassiarmastajad, aga kas kõik sujub ikka nii nagu vaja. Ootan hingevärinaga uudiseid.  Mul on usku sellesse peresse, sest perenaise tunnistas heaks loomaarmastajaks….. minu psühhoanalüütikust doktor-kass Panter.  Ei ole mina eladeski näinud, et Pantu oleks nii julgelt võõra inimesega suhelnud või pai nurunud. Tõttüteldes oleks Panter ise hea meelega kaasa läinud, konteinest tuli teda pidevalt väevõimuga välja ajada.  Sellist asja ei ole kesklinna hoiukodus varem nähtud.  Pantu kiitev hinnang adopteerivale perele julgustab, et Kalma Kati kasvatatakse kiiresti vahvaks kiisuks vahvate mängukaaslaste abiga ja pere kannatliku meelega.

Mul on veel toredaid uudiseid. Tiiu on muutunud suurepäraseks musikassiks, miilustiseks ja mängulõviks.  Süles istub ta juba nii minul kui abikaasal. Saba on pidevalt kaardus selja peal  kuni kuklani ja ta meenutab kehahoiult pigem oravat, ainult värv ei klapi.

Tiiu mänguhoos

Igasugune kõhklus on kadunud hetkest kui käsi üle kiisu selja libiseb.  Pai! Veel, veel! Lõua alt sügamist ka, paluks ja kiiresti! Tiiu ei ole suur krutskimeister.  Raamatud püsivad riiulis paigal  ja munavärvimiskomplekt ei maandu ka enam kõige kõrgemalt köögi riiulilt pidevalt põrandale.

Tiiu ootab suletutti

Seega, Tiiu on koduvalmis. Ilmselt  kolib ta homme suurde kassikodusse oma kodu ootama, sest hädalisi on ukse taga murdu ja hoiukodu tahab aidata võimalikult paljusid  külmas niiskuses tühja kõhtu kannatavaid hädalisi.

Kus on minu kodu??

SEINE on aga otsustanud akanalaua peal juba päkapikke passida, et saaks oma kodu  kohe sussi seest ärakahmata 🙂

Kus sa oled. päkapikk?

Ma ei väsi kordamast, et Seine on maailma kaunima kasukaga daam, kelle tualeti korrastamine võtab parasjagu aega ning kannatust ja mille korrashoiu osas on meil Seinega mõnevõrra erinevad arusaamad 🙂 .  Üldpilt on aga selline nagu näha ja minu meelest ülimalt kaunis. Mis te arvate?

Puuris  on mul aga üks kostiline, kes veel piparkooke oma perega  maitsta ei saa.

LINNU on  lehmalapiline 5 kuune kassike. http://www.kassiabi.ee/index.php?1021122710577228

Tema iseloomustamiseks sobib enim sõnapaar- ei vedanud.  Nimelt on Linnu üks kolmest räästpääsukesest, kellest on juttu ka Kassiabi tutvustuses: http://www.kassiabi.ee/index.php?1010271

Kolm kassilast sündisid Kadrioru maja räästas. Ati ja Ats  kukkusid väikesena alla maa peale ning kassiabiline sai kohe jaole.  Pole mingit probleemi  sotsialiseerida 5-6 nädalast kassititte. Üldiselt paar päeva ja meil on  sõbralikud nurrmootorid olemas.  Linnu aga ei kukkunud alla ja tema saadi kätte alles 4, 5 kuusena. Kassiema oli jõudnud lapsele  õpetada, et inimene on kuri ja mõni kiisu omandab selle õppetunni kohe hästi põhjalikult.  Kahjuks hakkas meie räästapääsukese  tervis ka streikima ning ta viibis  paar päeva kliinikus.   Nüüd on ta juba mõnda aega  kesklinna hoiukodus. Alguses oli asi üsna nutune.  Kiisu istus  liivakastis ja  inimese liginemisel  muutus kivikõvaks ning mängis surnut.  Õnneks  meeldis talle ka papist kast, mille me kohe puuri panime ja kuhu ta kolis. Kastis sai teda ka puudutada, aga ikka oli see kangestunud kass, keda ma puudutasin. Nüüd on tekkinud  areng.  Linnu  julgeb minu juuresolekul kastist lahkuda ja täna esmakordselt ronis ta mööda puurivarbaid ülesse. Esmakordselt julges ta ninaga puudutada avatud käe sõrmi ja näuguda ehk suhelda. Kõik see võtab aga aega ja aega ning kannatust.

