Archive for the ‘Franceska- võitlus elu eest.’ Category

Natuke teistmoodi Päkapikk.

Kell oli 21.20 ja minul käsil vinge jõulukoristus. No just selline etapp. kus tuba on ikka kordades rohkem segi. Telefon- appii!! Lõpptiine kiisu  pressib Muugal võõrasse koju ja ilmselt kohe, kohe sünnitab.  See on  kesklinna hoiukodu spetsialiteet.  Vaatasin ahastavalt toas valitsevat Soodomat ja Komorrat ning ohkasin. Tooge.

Ja siis ta saabus- mustvalge natuke pontsakas tegelane, ülisõbralik, kuid hirmunud.

Esimesed minutid hoiukodus

Esimesed minutid hoiukodus

Nurr tuli kohe lahti ja kiisu laskis ennast rahulikult katsuda.  Kõhualune rääkis selget keelt, et olgu nüüd muud, aga tiinusest on see hoolealune  küll kaugel.  Rinnanäärmed olid nii pisikesed kui kassipojal ja  kõhuke oli küll punnis, aga seal nüüd küll keegi kassipoeg ei ela.

Sõbralik Päkapikk

Sõbralik Päkapikk

Selja peal üsna sabajuure lähedal on armistunud nahk ja vähese karvaga ala, mis viitab, et keegi on kassile kuuma veega pihta saanud, loomulikult mitte kogemata.

Ega siis miskit, Frontline ( kirburohi) kohe turjakarvade vahele ja vaatame mis saab edasi. Ilmselt tuleb meie imeline tohter taas külla kutsuda, sest ilma vaktsinatsioonita  kiisu jääda ei tohi, meie majas, ma mõtlen.   Kuna päkapikud käivad piilumas ja ilmselt avastasid, et hoiukodus on vaba koht, siis sai uus resident endale nimeks Päkapikk, sest ma usun, et on ju ikka olemas mitte ainult poisspäkapikke vaid ka tüdrukuid.  Igatahes  on üks eluke taas külma käest ulualla võetud.

Natuke hirmus on ka see uus koht

Natuke hirmus on ka see uus koht

Selge, et Päkapikk on olnud kellegi kodukass ja pisike lootus on, et järsku ehk otsib pere teda taga. Vaadake tähelepanelikult ja jagage. Ehk tunneb keegi oma pereliikme ära!!!

Imede aeg

Imede aeg

Franceska on broneeritud!!! Tema unistuste kodu leidis ta üles- absoluutselt kassivaba 🙂

Aga minu pisike sänikael Linnu lubab mul  vabalt pai teha ja ei ole  enam kastis. Saba tõuseb ning täna kinkis ta mulle pisikese nurru ka.  Oh seda õnne!!! Ilusat advendiaega!!

Lustilised lastemängud.

Täna nõudis fotokas kasutamist ja lubas vahvad pildid teha. Modellid olid samuti hästi koostööaldis ja nii saigi kokku üks lustakas lastegalerii.

Tibi oma pojakesed on juba nii suured, et neid lastakse valve all tuppa korterikassi elukogemust omandama.  Ja siis läheb lahti üks mürts ja tramburai.  Kõige hakkajam väljanõudja on üllatuslikult Pisike, kellest kasvab eriline inimlemb.

Pisike aktsioonis

Pisike aktsioonis

Momendil tähendab see, et sukkpükse tema lähedal jalga jätta ei ole mõistlik, sest Pisikesel on inimesele sülle ronimisega väga kiire ja selleks sobib suurepäraselt hoiukodu perenaise jalg, mida mööda kribinal üles ronitakse, siis mööda  pluusi ja õla peale nurruma.

Uudishimu

Uudishimu

Tondu on samuti rõõmus ja krutskeid täis nagaman, kes oskab süles püsida, kuid enam meeldib mängida, ronida ja maadelda.

Aga ma sulle nüüd näitan!!

Aga ma sulle nüüd näitan!!

Gonagal on kõige suurem mütakas. Ma ei kujuta ette kui pikk tema karvake tuleb, aga pikk saab see olema ja tahab raudselt kammimist ning hoolt.

Kõik on minu!

Kõik on minu!

Igatahes oskab see trio vahvaid maadlusturniire pidada, hüppeid harrastada ja ronida sinna kuhu lubatakse ning sinna kuhu ei tohiks.

Teeks õige midagi?

Teeks õige midagi?

Kosuvad need  sellid veel paar päeva ja siis läheb ussirohutamine lahti. Järgmisel nädalal siis vaktsiin ja kui kõik on hästi ( ptüi, ptüi, ptüi) siis aidaa hoiukodu ja tere tulemast oma päriskodu.

Gonagal

Gonagal

Pisike Wonder on ka juba kassipoja nägu ning ka tema tuleb pikakarvaline iludus. Täitsa tegija plika, ainult pisike veel ja kodu teda ka veel ei oota. Tõttüteldes ei julgenud pakkudagi.

Wonder

Wonder

Tema eripäraks on pisike sabajupats, aga see on vaid kosmeetiline eripära, mis ei häiri tema täisväärtuslikku kassipojaelu. Naljakas on küll see  pisike ja ülimalt püstine sabake, mis tervitab iga tulijat nagu lipuvarras.

Wonderi tervitus

Wonderi tervitus

Imelaps on suutnud ennast kehtestada suuremate seas ja ilmselt just seetõttu on sotsiaalselt arenenud kaugelt oma vanusest ette. Vahva ja lustlik tegelane.

Suletutt- mängime

Suletutt- mängime

Tema hakkas kõige nooremalt toidu vastu huvi tundma ja nüüd esineb  pudikausi juures  endast kaks nädalat vanemate piimaõdede ja -vendadega võidu.  Kui kellelgi meeldib väga Wonder, siis loovutamine tuleb alles juuni keskel ja mitte enne.

Ja nüüd meie eriline Tšutšikarihha, aga kui asi samas vaimus edasi läheb, siis tuleb vist nimevahetusega tegelema hakata või tegelikult saab sellega hakkama juba tema päriskodu Soomes. Jah, lugesite õigesti- MEIE IMELAPS ON BRONEERITUD!!!!

Tšutši eestvaates

Tšutši eestvaates

Eestvaates tundub, et kassipoeg nagu ikka, aga vaadake külgvaadet-

Tšutši külgvaates

Tšutši külgvaates

Karvadega on kaetud vaid esikäpad ja nägu ning ma ei ole üldse kindel, et needki karvaseks jäävad, Veel huvitavam, nahk on Tšutšil kaks numbrit suurem ning moodustab voldikesi nagu sfinksi nahk .

Uus kassitõug- Keila Sfinks

Uus kassitõug- Keila Sfinks

Ega me nüüd ikka lihtsameelsed ei ole. Peagi külastab Tšutšikarihha loomakliinikut, kus võetakse nahalt kõikvõimalikud külvid, et asi ikka päris kindel oleks.  Ma helistasin paar päeva tagasi ja rääkisin tohtrile meie  erilisest kiisust.  Nad tahtsid teda lausa näha, sest midagi nii jahmatavat polnud nemadki enne näinud.  Meie sfinksihakatist kõrgendatud tähelepanu ei häiri. Tema imeb, kasvab ja ründab juba asjalikult ringi. Eriti meeldivad talle inimesed.

Mis loom see on??

Mis loom see on??

Täna käis Tšutšil külas tema tulevane perenaine.  Meie imelaps hakkab elama Soomes ja seega on ta broneeritud.  Eks tuleb uuel perel selgeks õppide rätsepaamet, sest selline kiisu peab korralikult riides olema.  Ma loodan, et meie neiu ei ole nii pertensioonikas nagu meie riigi esibaabu ja sadu eurosid nõudvat tiaarat ning käevõru ( sorry, temal siis käpavõru) nõudma ei hakka. Me lubame, et kasvatame kiisust ikka sõbraliku ja värvide või kleidilõike  suhtes mitte nii pretensioonika diiva.

Jalad veel natuke harkis

Jalad veel natuke harkis

Praegu sobib talle suurepäraselt kasuemme soe kasukas ja kui meie ta välja võtame siis annab soojust polsterdatud ja soe lastesuss, mida te ühes eelmises postituses ka nägite.  Nii, et lastel läheb hästi, aga ülemises puuris valutab oma valusid sünnitaja, kellest ma täna ei räägi, sest olen liialt väsinud ja homme on valve.

 

Pisike Wonder on sirgumas kõige kiuste.

Pisike Wonder- Franceska pojuke, kes ainsana oli eluvõimeline, kasvab vahvalt ja näitab, et üks pisike kassihakatis tahab ellu jääda kõige kiuste.  Mõned pildid pisikesest kassiplikast.

Mina olen selline..

Mina olen selline..

Silmad on peas ja kuraasi jätkub.

Ja kui ma ei saa, siis ma karjun kõvasti!

Ja kui ma ei saa, siis ma karjun kõvasti!

Ja siis ta oskab erkordselt kauneid poose võtta 🙂

Nunnumeeter põhja

Nunnumeeter põhja

Ja üldse on Wonder maailma kauneim ja õrnem ime, kes tahab  siin maakamaral kedagi armastada ja kellelegi rõõmu tuua.

Tahan elada.

Tahan elada.

Peame kõik pöialt, et see Wonder´il ka õnnestuks !!!

Tasapisi edasi.

Suured vapustused on selleks korraks möödas. Franceska kosub operatsioonist ja julgeb juba liikuda natuke. Voodisse tuli resideeruma. Tema suhe pisikese vastsündinuga on nii nagu ta on. Rahulikus olukorras saab vastsündinud imelaps teda imeda, aga püsivust on emmel vähe ja ma ei julge pisikest päris tema hooleks ka jätta, eriti pikkade valvete ajal. Nii see toitmine siis käib- vahel saab titt Franceska tisside kallale  ja kui ta minema kõnnib, siis võtab emakohustused rõõmuga üle Tibi.  Üldiselt on pisike Wonder täiesti imeloom.  Kus ta selle elujõu küll võtab?? Kahe käpaga paneb suurematele vastu nina ja kaitseb oma tissi tiigri visadusega.  Ülimat optimismi  ei tohi tekkida vaatamata sellele, sest sisemised arengurikked avalduvad 1- 1,5 kuu vanuses. Süda lõi imikul regulaarselt ja kahinaid ei olnud. Igatahes, praegu on kõik nii nagu olema peab.

Pisike Wonder hetkel kasuõdede, -vendade keskel

Pisike Wonder hetkel kasuõdede, -vendade keskel

Sooja saab, kõhu saab ka täis ja mõnusaid magamispoose jagub kuhjaga.

Mõnus magamine ja punnis kõhuke

Mõnus magamine ja punnis kõhuke

Kaks avatud piimabaari ja kahe kassiemme hell lakkumine. No mida sa hing elult veel tahad 🙂

Esialgu on elu lill

Esialgu on elu lill

Täna käidi kassilastel katsikul ja mina ostsin siis värskest loomalihast hakkliha. Tibi ja Franceska pidid pea lolliks minema, mõlemad urisesid oma toidukausi juures. Ma siis korraldsin sigaduse. Toppisin meie mustadele põnnidele ka natuke liha suhu. Pisike sülitas hoobilt välja, Tondu mekkis,  suurt vaimustust ei tundnud, aga Gonagal oli tõsiselt huvitatud ja neelas alla nii mõnegi killukese. Suurt maitseelamust muidugi ei olnud, sest toidulaud on neil nii külluslik, et milleks punnida, kui imeda on ülimalt hea.  Anname siis lastele aega.

Oi, aga milline musi- ja kleepkass meie Seinest on arenenud  🙂  Järgmine kord kuulete 😀

Uuuu, ma enam ei taha!!

Mõtisklesin juba mitu päeva Franceska teemal ja tahtsin kirjutada, kuidas meie iludus on lõpuks voodi alt tasapisi välja tulema hakanud. Öösel lamas  kenasti minu voodi ees vaibal ja kord isegi müksas ninaga hellalt väljasirutatud kätt.  Süda oli rahul, sest tohtrid väitsid, et tema tervis on korras ja ei mingit tiinust. Lihtsalt kiisukesel on aega ja kannatust vaja JA EI MINGIT STRESSI!!

Aga mina! Kas minul ei tohiks vähem stressi olla?? Praegu ma istun sügaval südaööl ja  stressinäidik on laes ning vaheldumisi tahaks karjuda või nutta. Vaene vanaproua juba sai oma sahmaka kätte ja ehmatas ennast pea isaseks, sest üldiselt oskan ma oma mured enda teada jätta.

Ometigi algas õhtu nagu kõik teisedki- töiselt. Tegelesin arvuti juures oma Hea Inimese Gala ettevalmistustöödega kui järsku kostis kassitite vigin. Kõik õige, aga see vigin tundus tulevat valest kohast.  See ei saa lihtsalt võimalik olla. Franceska on olnud varjupaigas ja selle järgselt hoiukodus rohkem kui igasugune tiinus kassil kesta võiks. http://www.greydogs.ee/index.php?option=com_zoo&task=item&item_id=3052&category_id=203&Itemid=212&lang=et

Minu koduski juba oluliselt rohkem ja ainuke poiss on meil 5 aastat tagasi opereeritud Panter, kelle ees jooksuajal hoiukodu emased on tiirelnud, aga mida pole, seda pole.  Jätkasin tööd ja arvasin, et vana inemese kuulmine pole  teps mitte  kõige terasem ja  kujutasin endale midagi ette. Paraku kostis mõne aja pärast uuesti midagi äärmiselt häirivat ja taas voodi alt.  Ei, see ei saa võimalik olla 😦  !!!

Röögatasin vanaproua kohale ning haarasin oma LED otsmikulambi ning sukeldusin voodi alla. Sa xxxxxxxxxxxxxx ( trükimusta mittekannatav sõim) !! Franceska kõhu all oli üks kollane pamp ja teine vigises üksinda kaugel teises nurgas. Pilt selge ja äärmiselt ebameeldiv. Täpselt nii oligi. Harjaga tirisin vastsündinu välja ja hülgamise põhjus oli selge – väärarengud.  Aga ta elas ja karjus.  Inimestel on mingi nõme ettekujutus, et meedikul on  elu hävitamine käkitegu ja mõne meediaväljaande lugudest on hoomata, et meedikud selleks õpivadki, et rohkem oma ohvreid kasti ajada.  No ei saa enamik meist elu hävitamisega  kohe üldse hakkama, mina nende  hulgas. Ütlesin vanaprouale, et pean hädapätaka viimsele unele suigutama ja kui ta karjatas: ” EIIII!!!”, oli minuga jokk. Olin oma suutmatuse üle kole tige ja siis saigi vaene Sirje paraja sahmaka.  Selle töö peab ära tegema veterinaar. Praegu on vaene tombukene Tibi juures, kes teda vähemat soojendab ning natuke saab ta ka imeda.  Kui ta homse päeva elus püsib (  kahtlen  selles üliväga) , siis  teeb selle töö ära spetsialist.  Avastasin taas, et kolmkümmend aastat  võitlust surmaga  meditsiinis, on mind teinud võimetuks elu hävitama.

Homme tuleb katsuda kohale tassida puur, Franceska puuri pista, ka teine titt tuleb väga kriitilise pilguga üle vaadata, sest läbipõetud katku järgselt EI OLEKS tohtinud loom poegida. Kuidas sai 2,5 kuud kesta kassi tiinus???  Olen õnnetu, tige, masendunud ja depressioonis.

Sõnaga:

Uuuuu, ma enam ei taha!!

Sa x x x x x x x x !!!

Sa x x x x x x x x !!!

Hommikul.

Üks äbarik elas hommikuni, aga ka teisega on ka midagi lahti, sest ema hülgast ta ja hommikul ärkasin vägeva lõugamise peals. Täna on vaja veterinaari abi.

 

Õhtul.

Franceska käis täna operatsioonil. Koos emakaga eemaldati ka suur munasarja kasvaja, eeldatavasti healoomuline. Kaks defektidega kiisutitte on nüüd vikerkaaremaal, aga üks, mustvalge, eriti käbe ja väliselt tugev, on veel jälgimisel. Kuna Franceska on liialt hell, et pisikesega hetkel tegeleda, siis võttis kasulapse kostile Tibi. Vastsündinu saab suurte kõrval hämmastavalt hästi hakkama. Tissi talle jagub ning pisikiisu ei lase endast kolm korda suurematel mitte välja pukseerida. Vaatame, mida toob homne päev.

Kassijaht Suurel Reedel

Viimastel päevadel kummitab mind üks laul, mida laulis kunagi noor mees, kes oma veendumuste pärast on sotsialistliku korra ajal kannatanud rohkem kui ükski neist, kes oma kannatusi  avalikult afišeerinud. Sellelt mehelt võttis terve mõistuse inimene, kes peaks olema ainuke kindel koht siin ilma peal- tema ema.  Oli teine aeg, kus idealistlikud vaated tähendasid vaimuhaigust, misa tuli ravida ja räigelt ravida ning seda ravi viis läbi tema- oma ema. Vaevalt ta oma nime avalikus ruumis lugeda tahaks ja jäägu see nii nagu on.
Laulusõnad olid aga sellised:

Kulgen kurvalt kodupinnal, võõraks jäänud siin ja seal.

Vahel kannan kivi rinnal, vahel istun kivi peal.

Vot sellist kivi  ehk probleemi kandsin minagi kõikjal kaasas ja nimeks oli tal Franceska. Oli õnn kui nädalas korra vilksatas kiisu kahar saba. Kas ta on terve? Miks ta nii teeb? Mis lahti?? Mure oli juba nii suur, et enam ei jaksanud. Täna tuli tütar külla ja kurtsin oma muret. Viimane nädal oli Franceska ainult vanni all ja kaugel eemal võis teda näha, aga see on kõik.  Täna oli abilisi palju ja me otsustasime kiisu maksku mis maksab vanni alt kätte saada. Esimesed katsed ebaõnnestusid. Kiisu ei kavatsenudki liikuda kui teda harjaga nügida. Järgmine katse oli veeprits. Vaene Franceska sai päris märjaks ning ainuke saavutus oli, et ta nihkus teise nurka, kus oli pisike lootus, et saab ta kätte. Riskisime siis neljakesi  oma kätega ja tirisime vastupunniva kassi välja ning ma keerasin ta tugevasti teki sisse. Alguses olid vaesel kiisul silmad suured nagu tõllarattad ning ta proovis kõigest hingest põgeneda. Saatsin kõik minema, kes koju, kes tööle ning alustasin sügamise ning paitamisega. Poole tunni pärast Francseka nurrus ning sõudis käppadega.

Küll on kole, paitavad

Küll on kole, paitavad

Üllatavalt ei olnud Franceska kaugeltki kõhnakene vaid pigem ilus ja pehmekene kiisu. kartsin, et kuigi tohtrid olid veendunud, et tiine kassike olla ei saa- tont seda emahane tea :S

No ei olnud tõest mingit märki tiinusest. Kõht nagu olema peab, pehme  ja kindlasti mitte punnis.  Tunni pärast lamas Franceska minu kõrval voodis ja nurrus ennastunustavalt ning sõtkus käppadega nagu titake.  Mingit kinnihoidmist kiisu ei vajanud.  Keeras ennast selili ja lubas kõhukest  paitada ning käitus nagu ülimalt sõbralik kodukass.  Ei teda seganud telefonihelin ega vanaproua tatsumine. Sõbralik kiisu nagu olema peab. Tarvitses mul aga ainult sinna minna kus keiser jala käib kui kiisu oli voodist kadunud ning resideerus taas voodi all.

Nii paljukest siiski muutus, et mõni aeg hiljem käis ta vabalt mööda tuba ning jõi hea isuga, aga lipsas siis kohe taas peitu.

Mida kogu sellest loost arvata? No ei tea, aga kahtlustan, et Franceska kardab teisi kiisusid ja tal oleks kordades julgem viibida hoiukodus üksinda. Ohh! Ja kust selline ilma teiste kassideta hoiukodu välja oleks võluda? No see on lootusetu. Loodame, et mingi positiivse emotsiooni sai Franceska kätte ja ehk ta siiski julgeb nüüd vahel ennast ka näidata. Ei ole sellist looma mina veel oma elus näinud, aga eks ta nii olegi, et õpid, õpid kogu elu ja sured ikka lollina.

Aga minu musirull Seine on nüüd juba täitsa kodukass!!!

Tähtis ja väärikas daam, kes lubab ennast silitada nii naistel kui meestel, ronib raginaga kraapimispuud mööda üles ning alla. Võtab väärikalt külalisi koridoris vastu ning lubab armulikult  endale pai teha. Seine ei ole üldse enam see kass, kes hoiukodusse tuli. Ta on suur ja väärikas perepea, kes teab täpselt oma väärtust. Paraku on see tähtsus surutud vaid kahte tuppa. Kolmas tuba, kus paikneb Tibi Galojan oma perega on Seine jaoks tabu, sest kui emmele süüa anda või puuri korrastada, siis tuiskab ta välja ja kaks korda suurem Seine saab naha peale nii mis  suitseb. Olukorrast leidis Seine suurepärase väljapääsu. Ta nimelt deklareeib, et korteris on vaid kaks tuba ja kolmandat ei ole. Kui ma olen arvuti juures, siis mind lihtsalt ei ole kodus.  Selleks, et ma sealt välja tuleksin on Seine leidnud kavala taktika. Ta istub koridoris ja näub kaeblikult. Eks ta teab, et õige pea läheb süda haledaks ning ta saab suures toas süles trampida, pai nuruda, peaga puksida ning kõvasti nurrulaulu laulda.

Tegelikult ei näe ma enam põhjust, et Seine ei võiks minna  kuningannaks oma isiklikku lossi rahuliku pere juurde, kus talle võibolla natukene aega antakse.

Tema kuningannalik Kõrgus- Seine I

Tema kuningannalik Kõrgus- Seine I

Kesklinna hoiukodu soovib kõikidele oma lugejatele ilusaid Ülestõusmisepühi!

Ja kui kellelgi aega üle jääb, siis järsku te teeksite mõned kaisukarud pisikestele elupäästjatele   http://minahoolin.wordpress.com/

 

Nädalavahetus koos hoolealustega

Märts ja Aprill on minul kõige pingelisemad kuud, kus domineerivaks tundeks on väsimus.  Kaks lasteaia projekti kulgevad täispingega ja kõik need tuhatkond last, kes õpivad Headeks Inimesteks tuleb meil Margitiga  mitu korda läbi käia. Lisaks veel igapäevased kiirabivalved, konverentsid, seminarid. Me ei kurda ealeski unepuuduse vaid ränga uneaja puuduse üle. Olgu see väsimus nii ränk kui tahes, kiisud vajavad hoolt ja nende vägitükid kirjutamist. Kaks päeva ( ilmselt ainukesed) on vabad täies mahus ning pühendatud hoolealustele.

SEINE-

Riiulis

Riiulis

Enesega rahulolev veidi kapriisne, tugeva omanikuinstinktiga 😀 kaunitar. Tunnistab vaid üht inimest ja see olen mina. Teiste käest kõlbab maiustusi nuruda, aga puudutada suurt ei luba. Tarvitseb mul ainult uksele ilmuda kui Seine astub väärikalt vastu ja pahandab omas keeles ning teeb mossis nägu. “Kus sa nii kaua olid?” tähendab see tõlkes.  Ja nüüd on siis saatja korteris  olemas. Mitte ühtegi sammu ilma Seineta või siiski…  Tarvitseb mul välja kraamida kamm või käärid ja proua muutub ettevaatlikuks. Mõne korra saab ehk ka karvadest läbi tõmmata või käärid ühe pusa taha haakida kui Seine saab pahaseks. See tähendab, et ta hammustab, nõrgalt, aga siiski.

Istud rahulkikult? OK, ma võin siis silma looja lasta.

Istud rahulikult? OK, ma võin siis silma looja lasta.

Kuni Seine pai isu ei ole rahuldatud, ei tohi ükski teine kiisu lähedale tulla, sest ta puksib selle oma suure kerega lihtsalt eemale. Kõik teised on juba mõistnud, et sulgkaallasel ei ole mõtet raskekaallasega lahingut lüüa. Seine ei kakle kunagi, ta lihtsalt astub teise poole ja sunnib taganema.  Ise ronib jälle jala vastu ning küsib: ” Kas sa oled rahul, et ma nii ilus ning tugev olen?”.  Järgmised pildid tulevad juba uue soenguga Seinest. Siis vaatame, kui palju  kasukat talle alles jääb.

Vitamiini ikka ka..

Vitamiini ikka ka..

Niisugune ta on- üdini kiindunud vaid väljavalitud inimesse, hoolitsev, oma ilust teadlik, kole armukade ning natuke pirtsakas.  Uus kodu saaks selle suurepärase lõvikasukaga prouaga varsti juba hakkama, aga eriline kodu. Kui üksik inimene ( soovitavalt naisterahvas) otsib endale lähedast sõpra, kellega rääkida, mõtteid jagada, koos pirukaid küpsetada ja sokki kududa, siis on parim valik Seine. Natuke aega ja kannatust, rahulikku keskkonda ning rutiini. Seine on truu sõber, oma krutskitega loomulikult, aga kellel neid ei ole.

SIPSIK- ” huligaan” iga ilmaga 🙂

Urgitseme

Urgitseme

Mängime, turnime, närime hellalt inimese varbaid, paneme pihta leiva pealt vorstiviilaku ja teeme teismelistele nii tüüpilisi sigadusi 🙂

Kes sa oled??

Kes sa oled??

Muuseas, ronime pähe elama ja tirime tuttidega karvu välja ning masseerime peanahka õrnalt esihammastega riivides. Sipsikule meeldib väga lõua alt sügamine, paitamine ka, aga rabedust on temas veel küllaga. Kasvult on ta pisike ja jooksukat pole olnud. Ilmselt on põhjuseks ränk toitainete puudus lapseeas.

Kuhu sa oma varba peitsid?

Kuhu sa oma varba peitsid?

Sipsik teab kindlalt, et harjutamine teeb meistriks ja nii ronib ta annetejete poolt kingitud turnimispuul üles ja alla ja taas üles, sealt sektsiooni peale ja hüppega raamaturiiuli peale. Elu paistab olema täis päikest ja ronimislusti.  Pildistasin nüüd siis annetatud raha eest ostetud ronimispuu ka üles, Sipsik kõõlus just ülemises kiiges, aga fotokat nähes kargas kiiresti maha. Nii ei tulnud nii kena pilt kui oleksin tahtnud, aga turnimispuu sai peale ja selle jalamil Sipsik oma aus ja uhkuses.  See maast laeni kasside tivoli maksis 100€ ja kõik hoolealused naudivad seda täiega. Aitäh!!

Kasside lõbustuspark

Kasside lõbustuspark

Tänu sellele, et turnimispuu on maast laeni,  on kassidele avatud lausa uus maailm- kappide pealne ning meil jääb tolmulapile tunduvalt vähem kraami koristuspäevadel 😀

FRANCESKA- tema lood ei lähe sugugi nii nagu oleks võinud eeldada. Kiisu on oma haigusest paranenud, kuid iseloomus on kruss sees.  Kuna kiisu tundis ennast hästi, lubas paitada ja isegi nautis seda,siis sai ta lubatud korteris vabakäigule.  Kiisu võttis jalad selga ja vudis voodi alla ning istub seal põhilise aja,  käies söömas vaid öösel.

Veel karantiinis

Veel karantiinis

Paar korda pimedas olen teda näinud lamamas ja pai on ta ka rõõmuga vastu võtnud, kuid valges on tüdruk kadunud nagu vits vette. Vat sellist asja ei ole minul hoiukodus veel enne ette tulnud, kuid ega Franceska pole ilmselt mingi erand ja heidab valgust nii mõnelegi segasele loole. Läheb hoiukodust uude koju igati sõbralik tegelane ja siis  helistatakse mõne aja pärast, et kiisu istub diivanikastis ja välja ei tule.  Seda on olnud ühingu ajaloos küll ja küll.  Kõik see tähendab vaid üht, Franceska ei ole koduvalmis vaatamata sellele, et kiisu on söbralik ja arsti väitel ei ole ka tiine.

Ja nüüd suur üllataja ja uustulnuk- TIBI  GALOJAN

Saage tuttavaks- Tibi Galojan

Saage tuttavaks- Tibi Galojan

Kilpkonnavärvides noor ja väga tiine kassike. Päästetud on ta Tamsalu kassikolooniast. Nädalake tagasi kaikus mitmes kassifoorumis appikarje- väga tiine kassike on külma käes. Hädakisa oli suur ja kassikesel  peenike peos. Saatsin vastuse- kui kiisu saab kätte vaktsiini, siis tuleb kõne alla.  Sealne kassisõber võttis asja ette ja käis veterinaaril. Emme sai vaktsiini ja veterinaar tuvastas  suure tiinuse ning aktiivselt liigutavad  looted. Ega see kaitsesüstimine nüüd väga hea ei ole, aga paremat lahendust ka pole, sest mul oli ju põetamisel katkuhaige Franceska ja Sabriku ning Virsiku surmast pole poolt aastat möödas.  Paraku, kas kiisu jääb õue või saab ulualla on liigagi suur vahe ja nii  saabus rongiga Tamsalust kassike, kelle ainsaks iseloomustavaks kehaosaks oli suur kõht ja peenikesed käpad,  kõik ilusasti kaetud sametpehme karvaga.  Lisaks veel loomaarsti tunnistus, et kassike on ülevaadatud ning vaktsineeritud. Esialgu panime kiisuemme spetsiaalses kotis eraldi tuppa, et veel kord desinfitseerida- ma arvan, et juba kümnes kord kõike seda, millega noor emme kokku puutub. Kui läksime sinna, et ta karantiinipuuru tuua, oli kiisu kadunud. Kott oli lahti, aga voodi alt sätendas vastu rohekas silmapaar ja  puuri meie põgenik läks.

Nii pikk kui lai :)

Nii pikk kui lai 🙂

Seal asus kiisu asjalikult hõrgutisi sööma ja siis pai nuruma täiesti kompleksivabalt. Pisuke jälgimine ja kontroll veensid, et isu on emmel hea, kastis on kõik nii nagu vaja ja seega muresid (hetkel) ei ole.

Päevitamas

Päevitamas

Öösel kuulsin ma küll ebamäärast askeldamist puuris, kuid need helid ei olnud seotud terviseprobleemidega. Aastate jooksul on mul tekkinud valikuline kuulmine. Mängimise kolinat ei kuule, kuid oksendamist või kõhulahtisuse lurinat kuulen ka sügavas unes ning kargan ülesse.  Tol ööl ei olnud ühtegi ähvardavat häält, kuigi läbi une ma mingit kolinat kuulsin. Hommikul ärkan, lähen esimese asjana puuri juurde, kergitan katteks pandud lina … ja avastan, et kassi ei ole.

Raske on, peab lamama

Raske on, peab lamama

Müstika, puur on suur ja mitte mingi ninnu nännu jänkupuur vaid mõeldud suurele koerale, mõlemad riivid on ees ja kass kadunud.  No on alles trikk. Kass on sama müstiliselt  kadunud kui kohtutõkendiga A.M. Galojan Eesti riigist.  Õhtupoolikul koju tulles lebotas Tibi Galojan diivanil ja nautis vanaproua Sirje paitusi. Mind nähes kargas ta diivanilt ning haihtus teadmata suunas.  Nii ta endale nime saigi Tibi Galojan.

Põgene, vaba laps.

Põgene, vaba laps.

Puuri vaatlus tuvastas, et uks oli kõveraks painutatud ja pisikesest praost ukse ja põranda vahelt kassike öösel välja murdis. Kuidas ta nii pisikesest praost oma suure kõhuga välja mahtus. ei kujuta mina ette.

Nimekaimud

Nimekaimud

Tibi Galojan on oma kahejalgsest nimekaimust oluliselt sümpaatsem ja jalutab täieõigusliku pereliikmena toas ringi. Mina aga katsun murelikult tema kõhtu, et emme õigel ajal taas tugevdatud puuri  pista ja see aeg ei ole teps mitte kaugel.  Tibi limaskestad hakkavad juba kaunilt roosatama ja ta ise on äärmiselt rahul oma eluga. Eelistab loomulikult pigem lamada kui kõndida ja tema pilk kõneleb selgest õnnetundest. Erinevalt teistest on kiisu sõbralik kõigi teistega ja porisevast Seinest kõnnib lihtsalt mööda ning pühib sabaga nina ka veel puhtaks 🙂

Eks sa katsu kui teisiti ei saa

Eks sa katsu kui teisiti ei saa

Kui inimene jääb haigeks.

Arvuti põrnitseb mind juba mitu päeva kurja pilguga: ” Kus on sissekanded?? Kas nii otsitakse kiisudele kodusid?? Ja nii jäetakse hooletusse  kaasatundjad, toetajad ja lugejad??” .  Ega mul suurt enese kaitseks pole ütelda. Ainult,  veidike haige olin. Noh, ausalt üteldes, mitte päris natuke.

Kui Faranceska saabus tundsin ennast juba sandisti, aga sain temaga kõik protseduurid öösel ära tehtud.  EV sünnipäeval ärkasin üles ja vedasin ennast voodist välja- käpuli, sest jalad ei kandnud. Selg valutas ja kole külm oli.  Pilt kiikus silmade ees. Sõimasin ennast koledate sõnadega ja roomasin Faranceska puuri juurde. Kontrollisin iga süstalt, mida pidin  kiisukesele süstima kümme korda, käed värisesid, aga lõpuks said ravimid tehtud ja tilk tilkuma.  Franceska õnneks sõi ja ma ei kujuta ette. kuidas oleksin teda sööta jõudnud.

Franceska

Franceska

Pärastlõunal olin ametlikult autis. Valu seljas pani oigama ja ikka kole külm oli.  Kraadiklaas näitas 38.9 kraadi. Kassile sobiks, aga mulle  liiga palju. Diagnoos oli ka selge, kuigi ei soovitata endal haigusi diagnoosida- neerupõletik.  Kodakondsed seisid voodi ees ja vaatasid nõutu näoga kuidas voodis rähklesin. Mõistus tule koju! Palusin härdalt ja õnneks tuligi osa mõtlemisvõimet tagasi. Kodus oli mul õiget antibiootikumi ja muud tarvilikku, kuid mitte tabletis vaid veeni süstimiseks. Helistasin oma heale sõbrale, kolleegile ja hingesugulasele. Oleks kõigil niisugune inimene nagu minul on tema. Oleme aastakümnete jooksu mitu puuda soola koos ära söönud. Natuke kakelnud ka, aga kui ühel meist on tõsine mure, siis teine seisab kaljukindlalt tema kõrval maksku see mis maksab. Me oleme vist isegi üksteise elu päästnud ja ma mõtlen seda tõsiselt.  Kuigi oli pühade õhtupoolik, jättis ta oma asjatoimetused ja tuli. Kanüül veeni ja antibiootikum tilkuma.  Terve öö kõikusin olemise ja olematuse piiril, ilmselt sonisingi, aga kui mõistus tagasi, siis roomasin Franceska puuri juurde, sest tema elu pole mitte üks raas vähem tähtis kui minu oma.  Pealegi, tol ajal ei söönud ta muidu kui ainult paitamisega.

Sügamine on hea

Sügamine on hea

Hommikuks oli minu palavik vaid 37,8 ja veidi kõrgem Franceskal. Ja mis sai siis?? Õigesti arvasite, loomulikult valvesse.  Gripp on meie ridu raskelt harvendanud ja ma ei suuda seatempu korraldada ning kell 7 helistada, et jou, ma ei tule, sest olen haige.  Ega mina pole ainuke selline hull. Kõik vanad ja väljasuremisele määratud ” kiirabihundid”  on sama segased.  Vanast ajast on  teadmine, et sind vajavad need kelle elu võib olla juuksekarva otsas ja sa ei saa neid alt vedada. Tegelikkus on muidugi natuke teine.  Hoiad kõvasti parameediku käest kinni, et mitte kokku kukkuda ja mööda tuba kargleb kodanik, kes teatab, et tal kolm päeva on nohu ja nüüd veel köha ning perearsti juurde ei saa ju köhivana minna.  Nu, jah, ja siis sa lohistad ennast hambad tangis autoni, et saada häirekeskuselt kutse oma piirkonnast välja aeglase prioriteediga probleemile ja pärast asja uurides selgub, et Uups, sai vist jah valesti saadetud.

Mõnulemas

Mõnulemas

Kell kaks öösel olin nii läbi, et enam ei jaksanud rääkidagi. Kolleeg tegi ise mulle tilguti ära.  Hommikul suutsin natuke mõtelda. Esimene küsimus oli: kust ma selle tõve sain? Ja siis tuli meelde, kuidas me kõik autos lõdiseme. Mitu nädalat oli auto soojendus rikkis. Käis aga teeninduses ja tuli samasugusena tagasi.  Soojast toast jääkülma autosse ja nii kümme korda ööpäevas. Ei pea just geenius olema, et haiguse põhjust tuvastada.

Õnneks elas Franceska minu kõrval oma haiguse üle ja täna on minul  esimene lamamise ja laisklemise päev. palavikku ei ole, selg ka esimest päeva ei valuta. Praktiliselt 16 tunnine magamine  sundis haiguse taganema. Kanüül toimib ja rohtu jätkub. Ma vist tulen sellest paugust ühes tükis välja!!!  Ja Franceska koos minuga.

Kaunitar

Kaunitar

Täna sai kiisu siis nii palju paisid nagu ta soovis. Minul hakkas aga pea tööle. Franceska tunneb ennast hästi ja sain sellega kassiabilisi rõõmustada, aga pinnale ujus PROBLEEM.  Praegu on märtsikuu ja meil on emane kiisu, kellel ei ole mingit märki jooksukast.  Aga kevadel on emastel kiisudel põhiliselt kaks olekut- kas jooksukas või tiine.  Seega???  Franceska on katku järgselt üsna aneemiline ja sterrimine oleks hea natuke hilisemaks lükata, aga kui on tiine, siis APPIII!  Esmaspäeval katsume ultraheliga asja uurida. Kui ta tõesti on titeootel, siis katku järgselt elulistel näidustustel tuleb tiinus katkestada nii kiiresti kui võimalik isegi aneemias. Kui ei ole, siis on taastumiseks aega. Franceska ei saa kogu sellest probleemipuntrast mitte mõhkugi aru, nurub pai ja põristab nurrmootorit, aga, oh häda, oma kõhtu katsuda ei luba. Kohe naksab hambaga.  Eks esmaspäeval saame selgust.

Aga mida teeb Seinekene??

Kaunitar  Seine

Kaunitar Seine

Hei,  muretsevad kassiabilised! Seine on kaisukass suure nurru ja miilustamisega. Me magame voodis nii, et vesi ka vahele ei mahu. Me RONIME SÜLLE 🙂 , me võtame juba meesterahva käest ka pai vastu, me saame läbi teiste hoiukassidega.  See on teie SEINE!! Ei ole vahetusse läinud. Ainult, kammimist ta ei salli ja sestap tuleb meil ikka kliinikusse minna ja endale uus frisuur teha.

Portree

Portree

Oi, ja armukade oleme me ka. Kui teised kiisud miilustama tulevad, siis Seine on nõus kasvõi kaela peale tulema, sest ta peab kohe teistest rohkem tähelepanu saama.  Nii  et Seine otsib kodu.  Soovitavalt rahulikku, põhiliselt naisterahvastega sisustatud elamist, kes annavad talle aega kohaneda.   Lastega peresse ta ei sobi.  Kindel on see, et Seinest tuleb mõne kuuga tõeline seltsidaam,  kes muuseas ka oskab rääkida, omas keeles muidugi, eriliste näugatuste ja nurrituste abil üritab midagi inimesele selgeks teha. Küsimustele vastab kenasti, natuke on veel tõlki vaja.  Oskab kõndida kõrval praktiliselt esikäpad sinu varvastega paralleelselt. Öösel magab kaisus ja on selle üle kohutavalt õnnelik. Suurepärane kaaslane nukruse ja üksinduse peletamiseks.

Aga mis on saanud Sipsikust?  Nahaal 🙂

Teismeline

Teismeline

Ronime, näppame maiustusi, lubame kahel inimesel ennast silitada ja lõua alt sügada.  Teiste eest peidame ära- veel.  Sipsik hakkas alles nüüd kasvama, enne oli ta ikka urukoera moodi, sardelli küljes lühikesed jalajupatsid. Nüüd on siis jalad sirguma hakanud ja kiisu ise täitsa teismeline mis teismeline.  Kui esimene jooksukas tuleb, siis teeme operatsiooni ära ja kiisu hakkab endale kodu otsima.

Inimene unustas võileiva peale vorstiviilu ja see kadus ära. Sipsik ei tea raudselt kuhu see sai :)

Inimene unustas võileiva peale vorstiviilu ja see kadus ära. Sipsik ei tea raudselt kuhu  sai 🙂

Steriliseerimine teeb ta iseloomu veel natuke leebemaks  ja siis ootab Sipsik kodu, kus talle pakutakse rohkelt tegevusi. Üks väga inimlembene kiisu ei teeks ka paha.

Kõrgustes

Kõrgustes

Äritegevus kesklinna hoiukodus

No on alles ärinaine see Franceska 🙂

Kiiresti on neiu sisseseadnud omapärase turumehhanismi- 5 min paiseanssi = 1 minutit söömist, 10 minutit süles istumist koos sügamise ja paiga = 3 minutit söömist.  Kusjuures asi käib tõesti nii nagu mänguautomaadis. Silitad, silitad. Franceska läheb ja sööb, poole ampsu pealt tardub ning  poeb kiirelt pissikasti peitu. Tema nördinud pilk teatab: ” Krediit otsas!”.  Alustad jälle silitamiste ja sügamistega, taas ronib Faranceska välja ja jätkab söömist nagu poleks ta seda üldse katkestanud, et teatud aja pärast taas ampsu pealt katkestada. Muuseas, söömise ajal ” raha” laadida eriti ei õnnestu. See tegevus ei lähe arvesse või kui, siis ainult natukene.

Söön ainult minu tingimustel

Söön ainult minu tingimustel

Täna on meil tilgutamine päevakorras ja süste on ka üsna mitu saada. Loodame, et printsess hakkab ikka ise ka sööma.

Kääritööd oleks nii Seinel kui Franceskal ka vaja teha. Pusad, pusad ja veel kord pusad võtavad võimust. Seega töine päev tuleb.

 

Ilusat Eesti Vabariigi 95 aastapäeva!

 

Franceska- võitlus katkuga

Täna saabus kesklinna hoiukodusse  uus hoolealune- imekauni pika karvaga kolmevärviline kassineiu- Franceska. Pärit on ta Kohtla Järvelt ning juba nädalakese ka kassiabi ülemingli Reeda hoiukodus viibinud. Saabusid nad koos Pikakarvalise kiisu Diivaga. Juba esimestest päevadest tundus nende tervisega midagi lahti olema. Diiva ei söönud üldse. Loomatohtrite meelest oli algselt probleemiks karvapallid ja seetõttu kõhukinnisus, kuid kui Diiva oksendama hakkas, siis selgus julm tõde. Mõlemad pikakarvalised iludused põdesid katku. Algas lahing, kahjuks andis Diiva täna hommikul alla, aga Franceska näitab paranemise märke.  Paraku ei ole ka kassiabilised rauast ning terastraatidest ja viirused mõjuvad neilegi vahel päris hullusti. Minul ei ole hetkel enam häda midagi ja nii sõitsime me kliinikusse ja tõime Franceska karantiinipuuri.

Imekaunis Franceska

Imekaunis Franceska

Kiisu sööb hetkel täitsa ise, ainult juhul kui teda paitada. Nii istun  iga natukese aja järel puuri ette ja silitan, mille järgselt kassineiu pissikastist välja tuleb ja AD ning hapukoore segu limpsib. Imelikul kombel, ei olnud tal kogu haiguse ajal kõht lahti, ainult oksendas, kuid kahtlust, et tegemist pole  katkuga, ei ole üldsegi mitte. Seega, homne vaba päev on sisustatud meditsiiniliste tegevustega. Tilguti, süstid, paitamine, et kiisu sööks jne, jne. Momendil on kõik lootused, et haigus võidetud saab, aga hõisata on ikka veel vara. Katk on ettearvamatu. Koletu haigus. Taas olen sunnitud vinguma. Üks vaktsiini süst oleks katastroofi ära hoidnud.

Saatke kõik häid mõtteid kosmosesse, et Franceska paraneks. Ta on lõpmatult ilus, sõbralik ja usaldav kiisu.

Langetame taas pilgu, et hetkeks meenutada kiisu Diivat, kes oleks nii väga tahtnud inimese juures süles istuda ja nurruda 😦

Jää Jumalaga, kollane kiisu

Jää Jumalaga, kollane kiisu