Posts Tagged ‘kassiema pisipoegadega’

Kodule lähemale.

Täna tundus mulle, et Tibi lastel läheb juba emme piimabaari kuritarvitamiseks. Siiani sai neile etteantud kana ja hapukoort ja muudki, aga suurt vaimustust ma kohe mitte ei näinud. Täna ostsin siis hakkliha, kusjuures  ülimalt taist ja eksootilist- põdra ja looma hakkliha.  Panin selle  taldrikule ja vaadake ise, mis edasi toimuma hakkas:

Alguses ühekaupa

Alguses ühekaupa

Paar kerget nuusutamist ja siis läks lahti.  Kahe suupoolega sööstis Tondu  lihataldrikusse.  Panin teise  tita samuti taldriku juurde ja sobis samuti.

Mämm kui hea!!

Mämm kui hea!!

Ja kaks ilma kolmandata ei jäänud samuti 🙂

Anname valu punanahkadele!

Anname valu punanahkadele!

Oh seda ahnust! Ikka haaratakse suurem tükk kui suhu mahub, sest järsku ei jätku.  Hakkliha auras taldrikult hämmastava kiirusega ja kassipoegade keskkoht paisus nagu boamaol, kes värskelt on küüliku allakugustanud 🙂

Aga jube hea oli, pisikesed keelekesed maigutasid kohe pikka aega järele.

Lõpuks ometi anti süüa!!

Lõpuks ometi anti süüa!!

Tänase seisuga on meil broneeritud

TONDU – must, valge täpiga poiss.

Tondu

Tondu

ja PISIKE- süsimust tüdrukutirts.

Pisike

Pisike

Kodupakkumisi ootab prof Gonagal, kellest kasvab pikakarvaline iludus.  Nüüd on täiesti kindel, et  tema kasukas tuleb pikk või ülipikk.

Gonagal

Gonagal

Juba praegu on ta teistest oluliselt suurem oma puhvis karvaga ja tegelikult õige karvakasv tuleb alles  paari nädala pärast.

Hea isu ja rõõmus meel

Hea isu ja rõõmus meel

Nüüd siis algab tõeline kassipojaelu. Maadlemine, söömine ja esimesed katsed uurida, mida see emme seal kastis kraapimas käib.  Kõik see aga tähendab, et Tondu ja Pisikese jaoks hakkab kaugustest terendama oma kodu, kuhu nad kahekesi lähevad.

Siin me kolmekesi oleme!

Siin me kolmekesi oleme!

Tasapisi edasi.

Suured vapustused on selleks korraks möödas. Franceska kosub operatsioonist ja julgeb juba liikuda natuke. Voodisse tuli resideeruma. Tema suhe pisikese vastsündinuga on nii nagu ta on. Rahulikus olukorras saab vastsündinud imelaps teda imeda, aga püsivust on emmel vähe ja ma ei julge pisikest päris tema hooleks ka jätta, eriti pikkade valvete ajal. Nii see toitmine siis käib- vahel saab titt Franceska tisside kallale  ja kui ta minema kõnnib, siis võtab emakohustused rõõmuga üle Tibi.  Üldiselt on pisike Wonder täiesti imeloom.  Kus ta selle elujõu küll võtab?? Kahe käpaga paneb suurematele vastu nina ja kaitseb oma tissi tiigri visadusega.  Ülimat optimismi  ei tohi tekkida vaatamata sellele, sest sisemised arengurikked avalduvad 1- 1,5 kuu vanuses. Süda lõi imikul regulaarselt ja kahinaid ei olnud. Igatahes, praegu on kõik nii nagu olema peab.

Pisike Wonder hetkel kasuõdede, -vendade keskel

Pisike Wonder hetkel kasuõdede, -vendade keskel

Sooja saab, kõhu saab ka täis ja mõnusaid magamispoose jagub kuhjaga.

Mõnus magamine ja punnis kõhuke

Mõnus magamine ja punnis kõhuke

Kaks avatud piimabaari ja kahe kassiemme hell lakkumine. No mida sa hing elult veel tahad 🙂

Esialgu on elu lill

Esialgu on elu lill

Täna käidi kassilastel katsikul ja mina ostsin siis värskest loomalihast hakkliha. Tibi ja Franceska pidid pea lolliks minema, mõlemad urisesid oma toidukausi juures. Ma siis korraldsin sigaduse. Toppisin meie mustadele põnnidele ka natuke liha suhu. Pisike sülitas hoobilt välja, Tondu mekkis,  suurt vaimustust ei tundnud, aga Gonagal oli tõsiselt huvitatud ja neelas alla nii mõnegi killukese. Suurt maitseelamust muidugi ei olnud, sest toidulaud on neil nii külluslik, et milleks punnida, kui imeda on ülimalt hea.  Anname siis lastele aega.

Oi, aga milline musi- ja kleepkass meie Seinest on arenenud  🙂  Järgmine kord kuulete 😀

Uuuu, ma enam ei taha!!

Mõtisklesin juba mitu päeva Franceska teemal ja tahtsin kirjutada, kuidas meie iludus on lõpuks voodi alt tasapisi välja tulema hakanud. Öösel lamas  kenasti minu voodi ees vaibal ja kord isegi müksas ninaga hellalt väljasirutatud kätt.  Süda oli rahul, sest tohtrid väitsid, et tema tervis on korras ja ei mingit tiinust. Lihtsalt kiisukesel on aega ja kannatust vaja JA EI MINGIT STRESSI!!

Aga mina! Kas minul ei tohiks vähem stressi olla?? Praegu ma istun sügaval südaööl ja  stressinäidik on laes ning vaheldumisi tahaks karjuda või nutta. Vaene vanaproua juba sai oma sahmaka kätte ja ehmatas ennast pea isaseks, sest üldiselt oskan ma oma mured enda teada jätta.

Ometigi algas õhtu nagu kõik teisedki- töiselt. Tegelesin arvuti juures oma Hea Inimese Gala ettevalmistustöödega kui järsku kostis kassitite vigin. Kõik õige, aga see vigin tundus tulevat valest kohast.  See ei saa lihtsalt võimalik olla. Franceska on olnud varjupaigas ja selle järgselt hoiukodus rohkem kui igasugune tiinus kassil kesta võiks. http://www.greydogs.ee/index.php?option=com_zoo&task=item&item_id=3052&category_id=203&Itemid=212&lang=et

Minu koduski juba oluliselt rohkem ja ainuke poiss on meil 5 aastat tagasi opereeritud Panter, kelle ees jooksuajal hoiukodu emased on tiirelnud, aga mida pole, seda pole.  Jätkasin tööd ja arvasin, et vana inemese kuulmine pole  teps mitte  kõige terasem ja  kujutasin endale midagi ette. Paraku kostis mõne aja pärast uuesti midagi äärmiselt häirivat ja taas voodi alt.  Ei, see ei saa võimalik olla 😦  !!!

Röögatasin vanaproua kohale ning haarasin oma LED otsmikulambi ning sukeldusin voodi alla. Sa xxxxxxxxxxxxxx ( trükimusta mittekannatav sõim) !! Franceska kõhu all oli üks kollane pamp ja teine vigises üksinda kaugel teises nurgas. Pilt selge ja äärmiselt ebameeldiv. Täpselt nii oligi. Harjaga tirisin vastsündinu välja ja hülgamise põhjus oli selge – väärarengud.  Aga ta elas ja karjus.  Inimestel on mingi nõme ettekujutus, et meedikul on  elu hävitamine käkitegu ja mõne meediaväljaande lugudest on hoomata, et meedikud selleks õpivadki, et rohkem oma ohvreid kasti ajada.  No ei saa enamik meist elu hävitamisega  kohe üldse hakkama, mina nende  hulgas. Ütlesin vanaprouale, et pean hädapätaka viimsele unele suigutama ja kui ta karjatas: ” EIIII!!!”, oli minuga jokk. Olin oma suutmatuse üle kole tige ja siis saigi vaene Sirje paraja sahmaka.  Selle töö peab ära tegema veterinaar. Praegu on vaene tombukene Tibi juures, kes teda vähemat soojendab ning natuke saab ta ka imeda.  Kui ta homse päeva elus püsib (  kahtlen  selles üliväga) , siis  teeb selle töö ära spetsialist.  Avastasin taas, et kolmkümmend aastat  võitlust surmaga  meditsiinis, on mind teinud võimetuks elu hävitama.

Homme tuleb katsuda kohale tassida puur, Franceska puuri pista, ka teine titt tuleb väga kriitilise pilguga üle vaadata, sest läbipõetud katku järgselt EI OLEKS tohtinud loom poegida. Kuidas sai 2,5 kuud kesta kassi tiinus???  Olen õnnetu, tige, masendunud ja depressioonis.

Sõnaga:

Uuuuu, ma enam ei taha!!

Sa x x x x x x x x !!!

Sa x x x x x x x x !!!

Hommikul.

Üks äbarik elas hommikuni, aga ka teisega on ka midagi lahti, sest ema hülgast ta ja hommikul ärkasin vägeva lõugamise peals. Täna on vaja veterinaari abi.

 

Õhtul.

Franceska käis täna operatsioonil. Koos emakaga eemaldati ka suur munasarja kasvaja, eeldatavasti healoomuline. Kaks defektidega kiisutitte on nüüd vikerkaaremaal, aga üks, mustvalge, eriti käbe ja väliselt tugev, on veel jälgimisel. Kuna Franceska on liialt hell, et pisikesega hetkel tegeleda, siis võttis kasulapse kostile Tibi. Vastsündinu saab suurte kõrval hämmastavalt hästi hakkama. Tissi talle jagub ning pisikiisu ei lase endast kolm korda suurematel mitte välja pukseerida. Vaatame, mida toob homne päev.

Titetoa disainimuutus

Täna muutsin Tibi titetoa disaini. Kui enne oli imikutuba siis nüüd on lastetuba.  Aeg on lastel ronima õppida, aga pehmet magamist vajavad nad ka. Selline tuli siis välja.

Titetuba uues kuues

Titetuba uues kuues

Lastel on pehme tudukoht ning kolleegi poolt heegeldatud  pisikiisude ronimispuu.  Tibi oli uuest disainist vaimustatud. Pissikasti peal on tal nüüd kohake kus natuke puhata saab ja lastel on soe koht kus natuke saab ka ilma emata hakkama.

Kus me nüüd oleme?

Kus me nüüd oleme?

Mulle vaatavad uurivalt otsa juba suured kannikesesinised silmad ja see tähendab, et me juba näeme seda maailma. Esialgu vaatame ja uurime, aga kõndimine õnnestub ka päris hästi ja ujumine on möödunud etapp.

Ma vaatan harkisjalu ja uudistan maailma..

Ma vaatan harkisjalu ja uudistan maailma..

Uurisid veidi pesast ja siis tulid sealt alla. Ikka pots ja pots nagu küpsed õunad ja kohe emme tissi otsa.  Koristamise ajal tõstsin tibud konteinerisse. Küll nad on ilusad ja pontsakad lapsed. Emme on teinud supertubli tööd. Au ja kiitus talle 🙂

Uuriv lapsepilk

Uuriv lapsepilk

Inimesega on meie lapsed lähedalt tuttavad ja usun, et mingeid negatiivseid elamusi  neile lapseeast ei jää. Õnnelikud ja suhtlemisaldid tegelased.

Mulle on saadetud e-kirju ja helistatud ning soovitud kasvõi kohe kassipoeg saada. Kannatust, kulla sõbrad! Kui kõik läheb hästi, siis loovutamine saab olema mai lõpus. Külla võib tulla ja kui tunnete, et mõni neist karvapallidest kuulub raudselt teie peresse, siis broneerida on samuti võimalik. Samuti saate laste kasvamisele siin blogis kaasa elada.

Gonagal oma aus ja hiilguses

Gonagal oma aus ja hiilguses

Kindel on see, et kiisu tuleb oma koju alles siis kui tal on käes kõik kunstid-söömine, kasti kasutamine, oma küünte üle valitsemine ja muud sotsiaalsed oskused. Parasiiditõrje ning vaktsiin  samuti.

Silmad peas!!

Tibi Galojan on kasvatanud pojukesed poole suuremaks ja silmad on nüüd täiesti lahti. Piima jätkub kolmele pisikiisule palju ja seetõttu on nad pontsakad karvapallid 🙂

Puhvet on pidevalt avatud

Puhvet on pidevalt avatud

Üllatus! Tondule ongi valge laik kurgu alla siginenud. Huvitav, palju neid veel tuleb?

Emme!

Emme!

Need imelised sinisinised silmad vaatavad natuke mõttelagedalt maailma ja ei saa esialgu veel suurt midagi aru.

Kus ma olen??

Kus ma olen??

Ehtkassipojalikku uudishimu ei ole veel tekkinud, aga aega meil ju on selle kiire asjaga. Esialgu tuleb süüa ja kasvada. Küll iga asi õigel ajal.

Pisike kasvab

Pisike kasvab

Liikumine meenutab praegu pigem ujumist, sest käpakesed suurt keret hästi kanda ei jaksa 🙂

Annan alla!

Annan alla!

Kisa on aga vägev. Emme oli pildistamise ajal päris närvis, sest üle toa käis kõva ja hele titanutt.

Gonagal

Gonagal

Kõige pragmaatilisemalt suhtus pildistamisse Gonagal. Kui vaja siis vaja, mis seal ikka kisada.  Tibi aga leidis, et tema on ikka põhikangelane ja hüppas pärast ise toolile ning tegi ägeda fotosessiooni. Õige kah, tema on ju ikka peategelane.

Tibi poseerib

Tibi poseerib

Tegelikult on tal  õigus.  Tibi on tõesti eriline. Kui täiskasvanud kiisudel kipub olema iseloomus mõni kruss sees, siis tema suhtlemine inimesega ja korterikassi harjumused on täiesti veatud. Arvata võib, et kui pojad suuremaks  kasvavad, siis lõpetab ta ka oma rünnakud teiste kasside vastu ära.  Tibi on kindlalt olnud kellegi lemmikloom ja tunneb ennast inimese juures nagu kala vees.

Fotosessioon

Fotosessioon

Tibi naudib pildistamist. Ilmselt on see omadus kaasatulnud ” ristiemalt”, kes kukub ka poseerima kohe kui mõnd objektiiviga riistapuud näeb 😀

Vähe sellest, ta tõesti vahetab poose, et ikka iga nurga pealt hea välja näha.

Ja kuidas oleks profiilis??

Ja kuidas oleks profiilis??

Nüüd on meil siis ees järgmine eluetapp- maalilm vajab avastamist. Eks avastame siis koos. Kaamerasilm jälgib iga saavutust nagu kuninglikes peredes ikka 🙂

Paar nunnut titepilti

Tited kasvavad, silmad ei ole veel peas, aga juba roomavad veidi ringi.  Oleme neid natike ikka kätte võtnud ning tundub, et Tibil ei ole selle vastu midagi.  Nüüd on selge, et Tondu on ikka poiss ja teised plikad.  Ja nüüd, nunnumeeter tööle!!

Tondu avastamas maailma.

Tondu avastamas maailma.

Pisike kribal, aga millised küüned 😀  Ja seda peab emme kannatama kui ta käppadega kõhtu  masseerib! Ei ole see Tibi elu ka üldse mitte kerge.

Pisike kiisu suures maailmas

Pisike kiisu suures maailmas

Praegu on nad ühe peopesa kiisud, mõne aja pärast kahe peopesa kiisud ja siis…….

Täna oli meil taas suurejooneline kassijaht. Franceska sai kinnipüütud, ametlikult silitatud ja sügatud- nii umbes tund aega. Nüüd ta peitis ennast taas ära, aga loodame, et iga järgmise korraga läheb kergemaks. Paluks kiiresti kassipsühhiaatri konsultatsiooni!! Kuidas on võimalik, et kiisu pärast dramaatilist püüdmisoperatsiooni viskab ennast kaisus selili ja keerutab, et kõik kohad ikka silitatud ja sügatud saaksid, nurrub nagu masin, sõuab käppadega ja naudib kogu hingega ja siis kaob jälle kõige sügavamale voodi alla. MIS ON  DIAGNOOS JA KUIDAS SEDA RAVIDA???  Ei ole meil sellist spetsialisti, aga vaja oleks. Oh, oleks mul palju raha, siis läheksin õppima…loomatohtriks 🙂

Meil on vastsündinud lapsed!!

Hoiukodus sündisid eile Maa tunnil kolm pisikest mutikest. Tibi Galojan on väga hea ja armastav emme, ainult puuri tema ei salli. Nii otsustas ta oma tited tuua diivani taha. Täna panime sinna papist kasti koos pehme pesaga, mille meie emme kohe heaks kiitis.
Pilti me värskest emmest veel ei tee, sest välk võib teda ärritada ja seda me ei taha kohe üldsegi mitte.

Siin me oleme veel titeootel

Siin me oleme veel titeootel

Kõik kolm tibu on mustad nagu öö. aga ma kahtlen, kas nad selliseks jäävad. Tõenäoliselt  muutuvad enamik  neist emme  sarnasteks kilpkonnamustriga iludusteks.  Tibi on kogu aeg tittede juures.  Pistsime toidukausi ka diivani taha, et kassike saaks jõudu oma rasket tööd teha. Tited on väga tugevad ja kõva kisaga.   Mõne aja pärast teeme teid tuttavaks. Seega, kolm mutikest sündisid 23 märtsil ja vähemalt praegu soovivad kindlalt suurteks ja kauniteks kassideks kasvada.

Superuudis veel. Meie kallis Sipsik on broneeritud.  Tema perenaine armus kõrvuni temasse vaid pilte vaadates.  Tundub, et Sipsikul on samuti õrnemad tunded tema vastu, sest  esimest korda tundis ta huvi nii perenaise jalanõude kui  tema isiku vastu.  Tõrksa taltsutamine ei kohuta noort perenaist ka üldsegi ja nii käis meie kaunitar täna operatsioonil.

Ikka kõrgustesse

Ikka kõrgustesse

Sipsik vaadati üle ja tunnistati täiesti terveks, Täna ta, õnnetukene, valutab oma valutamisi puuris ning on hästi õnnetu, aga paari päeva pärast läheb kiisu oma päriskoju. Oleme kindlad, et koos inimesega ja väljaspool kassiseltskonda ununevad viimasedki tänavakombed ja meil on tõeline iludus. Nurruda oskab Sipsik juba hästi, pai norida ka ja aeg ning kannatus on  see, mida veidi haiget saanud psüühikaga kiisud vajavad. Ega see uudis pole, et armastusega on võimalik korda saata meeletuid imesid.

Närvid läbi nagu politseikoeral.

Ma olen vist oma blogis ennegi maininud, et kui meditsiinis oleks selline korralagedus kui paljudes loomakliinikutes, siis peaks raviasutustes olema palgal juristide armee, sest kohtuskäik oleks igapäevane jobi.

Aastad ohtraid külastusi loomaarstide juurde on tasapisi tekitanud arusaamise, kuhu ja millise probleemiga nutikam pöörduda oleks. Kuna lugejatel on kindlasti endalgi tähelepanekuid, siis tasub alati juurde lisada, et teavet rohkem saaks.  Alljärgnevalt pakuksin mõned pidepunktid:

Kirurgilist häda, sünnitusabi ja keeruliste sisehaiguste probleemidega on minu eelistus kindlalt Maxi. Nakkushaiguste, parasitaarsete ja sisehaigustega on eelistatud valikus 2 kliinikut, aga vaid teatud tingimustel. Vilde kliinik, juhul kui tööl on dr Julia ja Õismäe kliinik kui valves on dr Olga.  Kui helistada Vilde kliinikusse ja paluda Julia vastuvõtule, siis üldiselt sinna ka saab, aga Õismäel on asi kahtlane. Kui sa ei ole just Kassiabi juhataja, siis ei tarvitse nii hästi minna. Kassipoegade kriitiliste haiguste korral, eriti  kui on vaja paigaldada kanüül, siis valik on üldiselt dr Olga, kuid  üks minu kogemus näitas, et sellega saab hakkama ka Valdeku kliinik ja ilmselt Nõmme kliinik. Billy kohta isiklik arvamus puudub. Toometi kliinikus käisin kunagi ammu ja ühiste jõududega saime minu isikliku poisi Jonny neerupuudulikkuse ravitud ning minu Luige küla  härrasmees tähistab tänavu oma 14 aastast sünnipäeva. Ometigi poleks seda olnud kui ma oma karvase käega ravi  poleks muutnud ning kliinik jätkas sama  ravimiga.  Ehk ma kunagi kirjutan sellest pikemalt. Praegu on vanahärra Jonny  igati konditsioonis ja kasutab abikaasat rõõmsalt madratsina.

Kliinikud, kuhu ma naljalt oma jalga ei tõsta, on “palavalt armastatud” loomade kiirabi ja Loomade hoiupaiga kliinik.

Aga Õismäe kliinikuga suheldes, kus Olga teeb imetlusväärset tööd, on vaja omada traadist närve. Kommunikatsioonihäired on periooditi psühhootilised. Kui Sõstrakesega kliinikusse pöördusime, siis  esimesel päeval teatas letitöötaja, et võtate kiisu koju, sest kõik on korras ja kui sööma hakkab, siis ongi kõik OK. Kiisukese seisund halvenes ülejärgmisel päeval ja siis jäeti ta lõpuks haiglasse. Ometigi teatas registraator telefonitsi, et tulge aga kassile järele õhtul. No ja siis abikaasa kappaski kohale, kuid tohter oli kindlalt veendunud, et ta ju ütles, et kiisu koju ei saa.  Kuna mees oli ennast varem töölt ära küsinud, siis oli ta muidugi tige nagu herilane ja mul täitsa nadi tunne, et nagu juba algav dementsus või sedapsi. Õnneks oli hommikul kaasas hea kolleeg  ja temale ma siis õnnetult helistasingi, et küsida, kuidas  tema aru sai. Selgus, et dementne ma praegu ikkagi ei ole, sest ka 20 aastat noorem inimene sai asjast samamoodi aru.

Täna ei olnud mul usku telefonivestluse edukusse ja me suundusime kohale, et küsida, kuidas meie setokestel läheb. Valvelaua töötaja vastas rõõmsal häälel, et kõik on OK ja ronivad ning üldse -kari “simulante”.  Mind on raske veenda ja nii  nõudsin ma tohtrit, et asja tema käest samuti kuulda. Ootasime pool tunnikest, mille käigus abikaasa ohked üha sügavamaks läksid, sest tema töölemineku aeg lähenes koletu kiirusega.  Lõpuks tohter vabanes. Küsisin uuesti pisikeste tervise kohta ja vastus oli mitte enam nii positiivne. Elavad, saavad tilka, antibiootikume, kuid ei taha siiani eriti süüa. Jäävad haiglasse vähemalt pühapäevani.  Esmaspäeval läheb Olga välismaale ja siis viin ma kassid kindlasti ära, sest muidu…..

Edasi kasutasin ma oma loogikat ja küsisin tablette ülejäänud kodustele kiisudele, sest haigustekitajad on ju teada ja kuigi  Liisike, Laigu ja Võõpsu tunnevad ennast enamvähem, ei ole alust oodata, et nendel neid koledaid batsilutikaid ei ole. Selle peale anti retsept ühele ravimile, mis kohe kindlasti ei tapa neid neetud Giardiaid. Ma siis alandlikult küsisin, et järsku määraks juba ravi kõikidele nendele elukatele. Mul ju kodus ka ühtteist ravimeid olemas. Ei pidavat vajalik olema. Seega, miljon närvirakku hukkus nagu niuhti. Täna ei olnud kliinikus Olgat ja seega jäi igasugune minu poolne etlemine ära. Pühapäeval tuleb midagi muud ette võtta. Saaks ma vaid nimekirja nendest elukatest, kes Sõstra verest ja väljaheitest isoleeritud said, saaks veidike lihtsamalt.  No miks peab see elu nii keeruline olema?

Igatahes, väga kiire raviga ei ole, sest Laigu, Võõpsu söövad ja mängivad asjalikult. Eks nad saavad vitamiinipastat ka. Liisikese isu on kehvem, aga igatahes ta ei paastu. Ilmselt vajaks ta vaheldust, sest juust meile täna täitsa meeldis. Kui keegi läheb homme šoppama, näeb imeilusat hakkliha, ilma sooja ja soolata, raatsib 200 grammi osta ning külla tulla, siis vaatamata sellele, et mina olen valves ( või õigupoolest just selle tõttu), oleks vanaproua Sirje rõõmuga nõus kingituse vastu võtma. Ma käisin ise ka poes, aga õhtul oli vaid seda hakklihataolist ollust, mis sisaldas kas soola  või soojat või mõlemat ja see ei lähe kohe mitte.

Aga ikkagi tekib kiuslik mõttelend. Mis te arvate olukorrast,  te helistate haiglasse ja küsite mõne oma lähedase haige kohta ja teile üteldakse telefonitsi, et kõik on korras, seisund on hea ja üldse, varsti saab koju. Tunni aja pärast haiglas arstiga kokku saades selgub, et teie lähedane on juba hommikust, näiteks, reanimatsiooniosakonnas ja seis on üsnagi halb. Mis te arvate, mitu kohtuasja päevas haigla kaela võib saada??  Kuidas oleks kui pereliige põeb nakkushaigust, mis võib olla ohtlik ja arst keeldub teisi pereliikmeid ravimast või teise spetsialisti juurde suunamast?

Kui ma peaksin kunagi miljonäriks saama ( 😀  😀 ) , siis loon loomadele haigla, kus kehtivad meditsiinis üldkehtivad reeglid. Ehh, unistused, unistused.

Pühapäeval e. ülehomme alustame siis dessandi planeerimist Setomaale, mis siiani takerdus minust mitteolenevatel põhjustel.

Sõstrake jäi haiglasse.

Täna jäeti pisikiisu Õismäel haiglasse sisse kolmeks päevaks. Kõik, nii suured kui väikesed, kahekäelised ja neljakäpalised- pöidlad pihku. Saadame häid mõtteid kosmosesse, et kiisuke paraneks.

Ma olen endale miljon korda ütelnud, et ei tohi oma hoolealustesse liialt kiinduda, sest pisikesed kiisud jäävad kiiresti haigeks ning kahjuks võib haigus veel kiiremini saatuslikuks saada. Kuidas sa aga saad mitte kiinduda kui üks pisike eluke klammerdus käppadega kiirabis ümber su kaela ja nurrus ninake vastu põske.  Ai, ai, valus on! Mure on suur, loodame….

 

Laupäeva öine õudusunenägu

Sõstar käis tilguti all ära ja kliinik arvas, et kassilapsega saab kõik korda. Tõepoolest nakitses ta reedel süüa veidi, sai tissi ja ei oksendanud. Laupäeva päeval koju tulles polnud ka viga, kuid kella 21 ajal kargasin ma laua tagant nagu nõelatult öökimishäälte peale. Sõstar 😦 😦

Pepu oli vedelat kakat täis ja oksendamine veel peale selle. Enam räbalamaks minna ei saa. Õnneks oli kiisul kanüül sees, mida ma ettenägelikult välja kiskunud ei olnud. Aga laupäeva õhtu!!!!  Kraapisin kogu meditsiinilise ressursi kokku, mis mul kappides ja kottides on… ja seda ei ole mitte vähe, aga ikka inemese rohud.  Kalkulaatoriga arvutasin välja antibiootikumi doosi, mis sellele taas paberõhukeseks muutunud mutukale manustama peab ja süstisin infusioonipudelisse. Ei hakanud jaurama ka oksendamisvastase rohu pritsimisega naha alla vaid kõik läks pudelisse ja siis algas tilgutamine- 6-7 tilka minutis 8 tunni jooksul. Kassipoeg kaisus rätikute sees, et oleks võimalik reageerida vähimalegi kiuksatusele. Kella 5 ajal hommikul vaatas mulle otsa oluliselt reipam Sõstar. Kork kanüülile peale ja poiss tunniks puuri, kus ta hüppas elegantselt emme Liisi juurde ja kukkus imema. Oksendamist ei ole, aga kõht on praegu ikka veel lahti.

Täna on Sõstar minuga kiirabis ja saab juba ka tilka. Limpsis mõned korrad ID konservi ja jõi ahnelt vett. Aga see ravimite segu nr 7, mis seal tilgutipudelis on, ma parem ei täpsustaks. Veterinaar ilmselt kaotaks koheselt teadvuse kui teaks, mitme saja Euro eest sinna ravimeid sisse läks.

Misso on juba kobe, Piiriveera tundub, et taastub ka kenasti ning Laigu ja Võõpsu ei saanud üldse aru, et nad ussirohtu said.  Tänase valve ajal peab selle Sõstrakese kõhulahtisuse vähemaks saama ja oksendamist ei tohi küll rohkem tulla.  Paari tunni pärast on Sõstra palatis ” suur visiit” ja algab vist söepulbri manustamine suukaudu ning võimalikult palju.