Posts Tagged ‘haige kassipoeg’

Kihh ja Kõhh ehk muret rohkem kui küllalt

Nädalake tagasi saabusid minu juurde kaks pisikest kassilast. Nad olid kui ekskursioon 5 aasta tagusesse  Kassiabi kontingenti- ei mingit hellitatud ja stressis kodukassi võsukest vaid elu näinud tänavakassi lapsed.  Pisikesed nagu sõrmkübarad, aga juba oskasid süüa.  Kui tited konteineris saabusid ning ma selle lahti tegin, siis võttis mind vastu tõsine sülitamine.  Selliste pisikiisude tsihh ja tšuhh ei ole asi, mis ühtegi kassiabilist verest välja lööb, lõppeks olid tited vaid kuu ja ehk kahe nädala vanused ja inimeste maailmas ununevad turtsumised kiiresti. Võtsin siis tited kätte. Mustvalge oli  triibust poole suurem, kuigi nad pidid olema ühest peaskonnast ja see viitas juba vaikselt, et triibuga ähvardab jama tulla.  Esialgu kostitasid mind mõlemad kassipojad  asjaliku turtsumisega, mustvalge oli selles üsna veendunud, triibuke ja oluliselt vaguram. Oma Kihh´i saatis ta mulle ikkagi. Seega jäid nende esialgseteks nimedeks Kihh- triibulisele ja Kõhh suuremale mustvalgele lehmakesele.  Egas miskit- karantiinipuuri.

Esialgu peitsid mõlemad tegelased ennast puuri seina ja pissikasti vahele ning mängisid nähtamatuid.  Samas, sööma nad tulid ning kausi sisu kahanes täitsa plaanipäraselt.

Paar päeva tagasi  näitasid nad ennast juba ka puuris meile üsna meelsasti, kuigi stressi ilmingud olid enam kui ilmsed.

Eks ma siis mõned pildid ka plõksisin.

Kihh ja Kõhh

Kihh ja Kõhh

Siingi pildil on aimata, et Kihh on Kõhhist ikka poole pisem.

Üleeile vaatasin ning nägin liivakastis  vedelat kakat. Veidi tähelepanelikku jälgimist  ning selgeks sai, et autoriks oli pisike Kihh, kelle kõhinas oli kadunud vähimgi veendumus.  OK, ennegi on kassipoegadel kõht lahti olnud, nii, et- Pro -Kolin, vitamiinipasta ja  ID konserv. Täna aga koju tulles ootas mind  kõhnunud ja hädine Kihh, kes seisis puuri ees ja palus haledalt näugudes abi. Nahk oli lõtv, turjanaha tõstmisel jäi üles volt- veetustumine ja tugev.  temperatuur pigem madal ja kiisuke loid.  Ohkasin, meenutasin äsja lõppenud 30 tunnist valvet ning meenutasin laulukest: Julgesti, vennad nüüd tööle!  Süstid, nahaalune vedelik, jootmine, sundsöötmine.  Kaks korda tuli pärast söötmist rohket ja vesivedelat kakat.  Praeguseks on  ” mähe ” puhas ning mul seisab ees meeldiv öö söötmise, jootmise ja vajadusel  vedeliku süstimisega.

Sel ajal kui Kihh rätikute ja kuumaveepudelite vahel  konteineris minu voodinaabrina “naudib” pidevat arsti põetust, möllab Kõhh täis energiat puuris, ajab palle taga. Oma suhtumist muutunud dieeti ( panin ka tema igaks juhuks ID, AD  segu dieedile) väljendab ta sedapidi, et tassib oma kõrinaid puditaldrikusse 🙂

Mind kõlbab juba läbi puurivarvaste  käpaga katsuda, aga kui ma talle otsa vaatan ning midagi ütlen, siis kostitab ta mind elurõõmsa kõhh´iga, milles paraku puudub endine veendumus.  Seega, Kõhh on hetkel terve. Vaatamata oma punnimisele, on meil aeg homme minna Kihh´iga loomatohtri manu, sest see kõik, mis täna öösel toimub, on vaid erakorraline abi ja aitab lapsel tänane öö üle elada.  Kassipojad paranevad kiiresti, kuid kahjuks surevad veelgi kiiremini ja nii ei ole ma sugugi kindel, kas me hommikut veel näeme. Kes oli see jobu, kes arvas, et kassidel on üheksa elu?  Mingu nad oma jutuga kuu peale kurke müüma!

Täna on Fionnal kahe lapse asemel kolm- lisandus valge siiamitoonides pisike, kes avastati puukuuri lammutamise käigus.  Mis temast edasi saab, ei oska veel ennustada. Esialgu ei leidnud ta kuidagi emme tissi üles ja kiljus koleda häälega. Praegu on vaikus, tibu on heas toitumuses ja  tugev  kuu ajane pisike. Loodame, et hommikuks on ta piimariiulis endale koha saanud. Fionnal töötavad  vaid kaks tissi, aga Peter Paan ja Snape nakitsevad veidi ka lisasööki ning käisid täna isega kasti sees asja uurimas. Ehk saab pisike siiamipoiss ka eluõiguse.

