Posts Tagged ‘sotsialiseerimine’

Vaktsineeritud ja kiibitud!

Positiiv, Negatiiv ja Kihh on nüüd vaktsineeritud ning kannavad kiipi.  Kogu see kamp paneb mööda kasside ronimispuud  2,7 m kõrgusele, kiigub kiikedes, vallutab  treppe ja peiduurkaid.  See aga tähendab, et reedel s.o ülehomme võib meie mustvalge duo minna oma  päriskoju!!

Koju!!

Koju!!

Pange siis mürakarudele kõik valmis. Meie timmisime veel nurrmootori tuure  ja kõik peaks olema kõige paremas korras.

Koju!!

Koju!!

Ma üritan meie pisipõnne ikka tervislikult sööta, aga nemad ei arva sellest midagi, sest täna panid nad laua pealt pihta 200 g  suitsuvorsti “Põdra” ja pistsid selle ka nahka. Tegelikult ma kahtlustan, et põhilise panuse andis Tibi Galojan, kes reedel laheb  siis operatsioonile.

Lõpuks tunnistati vaktsineerimisküpseks ka  Kihh- väike nurrmootor ning mängulõvi, aga temal ei olegi veel armastavat kodu ootamas.  Ei aita isegi see, et Kihh  hõivas kohe tohter Larissa südame, kes tunnistas ta maailma vahvamaks ning naksimaks triibikuks.

Minul ei ole veel kodu- nuuks!

Minul ei ole veel kodu- nuuks!

Pisike Kihh ootab ka armastavat kodu.  Kus on kõik maavillase triibiku fanaatikud?  Absoluutselt kõik oskused on käpas- nurrumine, pai nurumine, kaisus magamine ja kassikrutskite korraldamine 🙂

Hoiukodu karantiinipuuris isrub veel üks kaval tegelane- Kalma Kati, kellest tuleb järgmisel korral oma lugu, sest siis on meil midagi huvitavat vestelda.  Tundub, et  meie suhtedraama on saamas positiivse läbimurde.  Lugemiseni…..

Täitsa õiges kaalus!!

Täna siis jõudsid Positiiv ning Negatiiv  vaktsineerimiseks sobivasse kaalu. Järgmisel nädalal teeme ära ja siis…

Hei! Hopsti! Meie tuleme koju!! Siin on paar ilusat pilti suuremaks kasvanud  perest.

Mina olen nüüd niisugune

Mina olen nüüd niisugune

No kas pole iludus? Puhas ja valge, täis indu maailma avastada.

Aga mina? Kas ma ei ole ilus??

Aga mina? Kas ma ei ole ilus??

Lõpmatult armsad tegelased.  Täna said korteri peale kolama. Oli ka aeg.  Ega me siis metslasi ei kasvata.  Tibi käis ja nuusutas üle. Pantu lakkus ka veidike ja ütles tere tulemast hr Pantri sotsialiseerimiskursusele ” Kuidas elada korterikassina” .  Seega, põnnid on kindlates kätes ja  haritud pedagoogi silma all 😀

Ekskursioon arvutilauale

Ekskursioon arvutilauale

Täna siis saatsin uude koju Kõhhi. Lugesin talle pikalt sõnad peale, et ta korralikult käituks ja sügavast lapsepõlvest lollusi meelde ei tuletaks.  Huvitav, ega Kõhh ei sõlmi sõpust kergelt, aga perenaise pai talle väga meeldis ja see saigi otsustavaks.  Üldse, pea kogu minu kassipere piiras teda. Tibi ronis kohe sülle ja ei soovinud lahkuda, Seine noris armulikult pai ja  Panter käitus ka nii, et sinuga ma läheks maailma otsale. Huvitav, mis värk?? Igatahes peame pöialt, et Kõhh sobiks sellesse koju ning tegemist oleks ilusa muinasjutuga. Teate ju küll: Ja siis elasid nad õnnelikult…..

Nurrumasinad Kihh ja Kõhh

Kihh ja Kõhh ei vääri enam ammu oma nime.  Suuremaid kleepkasse annab otsida.  Tormavad mööda korterit ringi, magavad kaela peal, nurruvad juba pilgu nende poole pööramisel ja nende tänava minevik on täiesti kadunud aegade hämarusse 🙂

Kõhh võik hommepäev  oma koju minna kui keegi pakuks.  Egas ometi nimi pole takistuseks?? Ütleb ju meie vanasõnagi, et nimi ei riku meest, kassineiut ammugi ja  lõppude lõpuks paneb kiisule  õige nime ikka  päriskodu.

Kujundmagamine koos lapsehoidja Pantuga

Kujundmagamine koos lapsehoidja Pantuga

Palun väga vabandust, pildi kvaliteet ei kannata kriitikat, aga kui ma oleksin  fotokat võtma läinud, siis oleks see idüll otsa saanud. Taas kord  on hoiukodu püsiasukas Panter oma ülesannete kõrgusel.  Kus on  natukenegi inimesekartust, seal on Panter nii psühhoterapeut kui lapsehoidja.  Ma ei julge enam loendadagi kui palju kassipoegi on tema kasvatanud inimesi armastama  ja korterikassina käituma. Siin on pisike Kihh tema kaisus ja nii lõõgastunud kui vähegi olla saab.

Sügav uni lapsehoidja valvsa pilgu all

Sügav uni lapsehoidja valvsa pilgu all

Kõhh ei karda enam inimest ka mitte üks tera vaid naudib süles olemist, sügamist ja paitusi.  Voodis oskavad need sellid laiata täiega, ainult kuhu see inimene ära peab mahtuma?? 😀

Hei, pätid! See on ju minu voodi!!

Hei, pätid! See on ju minu voodi!!

Kihh sai eile veel kord ussirohtu ja täna ei ole tal häda midagi. Kappab ringi nagu segane 🙂

Saaks vaid sigadusi korraldada :)

Saaks vaid sigadusi korraldada 🙂

Kõhh on uudishimulik ning ronimishimuline.  Ronimispuul on alistatud juba 3 korrus ja redelist oskame ka alla tulla.

Mis siin on??

Mis siin on??

See suur elurõõm ei taha kuidagi ära mahtuda.  Kes küll liigutaks suletutti? Kes mängiks?   Kodu, kus on puudu üks maadeavastaja mürsik, võtke kiiresti ühendust.   Kõhh on vaktsineeritud, kiibitud ja koduvalmis.

Näed, ma seisan juba konteineri peal ja ootan !!

Näed, ma seisan juba konteineri peal ja ootan !!

Positiiv ja Negatiiv istuvad veel  karantiinipuuris.  Ettearvatult lõi neil kõhu veidike lahti ja nüüd saavad nad tablette ja “häid  baktereid”, spetssööki ja vitamiinipastat.  Kõhukorratus ei ole vähendanud nende suurt mängulusti ega kahandanud inimsõbralikkust.  Nendele lisandus samasse puuri  Kalma Kati- süsimust  kassineiu, kes on püütud Kalma sauna keldrist. Esialgu  istus ta samuti hirmunult puuri kõige pimedamas osas, aga tänu paisessioonidele  kappab temagi juba ringi ning norib Positiivi ja Negatiiviga tüli.  Täna sain rätikus esimese nurrugi kätte.

Me saame varsti kõhud korda ja siis...

Me saame varsti kõhud korda ja siis…

Solkmed, et susi neid võtaks.

Vaene Kihh oli hommikul ikka nii läbi kui läbi ja me viisime kiisu kliinikusse.  Taas,  tänu ja kiitus Maxi tohtrile, kelle juurde ma lihtsalt ilma helistamiseta sissesadasin.  Näitasin Kihhi kõhtu, mis oli nii suur nagu oleks ta  tennisepalli allaneelanud ja  hommikuks taas lõtvunud nahka.     “Ultrahelisse, kohe!” – kamandas tohter.  See, mis ekraanilt vastu vaatas, ei olnud just kaunis.  400 g kaaluva kassi peensoole diameeter oli ca 1,5 cm.  Soole laienemise süüdlane paistis ka- soolel oli näha  nn topeltseinad e  solkmed. Suured, oma 10 cm  pikad ussid, mis ussirohu toimel olid küll surnud, kuid lagunedes ummistasid ning tekitasid üliraske seisundi- ussitoksikoosi koos  osalise soolesulgusega.  Kihh jäi kliinikusse. Sai infusioonravi ja Microlax klistiire ja õli ja Cerucali süste ja ohtralt kõhumassaaži. Õhtul oli meil juba oluliselt paremas seisus kiisu, kuid kindlasti veel  kõhuga vaevas.  Öösel jätkasin ravi ja hommikul läksime Kihhiga taas kliinikusse.  Sool veel suurt ei töötanud, väljus  natuke hallikat ja vinava haisuga pastat.

Paranev Kihh

Paranev Kihh

Järgmisel päeva õhtupoolikul hõiskas tohter kohe kui tulime: ” Meil on nüüd terve kassipoeg!”.  Lõpuks oli soolesisu korralikult liikuma hakanud ja kiisu kakas  mitme sentimeetrise pika , tumeda ja koledasti haiseva junni.  Saanud sooritusega hakkama, oli ta kukkunud kisama üle kliiniku. Kogu meditsiiniline personal tormas vaatama, mis kassikesel viga, aga Kihh seisis puuri najal ning karjus, vehkides käpakesega õhus.  Jõledus korjati puurist ära ning Kihh tatsus väärikalt toidukausi juurde ning haukas asjalikult ID ravikonservi.

Kes seal on?

Kes seal on?

Loomulikult on kassike veel nõrk, kuid suur häda on möödas.  24 tunni jooksul oleme juurde võtnud 18 grammi ja tasapisi hakkab ka jõud tulema.  Mis kõige vahvam, meil on nüüd igati tasemel sotsiaalne kiisupoeg, kes nurrub, nühib peakesega vastu inimese kätt ja on nii sõbralik nagu üks  väike kassike olema peab.  Kõhtu peame me loomulikult masseerima ning  ” häid baktereid” sööma ja veidike ka vitamiinipastat toonuse tõstmiseks. Kui Kihh niiviisi juurde võtab, siis kasvab ta imevahvaks triibikuks ehk tõeliseks kodukaunistuseks.

Mõtisklemas

Mõtisklemas

Kui ühel kiisul karantiinipuuris on solkmed siis on ilmne, et teisel on nad samuti ja nii ootasin närviliselt. millise üllatuse valmistab mulle Kõhh ja ega  pikalt ei tulnudki oodata.  Täna hommikul  oli Kõhhil silmnähtavalt paha olla.  Ta oli loiupoolne ning ei  söönud  eriti, veidi vaid näkitses. Samas,  veetustumist ei olnud.   Kõhh sai veidi õli ja kõhu massaaži.

Kõhh

Kõhh

Nu, ja kella 18 ajal kukkus kassipoeg öökima. 1 pikk hoog ja 1 tunni pärast teine järgi.  Ma olen seda sada korda ütelnud, kuid meenutan ikka, et kassipoegade haigestumisel kehtib Murphi seadus. Kassipoeg haigestub tööpäevadel pärast kella 19.00. Üliraskelt haigestub kassipoeg aga laupäeval või pühapäeval või riigipühade esimesel päeval.

Uudistamas

Uudistamas

Oksendamine on kassipoegadel üks sümptom, mis mul külma higi otsaette tekitab. Paar tundi oksendamist ja veel koos kõhulahtisusega ning kassipoega sa enam päästa ei saa. Oksendamine tuleb katkestada nii kiiresti kui võimalik. Kraapisin sahtlist ampulli Cerucali 10 mg , arvutasin vastava koguse kassi kaalu järgi ning süstisin turja naha alla.  Praegu on kell 23. Kõhh ründab puuris ringi ja   äsab Tšutšikarihhat läbi  puurivarbade.

Paraneme

Paraneme

Minu fliisi on ta juba jõudnud ühiste jõududega osaliselt puuri sikutada, mis mulle kõik väga head meelt teeb- Kõhh tundub nende vastikute solkmetega  siiski ise hakkama saavat.  Loodame vähemalt.  Kihh  puhkab, aga ta on korralikult söönud ja ka natuke mänginud.  Kuna ta on nii pisi, pisi, siis väsib ta kiiresti ja praegu puhkab.

Ülemise korruse  Fionna pere tegi ka läbi korraliku ussikuuri ning vaene Peter isegi eile korra oksendas, aga täna möllasid kõik see kamp nii vägevalt, et puur ähvardas öhku lennata.

Ja mis kõige vahvam.  Prof Snape, Peter Paan ja Lumepall on kõik broneeritud.  Tšutši hakkab samuti pea sõitma oma uude koju üle lahe.  Järgmisel nädalal saab siis palju kiisusid  vaktsineeritud- Tšutši teist korda, Fionna esimest  korda, Snape, Peter Paan titevaktsiinid, Tibi Galojan teist korda. Kui kõik hästi läheb, ehk saab Kõhhi ka ära vaktsineerida. Ainult Lumepall 368  ja Kihh oma 418  grammiga  vaktsineeritavate hulka ei  kuulu.

Aitäh, hea annetaja, et aitasid arstle!

Aitäh, hea annetaja, et aitasid arstle!

Ja nüüd sosistas mulle kõrva väike Kihh, et ma ütleksin headele annetajatele suured tänud. Tema abistamiseks laekus  70€, mis aitab katta osa tema haiglasviibimise  arvest.  Kui keegi tahab toetada Kihhi´le ravitoitude ning ravimite ostmist, siis meie arveldusarve on endine:

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr: 80231564

IBAN: EE902200221030561288

Märksõna: Kihh ja Kõhh

Seine lõputunnistus.

Meie Seine on ametlikult lõpetanud Sotsialiseerumise Akadeemia.  Siin on tema lõputunnistus:

1. Inimelembus- väga hea

Väga Hea

Väga Hea

2. Pai nurumine- väga hea

Väga Hea

Väga Hea

3. Miilustamine- väga hea

Väga Hea

Väga Hea

4. Nurrumine- hea ( harjuta veel, veidi vaikne on)

5. Pehmete mööbliesemete kasutamine sihtotstarbeliselt- väga hea

Väga Hea

Väga Hea

6. Kammiga harjumine- rahuldav ( harjuta hästi palju veel)
7. Kehalised harjutused- hea ( Harjutamine teeb  meistriks- juba kõhualune lott väheneb)
8. Terved eluviisid- väga hea  ( salatibaar on tõsiselt au sees)
Väga Hea

Väga Hea

9. Negatiivsete emotsioonide  kontrolli all hoidmine- rahuldav ( no ei saa ometigi  nii armukade olla, et kui teine kiisu pai saab, siis tuled oma olematute hammastega naksama inimest)

10. Õpioskused- VÄGA HEA!!!!!

Tubli õpilane

Tubli õpilane

Soovigem siis meie tublile õpilasele kõike head ja eelkõige päris oma kodu, kus õpitut kiiresti ellu rakendada.

Kassijaht Suurel Reedel

Viimastel päevadel kummitab mind üks laul, mida laulis kunagi noor mees, kes oma veendumuste pärast on sotsialistliku korra ajal kannatanud rohkem kui ükski neist, kes oma kannatusi  avalikult afišeerinud. Sellelt mehelt võttis terve mõistuse inimene, kes peaks olema ainuke kindel koht siin ilma peal- tema ema.  Oli teine aeg, kus idealistlikud vaated tähendasid vaimuhaigust, misa tuli ravida ja räigelt ravida ning seda ravi viis läbi tema- oma ema. Vaevalt ta oma nime avalikus ruumis lugeda tahaks ja jäägu see nii nagu on.
Laulusõnad olid aga sellised:

Kulgen kurvalt kodupinnal, võõraks jäänud siin ja seal.

Vahel kannan kivi rinnal, vahel istun kivi peal.

Vot sellist kivi  ehk probleemi kandsin minagi kõikjal kaasas ja nimeks oli tal Franceska. Oli õnn kui nädalas korra vilksatas kiisu kahar saba. Kas ta on terve? Miks ta nii teeb? Mis lahti?? Mure oli juba nii suur, et enam ei jaksanud. Täna tuli tütar külla ja kurtsin oma muret. Viimane nädal oli Franceska ainult vanni all ja kaugel eemal võis teda näha, aga see on kõik.  Täna oli abilisi palju ja me otsustasime kiisu maksku mis maksab vanni alt kätte saada. Esimesed katsed ebaõnnestusid. Kiisu ei kavatsenudki liikuda kui teda harjaga nügida. Järgmine katse oli veeprits. Vaene Franceska sai päris märjaks ning ainuke saavutus oli, et ta nihkus teise nurka, kus oli pisike lootus, et saab ta kätte. Riskisime siis neljakesi  oma kätega ja tirisime vastupunniva kassi välja ning ma keerasin ta tugevasti teki sisse. Alguses olid vaesel kiisul silmad suured nagu tõllarattad ning ta proovis kõigest hingest põgeneda. Saatsin kõik minema, kes koju, kes tööle ning alustasin sügamise ning paitamisega. Poole tunni pärast Francseka nurrus ning sõudis käppadega.

Küll on kole, paitavad

Küll on kole, paitavad

Üllatavalt ei olnud Franceska kaugeltki kõhnakene vaid pigem ilus ja pehmekene kiisu. kartsin, et kuigi tohtrid olid veendunud, et tiine kassike olla ei saa- tont seda emahane tea :S

No ei olnud tõest mingit märki tiinusest. Kõht nagu olema peab, pehme  ja kindlasti mitte punnis.  Tunni pärast lamas Franceska minu kõrval voodis ja nurrus ennastunustavalt ning sõtkus käppadega nagu titake.  Mingit kinnihoidmist kiisu ei vajanud.  Keeras ennast selili ja lubas kõhukest  paitada ning käitus nagu ülimalt sõbralik kodukass.  Ei teda seganud telefonihelin ega vanaproua tatsumine. Sõbralik kiisu nagu olema peab. Tarvitses mul aga ainult sinna minna kus keiser jala käib kui kiisu oli voodist kadunud ning resideerus taas voodi all.

Nii paljukest siiski muutus, et mõni aeg hiljem käis ta vabalt mööda tuba ning jõi hea isuga, aga lipsas siis kohe taas peitu.

Mida kogu sellest loost arvata? No ei tea, aga kahtlustan, et Franceska kardab teisi kiisusid ja tal oleks kordades julgem viibida hoiukodus üksinda. Ohh! Ja kust selline ilma teiste kassideta hoiukodu välja oleks võluda? No see on lootusetu. Loodame, et mingi positiivse emotsiooni sai Franceska kätte ja ehk ta siiski julgeb nüüd vahel ennast ka näidata. Ei ole sellist looma mina veel oma elus näinud, aga eks ta nii olegi, et õpid, õpid kogu elu ja sured ikka lollina.

Aga minu musirull Seine on nüüd juba täitsa kodukass!!!

Tähtis ja väärikas daam, kes lubab ennast silitada nii naistel kui meestel, ronib raginaga kraapimispuud mööda üles ning alla. Võtab väärikalt külalisi koridoris vastu ning lubab armulikult  endale pai teha. Seine ei ole üldse enam see kass, kes hoiukodusse tuli. Ta on suur ja väärikas perepea, kes teab täpselt oma väärtust. Paraku on see tähtsus surutud vaid kahte tuppa. Kolmas tuba, kus paikneb Tibi Galojan oma perega on Seine jaoks tabu, sest kui emmele süüa anda või puuri korrastada, siis tuiskab ta välja ja kaks korda suurem Seine saab naha peale nii mis  suitseb. Olukorrast leidis Seine suurepärase väljapääsu. Ta nimelt deklareeib, et korteris on vaid kaks tuba ja kolmandat ei ole. Kui ma olen arvuti juures, siis mind lihtsalt ei ole kodus.  Selleks, et ma sealt välja tuleksin on Seine leidnud kavala taktika. Ta istub koridoris ja näub kaeblikult. Eks ta teab, et õige pea läheb süda haledaks ning ta saab suures toas süles trampida, pai nuruda, peaga puksida ning kõvasti nurrulaulu laulda.

Tegelikult ei näe ma enam põhjust, et Seine ei võiks minna  kuningannaks oma isiklikku lossi rahuliku pere juurde, kus talle võibolla natukene aega antakse.

Tema kuningannalik Kõrgus- Seine I

Tema kuningannalik Kõrgus- Seine I

Kesklinna hoiukodu soovib kõikidele oma lugejatele ilusaid Ülestõusmisepühi!

Ja kui kellelgi aega üle jääb, siis järsku te teeksite mõned kaisukarud pisikestele elupäästjatele   http://minahoolin.wordpress.com/

 

Kui inimene jääb haigeks.

Arvuti põrnitseb mind juba mitu päeva kurja pilguga: ” Kus on sissekanded?? Kas nii otsitakse kiisudele kodusid?? Ja nii jäetakse hooletusse  kaasatundjad, toetajad ja lugejad??” .  Ega mul suurt enese kaitseks pole ütelda. Ainult,  veidike haige olin. Noh, ausalt üteldes, mitte päris natuke.

Kui Faranceska saabus tundsin ennast juba sandisti, aga sain temaga kõik protseduurid öösel ära tehtud.  EV sünnipäeval ärkasin üles ja vedasin ennast voodist välja- käpuli, sest jalad ei kandnud. Selg valutas ja kole külm oli.  Pilt kiikus silmade ees. Sõimasin ennast koledate sõnadega ja roomasin Faranceska puuri juurde. Kontrollisin iga süstalt, mida pidin  kiisukesele süstima kümme korda, käed värisesid, aga lõpuks said ravimid tehtud ja tilk tilkuma.  Franceska õnneks sõi ja ma ei kujuta ette. kuidas oleksin teda sööta jõudnud.

Franceska

Franceska

Pärastlõunal olin ametlikult autis. Valu seljas pani oigama ja ikka kole külm oli.  Kraadiklaas näitas 38.9 kraadi. Kassile sobiks, aga mulle  liiga palju. Diagnoos oli ka selge, kuigi ei soovitata endal haigusi diagnoosida- neerupõletik.  Kodakondsed seisid voodi ees ja vaatasid nõutu näoga kuidas voodis rähklesin. Mõistus tule koju! Palusin härdalt ja õnneks tuligi osa mõtlemisvõimet tagasi. Kodus oli mul õiget antibiootikumi ja muud tarvilikku, kuid mitte tabletis vaid veeni süstimiseks. Helistasin oma heale sõbrale, kolleegile ja hingesugulasele. Oleks kõigil niisugune inimene nagu minul on tema. Oleme aastakümnete jooksu mitu puuda soola koos ära söönud. Natuke kakelnud ka, aga kui ühel meist on tõsine mure, siis teine seisab kaljukindlalt tema kõrval maksku see mis maksab. Me oleme vist isegi üksteise elu päästnud ja ma mõtlen seda tõsiselt.  Kuigi oli pühade õhtupoolik, jättis ta oma asjatoimetused ja tuli. Kanüül veeni ja antibiootikum tilkuma.  Terve öö kõikusin olemise ja olematuse piiril, ilmselt sonisingi, aga kui mõistus tagasi, siis roomasin Franceska puuri juurde, sest tema elu pole mitte üks raas vähem tähtis kui minu oma.  Pealegi, tol ajal ei söönud ta muidu kui ainult paitamisega.

Sügamine on hea

Sügamine on hea

Hommikuks oli minu palavik vaid 37,8 ja veidi kõrgem Franceskal. Ja mis sai siis?? Õigesti arvasite, loomulikult valvesse.  Gripp on meie ridu raskelt harvendanud ja ma ei suuda seatempu korraldada ning kell 7 helistada, et jou, ma ei tule, sest olen haige.  Ega mina pole ainuke selline hull. Kõik vanad ja väljasuremisele määratud ” kiirabihundid”  on sama segased.  Vanast ajast on  teadmine, et sind vajavad need kelle elu võib olla juuksekarva otsas ja sa ei saa neid alt vedada. Tegelikkus on muidugi natuke teine.  Hoiad kõvasti parameediku käest kinni, et mitte kokku kukkuda ja mööda tuba kargleb kodanik, kes teatab, et tal kolm päeva on nohu ja nüüd veel köha ning perearsti juurde ei saa ju köhivana minna.  Nu, jah, ja siis sa lohistad ennast hambad tangis autoni, et saada häirekeskuselt kutse oma piirkonnast välja aeglase prioriteediga probleemile ja pärast asja uurides selgub, et Uups, sai vist jah valesti saadetud.

Mõnulemas

Mõnulemas

Kell kaks öösel olin nii läbi, et enam ei jaksanud rääkidagi. Kolleeg tegi ise mulle tilguti ära.  Hommikul suutsin natuke mõtelda. Esimene küsimus oli: kust ma selle tõve sain? Ja siis tuli meelde, kuidas me kõik autos lõdiseme. Mitu nädalat oli auto soojendus rikkis. Käis aga teeninduses ja tuli samasugusena tagasi.  Soojast toast jääkülma autosse ja nii kümme korda ööpäevas. Ei pea just geenius olema, et haiguse põhjust tuvastada.

Õnneks elas Franceska minu kõrval oma haiguse üle ja täna on minul  esimene lamamise ja laisklemise päev. palavikku ei ole, selg ka esimest päeva ei valuta. Praktiliselt 16 tunnine magamine  sundis haiguse taganema. Kanüül toimib ja rohtu jätkub. Ma vist tulen sellest paugust ühes tükis välja!!!  Ja Franceska koos minuga.

Kaunitar

Kaunitar

Täna sai kiisu siis nii palju paisid nagu ta soovis. Minul hakkas aga pea tööle. Franceska tunneb ennast hästi ja sain sellega kassiabilisi rõõmustada, aga pinnale ujus PROBLEEM.  Praegu on märtsikuu ja meil on emane kiisu, kellel ei ole mingit märki jooksukast.  Aga kevadel on emastel kiisudel põhiliselt kaks olekut- kas jooksukas või tiine.  Seega???  Franceska on katku järgselt üsna aneemiline ja sterrimine oleks hea natuke hilisemaks lükata, aga kui on tiine, siis APPIII!  Esmaspäeval katsume ultraheliga asja uurida. Kui ta tõesti on titeootel, siis katku järgselt elulistel näidustustel tuleb tiinus katkestada nii kiiresti kui võimalik isegi aneemias. Kui ei ole, siis on taastumiseks aega. Franceska ei saa kogu sellest probleemipuntrast mitte mõhkugi aru, nurub pai ja põristab nurrmootorit, aga, oh häda, oma kõhtu katsuda ei luba. Kohe naksab hambaga.  Eks esmaspäeval saame selgust.

Aga mida teeb Seinekene??

Kaunitar  Seine

Kaunitar Seine

Hei,  muretsevad kassiabilised! Seine on kaisukass suure nurru ja miilustamisega. Me magame voodis nii, et vesi ka vahele ei mahu. Me RONIME SÜLLE 🙂 , me võtame juba meesterahva käest ka pai vastu, me saame läbi teiste hoiukassidega.  See on teie SEINE!! Ei ole vahetusse läinud. Ainult, kammimist ta ei salli ja sestap tuleb meil ikka kliinikusse minna ja endale uus frisuur teha.

Portree

Portree

Oi, ja armukade oleme me ka. Kui teised kiisud miilustama tulevad, siis Seine on nõus kasvõi kaela peale tulema, sest ta peab kohe teistest rohkem tähelepanu saama.  Nii  et Seine otsib kodu.  Soovitavalt rahulikku, põhiliselt naisterahvastega sisustatud elamist, kes annavad talle aega kohaneda.   Lastega peresse ta ei sobi.  Kindel on see, et Seinest tuleb mõne kuuga tõeline seltsidaam,  kes muuseas ka oskab rääkida, omas keeles muidugi, eriliste näugatuste ja nurrituste abil üritab midagi inimesele selgeks teha. Küsimustele vastab kenasti, natuke on veel tõlki vaja.  Oskab kõndida kõrval praktiliselt esikäpad sinu varvastega paralleelselt. Öösel magab kaisus ja on selle üle kohutavalt õnnelik. Suurepärane kaaslane nukruse ja üksinduse peletamiseks.

Aga mis on saanud Sipsikust?  Nahaal 🙂

Teismeline

Teismeline

Ronime, näppame maiustusi, lubame kahel inimesel ennast silitada ja lõua alt sügada.  Teiste eest peidame ära- veel.  Sipsik hakkas alles nüüd kasvama, enne oli ta ikka urukoera moodi, sardelli küljes lühikesed jalajupatsid. Nüüd on siis jalad sirguma hakanud ja kiisu ise täitsa teismeline mis teismeline.  Kui esimene jooksukas tuleb, siis teeme operatsiooni ära ja kiisu hakkab endale kodu otsima.

Inimene unustas võileiva peale vorstiviilu ja see kadus ära. Sipsik ei tea raudselt kuhu see sai :)

Inimene unustas võileiva peale vorstiviilu ja see kadus ära. Sipsik ei tea raudselt kuhu  sai 🙂

Steriliseerimine teeb ta iseloomu veel natuke leebemaks  ja siis ootab Sipsik kodu, kus talle pakutakse rohkelt tegevusi. Üks väga inimlembene kiisu ei teeks ka paha.

Kõrgustes

Kõrgustes

Läheb nagu lepase reega

Meie suhted Seinega arenevad hea hooga nagu vastlapäeval liug. Mina olen nüüd aktsepteeritud kui igati ontlik ja sõbralik tegelane, kellega tasub koos olla.  See tähendab, et ei mingit toanurgas konutamist. Lõvineiu järgeb mulle kõikidesse tubadesse.  Kõige kindlam on istuda kohe poole meetri kaugusel ja uurida- vot nii.

Valvan siin sinu järgi.

Valvan siin sinu järel.

Kui ma unustan oma kohustuse teda iga 10 minuti järel silitada ja sügada, siis antakse mulle nõudliku näuga kohe märku, et olen oma kohustuse unarusse jätnud.  Muuseas, arglike kasside sotsialiseerijad, kui kiisu esimest korda teie kuuldes näub, siis hõisake rõõmust. See on kõige kindlam märk, et ta otsib teiega ise kontakti. Paid kätte saadud, võib minna raamaturiiulisse  tukkuma või  tarku raamatuid studeerima.  Nagu ma olen aru saanud, siis kõige enam meeldib Seinele Maslow “Motivatsioon ja isiksus”, aga vahel tunneb ta põhjalikku huvi ka ” Terviseedenduse teooria ja praktika” vastu, sest need on pidevalt riiulist välja võetud.

Teadusele lähemale

Teadusele lähemale

Teine lemmiktegevus on kõikide teravate mööblinurkade ümmarguseks nühkimine. Arglikult on vastu minu jalga ka mõned korrad nühitud.  Kuna neiu ei usalda mind korterit mööda üksi kõndima ja mina ei püsi kaua ühes kohas paigal, siis on suurenenud Seine kehaline aktiivsus, mis on veidi parandanud tema kehalist vormi.  Ainult need pusad 😦 Kammiga on meie suhted mõnevõrra okkalised ja nii laseb ta paar korda ennast harjaga sugeda ja siis laseb jalga. Kui asi samamoodi edasi läheb, siis tuleb kliinikus mõne aja pärast meie pikakarvalisele taas punksoeng teha. Korra ta kasukas  juba  aastake tagasi lõigatud sai ja ega me seegi kord vist ei pääse. Teiste kassidega oleme me samuti suhtlema hakanud ja arusaamatusi peaaegu pole. Aga veel- Seine oskab imekaunilt nurruda, peaga puksida ja voodis pai nurumas käia. Mehega on suhted veel keerulisemad. Eemalt ta vaatab juba päris uudishimulikult, kuid tarvitseb abikaasal vaid käsi sirutada kui Seine kaob kui tuulispask voodialuse sügavamaisse nurkadess.  Aega aga on, küll me õpime.

Mõtlik hetk

Mõtlik hetk

Üks humoorikas seik veel. Üteldakse, et lemmikloom muutub oma perenaise või -mehe nägu, aga kuidas on vastupidisega? Praegu on meil aktuaalne kammimine ja pusad.  Paar päeva tagasi tuli mul minna koolitama kaugele lõuna Eestisse. Õhtul käisin vannis ja pesin hoole ja armastusega juuksed. Ilmselt jäid nad enne voodisse minekut veidi niiskeks, aga magamise aega jäi niigi napiks ja põhku ma pugesin. Hommikul äratas mind mornivõitu abikaasa, kes küsis nördinult: ” Kell on juba viis. Kas sa arvad, et ma sõidan helikopteriga Võrru?” Oh sa tont, sisse  magasin. Kargasin ahvikiirusega riietesse ja õue autosse. Uneaeg oli aga väga napp ja ma jäin kohe magama. Ärkasin praktiliselt Võrus.  Kui ma siis autost välja ronisin ja ennast korrastama hakkasin  selgus, et hari ei käi kukla taga juustest läbi. Sikutan, sikutan – ei midagi. Hakkan siis asja uurima…… ja leidsin vägeva pusa. Ja mitte sellise, mida annab lahti kammida vaid tõelise vildi nagu Seinel.  Katastroof!! Lahti harutada ei anna, täielik õudukas. Sel ajal kui ma üritasin päästa mis päästa annab, aga osa tuligi ära lõigata, meenuski mulle vana tõdemus, et peremees muutub oma lemmiklooma nägu. OK, näoga olgu nüüd nii nagu on, aga pusad????

Lähme kammi eest minema

Lähme kammi eest minema

Edaspidiseks teadmine, et iialgi, mitte iialgi ei lähe ma eanm magama niiske peaga… ja Seinega käime ka juuksuri juures ära 🙂

Seine- paikass ehk iseloomude duell.

Paar nädalat tagasi kui karantiinipuuri tuli puruhaige Pässu, olin ma sunnitud raske südamega Seine korteri peale lahti laskma. Kiisu sõi tasapisi ja kasutas kasti ning lubas ennast armulikult ka puuris katsuda, aga rahul ta selle eluoluga küll ei olnud.  Loomulikult heitis meie matroon mulle põlgliku pilgu ja varjus kõige kättesaamatumasse kohta, arvutilaua taha. Nädala jagu ma Seinet ei näinud, aga öösiti kuulsin kuidas ta krõbinakausis ragistas ja siis andunult kastis kraapis. Hommikul oli vahel võimalik tuvastada ülikarvane välk, kes kadus silmapiirilt. Nii läksid päevad ja haruharva õnnestus sõbrakest ka päevavalguses näha, kuid kui inimene ennast vähegi liigutas, siis  kostus krabin ning Seine “aurustus”. Elu läks  edasi. Panter ja Sipsik mürasid, rahustav muusika mängis. Õhtused nurrukontserdid kaikusid magamistoas ja tundub, et Seinel hakkas igav. Kaua sa ikka arvutilaua taga tolmurullidega vestled või voodi all solvunult kössitad.

Värske post saabus

Värske post saabus

Hullem veel. See inimene tõi kaasa hirmhäid maiustusi ja siis jagas neid näpu otsast.  Alatu tegelane ja mulle voodi alla ei pane mitte üht kildugi 😀 Seine nina venis voodi alt välja.  Inimene sirutas käe pasteediga, aga siis meenus kassikesele, et ta ikka ei usalda neid kahejalgseid.  Olgu nende kahtlustega nagu just on, aga näpu otsas oli ju PASTEET.

OK, ma võin ju sulle osa ka vaadata.

OK, ma võin ju sulle osa ka vaadata.

Kiisu tõmbas keelega üle sõrme ja põgenes voodi alla elu üle järele mõtlema. Eile siis jõudis meie kiisu otsusele. Tuli peidukohast välja ja hakkas nühkima läheduses oleva mööbli nurki. Sirutasin tasakesi käe ja – ohoo, kus läks alles miilustamiseks lahti 🙂

Seinel on meeletu paivajadus. Nii me siis silitasime ja sügasime ja ikka uuesti ning uuesti. Täna ootas mind koju üks kutsa, kes viskas pikali jala juurde, nina vastu varbaid ning nõudis näugudes (kommunikeerus!!!) paitamist.

Palun paita. kohe!

Palun paita. kohe!

Mina silitasin Seine ülipikka karva, milles paraku suurest peitmisest tekkinud natuke pusasid ja rääkisin kiisule et ta on ülemalt tubli, ilus, armas ja et edasi saab meil minna ainult paremaks.

Ja nüüd on mul kodus kiisu, kes soovib istuda, lamada ja kõndida mööda tuba tihedalt   kõrval.

Minuga on kõik hästi

Minuga on kõik hästi

Oma muretsevatele kasuvanematele kassikodus saadab SEINE südamlikke tervitusi ja lubab nüüd hakata kiiresti omandama korterikassi kõiki nõkse.  Sotsialiseerimisakadeemia esimene kursus on läbi 😉

Seine annab alla ja Sipsik muutub paikassiks.

Pärast kllinikuskäiku sai Seine soolikas uuesti töökorda ja tasapisi hakkas ravim mõjuma ning  jonnipunni krõbinad kausis vähenema.  Seinele tableti andmine on muidugi paras kunsttükk, sest ta peab seda oma kassivabaduse ülimaks rikkumiseks. Hammustab!!  Õnneks on proua hambad suht kulunud ja stansitud auke kätes ei ole. On vaid marrastused ja ägedad sinikad.  Tühja sellest, Seine sööb ja natuke isegi kommunikeerub.  Kuna pissikastis on see, mis seal olema peab, siis Seine ise enam pissikastis ei resideeru vaid  ikka pehmete aluslappide peal.  Vahel isegi kõnnib ning vaatleb mind huviga, periooditi küll mossitades. Liigume tasapisi edasi. Suur tänu ravimite eest. Need tõesti aitavad!!  Seinel käis eile ka külaline, tema kassikodu lähim inimsõber. Ehk aitas seegi kaasa, et täna kadus neli pisikest kanafileetükki kausist nagu nõiaväel.

Seni kuni Seine samm sammult kombeid õpib on Sipsik teinud hämmastavaid edusamme.  Mul on hoiukoidus paarisrakend. Sipsik ja Panter kõnnivad ainult koos, külje alla poevad koos, pai saavad ja nurruvad ka koos.

Doktor ja tema patsient

Doktor Panter ja tema patsient

Meid ei karda Sipsik mitte üks raas. Taldrikut enam keset lauda jätta ei ole mõistlik, sest pisike kavalpea hüppab kohe asja uurima. Paitamisel peab käsi liikuma veel tema selja tagant ja mitte  eest. Kui aga juba paitamiseks läheb, siis anna aga minna. Eriti meeldib talle kaela alt sügamine. Natuke hirmus on ka, aga juuuube hea.

Paikiisu Sipsik

Paikiisu Sipsik

Praegu on sotsialiseerimise tunnis peateema silitamine nii, et käsi tuleb eest. Nagu pildil näha,  juba õnnestub. Maiustustega loomulikult. Antud hetkel on mu käsi kanalõhnaline ja seetõttu leiab Sipsu poolt aktsepteerimist.  Täna  ostsin poest naistenõgese lõhnalisi mängupalle, üks Seinele ja teine Sipsikule. Asjahuvilistele teadmiseks, naistenõgese lõhn on kiisudele äärmiselt meeldiv ja teeb nad lõbusaks.  Pantu ja Sipsik said asjale kohe pihta ja läks lahti klaperjaht läbi kahe toa. Seine nuusutab ja mõtiskleb, aga mängida veel ei julge.  Kusagil olen näinud müügil naistenõgese potte ja see oleks kiisule tõeline maiuspala.

Kaamera on jube lähedal, aga saame hakkama

Kaamera on jube lähedal, aga saame hakkama

Täna olime me abikaasaga tõelised ostuhullud ning kammisime läbi kauplusi.  Midagi ei olnud osta, karrr….aauul!

Lugu selles, et mul on mitu aastat kodune purskkaev , mida on vaja tõrksate taltsutamiseks. Teenistusest vabal ajal on ta kapi peal nn sisustuselemendiks.  Nüüd kui purskkaevu  Seinele vaja oli, tõstsin ta maha….. ja kukkusin kiruma.  Purskkaev on teatavasti elektiline ja savikausist ulatub väja juhe, mille otsas pistik.  Vanaproua  on mul lapsena saanud erilist kasvatust – tema lapsehoidja oli olnud kunagine geiša kes  sõjakeerises oli sattunud kaugesse Eestisse,  pea seitsekümmend aastat tagasi.  Prouale on tema poolt õpetatud  kõiki idamaade sisustustarkusi. Meile purskaevust kompositsioon meeldis talle üsna hästi.  Ei meeldinud aga vastik juhe ja mingi karbikene kunsttaimede all. Nu, jah, ja siis ta mingil ajal koristades tõmbas… 😦  😦

Mälu on vanaproual viletsapoolne ning  täpselt on meeles need teadmised, mida tädi Sun õpetas seitsekümmend aastat tagasi, aasta paari tagune  purskkaevu töötamine Viki puuri juures  oli aga mälust kustunud.  Uuuuuu……!!

Nii me siis abikaasaga sõitsime -Bauhaus, Bauhof, Sisustuslux, Hansaplant, Hortes. Mitte tuhkagi. Ainukesed toa purskkaevud olid Bauhausis, aga need ei sobinud mitte üldse. Muna pealt voolas vesi alla, aga see ei vulisenud kõrgemalt, ilus oli vaadata küll, kassidele mõjub aga rahustavalt just vee vulisemine. Õhtul maandusin internetti ja hakkasin kaevama. Homme viib tee Saunamaailma, kus vähemalt interneti andmetel täpselt sobivad purskkaevud  olemas.  Peaks meil ometi vedama, sest Seine peab kiiresti  paremaks saama. Sellest, kas meil õnnestub tema meelt muuta, sõltub ühe pööraselt ilusa Pärsia kassi elu, kes Kohtla Järve varjupaigas  ootab surmasüsti, kuna on väga kuri. Eeldada võib, et tegemist hirmund agressiivse loomaga, kellest võiks asja saada. Proovida igatahes tasub.

Nii sukeldun kohe pärast postitust Seine puuri juurde ja alustan õhtust sotsialiseerimiskursust. Feliway aerosooliga käed kokku ja läheb lahti. Pidage pöialt.