Sotsialiseerimine võtab tänaval kasvanud kassil pideva tegelelemisega hoiukodus aega:

5-6 nädalasena – keskmiselt nädal, harva kaks.

4- 5 kuusena kuusena mitu kuud kuni aasta ( vaata Milda ja Tilda lugu)

6 kuuse või vanemana- mitu aastat ja vaatame tõele näkku- mõnda ei õnnestu sotsialiseerida mingil moel, kurjamiks ta  jääb.

Oi kui hirmus asi- kaamara.

Seega, vaesel Linnukesel ei vedanud kui tema saatust võrrelda vennakseste Ati ja Antsuga, kes  kodus  pererahvast oma karvase käpa ümber mässivad ja pehmetel patjadel head paremat maiustavad, aga võrreldes tuhandete teiste külmas talves  lõdisevate kiisudega on ta ometi ropult vedanud.  Kõht on täis ja Play Spray´ga immutatud mänguasjad lihtsalt nõuavad, et neid käpaga veeretada. Hirmus on inimene küll, aga see, mida ta pakub on fantastiline- sink 🙂  .

Ja nii tuleb Linnu päris lähedale, vaatab mind puurivalt oma smaragdroheliste silmadega ning ilmselt mõtleb: ” Kes sa oled? Kes sa minu jaoks oled? Kas sa tahad minu jaoks olla? “.

Täna süütan ma  oma kolmanda küünla. On lootuste aeg- inimestele ja loomadele. Kas me tahame olla üksteise jaoks, kõigi elavate olendite jaoks?

Ilusat imedeaega!

See käis küll kähku!!

No küll päkapikud on ikka kiired tegelased! Tarvitses mul ainult nende abi järele õhata kui – HOPSTI. Esimene kodu oligi sussi sees.  Täna hommikul läks oma päriskoju VIIU 🙂

Tuult tiibadesse, ja pikk pai kaasa!

Ma kohe kiiresti kirjutan päkapikkudele lisaks ka veel ühest kodu otsijast. Meie näitusekiisu MEMMEMUSI otsib erilist kodu.  Temal on hädasti vaja kaaslaseks üht vahvat kiisut. Muuseas, MEMMEMUSI iseloom on absoluutselt näitusekassi oma. Temaga võiks lüüa kinni nii mõnegi kassinäituse.

Prints Memmemusi otsib oma lossi!

Esimene advent.

Algas imede aeg. Ma olen üsna kindel, et minule päkapikud midagi ei too, aga meie hoolealustele toovad- päriskodusid. Eelmisel aastal sai sel erilisel ajal koju palju kesklinna hoiukodu hoolealuseid.  Ma siis nüüd kirjutan siia blogisse ja loodan, et päkapikud piiluvad ka veebiavarustes ning sokutavad sussi sisse  mõne eriti vahva kodu.  Olen püüdnud olla  sel aastal  võimalikult hea laps. Eks vahel keeras ikka krussi sisse, aga ehk päkapikud mõistavad ja annavad andeks.

Seega, süütan oma esimese küünla:

Esimesel Jõulude ootamise nädalal

Täna viisime Uue Maailma kassikodusse oma Freddy. Ta lubas ennast ilusasti sülle võtta, oma siidpehmet kasukat silitada ning siis, oh, küll ma tundsin ennast reeturina, konteinerisse  pista. Pole parata. Teised hädalised ootavad  ja abi on kiiresti vaja!!

Freddy uurib kirjandust

Freddy võib esimesel kohtumisel tunduda  tõrjuv.  Tegelikult on temas peidus imeline nurrmootor ja hella hingega  noormees.  Palun, andke talle veidi aega. Ta on suur sõber ja miilustis.  Pere, kes Freddy endale saab ning aega kohaneda annab, leiab suurepärase sõbra.  Õhtuti puges Freddy mulle voodisse, õla juurde ning võttis käppadega kaela ümbert kinni ning jäi tundideks nurrulaulu laulma.  No ei ole võimalik, et see vahva kiisu ei saa oma isikliku jõulukuuse all avada isiklikku pakki, mis on täis lõhnavat looma hakkliha!

Uue Maailma kassikodusse läks ka minu teine teismeline, kolmevärviline absoluutselt sotsialiseeritud sülekass Viiu.

Viiu

Temale on  sekundiga kõik inimesed sõbrad. Sobib ka lastega peresse eeldusel,  et lapsed talle liiga ei tee.  Esimesest hetkest  istub süles ja kallistab kõiki inimesi.

Meie Kalma Kati on natuke tõsisema iseloomuga. Teda juba sülle ei kahma.  Ometigi, soovib temagi olla  armastatud inimese juures, palju mängida ja tasapisi  sõprust sõlmida.  Sellised esialgu veidi rabedad kiisud on  hiljem eriti lähedasi armastavad olendid.

Kas sa soovid natuke talle aega anda? Kas sa tahad üht armast olendit veidike taltsutada? Palun, võta minuga ühendust. Kati on must nagu lõunamaa öö ja nefriitroheliste silmadega kaunitar. Kenasti steriliseeritud  ning vaktsineeritud.

Palun taltsuta mind!!

Kunagi oli mul üks ülimalt pika karvaga ning inimestes pettunud Viktoria, kelle usalduse võitmiseks läks praktiliselt terve aasta. Nüüd on Viki inimest armastav kodukass, keegi ei tule isegi selle peale, et omalajal oli tema hüüdnimeks -Draakon.

Minu praegune hoolealune Seine, ei ole kunagi olnud draakon. Vahel küll natuke turtsakas, kuid suur paisõltlane. Omerigi ei ole ta siiani köitnud ühegi pere armastavat pilku.

Vaikielu piimapakiga

Rohkete kassidega ühikaelu on vaese emanda üdini äratüüdanud.  Ta tahaks olla  kuninganna oma kodus, saada personaalselt paisid ning tähelepanu.  Vaatame hubisevat küünlaleeki ja palume: Armas päkapikk! Aita ometigi Seinel leida päriskodu, kus ta oleks armastatud ja soovitud.

Kus sa ometigi oled, päriskodu!!

Tiiu õpib aga praegu paikassi ametit ning varsti on see temal käpas.  Hallvalge kaunitar, kes väga tahab silitamist aga natuke veel kardab ka.

Tiiu

Süles oskab Tiiu aga ilusasti nurruda. Esialgu on tema poole käe sirutamine veel veidi hirmutav, aga päev päeva järel usaldus kasvab ning  imede aeg ju kestab tervelt neli nädalat!

Pikk paus- blogis, mitte hoiukodu töös.

No nii pikka pausi ei ole blogimises veel ette tulnud. Enesekaitseks võin  ütelda, et kõik mis si—-i võis minna, see si….i ka läks. Õnneks minu enda ja mitte mu hoolealustega 🙂

Kõik algas kiirabivalve ajal. Oli hästi närviline ja purskuvate emotsioonidega kutse ning selle ajal lõid järsku suured tahmalärakad silmade ette. Sadas nagu  süsimusta lund ja see tähendab, et silmadega on jama. Korraliku kodanikuna ronisin siis hommikul silmaarsti EMO-sse, istusin tunnikest 3 ja sain jutule. Tohter vaatas ja ütles, et on vaja teha  laseroperatsioon. Lähim aeg oli kolme nädala pärast. varem ei mingit lootust. No ootasin siis, ekseldes pidevalt tahmalärakate vahel. Asi läks aga pidevalt hullemaks.  3 nädala pärast selgus, et nüüd oli  silmapõhjas juba  “auk” ning soonkest kobrutas üleval ka selle ümber ähvardades jätta mind pikasesse pimedusse. Ja siis see algas- 1-2-3-4-5 operatsiooni ning nüüd võib ehk kindel olla, et” auk” enam suuremaks ei kärise.

Kogu sellest loost tekkis vaid kiuslik mõte. Me räägime kokkuhoiust meditsiinis, vähe arste, pikad ooteajad jne. Üks laseroperatsioon pidi maksma haigekassa hinnakirja järge 2000 €.  Kui operatsiooni oleks saanud teha mõne päeva jooksul, oleks see maksumaksjale läinud  2×2000€.  Tänu sellele, et meditsiin on poliitikute poolt nii efektiivseks (odavaks) timmitud, kulus minu nägemise taastamiseks 5×2000 €. Kokkuhoid missugune 🙂

Sellest oli veel vähe. Lõpuks  otsustas tööandja koondamiskirvega vastu kukalt ka äsada. mis  ei kiirendanud kohe üldse paranemist ja halvas igasuguse kirjutamise positiivsetel teemadel.  Õnneks kannatas vaid blogi ja mitte kiisud.

Seega, jätkame sealt kust meie lugu pooleli jäi.

Oma päriskodu on vahepeal leidnud:

SPARTACUS !!!!  Tal on kaaslaseks vahva kutsa, keda ta juba kindlalt kamandab. Saatis  kodust ilusa pildi, aga kahjuks ei tee  arvuti seda lahti ja nii ma teile näidata ei saa- nuuks.

PRINTS on samuti uues kodus. Temal on Nõmmel suur häärber. Ehk varsti tulevad ka pildid.

Kodu ootab MEMMEMUSI.

Memmemusi

No ei saa mina aru  kus on inimeste silmad!!  Ülihästi sotsialiseeritud musirull.  Ega kiisude seas pole just palju nn näituseiseloomuga kiisusid- Memmemusi on seda ülimal määral.  Kõik inimesed huvitavad, absoluutselt kompleksivaba kassipoiss. Kui Eestis jagataks kaverikissa sertifikaate, siis oleks tema pretendent.  Rõõmurull ja miilustis……. aga. Ta on ju pubekas!  Pisikesed punased pahandusesädemed on samuti silmades.  Tass kukkus maha. Kes tegi? Memmemusi istub riiuli peal ilmsüütute silmadega, ainult raputab veidike käppa.  Miks see lill nüüd järsku aknalaualt maha pudenes?? Kes? Memmemusi lamab rahulikult padjal kamina ees, ainult kuklakarvades on veidike mulda.

Memmemusi

Tahaks riielda, aga siis poeb  kiisu sülle ja päris kaenla alla, lülitab nurrmootori sisse ja võtab “emme”  kaelast käppadega kõvasti kinni. No ja ongi inimesega kõik.  Eks neid krutskeid  jääb mõne aja pärast vähemaks. Meil on ju alles teismeline.  Iga külaline tuleb üle vaadata, süles vaja istuda, ninaga kõrvaauku puurida ja pai nuruda.  Muuseas, Memmemusi antakse ainult tubaseks kassiks, sest sellel  kiisul puudub igasugune ohutunne.  Aga kas te mäletate, milline oli Memmemusi pärast katku põdemist? Ei mäleta. Kaalus ta täpselt 320 grammi- luukerest surmakutsar.

Memmemusi pärast katku 

Nüüd on ta vaktsineeritud ja kiibitud, terve , elurõõmus ülivõrdes  lohutaja, suhtleja, seltskonnahing.

Ainult ülivõrdes kodu, palun!!

Uudiseid on ka kesklinna hoiukodu kasvandikelt.

FREDDY käis täna  operatsioonil. Vaktsiinid on ta juba ammu saanud, kiip samuti paigas.

Freddy on anastanud perenaise kampsuni

Freddy on üks vähestest kiisudest, kelle kasukas on täiesti pehme nagu siid. Ei ole ma veel sellist pehmet kasukat katsunud, läikiv ja üli-, üli- pehme. Ka Freddy iseloom on muutunud pehmeks. Mina võin temaga teha juba kõike- võtta sülle, silitada igalt poolt, ka kõhu pealt, kõndida kiisu süles, no mida iganes. Vastuseks vaid kõva nurr.  Täna kliinikus selgus aga, et koore alla on ikka vitamiin ka peidus.  Hakkas  assistent Freddy´t täna siis konteinerist välja sikutama ning Freddy virutas päris tõsiselt käpaga.

Freddy

Ju ta siis oli tõeliselt hirmunud, sest kodus ei ole ta kordagi vaenulikkust ülesnäidanud, ei minule ega abikaasale.  Poisil on muidugi  nii palju vanust, et hormoonid  on ka tasapisi  mõju avaldamas, aga nüüd läheb Freddy´l  iseloom mahedamaks. Juba käis õhtul taas  mitu korda pai lunimas ning sülle küsimas. Kõige parem osa ööst  on see kui Fredddy tuleb voodisse ja ronib enesekindlalt kõhu peale nurruma. Eriline elamus on paitada tema siidpehmet kasukat ja unistada..

Vaikielu raamatute ja kampsuniga

Freddy otsib  rahulikku kodu, kus oma naljaka turriskarvalise ninaga uhkustada, hiirtele säru teha ning armsaks nurrmootoriks  saada.

KALMA KATI – täna sai ka tema steriliseeritud, vaktsineeritud on ta ammu. Süsimust teismeline plika

Kati

Kati on kasvanud suuremaks ning saab väga hästi läbi hoiukodu perenaisega.  Õhtul lausa elab seljas, ma ütleksin. Pai vajadus on suur, nurr veel suurem, aga esialgu Kati seda rõõmu teistele veel ei kingi.  Pai laseb abikaasal  teha kui ta midagi head pakub.  Tema vajab kodus veidi tõrksa taltsutust, aga hell kodukiisu on temas täies mahus olemas. Natuke aega on vaja.  Tee tema südamesse käib maiustuste ja mängu kaudu.

Kati ja Freddy mänguhoos

Üks vahva kaaslane kuluks Katile ka ära.

See pole aga kaugeltki kõik:  Alles see oli kui kolleeg kisas Kiilis nii kõvasti, et see Keilani vastu kajas. Tema suvemaja kuivkäimlasse õues oli kuri käsi poetanud kaks kassipoega.  Kas pole tore koht? Välja ei saa, võimalus vaid minna alla ja seal uppuda.

Tiiu Kiilis pärast päästmist

Kolleeg laskis kassilapsed kempsust välja, aga minna polnud neil kusagile.  Nii nad siis nukralt konutasid ja küsisid süüa. Kiisu sai endale nimeks Tiiu. Ta natuke kõhkleval seisukohal inimeste suhtes, kuid see on ajutine, sest pai meile tegelikult väga meeldib.

Viiu kohe pärast päästmist süles

Seevastu puudusid Viiul igasugused kõhklused inimese suhtes, kohe oli vaja minna sülle nurruma. Sellina ta ongi- suure paivajadusega kleepkass. Ettevaatust, võib oma agaruses talla alla sattuda!

Viiu poseerimas

Tegelikult ei oleks tohtinud katkukarantiinis hoiukodu sellised pubekaid võtta, aga kui kohta pole ja  pererahvas enam suvilasse ei tule ning kodus on neil juba n+1 kassi. siis ei ole just eriti valikuid. Mõni tund hiljem tuligi tohter vaktsineerima ja selle hädavaktsinatsiooniga on lood nagu nad on, elupäästev protseduur, millel on oma riskid. Igatahes kukkusid kiisud mõni päev hiljem oksendama ja maandusid kliinikusse.  Katk, kui see ikka oli katk ja mitte vaktsinatisooni reaktsioon, möödus mõne päevaga. Nüüd on plikad terved, kuid  ühekordne ussirohi on ilmselgelt vähe. Ravi tuleb korrata mitu korda.

Viiu mõtisklemas

Üldiselt  otsib Viiugi kodu, kus puudub õrn ja hell kiisutüdruk.  Tiiu aga vajab veidi hoiukodu sotsialiseerimiskursust.

Tiiu palmi all

Praegu ilutseb Tiiu toataimede lehtede all ja mõtiskleb teemal: mida kujutab endast kahejalgne, kellel nimeks inimene? Sõber või vaenlane? Kindel seisukoht temal veel puudub.

Lõpetuseks üks unistav Seine, kellel oleks juba ammu aeg minna oma päriskoju:

Miks keegi ometi mind ei märka??