Kassijaht Suurel Reedel

Viimastel päevadel kummitab mind üks laul, mida laulis kunagi noor mees, kes oma veendumuste pärast on sotsialistliku korra ajal kannatanud rohkem kui ükski neist, kes oma kannatusi  avalikult afišeerinud. Sellelt mehelt võttis terve mõistuse inimene, kes peaks olema ainuke kindel koht siin ilma peal- tema ema.  Oli teine aeg, kus idealistlikud vaated tähendasid vaimuhaigust, misa tuli ravida ja räigelt ravida ning seda ravi viis läbi tema- oma ema. Vaevalt ta oma nime avalikus ruumis lugeda tahaks ja jäägu see nii nagu on.
Laulusõnad olid aga sellised:

Kulgen kurvalt kodupinnal, võõraks jäänud siin ja seal.

Vahel kannan kivi rinnal, vahel istun kivi peal.

Vot sellist kivi  ehk probleemi kandsin minagi kõikjal kaasas ja nimeks oli tal Franceska. Oli õnn kui nädalas korra vilksatas kiisu kahar saba. Kas ta on terve? Miks ta nii teeb? Mis lahti?? Mure oli juba nii suur, et enam ei jaksanud. Täna tuli tütar külla ja kurtsin oma muret. Viimane nädal oli Franceska ainult vanni all ja kaugel eemal võis teda näha, aga see on kõik.  Täna oli abilisi palju ja me otsustasime kiisu maksku mis maksab vanni alt kätte saada. Esimesed katsed ebaõnnestusid. Kiisu ei kavatsenudki liikuda kui teda harjaga nügida. Järgmine katse oli veeprits. Vaene Franceska sai päris märjaks ning ainuke saavutus oli, et ta nihkus teise nurka, kus oli pisike lootus, et saab ta kätte. Riskisime siis neljakesi  oma kätega ja tirisime vastupunniva kassi välja ning ma keerasin ta tugevasti teki sisse. Alguses olid vaesel kiisul silmad suured nagu tõllarattad ning ta proovis kõigest hingest põgeneda. Saatsin kõik minema, kes koju, kes tööle ning alustasin sügamise ning paitamisega. Poole tunni pärast Francseka nurrus ning sõudis käppadega.

Küll on kole, paitavad

Küll on kole, paitavad

Üllatavalt ei olnud Franceska kaugeltki kõhnakene vaid pigem ilus ja pehmekene kiisu. kartsin, et kuigi tohtrid olid veendunud, et tiine kassike olla ei saa- tont seda emahane tea :S

No ei olnud tõest mingit märki tiinusest. Kõht nagu olema peab, pehme  ja kindlasti mitte punnis.  Tunni pärast lamas Franceska minu kõrval voodis ja nurrus ennastunustavalt ning sõtkus käppadega nagu titake.  Mingit kinnihoidmist kiisu ei vajanud.  Keeras ennast selili ja lubas kõhukest  paitada ning käitus nagu ülimalt sõbralik kodukass.  Ei teda seganud telefonihelin ega vanaproua tatsumine. Sõbralik kiisu nagu olema peab. Tarvitses mul aga ainult sinna minna kus keiser jala käib kui kiisu oli voodist kadunud ning resideerus taas voodi all.

Nii paljukest siiski muutus, et mõni aeg hiljem käis ta vabalt mööda tuba ning jõi hea isuga, aga lipsas siis kohe taas peitu.

Mida kogu sellest loost arvata? No ei tea, aga kahtlustan, et Franceska kardab teisi kiisusid ja tal oleks kordades julgem viibida hoiukodus üksinda. Ohh! Ja kust selline ilma teiste kassideta hoiukodu välja oleks võluda? No see on lootusetu. Loodame, et mingi positiivse emotsiooni sai Franceska kätte ja ehk ta siiski julgeb nüüd vahel ennast ka näidata. Ei ole sellist looma mina veel oma elus näinud, aga eks ta nii olegi, et õpid, õpid kogu elu ja sured ikka lollina.

Aga minu musirull Seine on nüüd juba täitsa kodukass!!!

Tähtis ja väärikas daam, kes lubab ennast silitada nii naistel kui meestel, ronib raginaga kraapimispuud mööda üles ning alla. Võtab väärikalt külalisi koridoris vastu ning lubab armulikult  endale pai teha. Seine ei ole üldse enam see kass, kes hoiukodusse tuli. Ta on suur ja väärikas perepea, kes teab täpselt oma väärtust. Paraku on see tähtsus surutud vaid kahte tuppa. Kolmas tuba, kus paikneb Tibi Galojan oma perega on Seine jaoks tabu, sest kui emmele süüa anda või puuri korrastada, siis tuiskab ta välja ja kaks korda suurem Seine saab naha peale nii mis  suitseb. Olukorrast leidis Seine suurepärase väljapääsu. Ta nimelt deklareeib, et korteris on vaid kaks tuba ja kolmandat ei ole. Kui ma olen arvuti juures, siis mind lihtsalt ei ole kodus.  Selleks, et ma sealt välja tuleksin on Seine leidnud kavala taktika. Ta istub koridoris ja näub kaeblikult. Eks ta teab, et õige pea läheb süda haledaks ning ta saab suures toas süles trampida, pai nuruda, peaga puksida ning kõvasti nurrulaulu laulda.

Tegelikult ei näe ma enam põhjust, et Seine ei võiks minna  kuningannaks oma isiklikku lossi rahuliku pere juurde, kus talle võibolla natukene aega antakse.

Tema kuningannalik Kõrgus- Seine I

Tema kuningannalik Kõrgus- Seine I

Kesklinna hoiukodu soovib kõikidele oma lugejatele ilusaid Ülestõusmisepühi!

Ja kui kellelgi aega üle jääb, siis järsku te teeksite mõned kaisukarud pisikestele elupäästjatele   http://minahoolin.wordpress.com/

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: