Koheviku pajatus

Näuu! See minu hoiukodu perenaine on ikka paras käkk. Muudkui pakib oma asju ja  minust ei kavatsegi kirjutada. Loru, mis muud. Ometigi olen mina, Kohevik,  hoiukodu eriti tähelepanuväärne isik.  Ei ole muud teha kui tuleb endast ikka ise kirjutada,  muidu ei teagi inimesed kui tubliks kassiks ma olen arenenud.

Kohevik, saame tuttavaks!

Hoiukodusse saabusin kevadtalvel kui ehk keegi on eelmisi postitusi lugenud.  Millal ma kodu kaotasin? No ei mäleta, tõesti ei mäleta. Suurte külmade aegu leidsin veidi varju ühe inimese verandal. Külm oli küll, kuid vähemalt süüa anti. Kuna need inimesed tahtsid ikka mulle kodu leida, siis mulle arusaamatute keerdkäikude tõttu  pisteti mind konteinerisse ning nii ma kesklinna hoiukodusse sattusingi.  Mingi jama oli vaktsineerimisega, paberit mul igatahes ei olnud ning kuna toojad iseloomustasid mind kui sõbralikku kiisut, siis laskis perenaine mind korteri peale.

Kohevik

No miks ma peaksin sõbralik olema?? Kodutu, külmas. Turtsatasin solvunult ning varjusin vanni alla.  Ilmselt perenaisele see suurt ei meeldinud, sest nädala pärast algas minu pea kohal kole mürin ning kolin. Perenaine, sõge, otsustas vanni vee lasta. Kogu see ladin pani mu pisikese kassisüdame  koledasti värisema ning ma põgenesin diivani taha radika alla.  Mõnda aega lubati mul seal resideeruda, aga ühel  hullul päeval tuli palju inimesi ning nad urgitsesid  mind sealt alt välja ja toppisid suurde puuri. Kuna ma käitusin ikka hästi karmilt, siis konteinerist inimesed mind välja ei saanud ja nii paigutatigi konteiner pissikasti peale ja jäeti uks lahti. Lubasin endale, et sealt ma ei lahku, vot kohe kunagi ei lahku, tehku mida tahavad. Kõht läks tühjaks, öösel käisin söömas ja kasutasin kasti, aga  valgel ajal peitsin ennast nii kaugele kui võimalik.

Aga kus ma praegu olen??

Nädalad läksid ja kole igav oli. Kuskilt kaugusest meenus nagu oleksin ma kunagi inimeselt pai saanud ja see oli olnud niiii mõnus. Järsku oli see vaid uni, aga mingi imelik igatsus tekkis. Noh ja siis tekkis soov ikka sealt konteineri uksest piiluda, mida see perenaine teeb. Klõbistas arvutiga nii meetri kaugusel. Ja rääkis minuga mahedal häälel. Jama, peitsin ennast taas konteineri sügavusse. Aga ikka tahtsin seda veidrat inimlooma lähemalt uurida. Lisaks oli mul nõrkus- sink ja seda andis perenaine vaid näpu pealt.  Läks kuu ja esimest korda lubasin ennast nina pealt katsuda. Oi, see oli hea. Aga ega ma ikka ole mingi ninnu nännu solgerdis. Pai tahaksin küll, aga minu tingimustel. Sirutasin välja käpa ja haakisin käe oma pika küüne otsa ning üritasin konteinerisse tõmmata. Perenaine kiljus ja mina kõhisesin.  Nii kohe pidevalt ja meie suhtlemine lõppes ikka vahvate aukudega perenaise käel ning vägeva kisaga. Kuulsin mitu korda, kuidas mu hoiukodu perenaine kurvalt rääkis, et ega minust ikka kodukassi saa. Aa, mis asi see kodukass on, no mina ei saanud aru? Ma olen ju kodus,  kahekordne villa ja hea ninaalune. Mis kodukassist ta veel jahub?

Elu üle mõtisklemas

Ja siis  perenaine ei tulnud. Ootasin, ootasin, perenaist ei ole. Iga päev istus mu puuri ees perenaise mees ja tütar ning vestlesid minuga. Proovisin nendega ka seda küüntetrikki, aga  siis ma pai üldsegi ei saanud ja olin  lõpuks kole kurb. Ühel päeval tuli taas perenaine. Ma esialgu peitsin ennast konteineri sügavusse, aga kui ta arvuti ette istus, siis hüppasin matsuga konteinerist alla ja tulin puuri ette ning, no lihtsalt ei tea, mis mulle sisse läks, kukkusin ennast vastu võret hõõruma. Ja siis perenaine tegi puuriukse lahti ja ma sain palju paisid, sügamist ning hellitamist. Vahepeal proovisin ikka küüned välja ajada, aga siis lõppes  sügamine kohe otsa ja ma peitsin kiiresti küüned ära.

Vabaduses

Ja jälle läks ta ära ning ma ootasin ja ootasin. Teistel inimestel lubasin ennast ka puudutada, aga see ei olnud ikka päris see. Ja nüüd tuli ta taas!! No küll ma olin õnnelik.  Perenaine silitas ja sügas ning tegi siis puuri ukse valla.  Esialgu tulid kõik vanad hirmud tagasi ja tuiskasin tulistvalu taas radika alla.  Täna aga võtsin südame rindu ja tulin peidupaigast välja ning tulin perenaise juurde. Ja ta tegi pai ja sügas pikka aega ja mina nühkisin tema sääri ja puksisin peaga ja olin pööraselt õnnelik. See suur rõõm pani mu nurrmootori  täistuuridel tööle, oligi teine veidi rooste läinud.

Pai on hirmus hea!

Ma tean et perenaine sõidab jälle ära, aga ta lubas nüüd palju sagedamini kodus olla ja mina tean, kui  tuleb siis võtan ta vastu püstise saba ja suure nurruga.  Ütelge ometigi, no mis asi see on? Kas ma muutun tõesti kodukassiks??

Tee ometi pai ja palju!

Igatahes olen ma muutunud selliseks kassiks. Mulle anti aega ja perenaine ikka uskus minusse kõvasti. Tänane usaldussamm nii väike, kuid ometigi väga suur minusugusele umbusklikule  mustvalgele pikakarvalisele  Kohevikule.  Nurr, nurr, nurr – kohe ei saa teisiti.

Räägime veel

Kohevik- läbi raskuste tähtede poole.

Kohevik sai Kassiabi kasvandikuks läbi Loomakaitse Seltsi.  Suurte külmade ajal leidsid kaks kassikest ulualust ühe inimese verandal.  Loomulikult ei olnud suurte külmakraadide korral lahtine veranda kassikestele sobiv ellujäämispaik ning nii inimene  loomakaitsjad appi kutsus. Ühele kassikesele leidis inimene kodu, aga teine kössitas härmatanult rõdul ja Kassiabi oli nõus ta võtma oma hoolealuseks. Mul oli hetkel vaba puur ja kuna väideti, et kiisuke on vaktsineeritud, siis nii ta minu juurde suunatigi.

Kohevik verandal

Kohevik saabus konteineris ja protesteeris ägedalt kinnipidamise vastu. Kui küsisin looma vaktsineerimise passi, siis vaadati mulle nõutu näoga otsa ja kinnitati et kiisut on keegi ikka kunagi vaktsineerinud, aga passi ei ole.  Hoiukodu, kus on alles mõni kuu tagasi põetatud kassikatkuhaigeid ja selline “raudkindel” informatsioon. Kas tekitab usaldust? Minule küll ei tekita. Kuni ei ole  dokumenteeritud ja veterinaari allkirjaga vaktsineerimise dokumenti, võtan sellist looma kui vaktsineerimata looma.  Seega, karantiinituba jääb ära.  Küsisin veel kord, kas tegemist on sõbraliku loomaga, mida mulle kinnitati. Oleks ma eelnevalt näinud seda pilti, mille siia panin, oleksin kohe sügavalt asjas kahelnud. Vaadake tähelepanelikult. Kassi kehahoiak ning kõrvade asend räägivad  surmani hirmunud ja stressis loomakesest. Pilti mul paraku ei olnud ja nii otsustasin kiisu lasta lahti puhtale alale- vannituppa. Kohevik kadus vanni alla kui pudrukuul ja sealt ta enam ei lahkunud otskui eorosaadik Brüsseli magusate pudrupottide juurest.  Möödus nädal. Kohevik istus vanni all, käis öösel söömas ning kasutas usinalt liivakasti, kuid mul ei olnud võimalik tuvastada isegi tema kasuka värvi. Ometigi  oli tema peidupaigal pisike probleem.  Duši all käimine oli vaesele loomale õudusunenägu. Üle järjekordse duši all käimise ajal viskas Kohevikul kopsu üle maksa ja kuna vannitoa uks oli lahti, põgenes kiisu oma ebaõdusast peidupaigast ning varjus teadmata kohas. Veel nädalake ning õnnestus tuvastada peidupaik nr 2- nurgadiivani tagune radiaaltori all.  Üritasin Kohevikku maiustustega meelitada, aga ükski seni äraproovitud nipp erilist toimet ei avaldanud.

Koju läks Linnu ja mulle sai peitusemängust Kohevikuga isu täis. Kutsusin tütre kampa ning alustasime operatsiooni Kohevik puuri. See oli karm. Kiisu võitles vastu kõikide küünte ja hammastega. Inimesed on aga vahel järjekindlad ning pärast verist lahingut ( verised olime muidugi meie ja mitte kiisu) õnnestus Kohevik konteinerisse paigutada.  Kuna mitte kellelgi meist ei olnud soovi jätkata lahingutegevust nr 2 ja kiisu konteinerist puuri ümber paigutada, siis tegime esmakordselt järgmise manöövri.  Pissimaja peale paigutasime konteineri ning tegime lihtsalt selle ukse lahti. Möödusid päevad. Kohevik istus oma teise korruse villas ning liikus vaid öösiti. Sellene järjekindlus muutis isegi minu kiisu edasise perspektiivi osas mõnevõrra kahtlevaks.

Kohevik

Ja alles nüüd, pärast mitu kuud kestnud  varjumist, on esimesed märgid, et midagi kassikese suhtumises hakkab muutuma. Esimeseks edusammuks oli, et kiisuke laskis ööseti laulu lahti ja seda läbinisti hirmunud kass eladeski ei tee.  Nüüd ei peitu Kohevik enam konteineri sügavusse vaid istub ukse peal, käpad ristis nagu filmidiiva oma luksushäärberi verandal. Meetri kaugusel klõbistan mina arvutiga, aga Kohevik vaatleb minu tegemisi huviga. Viimased päevad hüppab ta  oma II korruse korterist 🙂 välja ja julgeb juba minu nähes nii süüa krõbistada kui pissikastis käia.  Huvi on tekkinud ka maiustuste vastu. Kiisul on nõrkus singi ja vorsti vastu. Sellise maiuspala saamiseks on ta nõus isegi lubama mul natuke katsuda oma nina.

Täna tuli Kohevik esmakordselt välja ning üritas käpaga läbi puuri minu tähelepanu võita. Väljasirutatud avatud kätt nuusutas ta sügava huviga ilma  suuremate stressiavaldusteta.  Möödunud on mitu kuud.  Minus on süvenenud lootus, et ühel päeval õnnestub inimesel võita selle ettevaatliku looma usaldus. Selleks kulub aga päris palju aega ning kannatust. Kannatust on hoiukodu perenaisel piisavalt, aga ajaga hakkab varsti kitsas kätte tulema.  Praegu võtame iga päeva kui kingitust.

Kui lapsel on jonnituurid

Kardan, et iga lapsevanem on vähemalt korra oma elus kokkupuutunud ootamatu probleemiga, Tema järglasel tekib kui välk selgest taevast jonnihoog. Lähed  igati soliidsesse peresse külla ja loed enne veel  põnnile sõnad peale, et ta viks ja kraps oleks. Jõuad kohale ja siis, oo õudust. Laps käitub nii nagu ta  oleks tema kasvatustöösse tõhusalt panustanud  tubli kamp sirelilillade ninadega kasvatusteadlasi Balti jaama turu õlleputka nr 2 tagant. Sa ei tunne oma last kohati isegi ära. Ainus mõte, mida sa järjekordse  taktituse peale, mis  lapsukese suust välja purskub, on harras palve: ” Armas Issand, palun neela mind alla!”.  Mul on enda sügavast lapsepõlvest meeles, et korra olen minagi käitunud nii, et hoidjatädi tundis ikka tõsist piinlikkust. See juhtus siis kui me läksime Tartus raamatukokku, aga mina olin millegipärast pähe võtnud, et koridoris on meditsiiniasutuse lõhn ja siis ma  seisn keset treppi ning ei liikunud mitte tolligi. Ei aidanud selgitused ega meelitused. Majas oli “arstilõhn” ja nädala tagune ilge mälestus sondi neelamisest oli nii erksalt meeles, et sealt trepilt ma ei liikunud vaid ainult röökisin. Palju hiljem, aasta pärast, julgesin sealt trepist üles minna ning veendusin, et keegi selles majas kummivoolikutega ootamas ei olegi. Uhh, piinlik on….

Täna siis oli  hoiukodus ka karm jonnihoog ja sellega hiilgas TIIU:

Tiiu

Tiiuke oli päris alguses keslinna hoiukodus ning siirdus siis suurde kassikodusse  päriskodu ootama, aga nädalake tagasi tuli ta taas hoiukodusse ravile.  Põhjuseks pisike seenelaik kaelal. Tiiu oli tulles  kasvus kängu jäänud ning põhjuseks olid ussid. Sai ta mitu, mitu korda ussirohtu ja lootus oli, et sellega peaks asi lõppema. Ei, kus sa sellega. Ka suures kassikodus tuli tal ikka usse välja ja nii  sai Tiiu ( teised toa asukad loomulikult ka) veel ja veel ussirohtu. See on aga karm tõde:  kui  parasiite on palju, siis on immuunsus äärmiselt madal ning  seennakkuse võimalus suur.  Väliskeskkonnas on seenespoore kõikjal, neid on ka  kasside karvades, aga haigust ei teki, kuna immuunsus tõrjub haigust väga edukalt. Alanenud immuunsusega organismis kinnitub seen nahka ja haigus hakkab arenema. Tõsist rolli mängib ka stress, mis kassidel, kes pole oma olemuselt karjaloomad. ühiselamu tingimustes mitmetel ( kuid mitte kõigil) tekib.

Igatahes avastasid tublid kassiabilised seene päris algusjärgus. Kaelal oli  2 eurosendise suurusega veidi karvutu ala ja mujal kahjustusi ei olnud.  Loomulikult  viidi Tiiu kohe karantiiniruumi puuri ning sealt edasi hoiukodu karantiinituppa, samuti puuri. Pärast hullumeelset deso, kasside küürmist ning patjade aurutamist selgus, et sedapuhku läks õnneks. Keegi teistest ei nakatunud.

Tiiu suures hoiukodus

Algaski siis ravi- tabletid, määrimine ja pesemine. Puuris näitas Tiiu ennast ülimalt pailembelise kiisuna. Ta kannatas tõsiselt sunnitud ” üksikvangistuses”. Nädal tabletiravi, määrimine, pesu. Vaatasin teda eile lambiga- mida pole, seda pole. Tiiu ei hiilanud rohekalt UV lambi valguses. Ravi peab loomulikult edasi kestma. Selleks, et kindlalt  igasugune jama ärahoida, tegime Tiiule  pisikese karvalõikuse ehk lõikasime karvad ära 3 cm kahjustuskolde ümbert. Idee on selles, et nahast kaob seen ära, sest tablett mõjub ju vere kaudu, aga  karvaotstes võib midagi veel olla ja nii on kõige radikaalsem karvad lihtsalt mahalõigata. Muuseas, pesemist talus Tiiu superhästi ja rätikute sees lasi isegi nurrulaulu lahti. Nüüd kappab Tiiu mööda korterit ringi, ründab paide järele, magab kaisus ja teeb kõike, mida üks  superhästi sotsialiseeritud kiisu peab tegema. Tänagi ronis ta krõbinal mööda sääri üles ( Ai!), siis hüppas mulle turja peale ( ai, ai!) ja kukkus nühkima.  Kõik oli nii nagu olema peab… kuni tänase õhtuni 😦

Tiiule tuli külaline, pere tuli endale  sõpra valima.  Ma siis  lugesin Tiiule sõnad peale, et ta annaks endast parima.  No ja siis astus tuppa mr. Jonn.  Hetkel kui inimesed liftiga ülesse sõitsid, muutus Tiiu käitumine kardinaalselt.  Ta ei lubanud mind ka ligi, põgenes ühest toast teise ja käitus nagu kasvatamatu kraade.  Ei aidanud laserpointer ega meelitamine. Tiiu ei lubanud ennast katsuda vaid põgenes nagu ajaks teda tagakari jahikoeri. Mis mulje perel temast jäi? Nadi, ma eeldan. Kes usub, et Tiiu on õrn ja paimaiad kassike? Pere istus kannatlikult diivanil, Tiiu soostus mängima  ja lasertäpikest tagaajama, aga see oli ka kõik. Panter takseeris külalised üle, sai neilt oma paid kätte ja vaatas ka suurte silmadega, millist klaperjahti Tiiu korraldab. Ta üritas isegi Tiiut rahustada, midagi ei tulnud ka temal välja. Kui uks pere järel sulgus, leidis Tiiu, et nüüd võiks jälle endine kiisu olla.  Ma siis ütlesin talle paar kasvatusteaduslikust aspektist mitte kõige soovitavamat lauset 😀

Loodan, et pere väga ei ehmatanud, sest nad lubasid paari päeva pärast uuesti Tiiut vaatama tulla.

Mina aga porisen ja porisen jätkuvalt: ” Sa igavene kasvatamatu jõnglane!”

Sekeldused Linnuga ja taltsutamisest ka.

Nüüd, kus Linnut on kodu ootamas, oskas ta enne steriliseerimisele minekut  kusagilt kõhulahtisuse hankida. Päris mitu päeva pudistasin toidule Procolin pulbrit ja lõpuks  sai jama otsa. Täna olid taas kastis junnid mis junnid. Niisiis, aeg minna operatsioonile ja siis- vut, vut koju.

Kuna Linnu taltsutamine on nii eripärane kui üldse olla saab, siis mõned tähelepanekud, mis tema kodustamisel kasuks võiks olla. Eelkõige, Linnu jumaldab suletutti!! Ei mingit lootust teda puudutada, kui suletutti käes ei ole.

I vaatus- suletutiga pissikasti peal

Algus- Linnu on pissikasti peal, avan uks. Suletutiga mängimine pissimaja peal.

II Vaatus. suletutt liigub maha, Linnu hüppab järele. Mõne minuti pärast on puuri sisu segipahmatud, kuid Linnu, väsinud ent õnnelik, lamab kogu selle segaduse peal.

II vaatus- mängimine põrandal.

III vaatus. Suletutiga käsi silitab ja sügab Linnut, nurr on vali ja saba  vägeva mastimännina taeva pool.  NB! Suletutti ei tohi käest ärapanna.

III vaatus- silitamine suletutiga.

Kui Tema Kuninglikul Kõrgusel saab küllalt, siis, hops, taas pissikasti peale.  Kordame mõne tunni pärast 🙂  : Ikka esimesest vaatusest peale.

Alustame taas- I vaatus

Austame traditsioone, seega.

Imelt on ka uudiseid. Sööb hea isuga koera kausist lihaga putru ( ????) , kuigi endal on lademes taldrikul head ja paremat.  Koerale teeb nii koledat häält, et see ei kardab pisikest kui kole, kuid relvad käiku ei ole läinud ning lootus on, et sõlmitakse rahu.  Igatahes hetkel  on kõik korras.  Muuseas, Ime oskab tõesti luust ja lihast läbikäivat kisa tekitada.  Kui ta hoiukodus oli, siis iga tunni tagant oli tal kombeks  häälega märku anda, et läheb sööma. ka öösel. Ma iga kord lausa hüppasin voodis kui Ime registrid lahti lõi.  Täiesti siiamitele omane kõnelemisviis 😀

Veel, lõpuks avastasin, kuidas SEINE kasukas  absoluutselt parimas korras püsib ja iga päev isegi kammimist ei vaja. See on RC pärsia kassidele ja mitte midagi muud kui aegajalt kalaõli ka.  Karv on kohe siidiseks muutunud. Kammiga meil  enam raskusi ei ole. Huvilised küsivad ikka, et kuidas seda saavutada. Seine puhul aitas  kui harjale kontsentreeritud naistenõgese lahust pritsisin.  Nii ta viskab isegi selili ja eksponeerib oma kõhtu, millega meil enne probleeme oli. Teiseks,  kasutasin ära tema armukadeduse teise kassi suhtes. Hakkasin hr Pantrit ka harjama, ehkki ta seda ei vaja.  Vot  ei mahtunud  meie Seine hinge, et teine kass sai rohkem tähelepanu.  Nii sobib kõik- ka kammimine.

Ainult mina vajan tähelepanu!

Seinele ei sobi ükski teine toit, nüüd on kindlalt läbiproovitud.  Hills´ile tekkis toiduallergia, nahal laigud, mis hullult sügelesid. Ka RC muud toidud panevad naha kõõmama ja pusad on kohe platsis  ehkki talle oleks lahjemat toitu vaja, sest proua on üsna pontsakas.  Seega, mängida saab vaid toidu kogusega ning taluma peab kassi nördimust täis silmi kui ta üksisilmi sulle otsa vaatab ja ta  ahastav pilk kõneleb  üht: “Kas sa kavatsed mind siin, kohe ja praegu surnuks näljutada???” 🙂  🙂

Ei ole see kassi elu kesklinna hoiukodus sugugi mitte mee lakkumine.

 

 

Neljas advent

Küünlad põlevad, kuuselõhn uimastab. Kodu on korras… noh põhiosas korras, natuke kõpitsemist tahab veel.  Panin  arvutisse CD plaadi- klassikaline muusika. Pikka aega ei ole olnud tahtmist muusikat kuulata, täna on.  Puuris nahkerdavad minu uued kostilised, kellest ma homme jõuan  ilusad pildid teha.  Olen neid tundama õppinud ja oskan kirjutada.  Kõige enam aga on mul olnud au tutvuda Päkapikuga ja ta on väärt medalit kui kõige sotsiaalsem kiisu.  Medali sai ka kaela 🙂

Kesklinna hoiukodu Aasta Hurmur 2013

Ei otsi teda keegi, panid tema leidjad Muugale üles hulgi kuulutusi- vaikus.   Tüdruk sai ilusasti vaktsineeritud ja ka kiibi.  Jõulukingitused tuleb tal  vastu võtta meie juures, aga  õnnelik saab olema pere, kes ta endale saab.  Minu kiidulaul ei saa kohe mitte lõppema. Täidab suurepäraselt korraldust: kõrval. Magab kaisus, nurrub ja lubab kõigil ennast paitada. Päkapikul on kõik vajalikud oskused ja enamgi veel, kohe kapaga.

Päkapiku autasustamine

Muuseas, Päkapikk sööb piparkooke- natuke 🙂

Midagi imrlist on jõulud teinud aga Seinega. Kodu tal küll veel ei paista. aga see, mille Seine nüüd omandas,  parandab tema võimalusi mäekõrguselt.  Nimelt, Seine ei  suhtunud just ülima sõbralikkusega kammimisse. Küll sai hoiukodu kavalusi  kasutada.  3 päeva tagasi leidis kiisu, et kammimine on just see, mida ta hing ihaldab. Päris ehtsa kraasiga ja nii palju kui süda kutsub. Seine on lausa vaimustuses. Keerab ühe külje ette ja siis teise. Isegi kõhu alla saan ligi. Tulemus? Palun vaadake!!

Jõuluvana tulekuks valmis

Nii ilus ei ole Seine eladeski olnud.

Tegelikult käis meil juba ka päkapikk ja tõi kiisudele  konsentreeritud naidtenõgese tinktuuri ning hulgi  nahast hiirekesi.  Hoiukodus lehvib täielik rahulolu. Seine mängis (!!), Pantu ja Päkapikk. Ka mu puuri kasvandikud mängisid oimetuks.

Miljoni dollari kasukas

Majas on täielik jõulurahu. Kuskilt ei kosta ühtegi urr´i ega kõhh´i.

Süütan täna siis neljanda advendiküünla.  Sosistasin Päkapikule  kasukakarvadesse ka oma jõulusoovi, aga tean, et tänavu ei ole lootust, et see täituks, sest kõik need tunnistused ja  autoriseeritud tõlked diplomitest võtsid röögatu raha ja kui Soome tööloa väljastab, siis summa, mis välja käia tuleb, võtab inisema 😦  . Mõni inimene käib selle summa teenimiseks mitu kuud tööl.

neljas advent

Ma olen seda unistuste kingitust Järve Sauna Maailmas mitu korda piilumas käinud, aga unistuseks ta jääbki- pisike purskkaev vuliseva veega.  Las ta olla, ka unistused on kaunid, aga ega ma endale nautimiseks, tegelikult ikka kiisudele, sest see on parim rahusti käitumishäiretega kassidele biheivioristide kinnitusel.   Samas, tore on unistada, et sõidab ette kaarik ( saaniga ju tänavu sõita ei saa) ja jõuluvana astub välja ning küsib luuletust. Oih, jamps, aga ma ei oskagi luuletust lugeda. Pole vaja olnud, sest ka lapsena ei käinud meie peres jõuluvana 🙂

Loodan, et paljudele lugejatele ta aga tuleb. Minge siis ruttu salme õppima, muidu…

Imede aeg aga kestab veel mõned päevad. Ilusat jõuluaega!!

 

Natuke teistmoodi Päkapikk.

Kell oli 21.20 ja minul käsil vinge jõulukoristus. No just selline etapp. kus tuba on ikka kordades rohkem segi. Telefon- appii!! Lõpptiine kiisu  pressib Muugal võõrasse koju ja ilmselt kohe, kohe sünnitab.  See on  kesklinna hoiukodu spetsialiteet.  Vaatasin ahastavalt toas valitsevat Soodomat ja Komorrat ning ohkasin. Tooge.

Ja siis ta saabus- mustvalge natuke pontsakas tegelane, ülisõbralik, kuid hirmunud.

Esimesed minutid hoiukodus

Nurr tuli kohe lahti ja kiisu laskis ennast rahulikult katsuda.  Kõhualune rääkis selget keelt, et olgu nüüd muud, aga tiinusest on see hoolealune  küll kaugel.  Rinnanäärmed olid nii pisikesed kui kassipojal ja  kõhuke oli küll punnis, aga seal nüüd küll keegi kassipoeg ei ela.

Sõbralik Päkapikk

Selja peal üsna sabajuure lähedal on armistunud nahk ja vähese karvaga ala, mis viitab, et keegi on kassile kuuma veega pihta saanud, loomulikult mitte kogemata.

Ega siis miskit, Frontline ( kirburohi) kohe turjakarvade vahele ja vaatame mis saab edasi. Ilmselt tuleb meie imeline tohter taas külla kutsuda, sest ilma vaktsinatsioonita  kiisu jääda ei tohi, meie majas, ma mõtlen.   Kuna päkapikud käivad piilumas ja ilmselt avastasid, et hoiukodus on vaba koht, siis sai uus resident endale nimeks Päkapikk, sest ma usun, et on ju ikka olemas mitte ainult poisspäkapikke vaid ka tüdrukuid.  Igatahes  on üks eluke taas külma käest ulualla võetud.

Natuke hirmus on ka see uus koht

Selge, et Päkapikk on olnud kellegi kodukass ja pisike lootus on, et järsku ehk otsib pere teda taga. Vaadake tähelepanelikult ja jagage. Ehk tunneb keegi oma pereliikme ära!!!

Imede aeg

Franceska on broneeritud!!! Tema unistuste kodu leidis ta üles- absoluutselt kassivaba 🙂

Aga minu pisike sänikael Linnu lubab mul  vabalt pai teha ja ei ole  enam kastis. Saba tõuseb ning täna kinkis ta mulle pisikese nurru ka.  Oh seda õnne!!! Ilusat advendiaega!!

Kolmas advent

Selgub, et päkapikk toob igal nädala kellelegi uue kodu. Seekord leidis oma kodu Kalma Kati- minu isepäine kasstüdruk. Kui kõik läheb väga hästi, siis  inimeste maailma aitab teda sulanduda kaks ülisõbralikku kassiteismelist. Seda Kati vajab rohkem kui õhku.  Uude kodu saatmisest kujunes aga välja tõsine iseloomude tuleproov. Nimel, Katile assotseerus konteinerisse minek valusa ja ebameeldiva  operatsioonikogemusega kliinikus. Küll me proovisime heaga. Play spray. mis muidu tõmbab kiisud enda poole nagu magnetiga, meelitas kasti nii meie muidu ettevaatliku Pantri ja siis Tiiu, aga kes ei vaadanud konteineri poolegi, oli Kati. Järgmisena läks kasutusele suletutt ja laserpointer. Taas tuli kastis väljakallata kõik teised kiisud peale Kati. Mängisime oma pool tunnikest ja siis ohkasime.  Tuli rakendada  karmimaid meetmeid. See sama Kati, kes õhtuti minu peal aeleb ning  kaissu poeb, käitus nagu ehtne saunanaine- riiakas, kuid kindlameelne.  Lõpuks surusime  jonnipunni koridori, kus tal õnnestus ennast peita mööbli alla ning abikaasal tuli pool kappi lahtilammutada.  Ja siis saabus hetk, mida ma ilmselt kaua ei unusta. Kati tuli mööbli alt välja, vaatas ringi, nägi, et peita pole kuskile, ohkas ja heitis minu poole pilgu, kus oli sügav pettumus ning hukkamõist; ” Ka sina, Brutus! “.  Selle peale astus Kati väärikalt konteinerisse ning puges kõige taha. Kui tal oleks olnud käppade asemel käed, siis oleks ta ilmselt  ukse ka enda järel kinni tõmmanud.  Uhh! No tundsin ennast ikka reeturina küll.  Nüüd siis süda natuke valutab. Pere on Katil kogenud kassiarmastajad, aga kas kõik sujub ikka nii nagu vaja. Ootan hingevärinaga uudiseid.  Mul on usku sellesse peresse, sest perenaise tunnistas heaks loomaarmastajaks….. minu psühhoanalüütikust doktor-kass Panter.  Ei ole mina eladeski näinud, et Pantu oleks nii julgelt võõra inimesega suhelnud või pai nurunud. Tõttüteldes oleks Panter ise hea meelega kaasa läinud, konteinest tuli teda pidevalt väevõimuga välja ajada.  Sellist asja ei ole kesklinna hoiukodus varem nähtud.  Pantu kiitev hinnang adopteerivale perele julgustab, et Kalma Kati kasvatatakse kiiresti vahvaks kiisuks vahvate mängukaaslaste abiga ja pere kannatliku meelega.

Mul on veel toredaid uudiseid. Tiiu on muutunud suurepäraseks musikassiks, miilustiseks ja mängulõviks.  Süles istub ta juba nii minul kui abikaasal. Saba on pidevalt kaardus selja peal  kuni kuklani ja ta meenutab kehahoiult pigem oravat, ainult värv ei klapi.

Tiiu mänguhoos

Igasugune kõhklus on kadunud hetkest kui käsi üle kiisu selja libiseb.  Pai! Veel, veel! Lõua alt sügamist ka, paluks ja kiiresti! Tiiu ei ole suur krutskimeister.  Raamatud püsivad riiulis paigal  ja munavärvimiskomplekt ei maandu ka enam kõige kõrgemalt köögi riiulilt pidevalt põrandale.

Tiiu ootab suletutti

Seega, Tiiu on koduvalmis. Ilmselt  kolib ta homme suurde kassikodusse oma kodu ootama, sest hädalisi on ukse taga murdu ja hoiukodu tahab aidata võimalikult paljusid  külmas niiskuses tühja kõhtu kannatavaid hädalisi.

Kus on minu kodu??

SEINE on aga otsustanud akanalaua peal juba päkapikke passida, et saaks oma kodu  kohe sussi seest ärakahmata 🙂

Kus sa oled. päkapikk?

Ma ei väsi kordamast, et Seine on maailma kaunima kasukaga daam, kelle tualeti korrastamine võtab parasjagu aega ning kannatust ja mille korrashoiu osas on meil Seinega mõnevõrra erinevad arusaamad 🙂 .  Üldpilt on aga selline nagu näha ja minu meelest ülimalt kaunis. Mis te arvate?

Puuris  on mul aga üks kostiline, kes veel piparkooke oma perega  maitsta ei saa.

LINNU on  lehmalapiline 5 kuune kassike. http://www.kassiabi.ee/index.php?1021122710577228

Tema iseloomustamiseks sobib enim sõnapaar- ei vedanud.  Nimelt on Linnu üks kolmest räästpääsukesest, kellest on juttu ka Kassiabi tutvustuses: http://www.kassiabi.ee/index.php?1010271

Kolm kassilast sündisid Kadrioru maja räästas. Ati ja Ats  kukkusid väikesena alla maa peale ning kassiabiline sai kohe jaole.  Pole mingit probleemi  sotsialiseerida 5-6 nädalast kassititte. Üldiselt paar päeva ja meil on  sõbralikud nurrmootorid olemas.  Linnu aga ei kukkunud alla ja tema saadi kätte alles 4, 5 kuusena. Kassiema oli jõudnud lapsele  õpetada, et inimene on kuri ja mõni kiisu omandab selle õppetunni kohe hästi põhjalikult.  Kahjuks hakkas meie räästapääsukese  tervis ka streikima ning ta viibis  paar päeva kliinikus.   Nüüd on ta juba mõnda aega  kesklinna hoiukodus. Alguses oli asi üsna nutune.  Kiisu istus  liivakastis ja  inimese liginemisel  muutus kivikõvaks ning mängis surnut.  Õnneks  meeldis talle ka papist kast, mille me kohe puuri panime ja kuhu ta kolis. Kastis sai teda ka puudutada, aga ikka oli see kangestunud kass, keda ma puudutasin. Nüüd on tekkinud  areng.  Linnu  julgeb minu juuresolekul kastist lahkuda ja täna esmakordselt ronis ta mööda puurivarbaid ülesse. Esmakordselt julges ta ninaga puudutada avatud käe sõrmi ja näuguda ehk suhelda. Kõik see võtab aga aega ja aega ning kannatust.

Sotsialiseerimine võtab tänaval kasvanud kassil pideva tegelelemisega hoiukodus aega:

5-6 nädalasena – keskmiselt nädal, harva kaks.

4- 5 kuusena kuusena mitu kuud kuni aasta ( vaata Milda ja Tilda lugu)

6 kuuse või vanemana- mitu aastat ja vaatame tõele näkku- mõnda ei õnnestu sotsialiseerida mingil moel, kurjamiks ta  jääb.

Oi kui hirmus asi- kaamara.

Seega, vaesel Linnukesel ei vedanud kui tema saatust võrrelda vennakseste Ati ja Antsuga, kes  kodus  pererahvast oma karvase käpa ümber mässivad ja pehmetel patjadel head paremat maiustavad, aga võrreldes tuhandete teiste külmas talves  lõdisevate kiisudega on ta ometi ropult vedanud.  Kõht on täis ja Play Spray´ga immutatud mänguasjad lihtsalt nõuavad, et neid käpaga veeretada. Hirmus on inimene küll, aga see, mida ta pakub on fantastiline- sink 🙂  .

Ja nii tuleb Linnu päris lähedale, vaatab mind puurivalt oma smaragdroheliste silmadega ning ilmselt mõtleb: ” Kes sa oled? Kes sa minu jaoks oled? Kas sa tahad minu jaoks olla? “.

Täna süütan ma  oma kolmanda küünla. On lootuste aeg- inimestele ja loomadele. Kas me tahame olla üksteise jaoks, kõigi elavate olendite jaoks?

Ilusat imedeaega!

Esimene advent.

Algas imede aeg. Ma olen üsna kindel, et minule päkapikud midagi ei too, aga meie hoolealustele toovad- päriskodusid. Eelmisel aastal sai sel erilisel ajal koju palju kesklinna hoiukodu hoolealuseid.  Ma siis nüüd kirjutan siia blogisse ja loodan, et päkapikud piiluvad ka veebiavarustes ning sokutavad sussi sisse  mõne eriti vahva kodu.  Olen püüdnud olla  sel aastal  võimalikult hea laps. Eks vahel keeras ikka krussi sisse, aga ehk päkapikud mõistavad ja annavad andeks.

Seega, süütan oma esimese küünla:

Esimesel Jõulude ootamise nädalal

Täna viisime Uue Maailma kassikodusse oma Freddy. Ta lubas ennast ilusasti sülle võtta, oma siidpehmet kasukat silitada ning siis, oh, küll ma tundsin ennast reeturina, konteinerisse  pista. Pole parata. Teised hädalised ootavad  ja abi on kiiresti vaja!!

Freddy uurib kirjandust

Freddy võib esimesel kohtumisel tunduda  tõrjuv.  Tegelikult on temas peidus imeline nurrmootor ja hella hingega  noormees.  Palun, andke talle veidi aega. Ta on suur sõber ja miilustis.  Pere, kes Freddy endale saab ning aega kohaneda annab, leiab suurepärase sõbra.  Õhtuti puges Freddy mulle voodisse, õla juurde ning võttis käppadega kaela ümbert kinni ning jäi tundideks nurrulaulu laulma.  No ei ole võimalik, et see vahva kiisu ei saa oma isikliku jõulukuuse all avada isiklikku pakki, mis on täis lõhnavat looma hakkliha!

Uue Maailma kassikodusse läks ka minu teine teismeline, kolmevärviline absoluutselt sotsialiseeritud sülekass Viiu.

Viiu

Temale on  sekundiga kõik inimesed sõbrad. Sobib ka lastega peresse eeldusel,  et lapsed talle liiga ei tee.  Esimesest hetkest  istub süles ja kallistab kõiki inimesi.

Meie Kalma Kati on natuke tõsisema iseloomuga. Teda juba sülle ei kahma.  Ometigi, soovib temagi olla  armastatud inimese juures, palju mängida ja tasapisi  sõprust sõlmida.  Sellised esialgu veidi rabedad kiisud on  hiljem eriti lähedasi armastavad olendid.

Kas sa soovid natuke talle aega anda? Kas sa tahad üht armast olendit veidike taltsutada? Palun, võta minuga ühendust. Kati on must nagu lõunamaa öö ja nefriitroheliste silmadega kaunitar. Kenasti steriliseeritud  ning vaktsineeritud.

Palun taltsuta mind!!

Kunagi oli mul üks ülimalt pika karvaga ning inimestes pettunud Viktoria, kelle usalduse võitmiseks läks praktiliselt terve aasta. Nüüd on Viki inimest armastav kodukass, keegi ei tule isegi selle peale, et omalajal oli tema hüüdnimeks -Draakon.

Minu praegune hoolealune Seine, ei ole kunagi olnud draakon. Vahel küll natuke turtsakas, kuid suur paisõltlane. Omerigi ei ole ta siiani köitnud ühegi pere armastavat pilku.

Vaikielu piimapakiga

Rohkete kassidega ühikaelu on vaese emanda üdini äratüüdanud.  Ta tahaks olla  kuninganna oma kodus, saada personaalselt paisid ning tähelepanu.  Vaatame hubisevat küünlaleeki ja palume: Armas päkapikk! Aita ometigi Seinel leida päriskodu, kus ta oleks armastatud ja soovitud.

Kus sa ometigi oled, päriskodu!!

Tiiu õpib aga praegu paikassi ametit ning varsti on see temal käpas.  Hallvalge kaunitar, kes väga tahab silitamist aga natuke veel kardab ka.

Tiiu

Süles oskab Tiiu aga ilusasti nurruda. Esialgu on tema poole käe sirutamine veel veidi hirmutav, aga päev päeva järel usaldus kasvab ning  imede aeg ju kestab tervelt neli nädalat!

Meie kassid on parimad!!

11-12 oktoobril oli lauluväljakul rahvusvaheline kassinäitus. Kassiabi lihtsalt pidi seal osalema. Eks selleks, et oma tegevusest inimesi teavitada, teiseks, et kiisude ravimiseks annetusi korjata ja kolmandaks – meie ” ülbusel” ei ole piire- meie maailma kõige eksklusiivsema tõu esindajaid näituseringis eksponeerida.  Täpselt nii- hullutatuna meie Hertta/ Piiriveera suurejoonelisest debüüdist rahvusvahelisel kassinäitusel Soomes, andis vapper kassiabiline  näitusel üles ka meie täiesti tõupuhtad -päästetud kassid.  Esimesena möödundaastasest pere ja kodu messi karastuse saanud Maxi, kellest  kassiabiline ei suutnudki loobuda. Leitud Paldski kiirabi poolt surnud vanainimese voodi alt ning päästetud ühena,kes seal veel ellu oli jäänud. Teiseks esindajaks oli  siiamitoonides Paldiskist päästetud kassineiu, kellel veel nime, rääkimata kodust,  ei olnud, kuid näitusel sai ta endale ka nime- Liider. Pea see kodugi siis ei tule!!

Ettevalmistused

Peale Krista poolt tehtud kauni käsitöö, oli meil ka  müügiks iga kassiinimese unistus- humoorikad kleepsud, mida saab kleepida nii uksele, väravale kui ka oma kabineti uksele.

Enne esimest näituseringi

Rõõmsalt kihistades ostsid loomaarmastajad postkastidele kleepimiseks  pildi, kus kass seisab, taignarull käpas ning teine käpp nõudlikult näitamas-

ÄRA PANE SIIA REKLAAMI!!

Populaarne oli ka kleeps, kus krooniga kassiisand istub kuninglikus poosis-SIIN VALITSEN MINA!

Miks mitte kleepida kolleegi lauale, kes pidevalt vingub, et varbad ja muud kehaosad külmetavad, kleeps, kus kass on mähkinud ennast jalgade ümber- KASS HOIAB VARBAD SOOJAS!!

Täiesti asjakohase kasvatustöö viib läbi järgmine kleeps, mille saab panna   kahejalgse lontkõrva autosse, kes ikka veel ei tea, milleks on autos turvavöö, kus kass istub ja on nõuetekohaselt turvavööga kinnitatud – AUTOS KARVANE SÕBER.  Neid kleepse on aga veel ja üks parem kui teine. Tegelikult saime esialgu tellida ainult vähem kui pooled ja osa pärleid on alles visandi kujul. Üks selline, mille saab kleepida oma tööruumi uksele või arvutile. Võimalusi on kaks, kuidas ülemus sellisele sõnumile reageerib- saab naerukrambid või tõstab palka. Üksikud isendid võivad loomulikult ka veidi puudutatult tunda, aga see ei ole siis väärt ülemus 🙂

Küsite, kust saab? Meie käest saab. Võtke ühendust! Ikka saab! Päeva muudab kleepsusari  raudselt paremaks. Ehk saab siis ka teised kleepsud ära tellida. Üks on eriti andekas ja sobib kleepida sellise naabri uksele, kelle kass(id)  ikka veel ei ole steriliseeritud.

Krista tehtud puurikiiged olid aga nii andekad, et osteti ka Soome kaasa.  Ma ei räägi kohe üldse mitte patjadest ja riidest poekottidest! Neid peab lihtsalt ise nägema!!!!

OK. ja nüüd näitus! Tegemist oli tõelise rahvusvahelise žüriiga, kes hindas kasse erinevates klassides. Kassiabi kassid esinesid  household klassis.  Kummalgi päeval neli erinevat kohtunikku hindasid kiisusid. Esimene ring- meie valge Printsess I koht, Liider-V koht. Teine ring- Printsess I koht, Liider IV koht, Kolmas ring- Printsess I koht ( !!!!!!!!!!). Liider V koht. Neljas ring- Printsess II koht, Liider IV koht.  Rosetid kuhjusid.

Puurid lookas autasude raskuse all.

Kõik see näitab eelkõige Kassiabi kasvandike sotsialiseerimise  kõrget taset ja head füüsilist tervist.  Kinnitust leidis veel ka see, et meil jookseb siin Eestimaal ringi kodutuna suur kogus tõelisi pärleid, kes lööksid laineid ka rahvusvahelistel näitustel.  Pärast ametlike näituseringide lõppu ei suutnud kohtunikud kohe üldse oma käsi eemale hoida meie Printsessist, kes on tõeline näituste prof ja istus rahulikult kõrgel kohal ning käitus nii sundimatult nagu filmistaar punasel vaibal.  Selle kõige taga on aga töö, töö ja veel kord töö, pühendatud aeg, kannatlik meel ja ookeani jagu armastust.

Tervis tuleb ja muud uudised.

Nüüd võib kindlalt ütelda, et kolm Keila Joa kassilast saavad päris terveks.  Esmakordselt võis hoiukodu perenaine uhkelt teatada, et pissikastis oli täitsa esinduslik ja asjalik kassipoja junn. Tavaliselt on kassiomanike jaoks  kasti sisu midagi seliist, millega tahetakse tegeleda nii vähe kui võimalik ja kindlasti ei pane kasti sisu nende silmi särama. Pärast sellist haigust on kõik tagurpidi. Ilmselt ei paneks ka teemandi leidmine niivõrd õnnest ähkima kui üks tugev ja kakajunn, sest see räägib selget keelt, et  pisipoisi peensool on taastunud suures mahus ning protsess jätkub. Loomulikult ei mõista enamik ” normaalseid” inimesi seda vaimustust, aga las ta olla pealegi. Peamine, et nad meie blogidest ning FB lehtedelt eemale hoiaksid. Hiljuti hiilgas oma tarkusega Kassiabi FB lehel kodanik, kes ennast ” väledaks põdraks” hüüdis ning leidis, et katkuhaigete loomade päästmine on peaaegu vaat et kriminaalkuritegu ja kõik loomaarmastajad tuleks  oma hobi tõttu paigutada kohtuotsusega vaimuhaiglasse ning tema on kutsutud ning seatud seda meile  uhkelt teavitama. https://www.facebook.com/Kassiabi

Ma üldiselt puudega ( eks kaastunde puudumine on ju samuti  puue ja eluga ühiskonnas ilmselgelt kokkusobimatu) inimesi ei mõnita, aga sedapuhku viskas maksa üle kopsu. Mu pereliikmed on alati muiates viidanud, et ma naljalt ei vihasta, aga kui, siis sinna kuhu sülitan, seal rohi pikka aega kasvama ei hakka ja ma siis sülitasin ikka südamest noorhärra kommentaaride peale, Tõttütelda ei ole vahet, kas istuda terve öö kriitilises seisundis inimese või looma juures, emotsionaalselt teeb see üsna sama välja, aga seda ei pruugi mõista sugugi mitte palju inimesi.  OK, loodan, et kodanik hoiab edaspidi ennast meie sotsiaalmeediast eemale ning leiab asjalikuma ajaviite.

Igatahes, Keila Joa pisipere on tervenemas ja varsti teeme ka uued pidid, sest Memmemusi näeb taas kassi mitte tulnuka moodi välja 🙂

Nüüd, kodud. Kui te tunnete, et keegi nendest tähelapsukestest on teie tulevane pereliige, siis ootame motivatsioonikirju. Üks asi on kindel. Need kiisud peavad jääma tubasteks. Esiteks nende õrna tervise tõttu ja teiseks, nede ravimiseks on kulunud nii palju materiaalset ressurssi ning vaimujõudu, et vähimgi teadmine, et keegi neist rebaste söödaks saaks, on väljakannatamatu. Kuna inimesed on neid päevi põetanud, ei ole neil vähimatki hirmu ning üksainud julm kahejalgne võib nende eluküünla kustutada ja see ei lähe kohe mitte. Need poisid sõltuvad absoluutselt inimesest, mis ei tähenda et nad mõnd jultunut hiirt kinni ei püüa.

Aga teised hoolealused? Mustad teismelised- Kalma Kati ja Freddy on teinud läbi imelise arengu.

Freddy on suure nurrupõrinaga aktivist, ma enam ei mäleta, kuhu see kuri käpaga virutaja ning loomatohtri hammustaja saanud on 🙂

Ilmselt on keegi käinud ja kiisu ümber vahetanud.

Freddy

Uudishimulik nagu kass, kehtib tema puhul täiel määral. Nüüd  on tandemil võimalus tutvuda korterikassi eluga. Loomulikult on lugu keeruline ning erinevatel kõrgustel olevad asjad kipuvad lausa ise liikuma ning vaesele Fredyle pähe kukkuma. Lisaks on ta suur kirjandusehuviline, eelistab seiklusjutte maalt ja merelt.

Täna õhtul ma loen midagi uut- oo, kriminullid!!

Freddy ei tee raamatuid katki, ta lihtsalt võtab nad riiulist välja, alati 1-2 raamatut. Tundub, et lugemisoskus jätab soovida või ootab ta, et ma ette loeksin, sest alati seisab ta raamatute kõrval ning nurrub kõrvulukustavalt 😀

Ka Kalma Kati on oma keldrikakandi kommetest üle saanud ning naudib täiel rinnal suhtlemist ning paisid.  Temaga näeb vaeva Panter isiklikult, kes  on käikulasknud oma psühhoanalüütiku oskused, mis toimivad taas suurepäraselt.

Kalma Kati

Midagi oma sünnikohast- saunast, on Kati siiski kaasa võtnud. Ta nimelt armastab inimese pead pesta ning peanahka õrnalt  pehmete käppadega masseerida. Nu ja siis tuleb inimesel ärgata kell viis hommikul ja pea taas puhtaks pesta.

Pane oma pea nüüd siia!!

Igatahes on pubekad heas vormis, karv läigib nagu prillikivi ja nad ootavad mõnd head kodupakkumist.  Aga, hiired, hoidke alt. Mänguhiirte käiva on pööraselt kiire, nad kõik tehakse kahjutuks mõne päevaga 🙂

Hiirejaht

Freddy on jõudnud sotsialiseerimise viimasele kursusele ja lubab juba jalad maast lahti tõsta ning sülle võtta, Kati ronib ise lamavale inimesele otsa. Mõlemad saavad täiendavat koolitust, et meesterahvas ei ole samuti ohtliki vaid teeb pai ja annab maiustusi.  Igatahes, elu on  täitsa lill 🙂

Hoiukodu elab lisaks  teismeliste kasvatamisele suure eesmärgi nimel- deso, deso ja veel kord deso!!! Kuulmiseni 🙂