Pässu lugu

Mõned postitused tagasi kirjutasin ma vihjamisi kahest suurest ahastusest oma karantiinipuuris ja lubasin neist täpsemalt kirjutada, aga siis sai Seine oma kodust kinga ja nii kolisid ahastused minu juurest minema ilma et neist lugu tuli. Nüüd on üks tagasi hoiukodus ja räägime siis Pässu ja Bossu loo teilegi.

Bossu ja Pässu elasid oma asjalikku kassielu Harjumaal suvilast ümberehitatud pisikeses majakeses. Ei teadnud nad, et aastate jooksul kogunesid pere ja ka nende kohale tumedad pilved, mis nii perelt kui ka neilt kodu võtavad.

Pässu

Pässu

Suvilast soojapidava maja ehitamine käib väikesepalgalisele perele ilma pangalaenuta üle jõu ja eks buumiaegne pankade lobitöö ahvatles võtma ikka suuremat laenu, sest kõik tundus nii hästi minevat. Ja siis tuli masu ja tööpuudus koos palga alandamisega. Mõlemad abikaasad võtsid lisatööd ja seda meditsiinis oli, aga palganumbrid kuivasid kokku kui kevadine lumi. Tekkis võlg, mis iga kuuga suurenes kuni pooleliolev majaköks oligi panga oma.

Bossu

Bossu

Alguses ei tundnud keegi kesise elamise vastu huvi, aga teatud kodanikel elu paranes, kinnisvaraturg elavnes ja siis tuli teade, maja on müüdud ja 2 nädala pärast peab lapsega pere kaduma kõige nelja tuule poole. Naisel on töökoht Soomemaal juba ootamas, vaja on vaid Valvira luba, lapse koolitee on katkemas, aga keda see pangast huvitab. Mees loodab peagi keeleõpingutega jõuda nii kaugele, et temagi saab Soome tööturu jaoks valmis.  Peres oli kuts, kelle võtsid sugulased, aga kiisusid ei olnud kusagile panna ja õue saatust ootama pereisa loomi ei suutnud saata. Nii nad siis alguses hoiukodusse saabusid- hirmunud ja segaduses. Kaks ööpäeva veetsid nad karantiinipuuris pissikastis ja Bossu sisises kõigi peale, kes lähedale tulid. Pässu peitis ennast venna selja taha ja nii ma peaaegu teda ei näinud. Siis said kodu kaotanud kiisud UM kassikodu sinisesse tuppa sanatooriumireiimile.  Tasapisi kiisud kodunesid ja kõik tundus minevat rööpasse. kui lajatas pauk. Pässu ei võtnud jalgu alla ja lamas oksendades maas. Kassiabilised jooksid hilisõhtul kliinikuss ja esialgu oli eeldatav diagnoos hirmuäratav- katk. Kõrge palavik, kõhulahtisus, oksendamine ja juba mitu päeva. Kui ma selle teate sain, siis esimest korda tundsin, et nüüd on kõik, ei mingit kassindust enam.

Pässu

Pässu

Ei pea just vaimuhiiglane olema, et aru saada,  ainus nakatumisvõimalus oli hoiukodu. Et selline nakatumine tekib minu juures, kus rangelt peetakse kinni anti- ja aseptika reeglitest tähendab, et ma võiksin oma arstidiplomi kohe Petseri täikal maha müüa. Õnnetus võib juhtuda seal kus ei ole selja taga 30 aastat rangeid  reegleid ja teadmist, kuidas fekaaloraalse nakkuse levikut takistada.  Meil on superettevaatlikke kassiabilisi, kes katku ohu korral riietavad ennast pea katkukostüümi, kuid teatavate liigutuste järgi on  aimatav. kuidas nakkus ikka liikvele pääseb. No, vana tont, meie, meedikud,  peame ju oskama käituda. Deso vastas antiseptika reeglitele, saun, kuumutamine, keev vesi, saastunud ja puhta osa  käsitlemine vastavalt haiglajuhendile, kolme desoaine ristkasutamine- kõik täpselt nii nagu eeskiri ette näeb. Õhufilter, desokastid, see ei ole lihtsalt võimalik. Maa saan aru, et õhuga lendlevat viirust või seent  ei saa levimast takistada, seen lendleb koos karvaga kusagile prao vahele, aga fekaaloraane nakkus levib vaid saastunud pindadega ja seda peab meedik  ometigi  OSKAMA VÄLTIDA!!

Pässu paranemas

Pässu paranemas

Olin nii masenduses, et vaat et mine abi küsima Türisalu panga käest.  Midagi siiski kripeldas- Bossu tundis ennast hästi, ta oli vaid paar päeva pärast tulekut mõned korrad oksendanud ja hiljem mitte.  Kuna katkuhaige ei saa enam minna UM kassikodusse, siis oli selge, et kiisut tuleb põetada tõenäoliselt  surmani minul.  Terve järgmine päev kui Pässu oli kliinikus tilgiti all, tundus kogu elu täiesti mõttetuna, aga siiski käisin läbi Õismäelt ja  palusin tohtrilt maksimumravi Pässule. Ega vaest tüdrukut polekski sinna tohtinud tuua, sest esimene reaktsioon arstil oli, et meie kllinikusse katkuhaiget enam tuua ei tohi.  Suur oli tema rahunemine kui ta aru sai, et küsin vajalikke ravimeid ja mitte ei too talle haiget looma ( ulla, ulla!!). Ja siis  seisin ma nagu politsinik kõrval ja kontrollisin. Milline on ravimi annus- mitu mg kehakaalu kilogrammi kohta, doosid pro die ja pr dosi. Kõige kaasaegsemad antibiootikumid ja oksendamisevastased vahendid. Vaene tohter vaatas mind mitu korda niiviisi, et kui pilk võiks tappa, siis oleksin ma pidanud sealsamas kliinikus surnult maha kukkuma.

Praegu me juba sööme

Praegu me juba sööme

Õhtul saabus Pässu. Siis sain teada, et katkutest oli tüdrukul negatiivne ja surmadiagnoos võeti maha. Kuna Pässuke oli juba mitu päeva haige olnud, siis ei olnud võimalik, et test oleks katku korral negatiivne olnud. Positiivne on tulemus juba siis kui haigus alles algusjärgus ja palavik kõrge. Siin oli  haigus kestnud rohkem kui 48 tundi ja test ikka negatiivne. Mul oli oma pisipatsiendist küll kahju, aga kergendustunne oli meeletu- kiisu ei saanud nakkust hoiukodust, desorežiim pidas ja sõit Petseri täikale  jääb ära.  Pässu ei olnud enam apaatselt pikali vaid istus ja urises. Jumal tänatud! Loomulikult plika ei söönud, aga veetustumist ei olnud ja kurjaloomulist apaatiat samuti mitte. Kuna tollest kliinikust kaasaantud ravimisüstlad ja infusioonipudelid ei olnud TAAS markeeritud, siis  vahetasin tilguti koheselt dr Olga ravimite vastu.  Mõtlesin hellalt sellele, kuidas me haiget üleandes peame tilgapudeli peale kirjutama, mis ravimit ja mitu milligrammi pudel peale füsioloogilise lahuse  sisaldab ning kirusin taas ja taas mõlemast jalast lonkavat ravikorraldust paljudes loomakliinikutes.

Tee mulle pai!

Tee mulle pai!

Õnneks oli kanüül pandud ülimalt hästi ja võimaldas Pässule puuris edukalt tilka teha.  Tol ööl ta korra oksendas. Võtsin on oma uue udupeene oksendamisevastase ravimi ja süstisin Pässule,  sellega sai oksendamine lõplikult otsa. Täna on kolmas päev, infusioonimaht on siiani 36 tunni jooksul olnud 500 ml. Esmakordselt saab kiisu veeni ülimalt võimast antibiootikumi- Zinnat´it. Ma olen seda korduvalt  loomatohtritele pakkunud, aga siiani ei ole keegi vedu võtnud ja nüüd määras dr Olga seda ise.  Oma patsientide ja isiklikele kogemustele tuginedes on see üks võimas relv tõsise haiguste korral. Kopsupõletik, angiin, kõrvapõletik, neerupõletik kaovad ahvikiirusega.  Kiiresti paranes ka Pässu. Eile ja üleeile tuli vaesele patsiendile jõuga toitu sisse punnida, aga õhtul tuli kiisu asjalikult toidukausi juurde ja sõi täitsa ise. Pissikastist on ta ka väljakolinud ning suhtleb. Ei mingit palavikku, ka suus olevad laigud on paranenud. Homme hommikul võtan kanüüli käpast välja ja Pässuke saab rõõmsamalt ringi vaadata.

Esialgu veel kanüül käpas

Esialgu veel kanüül käpas

Pässuke on imelise iseloomuga ja eriti huvitava pika karvaga hõbedaläikeline kassike, kes tahaks kõige rohkem süles magada ja nurruda.  Surmavarjuorust oleme me väja saanud. Nüüd oleks vaja üht kodu, kes lohutaks kodu kaotanut ning pakuks talle palju hellitusi. Pässu ja mina ootame väga!!!

Ah jaa!  Hoiukodu sai endale vägeva kasside lõbustuspargi. Ma teen vasti pildid ka. Sipsik juba kõõlub pea alaspidi kassikiiges ja lükkab jalgadega hoogu juurde. Aitäh, kallid annetajad!!!!

One response to this post.

  1. Tõesti, imeilus kiisu, nagu hõberebane!

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: