Infotelefoni Ameerika raudtee

Suvi teatavasti on puhkuste aeg.  Vaatamata iguliikuri vaimujõule peavad mingil ajal puhkama ka kassiabilised. Nii  saavad soovijad proovida ülesandeid, mida üldjuhul ei tule teha.  Infotelefon on meil tavaliselt  kasside peaingli Reeda käes ja vaevalt et ise seda lõiku proovimata on võimalik mõista, mida  sellele numbrile vastamine tähendab.  OK, mul oli võimalus proovida ja pärast seda  ma tõemeeli imetlen, kuidas on võimalik terve mõistuse juurde jääda ning  350 päeva aastas midagi nii rasket üle elada.  Murede ja probleemida  kohin algab pea esimestest minutitest.  Kell 8.10- ” Meie õuele on tulnud emakass, näljane. Meie ei saa endale jätta. Mis kell te järele tulete??” . Kell 8.40 ” Mele õues on viimasel nädalal pidevalt olnud noor ja väga näljane kiisu. Annan süüa. Kas te saaksite tulla ja talle uue kodu otsida?” . Pisikese vestluse käigus selgub, et kassileidja tahab meid ka aidata ning ravi toetada. Käivitub päästeoperatsioon.  Paar päeva hiljem õhtul. Mees on tööl. Istun oma endisele patsiendile sõna otseses mõttes pähe ja ta on nõus aitama. Hoiukodu on olemas.  Sõidame. Õnneks saab kassi leidja  kiisu kergelt konteinerisse. Õnnetu loomake nutab ja kaebab kogu sõiduaja haledalt. Kiisu saab puuri, õnnetu, ehmunud kuid sõbralik.  Üks telefonikõne, neli või viis tundi korraldamist ning närvipinget, kõik läks korda. Nii saabus Kassiabisse Kalev.

Kalev Linda tänavalt

Kalev Linda tänavalt

Kell 9,22 kõne ” Mis kellast teie kontor lahti tehakse? Saatke kassipüüdja. Meie ukse taga on hulkuv kass. Püüdke kinni. Mis tähendab, ei saa??  Ei, mina ei saa midagi teha. Pilte teha? Mis te nalja teete. No ma ei tea, mis siis saab, mees tuleb, eks ta viskab siis kassi  välja”.  Paar närvilist kõnet, kohe ei paista mingit kiiret varianti. Ohkad ja tirid mõned karvad peast, adrenaliinitase tõuseb päeva alguses sobivasse superkõrgesse konditsiooni.

Kell 13.32 kõne ühest Eestimaa lõbustuskohast. Kass on puuris  palava päikese käes, ei tilkagi juua ega varju. Lamab oma väljaheidete sees. Soovitus: kohe helistada Loomakaitse Seltsi. Ise kaevad samuti kiirelt telefoninumbrid välja ja igaks juhuks helistad ise ka. Lubavad vabatahtliku saata. Millal? Siis kui vabatahtlik töölt vabaneb.  Saadad selle kohta paar meili, süda taob, oled tige. Koos veepargi ja karusellidega lastele selline atraktsioon. Et susi neid võtaks!! Kell 13. 45 kõne kliinikust. Autoavariiohver- noor kass, reieluu murd. Leidja maksab operatsioonikulud. Vajab taastumiseks hoiukodu. Tagasihoidlikult jätab kliinik mainimata, et tegemist on tõelise  Kurjamiga.  Otsid, mingi  lootus on. Loodad, et ehk leitakse abi mõne muu  MTÜ käest. Nädal hiljem selgub, et ega ei leitud küll ja nii täidab su hoiupuuri mustvalge poiss, kes üldiselt on veendunud tänavakass. Hämmastav, mõnepäevane areng on olnud üllatav. temast te kuulete veel. Nimeks sai Mõhk.

Kell 14. 45 teade:” Kesk-Eestis on rõdul vastsündinud kassipojad ilma emata.”.  Autot meil nii kaugele  saata ei ole võimalik. Kas meil imetavat ema on?  On, kassiabiline andis just hommikul teada.  Helistad mitu korda. Lõpuks- OK, tooge ära. Taas helistad tagasi, loed kümme korda peale sõnad, et piima mitte anda, pigem vett või sooja glüloosilahust.  Ka see pere ei saa  vastsündinud tibusi Tallinnasse transportida. Veenad , veenad.  Lõpuks  kaupled välja, et pärast kella 18-t saab naaber tuua kassipojad Raplasse. Edasi?? Lappad taas mobiili  telefoniraamatu  läbi,  tundes piinlikkust, et kräunutad asjasse mittepuutuvaid inimesi ning  keerad nässu kellegi õhtupooliku. Lõpuks, hea  inimene, kes mitu korda meile on raskustes appi tõtanud on nõus.  K. 18. 10 -telefonikõne:  kassipojad sõidavad välja.  Kohe telefonikõne oma tuttavale ning teine auto kimab Tallinnast Raplasse.  Mees tuleb koju.  Istun arvutis ning saadan edasi  kaotatud kasside kuulutusi ülessepanekuks, saabunud on ka  mõned kodu uudised, ka need saadan edasi. Tuleb info. Minu tuttav võttis kassitited peale, neil ei ole soojenduskotti kaasas, tited jahtuvad maha!!!!. Kiiresti  termokotid  mikrolaineahju ja soojaks.  Pudelid vett täis, termolina korvi ümber, Sõidame vastu.  Masinad kohtuvad kusagil Tõdva  kandis. Pakime karjuvad kassibeebid  soojenduskottide vahele. Ühte neist on vares ninast nokkinud, tuleb verd.  Kas paraneb? Ei tea. Kell on 20.45. Auto peatub kassiabilise ukse juures.  Närviline kohtumine kassiemmega. See ei lähe üldsegi hästi,  Kassiabiline  alustab lutitamist ja jätkab iga kahe tunni järel pea nädal päeval ja öösel, kandes poegi tööl kaasas. Nädal aega söötmine iga 2 tunni järel. Siis tuleb Kohtla Järvelt kassiema sama suurte tittedega ja võtab  orvukesed oma tiiva alla. Vigastatud kassipojal on ninal defekt, osa kõhre on kadunud apla varese kõhtu. Pisike vajab hiljem rekontruktiivset operatsiooni ja kõhresiirdamist. Raha? Leidjatel ei ole raha. Meil?

Kohtla Järve kassiemme tited

Kohtla Järve kassiemme tited

Need on Kohtla Järve kassiemme oma pojad. Leidlapsed olid nii pisikesed, et neist pole veel piltigi.

Kell on 22. 30. Jõuame koju. Lappad märkmikku ja mõtled, mis jäi tegemata.  Meilbox´i sirvides selgub, et ühed pildid ei tule lahti ja ühed läksid saatimisel ” kaduma”.  Saadad uuesti. Kell on 23. 30. Toetad pea korraks laua peale ja avastad, et kell on 03.45. Kooberdad voodisse ja kuuled meest läbi une ütlevat: ” K—i kassid!”. Ohkad ja saadad häid mõtteid kosmosesse, et see oleks vaid uni.

Niimoodi see käib, päev päeva ja nädal nädala järel. Pidev koordineerimine: keegi tahab  suures kassikodus kassi näha.  Kes meilt on  sobival ajal kohal? Kes saab tulla?   Kogu see keerulne masinavärk on tegelikult Reeda õlgadel. Üks asi on vastata ja kogeda igal päeval ematsionaalset ameerika raudteed, aga palju raskem on see, et vaatamata  kodukale ja FB  lehele, on hämmastav hulk infoliinile helistajaid raudselt  veendunud, et meile makstakse kellegi (!???!)  poolt prisket pappi kogu selle tegevuse eest.  Rängem kui  planeerida järjekordset päästeoperatsiooni, on hoida sellist  vabatahtlike tööle ning annetustele baseeruvat MTÜ-d pankrotistumast.  Eks me ju sügaval südames kõik tahaksime  reageerida igale hädakutsele.  Noh, mul on see  veres. inimene helistab 112 ja saab selle kiirabi.

Taime tänava päästeoperatsioon

Taime tänava päästeoperatsioon

Päästeoperatsioon on keeruline, aga iga päästetud eluke vajab enne uude koju minemist  kirbu- ja ussitõrjet, kõrvalestade hävitamist, vaktsineerimist ja selleks kulub mitukümmned eurot. Tihti ei lähe asi sugugi nii hästi. Tekivad terviseprobleemid. Mäletate, Kihh, kes praegu, muuseas,  usinasti mu varvast närib ja on otsustanud mind varbast alates nahka pista 😀 ,  vajas mitmesaja  euro eest haiglaravi.  Suuremate kiisude puhul  steriliseerimine, kastreerimine.  Lõpuks selgub, et päästeoperatsioon on veel see kõige lihtsam, bensiiniraha, natuke toitu, raudsed närvid. Kümneid/sadu töötunde vabatahtlikutööd me Kassiabis rahasse ei arveta. Ma vaatan sügava lugupidamisega neid särasilmseid noori inimesi, kes tutipeo asemel toidavad kodus äbarikku kassipoega lutist  või  seisavad  kassipuuri ees ning kannavad korduvalt ette oma kaitsmisele minevat lõputööd, konteiner näpus tirivad Lasnamäel  turtsuvaid kassilapsi putka alt välja , saateks vaid kaaskodanike sõim.  Kui kerge on nii heledalt  ja ennastunustavalt põledes väsida.

Sakust päästetud kassipere

Sakust päästetud kassipere

Eks ongi ju väsitud ja vahel  veidi hiljem tagasi tuldud.  Kuid jutt pole seekord inimkapitalist. Üritades aidata võimalikult paljusid,  kipub ununema, et  sellise heategevusorganisatsiooni selja taga passib alati rahapuuduse kirves.   Aidata saab vaid nii palju õnnetuid, kuivõrd saame annetusi kiisude raviks.  Ei ole meil rikast  miljonärist onu ega riigi  kasvõi mõnesendilist toetust. Kuigi, üllatus. Tallinna linn on siiani aidanud Kassiabi  rentides meile kassikodu maja. Odav see lõbu just ei ole, aga mitmesajale kassile aastas  on see taevaväravaks, mis  avab nendele  tee uude koju.

http://kassiabituba2.wordpress.com/       http://tuba3kassid.blogspot.com/
Oma päriskodu  meie kassikodus ootamas

Oma päriskodu meie kassikodus ootamas

Iga nelja aasta järel  toimuvad meil   hirmu- ja õudusepäevad  kohalike omavalitsuste valimiste ajal.  Tallinnas on kümneid sotsialmajutusüksusi, varjupaiku ja öömajasid, kuid kassikodusid on vaid üks.  Kurvad kogemused on näidanud, et võimu vahetudes likvideeritakse mängleva kergusega tülikaid  sotsiaalmaju/ raharaiskajaid  nagu vahetatakse aluspükse.  Nii ei ole probleem kui  mõnel “uuel luual”  tekib idee lõpetada leping Kassiabiga nii umbes nädala või kahe  jooksul. Rääkimata otse, ehk aimavad nutikamad, mis siis juhtub,  Milline on tõenäolisus saada korraga 40 kassile kodu? Kes oleks valmis üürima oma elamispinna loomadele?  Mis siis saab? Kas selleks,  kahjuks võimalikuks stsenaariumiks,  peab rahaline puhver olema?

Mooses- karbiga kasskodu ukse taha jäetud kiisu

Mooses- karbiga kasskodu ukse taha jäetud kiisu

Me saame päästa ainult nii palju elukesi, kui meil on rahalisi vahendeid– annetusi.  Kes investeerib lastesse, eakatesse, töötutesse. Meie investeerime nendesse, kellel ei ole raha pangas, korterit  tagatiseks, kes ei käi valimas, kuid kes ei kasuta JOKK skeeme ega oma ämma kappe. Need on tegelased, kes kannatavad inimeste  hoolimatuse tõttu. Tihti on neil võimalik vaid vaikselt nälga ja parasiitidesse surra.

William, omenike poolt välismaale siirdumisel hüljatud kass

William, omenike poolt välismaale siirdumisel hüljatud kass

Me saame infoliinil rõõmsalt vastata: ” Tuleme!  Leiame teie murelapsele koha!”  vaid siis ja ainult siis kui meil on raha, et neile pakkuda meditsiinilist abi ja kvaliteetset sööki  Küll oleks hea kui välismaale rikkama elu peale läinud  kaasmaalased aitaksid meil  aidata. Küll oleks vahva kui erinevatesse ilmakaartesse laiali lennanud inimesed  tuleksid kokku, moodustaksid Kassiabi fänklubi  ja  aitaksid leida meie hoolealustele ka  teistes riikides uued kodud.  Iga euro on tähtis, iga uus kodu on tähtis.  Aga kõige tähtsam on paljude meie inimeste soe süda, mis on tihti peidetud kareda kooriku alla.  Sageli kostab kiunu, et aitavad seal kassirisusid, aga meil nälgivad lapsed. Tegelikult on nii, et need kes vinguvad, ei toeta ei lapsi ega loomi. Samastumisvõime ja empaatia on universaalsed ning ei tee vahet ega sorteeri abivajajaid. Kannatus tühjast kõhust ning hüljatusest  on kõikidel  olenditel üsna ühtmoodi valus, ainult mõned ei saa nutta, abi paluda ning neil ei tule ka pisaraid.  Kas see teeb  neljajalgse valu väiksemaks, et ta ei oiga ega saa sellest rääkida?

Aita meil aidata. Räägi oma lähedastele, jaga FB sõpradega. Iga  annetatud euro läheb vaid kiisude heaks.

Meie arvelduarve on:

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr: 80231564

IBAN: EE902200221030561288

Selle blogipostituse lõpus teatab Tšutšikariha Soomest, et ta elab rõõmsat ja vaimustavat kassielu. Hädine lutilaps ja vaevu surmast pääsenu on leidnud endale päikselise raja ja oma päriskodu.

Aitäh kingitud elu eest

Aitäh kingitud elu eest

3 kommentaari

  1. Posted by Paula on 30. juuli 2013 at 07:14

    Hea Mare!
    Mis sellest Rapalmaa titemajandusest sai? Süda ikka valutab veidi.
    Sa tead, et mulle võib ilma süümekata alati helistada ja kui ma vähegi saan ma tulen.

    Päikest!

    Vasta

    • Kasvavad. Varsti tulevad pildid. On selle Kohtla järve kassiemme kasulapsed. Kui suuremaks saab, siis vaatab, milline kirurg kiisukesele uue ninapoole ehitab. Praegu on tal ninas kahe augu asemel kolm.

      Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: