Üksiku uitaja mõtisklused

Töö kassidega moodustab minu ajast mitte rohkem kui viiendiku. Ülejäänud kuulub põhitööle kiirabis ning koolitustele.  Sealsed probleemid kuhjuvad aga tihti rohkem kui küllalt üle pea nagu praegugi. Nii soovitas hea tuttav psühholoog need endast välja rääkida, aga kuna kuulajaid napib, siis on lihtsaim viis  kirjutada lootuses, et hakkab kergem. Tänane mõtisklus puudutab põlengut Haapsalus.

Mitte aga nii nagu enamik läbi meedia seda kuuleb või loeb vaid  kohalkäinud inimese hingevalu. Loomulikult ei pretendeeri kirjutis absoluutsele tõele, sest see ei olegi võimalik, kuid on teekond läbi minu elukogemuste prisma.  Keila on Haapsalust küll kaugel, aga siiski lähemal kui Tallinn ja nii oli mõistetav, et appi katastroofile saadeti just Keila arstibrigaad. Juba kaugelt eemalt nägime Haapsalu kohal määratut suitsupilve, mis rääkis katastroofi suurusest. Kohale jõudnult suunati meid noortekeskuse juurde kus pidi olema evakuatsioonipunkt. Sinna me siis ennast parkisime, et aidata neid kes tulest välja olid toodud. Paraku, seisis keskuse ees tsiviilriietes härrasmees, kes  kategooriliselt teatas,et meil ei ole sees midagi teha ja sisse tulla ei tohi. (!?!) Tossust välja toodud lapsi ei ole vaja vaadata ??? Teede peal seisis vähemalt neli kiirabiautot ja kõik meedikud olid väljas ning evakuatsioonipunkti ei lubata sisse. Miks?? OK, meid suunati haiglasse, et võimalusel viia Tallinnasse keegi, kes seda vajab. Haigla koridoris olid meedikud, kes teatasid, et kedagi ei ole vaja kuhugi viia, sest kõik on surnud.  Meil ei õnnestunud näha ühtegi tulest välja toodud elusat inimest ega last. Tavaliselt tuleb kõik põlengu lähedal olnud isikud üle vaadata ja  neile profülaktiliselt hapnikku anda, aga nüüd oli olukord, kus ühed olid söestunud ja teised väljatoodud absoluutselt terved ning ei vajanud mingit abi. Rahvusvaheline katastroofi instruktsioon nõuab, et pidevalt tuleb evakuatsiooniplatsil inimesed üle vaadata, et tuvastada kas seisund pole halvenenud, aga  nüüd ei käidud nende juures kordagi. Need ebakõlad jäävad mind ilmselt saatama surmani ja vastus küsimusele- miks?- saamata.

Ometi pudenes haigla töötajate suust üks vihje, mis minus siiani keerleva probleemipalli tekitas. Raha puudusel oli koondatud enamus personalist ja seega oli valves miinimum. See ju ka pressiteatest välja tuli.  2 inimest valvas veidi vähem kui neljakümmend raske vaimse ja füüsilise puudega last. Üks seega blokis, kus kõik olid lamajad, keda tuli sööta, mähkmeid vahetada, sülge ära pühkida ja keerata. Tegemist oli aga Rootsi raha eest ehitatud kaasaegse hoonega.  Enamikes hoolekandeasutustes on asi määratumalt hullem. Ma ei julge mõteldagi, mis juhtub siis kui tuli läheb lahti meie omavalitsuste või riigi halduses olevates hooldekodudes. Puithooned, sadakond lamajat ja üks pensionieas hooldaja tädike või elu poolt katkutud inimene, kes olematu tasu eest seda ränkrasket tööd teeb ning vaid selle tõttu koondamisest pääses, et nõustus toimetulekutoetusest veidi suurema raha eest seda ametit pidama.

Miks olid sunnitud hooldushaiglad, sotsiaalhoolekande asutused ja haiglad oma personali vähendama traagiliste numbriteni? Loomulikult on meil taas kerge seletada seda masu, rahvusvahelise kriisi ja ameerika finatsturgude kollapsiga, aga STOPP. Kas jõhkra kärpimise tingis vaid masu või hoopis  soov  vahendeid valimata täita eurokriteeriumid?   Autasud sadasid meie eliidile nagu küllusesarvest ja kes pani tähele EL komisjoni hoiatust, et ligi kolmandik elanikkonnast elab suhtelises vaesuses ning sotsiaalsfäär on jõudnud kollapsi piirile.

Eurost lõikab kasu alla kümne protsendi elanikkonnast – ärimehed, kellel nüüd ei ole vaja maksta konverteerimistasu.  Ülejäänud ühiskonna liikmed maksavad nende hüved oma kannatustega kinni. Nii on toodud Euro altarile ka need lapsed. Pressiteadestes libiseti ju sujuvalt üle küsimusest, kui palju siis tegelikult pühapäeval inimesi valves oli. Need KAKS olid pühendunud inimesed ja tegid kõik mis oli nende võimuses. See, et nad nüüd intensiivis oma kangelaslikkuse tasuks saadud vingukahjustusi ravivad, ei huvita kedagi. Keegi ei tea küsida, kas tulekahju oleks läinud nii suureks kui blokis oleks olnud  kolm töötajat. Isegi kui tegu on süütamisega, oleks rohkem lapsi ellu jäänud. Kuhu on kadunud nende laste juures meditsiiniõde?? Euro altarile?

Kui nüüd keegi üritab pareerida, et Eurost võitnud ärimehed hakkavad kibekiiresti looma uusi töökohti, siis TÜNG! Dividentide välja võtmine on Eestis maksuvaba. Seega, milleks investeerida töökohtadesse kui saab kasumi maksuvabalt  taskusse libistada. Euroopa pankade seifides on kohta piisavalt. Võiks ju eeldada, et kasu saajad taastavad väikelastekodu ise, noh nii moraalsetel kaalutlustel, aga taas TÜNG. See sama viletsaks tehtud rahvas  on kutsutud taas annetama ja küllap nad siis ka annetavad, ikka selleks et viie rikkama riigi sekka pääseda.

Haapsalu väikelastekodu oli rootslaste abiga Eestimaa kaasaegseim hoolekande ehitis. Harju maakonnas paikneb Kernu hooldekodu, kus  veel aasta tagasi puudusid vaimse puudega hoolealustel voodilinad. Kogu  interjöör meenutab eriti õudset Hitchcock´i filmi. Raha ei ole ega tule. Aga Munalaskme hooldekodu? Kui palju on neid tegelikult?  Mida te arvate rahaliselt kägistatud Maardu hooldushaiglast? Keila hooldusosakondadest, kus personali vähesuse tõttu kaevuvad eakatel lamatised ristluudeni? Kas need kärped ei olnud siiski liiga julmad? Või on probleem selles, et need kliendid enam ei vali või veel ei vali? Või eelistavad ühiskonda kus oleks primaarne inimene ja mitte ärimees, seega valiksid vale erakonda?

Sümboolne on, et  tõrjutud osa Eesti ühiskonnast toetab Rootsi, kus ühiskondlikku korda nimetatakse rahva koduks ja juhtivaks väärtuseks on solidaarsus. Sümboolne on seegi, et Eesti edukultusest tiines riigis põlesid Rootsimaa väärtused lihtsalt maha.

Kõik need mõtted ei ole kirjutatud tänasel leinapäeval mitte parastamiseks või näpuga näitamiseks. Valus on…. Sajad Eestimaalt lahkunud arstid, õed, hooldustöötajad, õpetajad, päästjad ja oskustöölised.  Ainult meie kiirabist ning Kelia haiglast on välismaale siirdunud kümmekond parimat meedikut.  Millal ometi rahvas hakkab taipama, et stabiilse ühiskonna saavad moodustada õnnelikud inimesed ja neid peaks olema oluliselt rohkem kui kümme protsenti?

Millal õpime  primaarseks pidama inimest?  Ilmselt  muutub siis elu oluliselt paremaks ka nendel, kes ei oska rääkida, valida ja valmistada tuumapommi, kuid oskavad haukuda, nurruda ja lihtsalt olla meie pretensioonitud sõbrad.

 

TURRITAVAD MÕTTED LASTEST NING EMAPALGAST

Viimastel nädalatel oleme me kõik oksendamiseni kuulnud, et iive on Eestimaal jätkuvalt negatiivne ning emapalk on ainuke päästerõngas, mis paneb naised lapsi sünnitama. Seega  päästab vaid üks erakond eestlased totaalsest väljasuremisest. Mida priskem on emapalk, seda tõenäolisemalt sünnivad lapsed nagu teleka reklaamist näha oli – plops ja plops. Sünnivad nad tõenäoliselt küll, aga kas ka suureks kasvavad?? Tegelikult sünnib meil ka praegu piisavalt lapsi, et iive oleks positiivne. Kuhu nad siis kaovad?

2008.aastal hukkus  Eesti Vabariigis vigastustesse 1358 noort inimest, loomulik iive oli samal ajal -674 inimest. Eesti laste ja noorukite suremus ületab EL keskmise  enam kui neil (!) korda.  Igal aastal saab surmavalt vigastada umbes 75 kooliealist last, aga arstiabi saanud vigastatute üldarv ületab 150 000, neist 1/3 on alla 15 aastased lapsed. Vigastused täiendavad invaliidide ridu igal aastal 800 võrra.  Eesti lapsed saavad  surmaga lõppevaid vigastusi paarkümmend korda sagedamini kui Rootsis elavad lapsed.

   Enamik lastest ning noortest täiskasvanutest saab vigastada kodus ning vabaaja üritustel ja paraku ENAMIK ÕNNETUSI ( KA RASKEID) OLEKS VÄLDITAVAD.

 Euroopa kskmise vigastussuremuse taseme saavutamiseks oleks 2008 aastal tulnud Eesti 1358 vigastussurmast 530 ( 39%) ära hoida.  

Eesti iive oleks + 711 kui kõik vigastussurmad oleks ära hoitud.

  Need on ametlikut Ülemaailmsele Tervishoiuorganisatsioonile edastatavad andmed. Ka praegu sünnib meil lapsi piisavalt, et tagada Eesti rahva püsimine läbi aegade, aga ilmselt ei ole neid meie ühiskonnale vaja.  

Pärast emapalga lõppemist kaob huvi. mis saab nendest lastest edasi. Tänavad on täis võti kaelas lasteaiast ise koju tulevaid tibusid, kes siis endale meelepärast tegevust otsivad. Koolilapsed näevad vanemaid hilja õhtul, perekonnad ei püsi koos ja vanematel puudub ülevaade, kus ning kellega lapsed oma aega veedavad. Siis juhtub õnnetus ning kohale tuleb kiirabi. Algab nukker oravaratas – haigla, rehabilitatsiooniasutus, koduhooldus, puue. Sotsiaalsfäär on aga niivõrd alarahastatud, et lootused edukaks taastusraviks on minimaalsed ning linnast väljas elavatel maaperedel sisuliselt olematud. Neid tuhandeid vigastatuid ei ole meie riigile enam vaja. Sünnivad uued lapsed, uus emapalk, uus tsükkel.

Tihti kurjustatakse nn teise Eesti inimeste peale, et nad on oma hädades ise süüdi. Kahjuks ei talu edukas Eesti eliit mõtet, et kõik ühiskonna liikmed ei sünni ettevõtlikena, andekatena ja rikastena. Nende kohta käib hr Lang`i lemmikväljend – neutraliseerimisele kuuluv lumpen. Empaatia ja samastumisvõimega ühiskond mõistaks, et sihtotstarbeliste toetuste ja sotsiaalse kontrolli ning abi toel kasvaksid neist tublid töömehed/naised, aga selleks meil tahtmist ja raha ei jätku.  Ressurssi jätkub järgmiste laste tootmise toetamiseks ja  näpuotsaga puudetoetusteks, noh nii palju, et  hing sees püsiks.  

Sotsiaaldarvinistlik valik suretab välja suure hulga inimestest – kahjuks juhtuvad õnnetused enim just suhtelise vaesuse piirist allpool elavates peredes ja selliseid on viimaste uuringute andmetel praktiliselt veerand elanikkonnast.  Need on  pered, kus emapalk on põhiliseks ja tihti ka ainukeseks sissetulekuallikaks. Laste arv kasvab ja sotsiaalselt madala toimetulekuoskusega  emme ülevaade laste tegevusest hajub geomeetrilises projektsioonis.  Üleeile viisin ma haiglasse 2 aastase põnni, kes kukkus alla 1,7 m kõrguselt narilt ( heade inimeste kingitus) – koljupõhimiku murd, verevalum ajus. Kodus on 6 last, pere ainuke sissetulekuallikas lastetoetus, isa koondati eriti ekstravagantselt – saadeti lihtsalt SMS, et rohkem ei ole vaja tööle tulla –  teine Eesti, keda meil vaja ei ole.

Veski külas elab pere, kes kaotas kõik. Kadus töö, jäi maksmata kodulaen, maa ja kodu on arestitud. Laps ei saa lasteaeda, sest emal puudub raha ja töö. Kodus on eakas ema, kes vajab põetust, kuid hooldajaks tütart määrata ei saa, sest ka selle raha võtab ära kohtutäitur – teine Eesti.  Pere on süüdi? Kahtlemata, sest nad uskusid peaministri naeratusest liimendavat nägu televiisoriekraanil, kes kinnitas, et õige Eesti inimene ehitab endale laenuga kodu. Milline on selle lapse tulevik, kui ta ei ole sisuliselt teisi lapsi siiani näinud ega saanud välja lagunevast hurtsikust? Kas selleks peab olema hiromant, et ennustada niisuguses situatsioonis kõrget traumariski?

Hästi, aga milles on süüdi need pered, kelle hulgas oleme ka meie, kes uskusid, et kui riik saadab oma ametniku kõrgkooli lubadusega maksta kinni õppelaen, siis seda ka tehakse?  Õpingute keskel aga tõstab seesama riik üles keskmise sõrme ning teatab, et sitta kah lubadustest, makske oma laen ise tagasi, luuserid! Hästi, meie pere maksab hambad tangis politsei poolt suunatud ametniku õppimise Sisekaitse Akadeemias  kinni, aga kuidas suudetakse seda peredes kus on väikesed lapsed? Mida teevad kodus need põnnid siis kui vanemad õhtul ja öösel lisatööd teevad, et ellu jääda?

Taas jõuame mõistete juurde, mis ei kuulu meie ühiskonna põhiväärtuste hulka – hoolivus, emapaatiatunne, solidaarsus, samastumisvõime.

Toimetulekuraskustes pered võitlevad ellujäämise nimel. Pidev stress ja abitus tekitavad sageli kibestumist. Esimesene lendavad üle parda lemmikloomad, siis eakad vanemad ning kõige lõpuks lapsed.  Koolid on täis 14-15 aastaseid teismelisi, kelle vanemad on lahkunud välismaale ja jätnud oma teismelise ema eest hoolitsema 1-2 väikese lapse eest.  Teistel tekib hirm, depressioon, enesetapumõtted ja – katsed. Osa kohanevad ja muganduvad ja seda nimetatakse õpitud abituseks.

Edukas Eesti räägib aga emapalgast kui imevahendist, millega lapsed muudkui plops ja plops sünnivad ning varsti ongi meie iive positiivne. Taevas, miks nad ometi ei taha natukenegi Eestimaal ringi vaadata???