Posts Tagged ‘Mälestades’

Franceska- võitlus katkuga

Täna saabus kesklinna hoiukodusse  uus hoolealune- imekauni pika karvaga kolmevärviline kassineiu- Franceska. Pärit on ta Kohtla Järvelt ning juba nädalakese ka kassiabi ülemingli Reeda hoiukodus viibinud. Saabusid nad koos Pikakarvalise kiisu Diivaga. Juba esimestest päevadest tundus nende tervisega midagi lahti olema. Diiva ei söönud üldse. Loomatohtrite meelest oli algselt probleemiks karvapallid ja seetõttu kõhukinnisus, kuid kui Diiva oksendama hakkas, siis selgus julm tõde. Mõlemad pikakarvalised iludused põdesid katku. Algas lahing, kahjuks andis Diiva täna hommikul alla, aga Franceska näitab paranemise märke.  Paraku ei ole ka kassiabilised rauast ning terastraatidest ja viirused mõjuvad neilegi vahel päris hullusti. Minul ei ole hetkel enam häda midagi ja nii sõitsime me kliinikusse ja tõime Franceska karantiinipuuri.

Imekaunis Franceska

Imekaunis Franceska

Kiisu sööb hetkel täitsa ise, ainult juhul kui teda paitada. Nii istun  iga natukese aja järel puuri ette ja silitan, mille järgselt kassineiu pissikastist välja tuleb ja AD ning hapukoore segu limpsib. Imelikul kombel, ei olnud tal kogu haiguse ajal kõht lahti, ainult oksendas, kuid kahtlust, et tegemist pole  katkuga, ei ole üldsegi mitte. Seega, homne vaba päev on sisustatud meditsiiniliste tegevustega. Tilguti, süstid, paitamine, et kiisu sööks jne, jne. Momendil on kõik lootused, et haigus võidetud saab, aga hõisata on ikka veel vara. Katk on ettearvamatu. Koletu haigus. Taas olen sunnitud vinguma. Üks vaktsiini süst oleks katastroofi ära hoidnud.

Saatke kõik häid mõtteid kosmosesse, et Franceska paraneks. Ta on lõpmatult ilus, sõbralik ja usaldav kiisu.

Langetame taas pilgu, et hetkeks meenutada kiisu Diivat, kes oleks nii väga tahtnud inimese juures süles istuda ja nurruda 😦

Jää Jumalaga, kollane kiisu

Jää Jumalaga, kollane kiisu

Magistri lahkumine

Ma ei ole sellest siiani üle saanud ja ei suutnud kirjutada.  Pärsia kiisu viibimine hoiukodus jäi väga lühikeseks. Kõik oli nii traagiline. Kahjuks ei olnud Magistri lahkumine vikerkaare taha mitte üksikjuhtum vaid traagiliselt  korduv asjade käik üsna mitme sama tõu kassi puhul.

Ma mainisin, et varjupaigas pügati vaene Magister täiesti paljaks.  Põhjus oli selleks ka, vaese looma karv oli täiesti läbipääsematu vilt.  Juba enne seda oli poisil korralik nohu, mis kitsaste ninakäikudega kiisul on ränk katsumus. Meie juurde saabus Magister põhjusel, et ta keeldus söögist.

Kassiabis on üldiselt teada, et Pärsia kass tähendab suuri muresid. Nende psüühika on äärmiselt tundlik ja kodu kaotuse korral kipub enamik neist ennast surnuks näljutama.  Õhtupoolikul oli vaesel Magistril nina lootusetult kinni, aga süstlast ta vett jõi ning natuke ka neelas AD konservi, kuigi pudistas suurema enamuse maha. Murelikult katsusin üha lõdvamaks muutuvat nahka ja lugesin tunde mil kliinikud lahti tehakse. Toas valitses kõrbekuumus, puhur oli suunatud vahetult puurile ja mina tudeerisin Merck´i veterinaaria õpikut. Herpesest tingitud nohul ei ole spetsiifilist ravi, kuna tegemist on viirusinfektsiooniga, agakäsiraamat soovitas anda Augmentini, mida mulle head abilised hiljuti jaganud olid. Mõõtsin vastava koguse välja ja ravi läks lahti. Vesi, glükoos iga 30 minuti järel. Kassike nägi hirmus hale välja. Reitel ja puusadel oli kääritööst pirskelt sisselõikeid ning vaene kiisu nii õnnetu kui olla sai.  Ometigi ei olnud seisund kurjakuulutav. Magister oli väga haige, kuid kindlasti mitte suremas. Kella kolme ajal andsin viimast korda kiisule süüa ja juua. Siis tuli kahe tunnine paus. Kell viis oli kõik kole vaikne, nohinat puurist ei kostnud. Magister lamas külili ja ei hinganud enam. Tekkinud oli koolnukangestus. Sõbrake oli lahkunud maale, kus ta oma ülipika  kasukaga  mängeldes pilvitutte taga ajada saab.

Vat see oli šokk. Ma veel mõistan  kui surm on prognoositav, aga  siin. Mis juhtus??  Arutluses Reedaga selgus, et just pügamise järgselt oli lahkunud igavikku veel teisigi Pärsia kasse, viimane neist Sheila  http://www.kassiabi.ee/index.php?1021122710559590

Sama lugu- pügamine ja selle järgselt äkksurm.  Vajasin vastuseid. Helistasi Maxi tohtritele ja kukkusin uurima. Selgus, et Pärsia verega kiisusid võib pügada ainult sedatsioonis ( rahustiga uinutatult), sest psühhotrauma tekib muidu nii suur, et kõik mis ägeneda saab, see ka ägeneb. Pügada võib ainult täiesti terveid kasse ja kohe pärast protseduuri tuleb kass soojalt riidesse panna (!!!!) Loom ei hoia oma kehatemperatuuri ilma karvakasukata ja hukkub kiiresti.  Pärsia tõugu kassidel peab esimeseks protseduuriks olema neerude uurimine sonograafiga, sest neil on äärmiselt suur pärilik koormatus- polütsüstilised neerud ja südamerikked.  Seetõttu on neil kõrge äkksurmarisk.

Teades seda oli hoiukodul natukene kergem. Teadsime, et meist ei sõltunud suurt midagi. Magister pügati paljaks paar päeva tagasi, ei mingit uinutamist, lihtsalt kääridega. Lisaks haigena. Paneme sinna juurde veel külmetamise varjupaigas ja transpordil Tallinna. Puuris oli tal küll pidevalt puhur kõrval, aga riiete peale ei osanud ma isegi mõtelda.  Meie jaoks oli tegemist ette kaotatud lahinguga.  Et Magistri surm ei oleks lihtsalt järjekordne tragöödia, tuleb sellest õppida maksimaalselt.

Pärsia tõugu loomakesed on erakordselt õrna tervisega. Nende karvkatet on keeruline hooldada, aga kui karv on pusades, siis abi tuleb otsida kliinikust. Kiisu tuleb pärast protseduuri soojalt riidesse panna ja lisaks veel soojendada.  Nende tervist tuleb tõsiselt kontrollida, erilist tähelepanu neerudele.

Eelkõige aga. Inimesed, mõtelge sügavalt enne kui ostate kalli raha eest paberiteta Pärsia kassi. Mõtelge sügavalt, kas te olete nõus päev päeva kõrval neid kammima, silmi ja nina hooldama, ränkraskeid veterinaari arveid maksma.  Kas te olete raudkindlad, et järgmistel aastatel saab see õrna tervisega kiisu  olla vaid koos teie perega.  Enamik neid kuninglikke loomi ei ela kodu kaotust üle. Nad lihtsalt näljutavad ennast surnuks.  Millist ränka võitlust pidas kassiabiline päev päeva kõrval, et päästa see imekaunis loom  http://www.kassiabi.ee/index.php?10211227214556765 . Kuude kaupa sundsöötmist, päeval ja öösel.

Kui meil hoiukodus on mõned pikakarvalised kassipojad ja ma kuulen telefonist kassisoovija esimest prioriteeti- pikakarvaline ( pušistaja), siis hakkavad mul kõik ihuliikmed tõmblema.

Ma mõtlen nendele milleritest kassivabrikutele, kes ” toodavad” hulgi järgmisi pärsialaadseid kassipoegi, kes titana näevad nii jahmatavalt kaunid välja, aga unustatakse see hool, mida need iludused iga päev vajavad.  Millerid toodavad, inimesed ostavad ja liigagi tihti tüdinevad. Kassiabilised põetavad, võitlevad, jäävad kahjuks tihti kaotajaks ja valavad vaikselt kuskil nurgas pisara.  Vaadake tähelepanelikult vikerkaaremaale läinud Kassiabi kiisude galeriid. Liiga sageli näete seal armsaid lömmninasid, keda ei õnnestunud päästa.  Kui inimesed ei ostaks paberiteta  “tõukassipoegi”, siis ei oleks milleritel oma toodangut võimalik turustada.

Hüvasti, Magister

Hüvasti, Magister

Jää Jumalaga, pisike sõber!  Sa oled seal pilvede taga inimeste võhiklikkusest ja hoolimatusest prii 😦

 

Sõstrakest ei ole enam :'(

Eile õhtul lahkus vikerkaare taha pisikene Sõstar 😥

Kõik tundus juba minevat paremuse poole ja pisikiisu võitis kliinikutöötajate südamed nii tugevasti, et juhataja plaanis ta endale võtta. Eile õhtul järsult Sõstrakese seisund halvenes ja teda päästa enam ei õnnestunud. Arsti sõnadel oli kiisu organismis nii suurel hulgal parasiite- usse, algloomi, seeni ja baktereid, et ime oli, et ta siiani vastu pidas.

Matsime ta täna hommikul abikaasaga meie Luige küla maalapile Sõstra vennakese Triibu kõrvale roosipõõsa alla. Hingede ajal jäi tema teed tähtede juurde valgustama küünlaleek.

Ma jään Sind pikalt leinama, pisike tähekild. Sinu pehmeid käpakesi ümber kaela, valju nurru ja niisket nina minu põse vastas.  Tühi on tuba ilma Sinuta.

Hetkeks tekkis soov loobuda sellest masohhismist, mida hüütakse loomakaitseks, aga siis nuuskasin nina tühjaks ja tõdesin, et loobumine on egoism. Ma ei ole veel Eestimaal selleks, et alla anda vaid päästa nii palju kui vähegi saab. Seega tarisin Misso ja Piiriveera konteinerisse ja viisin kliinikusse, et nad saaksid ravi nüüd kui tekitajad on teada. Ütlesin seal, et järele ma neile täna ei tule. Kiisud peavad jääma kliinikusse, et saada ravi KOHE ja mitte homme või kolme päeva pärast. Võidelda saab ju teatava piirini ja hiljem on see pigem meeleheitetegevus. 

Muretsedes oma setokeste pärast tahan ma praegusel Hingedekuul läita virtuaalse küünla kõikide loomade mälestuseks, kes on inimese julmuse tõttu hukkunud tänavusel 2012 aastal.  Läida sinagi 😥