Läheks vaid pisikese Kihhi tervis paremaks. Saatke, palun, palju häid mõtteid kosmosesse. Meil oleks väga vaja.

Kihh ja Kõhh

Kihh ja Kõhh

Hommikul.  Kihhi´il on veidike parem. Tundub, et ravimid mõjuvad.  Vaatame, mis saab edasi.

Üldhariduslik loeng Kassikatkust.

Kuu aega tagasi käisin ma Maxi kliinikus kahe kiisuga, minu Seinekene ja teisest hoiukodust pisike Colt, kelle tervis nõudis tõsist konsultatsiooni.  Tita  tudises  veidralt ning ta puudus tasakaal. Kiisuke kukkus pidevalt ning ei saanud oma eluga kuidagi hakkama. Ma  olin temast palju kuulnud ja vilksamisi ka näinud, aga ilmselt  ei üritanud  teda tõsisema pilguga vaadata.  Kui pisike Colt konteinerist põrandale pandi ja ta seal hädiselt tuterdama hakkas, ahhetasin äratundmisest. Selline kõnnak on tüüpiline  inimesel, kellel on väikeaju  kahjustus. Nimetatakse seda ataksiaks.  Tohter soovitas toona, et võiks  kiisut näidata loomaneuroloogile, kuid ise ta seda kübemekest ravida ei oska.  Ilmselt jäi  kiisu haigus teda painama ja mõni päev tagasi hõiskas ta mulle: ” Ma tean, mis kassipojal viga oli! Emakasisena haigestumine katku, mille üheks tüüpilisemaks väljendusvormiks on väikeaju arenguhäire ehk atroofia.  Ja siis ta printis välja teksti, mille  oli  raamatute põhjal kirjutanud ning soovitas harida kõiki vabatahtlikke, kes  kassidega tegelevad.

Niisiis, ma katsun selle meditsiinilise teksti nüüd maakeelde ümber panna ja kõigile arusaadavaks teha.

FELINE PANLEUKOPENIA VIRUS (FPV)

Väga stabiilne, orgaanilises materjalis ( okse, karvad, väljaheide) säilub toatemperatuuril 1 aasta. Talub temperatuuri 56 kraadi  30 minutit. Suurepäraselt talub külma. Ei hävi 70 kraadises alkoholis ja talub ka  tavapäraseid desovahendeid.  Inaktiveerub vaid 6% hüpokloriidi  ja 4% formaldehüüdi lahuses  toatemperatuuril  10 minutiga.

Vaktsineerimata kassipoegi kaitsevad emalt saadud antikehad kuni kolmanda elukuuni. Enamus nakatumisi on praktiliselt sümptomite vabad ( subkliinilised)- 75%,  NAKATUVAD KA VAKTSINEERITUD KASSI POJAD!!!

Tänu viiruse  pikale säilumisele keskkonnas toimub nakatumine kaudse kontaktiga-  liivakastid, riietus, kindad, käed, söögikausid, puurid, KIRBUD  ja teised putukad !!!!  Haiguse ägedas faasis  sisaldub viirus  kõigis  kehaeritistes, kuid kõige kõrgemas konsentratsioonis  väljaheidetes.  VÕIB KANDUDA ÜLE EMAKASISESELT!!

Paljunema hakkab viirus kõige kiiremini  uuenevates rakkudes- luuüdi, lümf, veri ja soole limaskest.  Üsasisese nakkuse korral võib kahjutstus tekkkida  ajus, silmapõhjas, silmanärvis.  Varajase nakatumise korral tekib  väikeaja alaareng ( hüpoplaasia) ja vesipea.

Haiguse kulus on järgmised perioodid:

1.  Tüüpilise nakatumise korral ( läbi suu ja nina). Viirus paljuneb  kuni 24 tundi nina- ja kurgu limaskestas.

2. 2-7 päeva  viirus ringleb veres ja tungib kõikidesse kudedesse.  Antikehad tekivad 7  päeva jooksul. Peensoole limaskesta haaratuse korral tekib  raske kõhulahtisus,  imendumishäired. Kõhulahtisus on nn peensoole tüüpi, mistõttu tekib raske vedeliku defitsiit.

3. Lisandub bakteriaalne komponent- eriti halvasti antibiootikumidele alluvad G- bakterid. Sageli saatuslikuks tüsistuseks on DIC sündroom ( dissimineeritud intravaskulaarne koagolatsioon, mis tähendab, et esimeses faasis  veri hüübub soontes, ummistades  rakuklompidega  väikesed veresooned ja teises faasis kaotab veri  hüübumisvõime ning sealt verejooksud). Lisanduda võivad ka  salmonella ja clostridiumi bakter, mis põhjustavad septilise šoki ja surma.

Varajane üsasisene nakkus põhjustab lootesurma, emasloomade viljatust, loodete südamerikkeid. Hilisem  nakatumine emalt lootele aga toob kaasa  enam  loodete närvisüsteemi ja ajukahjustusi.

