In Memoria, Mileedi

Tänases loos tuleb juttu kahest elusolendist ja kahest perest, kes elavad Eestimaa erinevais paigus, kuid nende elusolendite saatus on üsna sarnane – hüljatud ja mittevajalik pereliige. Lähtudes andmekaitse seadusest on ühe pere loo detaile muudetud, kuid tegu ei ole väljamõeldud tegelastega.

Ida Virumaal suundus pere ilmselt otsima kuldvillakut teises põhjamaa riigis. Kõik pereliikmed aga sinna tõotatud maale ei mahtunud. Fantastiliselt pika karvaga kass Ksusja jäi üleliigseks. Ja mida tehakse üleliigse neljajalgse pereliikmega? Õige, paigutatakse varjupaika või lastakse lihtsalt hulkuma. Mõte, et see fantastiliselt ilus kiisu varjupaigas haigeks võiks jääda, ei puudutanud perekonda. Nii ei teinud omanikud viimase kingitusena kassile, kes neile seltsi pakkus, eluliselt vajalikku vaktsiini arsti juures. Üleliigne tuli KIIRESTI ära paigutada.

 Mõni aeg tagasi sai kiirabi kutse L linna, kus seitsmekümnendates aastates vanaproua kaebas jalgade nõrkust. Kiirabi ootas luksuslikus ööriietuses vanadaam, kelle ärritunud olek kuulutas ette hunnikuga probleeme. Käbedalt viis ta meid tagatuppa, kus oli tema pitsiliste linadega kaetud voodi ning nõudis käredalt: „  Kas te tunnete mürgi lõhna??”. Mina ei tundnud. Siis käskis ta katsuda säravvalgeid voodilinu ning nõudis taas: „ Kas te tunnete, kuidas linad on elektrit täis??” Mina ei tundnud taas. Järgnes ringkäik kolmes toas, kus mind sunniti otsima pealtkuulamisaparaate, mürgipotte või elektriväljasid. Diagnoos oli mul vanadaamile seega olemas, jäi üle vaid täpsustada, kes see kõik tekkis täna öösel või on tegemist kroonilise haigusega.

Varjupaigas keeldus imekaunis Ksusja söömast ning kõhnus päev päeva järel. Paraku, kui ei ole raha, siis ei ole ka veterinaarilist abi ja ega oravasabaga pikakarvaline kaunitar töötajate tähelepanu eriti ka ei köitnud. Kassike kõhnus kuni temast oli järel vaid kimbuke konte eksklusiivselt kauni karva sees.

Kui ringkäik kõikides tubades oli tehtud, suutsin vanadaami kuidagi ühte kolmest elutoast pidama jätta. Seal ta siis kargles jalalt jalale nagu noor põder ning kaebas, et teda mürgitatakse pidevalt ja seetõttu on jalad nõrgad ning valutavad pööraselt ning kõik see algas just täna öösel kui temast lahti taheti saada. „Kes tahab?” küsisin ma professionaalselt. Vanaproua näitas sõrmega köögi poole ja kiljatas: „ See värdjas seal!!”. Läksin kööki. Kõhn ja hirmunud silmadega 13 aastane poisike kügeles põrandal, kus voodiks oli kaks baikatekki. Ei linu, patja ega madratsit. Poisikesel oli seljas T särk ning jalas päevinäinud teksad, nendega ta magas ja käis väljas. Vineerist kolmjalgse tabureti peal oli päevinäinud rüperaal. Teismelise nägu oli pikast magamatusest hall, põrandale olid korralikult virna laotud kooliõpikud.

„Mida sa teed siin??” küsisin nõutult.

„ Ma elan siin.” tuli nukker vastus.

„ Kus su ema on?”

„Töötab T riigis nõudepesijana, sest siin saab liiga vähe palka.”

„Kui kaua juba?”

„ Aasta saab täis. Emal läheb hästi. Ta käib mind kord kuus vaatamas.”

„ Aga isa????”

„Isa ei taha mind enda juurde. Eks ma praegu olen neile natuke üleliigne.”

Selgus, et vanaema põdes tagakiusamisluulu juba aastaid ning poisikese ööd olid täis kriiskeid ja süüdistusi vanaema elu ohustamise pärast. Ja selline oli vanaproua olnud juba siis kui poisike tema juurde elama pandi. Juba siis oli psühhiaater pannud diagnoosi, mis eeldas, et patsient vajab hooldust oma seisundi tõttu. Välja oli kirjutatud ka ravimid, mida proua muidugi ei tarvitanud. Otse loomulikult inkorporeeris patsient oma luulu koheselt ka pojapoja ning nüüd oli käeulatuses inimene, kelle süüks kõik need piinavad luulumõtted panna.

Imekaunis Ksusja pälvis kassiabiliste tähelepanu ning ta toodi hoiukodusse Tallinnasse. Kiisu sa nimeks Mileedi ning mõne päeva pärast selgus, et kiisu ei söö üldse js on muutunud juba elavaks luustikuks. Sundsöötmisele vastuseks hakkas ta veel oksendama ning viidi kiirkorras kliinikusse, kus testide tulemusel tuvastati haigus, mida kardavad kõik loomade päästmisega tegelevad inimesed – katk. Õrn ja hell kodukiisu oli selle saanud varjupaigas, kus tänavakassid võivad katkuviirust kanda ise fataalselt haigestumata. Vereanalüüs näitas valgevererakkude kümnekordset langust, mis koos ränga kurtumisega rääkis sünget keelt haiguse halvast prognoosist. Arst otsustas siiski proovida ja Mileedi jäi tilga alla kliinikusse. Järgmine päev oli Võidupüha eelne ning kliinikus oli seega lühendatud tööpäev. Kes jätkab tilgutiga? Mina…

Esimene mõte raskete luulumõtetega vanadaami ja kurnatud teismelise kooselu nähes oli: päästa poisike. Aga kuidas? Lapsel on ametlikult katus pea kohal, söök ees, isa elab ka mõnesaja meetri kaugusel ja kuidas sa tõestad, et ta pojast ei huvitu. Helistada emale? Ta ju teab, millised olukorras poeg on ja kord kuus käib ka külas, käsib rahul olla, toob priske nutsaku raha. Kas sotsiaaltöötajaid huvitab tekkinud situatsioon? Miks peaks? Juriidiliselt on kõik korras. Võimalus, mis kiirabil pädevusse mahub, on ajutiselt viia ära rasketes meelepettelistes elamustes eakas haige kui ohtlik oma lapselapse elule ning loota, et sellest poisile kasu tõuseks. Nii ma siis pakkusin: „ Järsku läheks haiglasse ja uuriks järele, mis nende jalgadega juhtus?” Vanadaam nõustus ega täpsustanud millisesse haiglasse ma teda viia kavatsen. Uhh, vahel on millegi rääkimata jätmisest kasu ka. Seni kuni proua oma asju kokku seadis nagu plaanitseks ta kuuajalist sõitu vähemalt Havai saartele, oli mul võimalus poisikesega vestelda. Selgus, et nendes oludes oli ta elanud rohkem kui aasta. Päeval vanaema magas, öösel algas möll. Vaimust vaevatu trampis ringi, rääkis kõvasti, tõstis asju ümber ning igal võimalikul juhul tatsas kööki ning nõudis aru järjekordsete piinamismeetodite kohta. Kord olid aktuaalsed elektri- või magnetväljad, siis mürgised aurud ja viimasel ajal ka arvutist „ vallanduv” kiirgus. Süüdistused, ähvardused, haige inimese segane jutt. Ja seda kõike teadis nii ema kui mõnesaja meetri kaugusel elav isa ja teadsid rohkem kui aasta. Emal on välismaal kahetoaline üürikorter ja isal samas linnas normaalne eluase, aga kuhugi ei mahtunud nende laps, kes oli kõige haavatavamas eas. Mingi ime tõttu ei olnud teismeline veel jooma ega narkootikume kasutama hakanud ning käis koolis, kuid hinded olid kehvad, sest ta põgenes sinna, kuhu ei ulatunud täiskasvanute reetlikkus – veebiavarustesse.

 Kell kaks sõitsime kliiniku ette. Meile anti kaasa rohkelt ravimeid ning infusioonimaterjali. Mileedi oli nõrk, kuid vaatas mulle oma ebakassilikult pruunide silmadega piinatult otsa. Oli selge, et lähitundidel tuleb kriis, mis otsustab. Saatsin häid mõtteid kosmosse, et juhtuks ime. Mileedi lamas külili, ila tilkus ja iga kord kui surusime suhu toidupastat, üritas ta raevukalt seda välja sülitada, kuid ta ei oksendanud. Piinavalt läksid tunnid, tilk tilkus. Kiisu kehatemperatuur oli madal ning selleks et seda tõsta, toppisime ta alla soojendavaid pudeleid ning mähkisime ta termolinasse. Kell 23 ajal ei hoidnud ta enam hingamisteid lahti, silmad klaasistusid. Hoidsin süles ja silitasin habrast keha, kust elujõud minutitega lahkus ja lootsin….. Keskööl tegi Mileedi silmad lahti ja oksendas välja suure portsu seda, mida olime talle sisse toppinud. Paraku oli oksemassid tökiati taoliselt mustad – veri.  See tähendab, et lõpp on vältimatu. Mitu tundi hingas kassike veel vaevaliselt ja mina silitasin tema pikka karva, et anda talle veidikenegi turvatunnet sellel teekonnal, kust keegi meist tagasi ei tule. Rääkisin temaga ja palusin talt inimsoo nimel tasakesi andeks selle reetlikkuse ja kannatused, mida meie kui looduse kroonid olime talle põhjustanud. Teadsin ,et lõpu eel tekivad tõenäoliselt suured valud ning olin valmis neid medikamendiga ka leevendama, aga selleks polnud vajadust. Kella nelja ajal öösel lakkas pisike keha võitlemast ning Mileedi uinus igaveseks.

 Lõpuks oli vanadaam haiglasse tulekuks valmis. Palusin poisikest helistada emale ja informeerida tekkinud olukorrast. Mulle vaatasid vastu piinatud, lõpmatult vaevatud silmad. „ Ma tahaksin ema juurde.” olid viimased sõnad, mille saatel me välja läksime. Andke andeks aus ülestunnistus, aga see oli hetk, kus tekkis uitsoov üks inimene ära kägistada, aga ta oli kaugel ja õnneks oli see vaid hetkeks.

Üleliigsed elusolendid Eestimaal. Lastehaiglas nimetatakse neid masu- või eurolasteks. Hooldustöötajad nimetavad neid masueakateks. Kuidas peaksime nimetama üleliigseid loomi??

In Memoria

Mileedi

 

8 kommentaari

  1. Posted by Lea on 5. juuli 2011 at 07:45

    Mare,
    mismoodi Te jaksate, kust see jõud tuleb? Kas empaatiavõime saavad inimesed sünnil kaasa või on see kasvatatav?
    Teile rõõmuks — Nike-Nööbikesel läheb hästi. Ergas, vallatu mürgeldaja aga samas nii hellake. Ja üks naljakas komme tal juurde tulnud, toidule peale kraapida. Kui aga Tuustik sama toitu sööma hakkab, siis tema kausist maitseb see väga hästi!
    Tervituste ja heade soovidega
    Nike-Nööbike, Tuustik ja Lea

    Vasta

  2. Posted by Maarika on 7. juuli 2011 at 06:41

    Hugol on sama komme-toidule peale kraapida! :d

    Vasta

  3. Siis on see omandatud. Fortuna tegi sama. Ta püüdis toitu peita, sellele peale kraapida. Tited siis õppisid ära, et tuleb kraapida. Miks, nad ei te, sest tühja kõhtu pole nad tundnud.

    Vasta

    • Posted by Lea on 8. juuli 2011 at 06:51

      Oh, see teadmine on suur kergendus. Ja mina arvasin, et toit ei maitse ning kandsin järjest uusi palasid juurde 🙂

      Tervitustega
      Lea

      Vasta

  4. Ufo (Baghira) kraabib samamoodi toidule peale, kui kõht täis saab.

    Mare, Sulle jõudu ja ehk tulevad juulikuu lood paremate lõppudega.

    Vasta

  5. Posted by Krissu on 16. aug. 2011 at 09:55

    Minu kõik kassid, keda eluaeg olen pidanud, on samasugused “pealekraapijad”.
    Kass on ju siiski algselt metsloom ja neid tuhandeaastaseid geene ikka jagub ka tänapäeva. Loomulik, et metsikus loodudes leitud toit tuleb maha matta ja peale kaapida. Iseasi, kas seda just tänapäevases linnakorteris oleks vaja teha, aga võta sa kinni, mis kiisu peas toimub.
    Minu praegune kiisu, Norra metskass, on samasugune. Algselt esivanemate kaudu trollidemaalt tulnud oranz kutt kaabib parketti, mis mühiseb. Ka peidab mõne eriti maitsva pala näiteks suure toa vaiba alla või parema meeleolu ajel toob hoopis pereliikmetele proovida. Mida ikka arvata suitsuräimepeast, mis sulle nii malbe ilmega tuuakse, heasoovlikult kassikeeles öeldes: “Noh, võta ka, kust sinagi nii head asja muidu saad, kui mina ei tooks…!”.
    Kassid on imelised.
    Lugesin Mileedi juttu ja lahistasin tööl nutta, et kolleegid pööritasid silmi. Ajasin mingi olematu tolmuallergia süüks, aga tegelikult…. Tahaks nii Mileedi endisi omanike, kui selle 13-aastase poisikese vanemaid nahutada, kuigi olen füüsilise vägivalla vastu. Sel korral tarvitaks küll ihunuhtlust.
    Loodan, et Mileedil on kassiinglite juures hea ja väga loodan, et see poisike ei saa VÄGA suurt traumat kogu eluks. Loodetavasti oskab tema kunagi oma peret ja lapsi paremini hoida.
    Aitähh Sulle, Kassilausuja hea ja õiglase töö eest! Ei tahaks soovida Sulle “tööpuudust”, aga tahaks, et hoiukodud, turvakodud ja muidu vale-kodud maa pealt kaoks. Patsientide/ klientide puuduse pärast. Et meil kõigil oleks see OMA.

    Vasta

  6. Mõnikord saavad loomad parema kohtlemise osaliseks kui inimesed. Lapse eest peab vastutama täiskasvanu lapsevanem. Kui seda ei tehta siis…pilt on kurb. Laps ei saa enda elus ise midagi muuta, täiskasvanu saab. Saab end surnuks juua või siis ühiskonna kulul elada. Toimetuleku- ja töötutoetused on ülearused sest ettevõtlusega alustamist meil ju toetatakse ja kui vähegi end liigutada, saab igaüks hakkama. See oleks võrdne kohtlemine. Aga kui direktori kohta või palka 1500 ei pakuta siis alla selle end ei liigutata. Üks mu tuttav Rootsist kirjutas 40 aastat tagasi, et neil hoitakse pätte nagu sitta pilpa peal. Oleme nüüdseks sama kaugele jõudnud. Igal kaabakal on inimõigused, alaealine ei saa enda inimõiguste rikkumise vastu midagi ette võtta. Helistagu… nagu reklaamis! Millega??? Kellele? Kuhu? Ja kui pädev(kaine, olukorda tajuv) inimene helistab siis tema pole ju hooldaja…JOKK

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: