Kassiabi FB lehel oli alles hiljuti teade suurest päästeoperatsioonist Sõbra tänaval tubli majaomaniku õuel. Pärast muretsemist ning närvikulu õnnestus edukalt püüda kassiemme ja 4 pisikest kollast 4 nädalast karvapalli. https://www.facebook.com/media/set/?set=a.632865676804239.1073741904.167866536637491&type=1
Kõik see pere on kesklinna hoiukodus kosumas ning kasvamas. Esialgne informatsioon oli, et kassiema on pelglik kiisu. Pärast ehmatuse vaibumist selgus et suuremat miilustist, kaisu- ning paikassi ei ole üldse olemas. Kiisuema, kes sai päästjate poolt nimeks Wendy, on ülimalt hea emme ja sotsialiseeritud kodukiisu. Ronib esimesel võimalusel sülle, nurrub ning nühib ennast kõigi teda paitavate inimeste vastu. Kompleksivaba nagu päästetud kiisud kaugeltki kõik ei ole.
Hetkel kui ta konteinerist oma elamisse sai kolitud, hakkas ta kohe pai nuruma. Teisest konteinerist pandi tema juurde ka pisipojakesed ning õnneks leidsid kõik neli kiiresti tissi üles. Ohh! Läks kohe kergemaks. Paari tunni pärast vaatasin oma uusi üürnikuid ja siis ootas mind üllatus. Pissikasti taha piidlesid mind 8 sinilillesinist silmakest ning neli pärani suud- Kõhh! Kõhh! Tsuhh! Kassipoega pole olemaski, aga kõik see mees näitasid oma ülimat põlgust kahejalgsete olendite vastu.
Hommikul tuli abikaasa kiisusid vaatama. Üks kassilaps julges sõrmeulatuses resideeruda. Kassike tõusis kahele käpale, sisises, turtsus ning äsas käpaga. Tegelikult lõpmatult koomiline, sest need vaprad võitlejad kaaluvad vaevalt 550 grammi. Nüüd on mitu päeva möödas ja minu peale enam palju ei sülitata. Ainult ainuke kollane tüdruk kostitab mind veel puuris sõimuga. Täna said nad siis ka pildile võetud. Esialgu pole neil nimesidki, aga ühe tita nimeks saab Jonny ning temast tuleb meie Luige kodu päriskass- Vikerkaaremaale lahkunud 18 aastase Jonny järglane.
Praegu on meie suhted paranenud nagu relvadega rahu või nii. Ainult Xena ehk ainuke tüdrukutirts sülitab veel seni kuni sülle saab. Kaks kiisulast söövad natuke lisaks, kuid teised on kindlalt veel tissiusku.
Puuris toimub tõsine maadlusmatš ehk kõik kõigi vastu, aga palli liigutamine pakub ka väheke huvi ning suletutti tasub väheke käpaga katsuda.
Kollane mängupart on tõsine vastane. Kõik neli üritavad seda enda poole tirida, paraku igaüks ise suunas ja tulemuseks ei liigu see mitte üks raas. Pehme mänguasja peal tuleb uni ka magusam kui mujal.
Järgmine pilt on aga Xenast ja annab päris täpse pildi, et hetkel ta veel inimese läheduses ennast hästi ei tunne.
Aga leplikum on ta minuga juba oluliselt. Esialgu veel vaid minuga.
Mõne päeva pärast oleme ehk saanud kiisuperega nii headeks sõpradeks, et leiame neile ka nimed, aga ilmselt vajame erinevat värvi lõngasid, sest tegelikult on nad lootusetult sarnased 🙂
Posted by Raili on 27. mai 2014 at 06:34
Nii armsad… Oi kuidas tahaks kõiki neid pisikesi paitada ja hellitada, kahjuks aga üürikorteri omanik ei luba looma võtta. Ja noh,ausalt…aega on ka vähevõitu ja kassikest igavlema ja ootama võtta ka ei tahaks
Posted by Ruth on 28. mai 2014 at 05:01
Tore et sa, Mare, tagasi oled. Ma ise olen parem lugeja kui kirjutaja ja nii hea oli kogenuma kirjutistest aina õppida. Seda kassiasjandust ikka 😀
Posted by Merka on 29. mai 2014 at 07:33
Alati kui loen postitusi , et leiti kiisu ja otsib uut kodu , teeb se mulle haiget. Kuid ma tean et ei saa omale võtta kodu, kuna mul neid on siin juba mitu tükki . Ma kõigest loodan et kiisud saavad omale uued perenaised/peremehed ja ei ole nagu niimõnigi meie kodumaal , et kui kassist kõrini siis viskatakse nagu kaltsu kodunt välja .
Suured , suured paid kiisumiisudele !!