SAMA PESAKONNA KASSIPOEGADE PROBLEEMID VÕIVAD OLLA ERINEVAD!!

Haiguse avaldumisvormid:

Subkliiniline ( vanematel loomadel) jääb tihti märkamatuks. Kõige raskemalt haigestuvad kassipojad  3-5 elukuu vahel.

Üliägeda haiguskulu korral  sureb loom  12 tunni jooksul ilma eelnevate sümptomiteta septilisse šokki.

Ägeda kulu korral  tekib palavik ( 40-41 kraadi), loom on loid, isutu. Haiguspilt kujuneb välja 3-4 päeva jooksul. Järgneb söömisest sõltumatu (sapi) oksendamine, veetustumine ( sage on veekausi kohal küürutamine), kõhulahtisus, suhu tekivad haavandid, kõhulahtisus muutub veriseks. DIC-i sündroomi lisandumisel  mikroverevalumid limaskestadel, hiljem verevalumid ka nahal.  Veetustumine süveneb, alajahtumine, kooma. Surma põhjuseks on  kas DIC või  bakteriaalsed komplikatsioonid.

Kui loom on pidanud vastu 5 päeva, on tõenäoline, et ta paraneb, kuid see võtab aega nädalaid.

Ajukahjustuse tunnused on: tahtmatud liigutused, peavärinad, koordinatsioonihäired. Eesaju kahjustuse korral on sagedased krambid, kuid ka käitumishäired.  Väikese kahjustuse korral suudavad loomad päris hästi edaspidi toime tulla ning nad  ei ole teistele nakkusohtlikud.

Diagnoosimise põhikriteeriumid on  haiguspilt ja kliiniline vereproov, täpsemalt WBC alanemine. Mida madalam on leukotsüütide arv ( WBC), seda raskem on haiguse kulg, kuna analüüs näitab luuüdi kahjustust viiruse poolt.

Ravi:

Minimaalne efekt peab saabuma  ca 2 päevaga.  Soovitatakse anda minimaalselt süüa ja juua ning  kasutada veeniteed, sest rohke toidu läbimine seedetraktist soodustab soole limaskesta rakkude paljunemisaktiivsust ning sellega ka viiruste invasiooni nendesse mitootilistesse rakkudesse.

Vedelikuteraapia 44 ml/kg/ päevas.  Soovitatav on mitte Na Cl  lahus vaid Ri- lac lahus (!!).  Soovitav lisada  minimaalselt K lahust.  Soolestikku kaitsvad  ravimid ( kaoliin- pektiin).  Antibiootikumidest on parimad Cefalosporiin või Ampicilliin, esimest võib  infundeerida veenisiseselt.  Kasuks tulevad  B grupi vitamiinid.  Oksendamise vastu on efektiivne lisaks  spetsiifilistele  ravimitele ka Diazepami süstimine ( max 2,5 mg) mõni minut enne toitmist isu stimuleerimiseks. Ravi  monitoorimiseks tuleb jälgida WBC- positiivsel juhul peab  rakkude arv hakkama suurenema  24-48 t möödudes.

Vältimine:

Kahjuks on tõestatud, et  emalt saadud antikehade kõrge tiiter inaktiveerib vaktsiini toime, kuid loom on endiselt  haigusele vastuvõtlik. Kõige efektiivsem  on esmane vaktsineerimine 12-14 nädala vanustel loomadel.   Immuunsus tekib  inaktiveeritud vaktsiiniga vaktsineerimisel 3-7 päeva pärast teist vaktsineerimist ning on tõenäoliselt eluaegne. 

Sfinks????

Mõni päev tagasi saabus kassilaps Tšutšikarihha, kes oli (!!) kilpkonnavärvides kassitita.  Mõne päeva jooksul sai ta suurepäraselt hakkama uuesti normaalse titeeluga ja on  võtnud juurde  mitukümmend grammi.

Koos oma isikliku kaisukaruga

Koos oma isikliku kaisukaruga

Aga…..  Järgmisel hommikul avastasin, et Tšutši seljal on pikk karvutu triip. Ok, emme liigusinasti lakkus. Aga mida tund ja päev edasi, seda karvutumaks tibu muutus. Üksikud udemed jäid seljale, kaelale ja käppadele.  Helistasin, uurisin ning  selgus, et ka teine kiisulaps on muutunud kiilamaks. Mis see on???  Seenelamp on mul kodus olemas, kontrollisin- ei midagi. Polnud ka pärmiseenele omast korpa. Mis see, pagana pihta, on???

Paljas

Paljas

Teise hoiukodu kannatus sai eile otsa ja nad suundusid arstile. Sealt ei tulnud kohe ühtegi arukat mõtete. Räägiti midagi, et inimene on rätikuga karva pealt maha hõõrunud ??? No jama jutt, mina ei nühi Tšutšit kohe üldse rätikuga. Täna vaatasin veel. Nahk on muutunud voldiliseks nagu on tüüpiline- Sfinksidele.

Uus tõug- Keila Sfinks

Uus tõug- Keila Sfinks

Täna siis helistasin selle tõuga tegelevasse kennelisse ja küsisin, kas nende puhtatõulised loomaksed on sündides karvased ja ajavad hiljem karva maha? Üllatuseks kuulsin, et seda on juhtunud, kuigi päris puhtatõulistel harva. No mis nüüd? Mul on järjest kiilamaks muutuv kassipoeg, kellel on välistatud seen ja parasiidid. Kas uus tõug või on kassipoegade emme ehtsa Sfinksiga lihtsalt pattu teinud?

Paljas küll, aga mitte näljas

Paljas küll, aga mitte näljas

Igatahes ei ole momendil küll ettenäha, et karvakasv taastuks vaid pigem jääb seda järjest vähemaks. Momendil on karvane ainult veel üleannetu kassipojanägu ja ma küsin irooniliselt, kauaks?

Süüa!!

Süüa!!

Tšutši õekesel on samasugune karvutu triip üle selja. Ta käis nimelt meil külas ja me proovisime, kas saaks ehk ka tema loomuliku toidu peale tagasi viia ja lututamise lõpetada. Pisikiisu näitas meile trääsa ja oma ilusat karvutut selga ning leidis, et te võite, inimesed, ise ka midagi teha. Mina vaeva imemisega nägema igatahes ei hakka.  Hea märk see muidugi ei ole.

No olen eriline ja siis?

No olen eriline ja siis?

Meie eriline Keila Sfinks ei lase ennast karvutusest üldse mitte häirida.  Sööb, võtab juurde ja muutub järjest paljamaks.  Mõne päeva pärast saab uusi pilte.

Hea uudis allergikutele  karvutu kass ei kutsu esile allergiat :)

Hea uudis allergikutele
karvutu kass ei kutsu esile allergiat 🙂

No nii. Uudiseid on meil ka.

Oma koju läks pisike MUSTIKAS

Mustikas oma kodus

Mustikas oma kodus

Broneeritud on kõik Tibi lapsukesed- Tondu, Pisike ja Gonagal.  Nendel algas eriti pingeline aeg- kiiresti on vaja juurde võtta veel ca 70 grammi, siis ussitõrje ja vaktsineerimine. Kodud ootavad 🙂

Uuuu, ma enam ei taha!!

Mõtisklesin juba mitu päeva Franceska teemal ja tahtsin kirjutada, kuidas meie iludus on lõpuks voodi alt tasapisi välja tulema hakanud. Öösel lamas  kenasti minu voodi ees vaibal ja kord isegi müksas ninaga hellalt väljasirutatud kätt.  Süda oli rahul, sest tohtrid väitsid, et tema tervis on korras ja ei mingit tiinust. Lihtsalt kiisukesel on aega ja kannatust vaja JA EI MINGIT STRESSI!!

Aga mina! Kas minul ei tohiks vähem stressi olla?? Praegu ma istun sügaval südaööl ja  stressinäidik on laes ning vaheldumisi tahaks karjuda või nutta. Vaene vanaproua juba sai oma sahmaka kätte ja ehmatas ennast pea isaseks, sest üldiselt oskan ma oma mured enda teada jätta.

Ometigi algas õhtu nagu kõik teisedki- töiselt. Tegelesin arvuti juures oma Hea Inimese Gala ettevalmistustöödega kui järsku kostis kassitite vigin. Kõik õige, aga see vigin tundus tulevat valest kohast.  See ei saa lihtsalt võimalik olla. Franceska on olnud varjupaigas ja selle järgselt hoiukodus rohkem kui igasugune tiinus kassil kesta võiks. http://www.greydogs.ee/index.php?option=com_zoo&task=item&item_id=3052&category_id=203&Itemid=212&lang=et

Minu koduski juba oluliselt rohkem ja ainuke poiss on meil 5 aastat tagasi opereeritud Panter, kelle ees jooksuajal hoiukodu emased on tiirelnud, aga mida pole, seda pole.  Jätkasin tööd ja arvasin, et vana inemese kuulmine pole  teps mitte  kõige terasem ja  kujutasin endale midagi ette. Paraku kostis mõne aja pärast uuesti midagi äärmiselt häirivat ja taas voodi alt.  Ei, see ei saa võimalik olla 😦  !!!

Röögatasin vanaproua kohale ning haarasin oma LED otsmikulambi ning sukeldusin voodi alla. Sa xxxxxxxxxxxxxx ( trükimusta mittekannatav sõim) !! Franceska kõhu all oli üks kollane pamp ja teine vigises üksinda kaugel teises nurgas. Pilt selge ja äärmiselt ebameeldiv. Täpselt nii oligi. Harjaga tirisin vastsündinu välja ja hülgamise põhjus oli selge – väärarengud.  Aga ta elas ja karjus.  Inimestel on mingi nõme ettekujutus, et meedikul on  elu hävitamine käkitegu ja mõne meediaväljaande lugudest on hoomata, et meedikud selleks õpivadki, et rohkem oma ohvreid kasti ajada.  No ei saa enamik meist elu hävitamisega  kohe üldse hakkama, mina nende  hulgas. Ütlesin vanaprouale, et pean hädapätaka viimsele unele suigutama ja kui ta karjatas: ” EIIII!!!”, oli minuga jokk. Olin oma suutmatuse üle kole tige ja siis saigi vaene Sirje paraja sahmaka.  Selle töö peab ära tegema veterinaar. Praegu on vaene tombukene Tibi juures, kes teda vähemat soojendab ning natuke saab ta ka imeda.  Kui ta homse päeva elus püsib (  kahtlen  selles üliväga) , siis  teeb selle töö ära spetsialist.  Avastasin taas, et kolmkümmend aastat  võitlust surmaga  meditsiinis, on mind teinud võimetuks elu hävitama.

Homme tuleb katsuda kohale tassida puur, Franceska puuri pista, ka teine titt tuleb väga kriitilise pilguga üle vaadata, sest läbipõetud katku järgselt EI OLEKS tohtinud loom poegida. Kuidas sai 2,5 kuud kesta kassi tiinus???  Olen õnnetu, tige, masendunud ja depressioonis.

Sõnaga:

Uuuuu, ma enam ei taha!!

Sa x x x x x x x x !!!

Sa x x x x x x x x !!!

Hommikul.

Üks äbarik elas hommikuni, aga ka teisega on ka midagi lahti, sest ema hülgast ta ja hommikul ärkasin vägeva lõugamise peals. Täna on vaja veterinaari abi.

 

Õhtul.

Franceska käis täna operatsioonil. Koos emakaga eemaldati ka suur munasarja kasvaja, eeldatavasti healoomuline. Kaks defektidega kiisutitte on nüüd vikerkaaremaal, aga üks, mustvalge, eriti käbe ja väliselt tugev, on veel jälgimisel. Kuna Franceska on liialt hell, et pisikesega hetkel tegeleda, siis võttis kasulapse kostile Tibi. Vastsündinu saab suurte kõrval hämmastavalt hästi hakkama. Tissi talle jagub ning pisikiisu ei lase endast kolm korda suurematel mitte välja pukseerida. Vaatame, mida toob homne päev.

Virsikut ei ole enam.

Vaatamata meie pingutustele ei pidanud ka Virsik vastu. Toit sisse ei jäänud ja pisike süda lakkas öösel töötamast. Hoiukodu saadab sõbrakestele Vikerkaaremaale järele vaid palju paisid ja kallisid. Katk oli meie pingutustest tugevam. Ei antud teile võimalust elada siin pikk ja õnnelik kassielu.
Meie pühaks kohustuseks on päästa viimane sellest perest- Sipsik. Kuna tema kliinikus ei käinud, siis eile tehtud katkutest oli negatiivne. Kas see nii ka jääb sõltub sellest, kuidas hoiukodus sanitaarrežiim toimib.
Igatahes klooritasime me kõike ja kõiki nii intensiivselt, et taipasin lõpetada alles siis kui endal mürhgistussümptomid avaldusid. Kloorispray tekitas mul endal hingamisteede söövitus ja eile oli asi ikka päris hull. Õhk ei läinud enam sisse, tõttütelda oli täitsa surmahirm, sai hullusti ülepingutatud. Täna on asi parem, õhk käib juba läbi ja kümme sammu saab ka hingeldamata teha. Ravi kah hea- kiirabivalve. Tegelikult on ikka üsna s__t olla.
Kogu puuri sisustus lendas prügikasti- kraapimispost, mänguasjad, pesad. Pehmeid asju ei saagi täiesti ohutuks desinfitseerida. Nukker lugu.

Midagi positiivset on tegelikult ka. Doktor läheb homme uude koju, kus on pere, kes teda nunnutama ja maiustustega kostitama hakkavad. Liisil on huviline Soomest ja kui kõik läheb nii nagu siiani, siis leiab ta endale kodu ja pere. Misso on praegu terve, vaktsineeritud ja suur mürakaru, kellel on pealegi ülimalt hea isu tekkinud. Huviline ka silmapiiril. Nurr areneb tõeliseks kaisukassiks. Sipsik on muidugi praegu siiralt nördinud, et ta kinni püüti, arsti juures torgiti ja lisaks veel puuri karantiini pisteti. Seda nördimust avaldab ta suure kõhisemise ja urisemisega. Millal ma ükskord tema silmis rehabiliteerimist leian ei kujuta ette.

KATK hoiukodus

Uus aasta ei alanud hoiukodule üldsegi hästi. Mõni päev tagasi hakkas Sabrik keset ööd oksendama. Kohe sai ta viidud kliinikusse, kus sai terve päeva ravi, kuid vaatamata sellele pisike sõbrake eile öösel suri. Kliinikus tehtud analüüsist selgus, et Sabriku tappis kassikatk. Eile sai kohe viidud kliinikusse temaga ühes puuris viibiv Virsik. Ta oli veel täiesti kobe, aga juba oli tekkinud palavik ja kahjuks on temalgi katkuanalüüs positiivne. Nüüd on mul tööl täiendav intensiivravi palat. Kiisuke saab püsitilka, hulgi ravimeid, aga öö läbi oksendas vaene patsient iga väiksemagi suutäie peale. Ka hommikul on tema seisund kriitiline. Esilagu ei ole kriis möödas.
Õnneks oli enamus kiisusid hoiukodus vaktsineeritud, kuid need kes ei olnud olid said eile SOS vaktsiini- Liisi ja Misso. Nüüd tuleb hingevärinal oodata kümme päeva.
Need kes natuke kasside tõbedega tuttavad on tahaksid teada, kust, tont võtaks, said Virsik ja Sabrik katku???
Annan ainult vihje, tõestada ei ole midagi. Kassikatk e õige nimega panleukopeenia on viirushaigus, mille kutsub esile Rotaviiruste gruppi kuuluv viirus. Vaktsineerimata koertel tekitab koertekatk e parvoinfektisoon. Haigus levib fekaaloraalsel teel, mis tähendab, et nakkusallikaks on haige looma väljaheide, okse või kehavedelike poolt saastunud pinnad. Viirus on väga resistentne ja ei tarvitse alluda desinfektantide toimele. Inkubatsiooniperiood ( periood, mis jääb haigustekitajaga kokkupuute ja haigestumise vahele) on maksimaalselt 14 päeva. Ägeda haiguse ajal on loom äärmiselt nakkav, kuna sümptomid on pidev oksendamine ja kõhulahtisus. Seega viirusega on saastunud ka haige looma karvastik, pissikast ja kogu sisustus enesestmõistetavalt.

Sabrik ja Virsik saabusid hoiukodusse novembri lõpul ja seega on nad hoiukodus kaugelt pikemalt kui 14 päeva, lausa topelt kauem. Hoiukodus ei ole 2 aasta jooksul esinenud ühtegi katkujuhtumit. Võimalus, et õuest saabastega viiruse tuppa tood on, muuseas, olemas, kuid … Sabrik ja Virsik olid kogu aeg puuris ja välisjalatsitega ei ole meil harjumust tulla oma magamistuppa.
Ainus kontakt välisilmaga oli Sabrikul ja Virsikul päeval kui nad köha ja nohu tõttu käisid kliinikus prolongeeritud antibiootikumi süstimas ja see oli vähem kui 14 päeva tagasi. Külalisi teistest hoiukodudest pole meil käinud, aga üks imelik asi siiski. Samast jõulude eelsest perioodist võib blogistki lugeda imelikku asja, et steriliseerimisoperatsioonilt tulnud Doktor ( muuseas samas kliinikus) haigestus ilmelikku oksendamisse ja kõhulahtisusse. Kergemalt haigestus Liisi, kes veetis samuti päeva kliinikus ja samal ajal käis steriliseerimas veel kolm Kassiabi kiisut, kellest kaks vajasid mõni päev hiljem ravi kõhulahtisuse või oksendamise tõttu. Katkuteste ei tehtud ja osa loomi oli ka vaktsineeritud, mis kergendab katku kulgu, kuid ei välista seda sajaprotsendiliselt.
Eks igaüks mõtelgu aga püüdku pigem mõista, mitte hukkamõista. Juhtub magajal, ammugi siis tegijal. Pisikud muutuvad tänapäeval järjest vingemateks ja resistentsemateks. Ka inimmeditsiinis. Steriilses keskkonnas arenevad hoopis teistsorti pisikud, kes vilistavad desinfitseerimisele ning desoainetele. Mul on meditsiinist üks äärmiselt hirmutav kogemus, kus leiti intensiivraviosakonnas hullult vinge mikroob, mis kasvas õdusalt….. desoainete konteineris.
Terve tänase päeva olen hoidnud Virsikut elus. Tilguti tilgub, kuid oksendamist ma veel pidama saanud ei ole. Suure torkimise ja solgutamise tänuks ronis Virsik esimest korda mulle sülle ja nurrus veidi arglikult. Ega see nüüd raskelt haige kassi puhul üheseltmõistetav häälitsus ei ole, aga ma ikka loodan.
Palun, oh palun suruge pöidlad pihku.

Monoloog Doktoriga

Võiks ju eeldada, et pühade ajal tuleks unustada hetkeks oma “ametivõlud” ja lihtsalt olla koos perega, aga ei.  Olen sada korda mõtelnud, miks haigestuvad inimesed kõige ebasobivamal ajal, näiteks suurte pühade eel. Erilised meistrid sellisele stressiloovale haigestumisele on lapsed, aga paistab et sama joont ajavad ka  loomad.

Doktor käis koos Liisikesega mõned päevad tagasi striliseerimise operatsioonil ja taastumine läks üldiselt nii nagu peab. Eile hommikul hakkas mulle asi aga kahtlane tunduma, Liisike sõi ja kõndis juba rõõmsalt ringi, aga Doktor ei andnud näole. Kui ma ta voodi alt välja koukisin, siis pika palumise peale valis ta ainsana toidust kübemekese sinki ja siis keeldus igasugusest söögist ning joogist.  Kõhn oli ta ennegi aga nüüd hakkas ta tundidega “sulama”. Pärastlõunaks oli minu kannatus otsas.  Korraldasime perega eduka kassijahi, sest Doktor redutas kõige pimedamas voodi all ja pistsime kiisu konteinerisse. Andsin talle hakatuseks rohtu, mis peaks sööma panema kõik stressist paastuvad loomad, diasepaami nimelt, kuid seegi ei toiminud.

Siin ma olin veel terve

Siin ma olin veel terve

Taas tuli meditsiinikohvrike nurgast välja tarida, kuhu ma olin ta peitnud kindla teadmisega, et pühade ajal ma seda kiskuma ei hakka.  Algas sundsöötmine. Õhtul tundus asi üsna nutune. Doktor üritas kõik toidu välja pudistada ja suure vaevaga õnnestus kõhtu saasda nii palju, et sool täiesti seisma ei jääks, aga vett kiisu ei neelanud, tee või tina.  Kraapisin vastupunniva skeleti rätiku sisse ning deklareerisin: ” Meie hoiukodus ei sure jõulude ajal mitte ükski kass!” ja panin tilguti valmis. Täna on Doktoril küünemusta võrra parem, mis väljendub selles, et ta toidu suhu toppimisel neelab, aga see on ka kõik. Mis on põhjus? Üks võimalus on stress ja sellega peaks hakkama saama, aga tõenäolisem on teine- kirurgi äpardus operatsioonil.  see aga on asi, mida mina parandada ei saa. Pühi on meil aga ees veel täna ja homme. Minu üllatuseks ei kehti veterinaarias reegel, et kui pärast operatsiooni avaldub võimalik tüsistus, siis sõltumata kellaajast ja kuupäevast kutsutakse opereeriv tohter kodust välja.  Jätkame täna toidu toppimist, vedeliku tilgutamist ja ootame.

Ehh! Oli seda nüüd vaja 😦

Õhtul: Korjasime Reedaga kõik olemasolevad ravimid kokku. Saime päris asjaliku arsenali. Täna käis siis ravi juba kõikide võimalike vahenditega. Doktoril on küünemusta võrra parem. Kõht on küll lahti, aga vähemalt söötmisele väga vastu ei punni ja aktiivsust on ka väheke rohkem.  Vaja oleks  muidugi tilgutit, aga sellise raviga jõuab Doktor selle ära ka oodata.

Jõuluime????

Imelikud asjad sünnivad 🙂  . No sellist reaktsiooni ei oleks ma küll osanud oodata.  Kurtsin eile siin blogis, et minu 9 kasulast on oma mängukeskuse ÄRA MÄNGINUD ( ja ma mõtlen seda tõemeeles). Isegi vineer on pooleldi nahka pistetud, eks need vahetuvad hambad tahavad ju närimist.  Tegelikult oli see pigem tõdemus ja mitte kaastunde norimine, sest eks igaüks peab ikka ise oma risti kandma ja kui tõesti enam ei jaksa, siis tuleb ka järel vedada. Aga mõnede lugejate arvates ei olnud  see mitte järjekordse kassitädi virin teemal, elu on raske ja aidake.  Ilmselt on selles  ” süüdi” üks tegelane- vot selline, vist 🙂

Kesklinna hoiukodus on head lapsed- neid võik ehk tõesti aidata....

Kesklinna hoiukodus on head lapsed- neid võik ehk tõesti aidata….

Nii küsitigi, kas saaks  kiisude mängukeskuse ostu toetada. Esialgu tuli ikka nõu küsida Kassiabi  autoriteetide käest, sest üldiselt ju lähevad annetused päästetavatele kiisudele, aga mul on siin ka üks püsiasukas- Panter ja selge on, et tema oma küüned ka sisse lööb. Täna siis helistasingi ja üllatus,  Kassiabi arvele võib tõesti eriotstarbelise annetuse teha.

Seega, kõik kes küsisid, kuidas saaks kesklinna hoiukodu aidata, see võimalus on olemas.

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr: 80231564

IBAN: EE902200221030561288

Lisamärge: Kesklinna hoiukodu ronimispuu

No see oleks ikka ülemõistuse ime kui Misso saaks kribinal mööda ronimispuid üles kõrgele ronida ja ei kasutaks oma füüsilise võimekuse tõstmiseks minu jalgu, õlgu, selga ja kaela- AIIII……  🙂

Pärast rasket füüsilist treeningut :)

Pärast rasket füüsilist treeningut 🙂

Täna on hoiukodus vaikne. Liisike ja Doktor valutavad oma valusid óperatsiooni järgselt.  Virsik ja Sabrik käisid ka arstil, sest Virsik köhib koledasti, nina on herpesest tatine ja kõht on ka mõlemal lahti. Said mul pikatoimelise süsti ning kui kõht veel paar päeva lahti on, siis hakkavad ka veenikaudu Metronidazoli saama.  Nurr ja Misso mängivad ning on isegi Sipsiku kampa võtnud. Tegin talle tasakesi pai, õnnestus. Selle peale ronis Sipsik jõulupuu okste vahele.  Vaatas mulle vastu kui kollane muna eriti kavala pilguga. Õnneks kõrgele nad ei roni- pool meetrit ehk. Kastame nulgu okkaliimi nimelise toitelahusega ja suurt kahju pole veel sündinud.

Saaks selle muna kätte

Saaks selle muna kätte

Ehh! Aeg on põhku pugeda. Homme tuleb kiirabivalve- ehk rahvas on terve, viina veel ei võta ja purjakil lumehange magama ei jää 🙂

Kolm päeva silmaravi.

Setokesed on minu juures kolmandat päeva ja saavad mõlemad Doxacyclini. Tulemused on hämmastavad. Silmad ei ole enam mädased, vaid veidi rähma. Enesetunne on hea, sõprussidemed sõlmitud. Ussirohi on küll kõhud väheke vedelamaks keeranud, aga see on pisiasi. Homme on siis meil pesupäev, kiisudel tuleb kasukas puhtaks saada. Muuseas, Reeda juures olevate kiisude nahal kasvas hallitusseen ( ??!??).  Lugesite õigesti, mitte kassihaiguse seen vaid hallitusseen. Niiskus on üks põhjustavatest faktoritest ning neid on veelgi. 

Kui silmadega klaariks saab, siis on järjekorras kõrvalest. Seda musta eritist on kõrvades ikka peoga ja tundub, et lihtsaim viis sellest peletisest lahti saada on süst.  Kolmas etapp on samuti enam kui kindel.

Liisike on oma imetamise töö põhiosas lõpetanud, aga tema ravi käib Biseptooliga- kõht on siiani lahti.

Võõpsu ja Laigu saavad ravi, neil  oli teine ussikuur. Kõrvu roogime ja tilgutame. Piiriveera ja Misso said oma teise ussirohu ning nemadki on veel hädas kõrvadega.

Aga mõned kiisud on koduvalmis ja nende kohta tuleb järgmine postitus koos imevahvate piltidega.

Muuseas, algab advendiaeg. Päkapikud piiluvad ja sündima hakkavad jõuluimed. Minu hoolealustest mitmed vajavad oma päriskodu ja see ongi nende kõige ilusam jõuluime.

Läbi raskuste tähtede poole!

Sedapsi siis. Dessant toimub. Natuke on veel raskusi teel, aga toimub ja tundub, et sibulalõhna tuleb ka.

Raskeim takistus on sõit Tallinnast Tartusse reedel, sest ma hästi ei kujuta ette kuidas on võimalik söögikoti, konteinerite ja muu nodiga bussi peale saada.

KÕIGIL, KES SAAKSID AIDATA TRANSPORDIGA TALLINNAST TARTUSSE REEDEL, PALUN VÕTKE ÜHENDUST!!!!!

Tartus on sel ajal juba kliinikust Felivet võetud konteinerid. Õhtul siis sõit Seto kuningriiki. Järgmisel hommikul kassid konteineritesse ja Tartusse operatsioonile. Siis operatsioon sibulad. Täpsustan hinna.

Setomaalt tuleb kaasa Tallinna 7 poole aastas kassiteismelist. Hädaga pooleks mahutame ära, aga kui keegi pakuks hoiukodu 1 või kahele kiisule, siis oleks üle mõistuse hea. Kiisud on supersõbralikud, ainult vajavad kõvasti ravi.

Ja siis olen ma õhtul Tartus koos kolme konteineriga bussijaamas ja karjun appi. Järsku abikaasa kuuleb ja aitab ning toob mind koju.

KUI KEEGI AGA SUUNDUB LAUPÄEVAL TARTUST TALLINNA JA SAAB MIND NING SEITSE KASSI PEALE VÕTTA, TUNDUKS MAAILM ERILISELT IMELISE PAIGANA.

Ma pean ju pühapäeval kiirabivalves 24 tundi kohe olema 😦

Homme täpsustame sibulaaktsiooni ja muud detailid.  Kui keegi saaks transpordiga veel aidata, siis võtke ühendust. Abi on hädasti vaja.

Meie eelmised suuremad Setod on juba uutes kodudes. Nagu Reet pragmaatiliselt kassiabi kodukal kirjutas, siis parasiite ja batsille oli neil pisikestel mitte enam peoga vaid sületäitega. Seega, kliinikuarved tulevad kopsakad.

Hea sõber, kui mõtled, mida head advendiajal teha, siis aita meil seitse sõbralikku ja ilusat teismelist terveks ravida.

Sinu annetust ootame:

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr:  80231564 

IBAN: EE902200221030561288

Lisa juurde: Seitse Setokest.

Ootame kõiki, kes nõu ja jõuga appi tulevad.