Nüüd on siis teada, kes meie kaitseministri ruumi pihta panid- KASSID

Oodata on mõnd eriti  repressiivset kasside vastast seadust või määrust. Aga ega hullu tea, järsku saadetakse  ruumi anastajate vastu terve EV sõjavägi!!!

Lõbusat nädalavahetust kõigile kassi- ja poliitikasõpradele. Ärge siis laristage selle ruumiga Veel parem, meisterdage meie ministrikesele ise täitsa tema oma kraapimispuu koos kenade kastikeste ning rippuvate hiirtega, et temale ka kohta jaguks.

Hell peaga puksija ja painuruja. Oi, küll see kiisukene väärib head kodu, kus on palju pehmeid patju ja seeriatena silitamist.  Kasse on laias laastus kahte sorti, ühed võtavad sinu tähelepanu, teised  paluvad hellalt- Klaara on seda viimast sorti. Õrn ning armas kolmevärviline õnnekass. Praegu on ta kõhnakene, aga katsume teda kosutada kõigega millega võimalik, ainult Veera on nii nahhaalne, et sööb Klaara eest kõik hea ja parema nahka, kasvav laps ikkagi. Emme ei puutu ühtegi paremat pala enne kui laps pole kõhtu täis saanud, siis natuke söögiga mänginud, mäkutanud ning siis magama veerenud. Selline see ema armastus juba kord on- nii inimestel kui loomadel ja kes seda täpselt nüüd teab, kellel ematunne  suurem on. Õnnelik on see pere, kelle silm Klaarale peatuma jääb.  Tegemist on ideaalse koduhaldjaga, soe, õrn ning kuulekas. Pärast raskeid vintsutusi nii Kohtla Järve tänavatel kui varjupaigas ei ole ta kaotanud usaldust inimeste vastu. Klaara väärib parimat.

Hoiukodu ootab südamlikku, armastavat kodu, et anda sinna maailma parim kiisu

Inimene meeldib eriti siis kui ta suletutiga vehib.  Süles naudib ta silitamist ise selili, silmad mõnust poolkinni. Ettevaatust, meile on hirmsasti närimine meeldima hakanud ja sõrmi tahaks ka järada, aga seda kohe üldse ei tohi.  Nii tuleb pisikest plikat kogu aeg õpetada, sest muidu saab laps kaasa halva harjumuse. Mis teha, hambad sügelevad ja nii lähevad käiku kõik kingitud pallid ja nahast hiired. Veera õpib kiiresti ja kasvab vahvaks kassineiuks. Sel nädalal teeme siis esimese kaitesüsti ära ja siis võiks Veerakese uus pere meiega ühendust võtta, et täpsustada, millal nad kiisu koju võtavad ja kas ta läheb kohe Soomemaale või jääb veel natukeseks Eestisse. Sellest sõltub pass ja edasine vaktsinatsiooni plaan.

Kas pole huvitav, et Kassiabi kiisusid on tihti võetud kodumaalt lahkunud perede poolt kaasa nagu killukest Eestimaast. Nii on nad reisinud Soome, Rootsi ning isegi Belgiasse. Paar päästetud kiisut on isegi maandunud Kreekasse. On ju kodu kaotanud kiisusid natuke mujalgi, kuid inimesed tulevad spetsiaalselt selle jaoks tagasi Eestimaale, et võtta  meie maavillane ja viia kaasa. Selles on midagi lõpmatult armast ning ka natuke kurba, sest räägib see taas kui tugevasti on enamik meie inimesi kinni selles maas- Eestimaas. Ei minda hõisates vaid pigem nutt kurgus. Majanduspõgenikud, kes klammerduvad kõige külge, mis meenutab kodu, olgu selleks maavillane hall või kodutriibik.  Tegelikult on neil kiisudel kaugel täiesti ravitoime, sest kas need, kellel kiisu süles nurru lööb, tekib vajadus õhtuti Delfis Eesti uudiseid lugedes kurje ja kibestunud kommentaare kirjutada?  On ju suurel osal neist kommentaaridest võimalik tuvastada kibeduse taga igatsust oma maa järele, mis neid ebaõiglaselt on kohelnud.

Ja kui valu, mida välja näidata ei tohi/ julge suureks läheb, siis silitage oma maavillast killukest. Kergem hakkab. Usun, et Veera teeb oma pere elamise võõrsil oluliselt kergemaks ning helgemaks. sest seal on küll rohkem raha, kuid kaasa saab valu, mida võib külla peita, leevendada aga mitte kunagi täielikult.

Pesemine meile aga ei meeldi. Arusaadav kah, no milline kass enne vett on armastanud, aga see kisa, mis ravišampooniga mäkerdamisel kuuldavale tuleb on verdtarretamapanev. Jabural kombel ei sobi eriti ka käterätikute sees kuivamine ning soojenemine. Enam pakub  huvi pigem tohterdaja nina püüdmine ja soojast põuest välja pugemine. Siis me riidleme väheke, kuid lepime ka kohe ning mõne minuti pärast üritab ta taas tähelepanu võita. Selleks on kindel meetod või õigupoolest kaks:

1. Hüpata kahe käpaga vastu söögikausi äärt nii, et krõbinad igasse ilmakaarde laiali lendavad, loomulikult suur hulk puurist välja nii umbes meetri kaugusele. Osa tabab kõrval arvutiga tegutsevat inimest ning ongi tähelepanu käes.

2. Karata kõigi nelja jalaga veenõusse. Vesi pritsib, inimene karjub ja kui hästi läheb, siis saab sülle rätiku sisse. Elu on seega lill.

Veera kohta kehtib väljend- uudishimulik nagu kass. Ohutunne on täiesti tundmatu asi, kõike tuleb hambaga proovida, isegi siis kui tegemist on ussirohu pakendiga. 

Veel üks piinlik lugu- plika käib ikka veel kasuemme tissi kallal, mis muidugi on hea, sest haiguste vastu on kaitse nii suurem, aga vaene Klaara on üsna tüdinud. 

Kiisuemme kohta võib juba praegu kindlalt ütelda, et ta on suurepärane kaaslane, kuid praegu varjutab seda emakohustus. Klaara tahaks rohkem pai saada, kuid Veera ei lase ju.

Klaara kõrvad on korras, kuid kopsu me veel ravime ning rögalahtistit saab ta ka kaks korda päevas. Ei ole need ravimid kõige parema maitsega ja nii peidab Klaara ennast puuri kõige tagumisse nurka õndsas lootuses, et keegi talle midagi jälki suhu ei topi. Paraku ei ole neil lootustel määratud täituda. Tegelikult ootan ma huviga, millal kiisuemme vanema roll otsa saab, sest tundub, et tegemist on eriti laheda iseloomuga kassiga, kellega tahaks juba lähemalt tutvuda.

Selge on, et kiisu tahab hellitamist, sügamist ning pikki vestlusi. Peagi ootab teda ees steriliseerimine, sest esimesed jooksuka tunnused hakkavad juba ilmnema. Vaatamata looduse kutsele on ta siiski hoolitsev emme ning lakub oma kasutütart kohusetundlikult, lubab sabast tirida ning seljas trampida. Mul on tunne, et Klaara tulevane pere saab olema ülimalt õnnelik tema üle.

Kristiina ei kujuta üldse ette, et ta võiks kahejalgsetest kuidagi erineda. Lähed kööki, Kristiina jala juures, vannituppa, ikka kiisu kõrval. istud diivanile, otse loomulikult kass vastu külge nii et vesi ka vahele ei mahu.

Jutukas on ta ka. Kohe kindel seisukoht elus, mida on inimesele vaja   kõva häälega selgeks teha.  Krissu sobib ideaalselt vanemale inimesele, kes tunneb ennast üksikuna või on saatuse tahtel omastest lahutatud.  Kristiina pakub täiuslikku seltsi. Ta saadab oma kaaslast kõikjal, soojendab ja arendab meeldivat vestlust. Kristiina on kaaslane rohkem kui paljud kahejalgsed, kuid eriti õnnelik ta ei ole kui peab kellegagi oma sõpra jagama, seega võiks Krissu olla ainukeseks kassiks peres.

Oma armastust näitab Kristiina välja hellalt peaga kätt või jalga nühkides ning  puksides. Ülimalt huvitav on neiu karv, siidpehme ja nagu kullatolmuga üle puistatud. Õnnekass, seega.

Krissu magamiskombed on endised- pärjana ümber pea ja kui palavaks läheb, siis paneb pea inimese põse peale .  Neiu kõrvad olid seest veidike niisked ning seetõttu saab ta kõrvatilku, mille panekut kannatab stoiliselt ning vastu eriti ei puikle.

Krissut ja Klaarat võib juba broneerida, kuid uude koju minekuni läheb veel natuke aega.

Kristiina igatseb kõige enam päris oma inimest ja kassivaba keskkonda. Ta ei ole küll teistega tige, kuid on ilmselge, et ainsa kullaterana peres oleks ta tõeliselt õnnelik.

Fotoaparaadi objektiivi ette jäid ka hoiukodu püsiasukad.

Viki demonstreerib siin oma

ülipikka karva, mis on armastusega kammitud ning hoolitsetud. Tõestus veelkord, et kvaliteetne söök ja raviõli teevad imesid. Selles põlles on karvade pikkus oma viis sentimeetrit ja Viki näeb välja nagu isalõvi. See, kuidas ta iga mõne tunni järel pai käib norimas on lausa uskumatu. Neiu resideerub minu voodis ning  meil on periooditi magamiskohale tõsine konkurents

Lisan kiiresti, et saame hakkama ja ei tülitse. Viki suhtleb vabalt  kõigi pereliikmetega ja tüli ei nori. Ka hoiukodu püsiasukatega mängib ta nii et maa tolmab. Neiul oleks juba aeg päriskoju minna, aga siiani ei ole tema vastu keegi huvi tundnud. Kurb natuke.

Milda ja Tilda kasvavad mühinal. Nurrukaid neist päris kindlasti ei tule, aga milline graatsia.

Tõelised väikesed jahimehed. Kus on see laut või vana talumaja, kus hiired liiga teevad?  Milda ja Tilda on nõus inimese kõrval elama, kuid mitte liiga lähedal. Nad on ja jäävad tõsisteks looduselasteks, kuid kaunid on nad sellegipoolest. Tilda lubab ennast süllegi võtta, kuid ega ta seda ei naudi. Mildat proovisin paljaste kätega sülle rabada ja sain seda mida siiani- portsu sügavaid küünejälgi. 

See kõik ei takista meid üksteist katsumast, ainult puurivõre peab vahel olema. Vahel lubab Milda ka oma jäset armulikult katsuda, kuid siis peavad teises käes maiustusepalad olema, mida pidevalt meeleheaks pakkuda.  Ma ei jõua ära imestada kui fotogeenilised need sänikaelad on. Väikesed terased jahimehed. Oleks vaid üks laut, tall või talumaja kus neil lastaks lihtsalt olla ….kassid, kes käivad omapead.

1. Suurepärane arstikunst ja kõrgtasemel meditsiiniline järelhooldus ning jälgimine.

2. Ennastsalgav põetus.

3. Kassikese metsik elutahe.

Paneme sinna juurde veel abivalmis inimeste toetus ja sületäitega õnne ning saamegi ühe surmalt tagasivõidetud elu.

Operatsioonijärgsed päevad ja ööd olid rasked. Desiree sooled olid laienenud viimase piirini, mahutades enda sisse 5 nädala jäägid ja oht oli suur, et nad enam korralikult funktsioneerima ei hakkagi, lisaks veel suur infektsioonioht. Kiisulaps pidi olema täiesti stressivabas keskkonnas ning süüa  saama iga 2 tunni järel toidusegu, mille temperatuur jääb 38-39 kraadi  vahele ja loomulikult tuli teda sööta süstlast. Paistetanud pepukest tuli pidevalt puhastada, desinfitseerida, määrida ja nii päeval kui öösel. Stressivaba oli kiisu vaid süles, kus ta magas ning ümbritsevat uudistas. Kiiresti sai selgeks, et kiisu magas vaid põues ja kui teda üritati käest panna, siis hakkas kaeblikult nutma. Niisiis, kuidas oleks selline haige hooldamine?

Põetusest sõltus aga pisikese patsiendi elu ja panuse andis terve pere. Ei olnud see ainult eakate kassitädide rida, raske koorma võttis nii mitmelgi päeval enda kanda noormees, kellel koolist parasjagu vaheaeg. Päev päeva järel kontrollisid arstid Desiree kõhuõõnt ultraheliga, et tuvastada varajast põletikku. viisid kehasse vedelikku ning süstisid antibiootikume. Kassilapse sooled tõmbusid üha enam kokku normaalseks, hakkasid tööle ja kiisuke hakkas kaalus juurde võtma.  Juba hakkas huvitama pall.

Tekkis huvi suurel ja laial voodil jalutada, aga magada sai ainult süles. Eks tekkisid ka väikesed jonnituurid- arstitädi ei olnud Desireel enam vaja, ainult emme sülle, kiisu protesteeris valjuhäälselt kui teda kliinikus uurida vaja oli. Siis saabus päev, kus kassike hakkas ise, päris ise, süüa nakitsema. kehakaal tõusis ja momendil ületab 400 grammi.  Arstid jäid Desiree pepuga rahule ning kodust kaasatoodud junnikest hindas auväärt konsiilium igati passlikuks.  Nagu ärahellitatud laps kunagi, ei taha Desiree veel magada mujal kui inimese põues ning ka sügavas unes kipub ta üles ärkama kui vähese aruga inimesed teda käest ära panna üritavad, aga need on mured, mida on võimalik lahendada.

Kassilaps peab inimest päris kindlasti oma emmeks ja nii kasvab temast üks eriline olend. Vaevalt ta nüüd kahe käpa peal kõndima ja huuli värvima hakkab, kuid inimesega saab tal olema eriline suhe.

Meie oleme aga koos õppinud, et kui liita kokku hästi palju armastust- arstide, vabatahtlike, veebisõprade ja annetajate siirast armastust, siis võib mägesid liigutada. 

Arvan, et muuta saab mitte ainult pisikese Desiree saatust vaid midagi palju suuremat.  Võibolla on paljudel Eestimaal paha olla just selle pärast, et inimesed genereerivad enda ümber tihti tigedust, on see siis meedias, suhetes üksteisega või internetifoorumites ja kommentaariumites. Kurjusel on aga halb omadus paljuneda nagu haigusttekitaval mikroobil inimkehas, teha järgmisi inimesi õnnetuks ning kibestunuks.

Meie õnneks levib ka empaatia- ja samastumistunne kui seda ei lämmatata kurjusega. Desiree imeline tervenemine näitab meile, mis juhtub siis kui armastust on palju.

Aitähh, Maxi loomakliinik, tublid kassiabilised põetajad, 1500 blogisõpra, kes elasid kaasa ja toetasid, kümned tuhanded lugejad nii Facebook´ is kui mujal internetiavarustes, kaasatundjad ja  muretsejad.

Kui ilus on tegelikult Eestimaa inimeste hing ! 

Desiree ravi saab toetada:

Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank

Reg nr:  80231564 

IBAN: EE902200221030561288

Klaara on oma kõrvahaigusest paranenud, kuid vahepeal oskas ta lisaks köhima hakata ja kopsudes oli kuulda vastikud räginad. Tont seda nüüd teab, kas bronhiit või kopsupõletik, ega vahet suurt pole, sest ravi on üks- antibiootikum. Kassid nagu inimeseki haigestuvad üldjuhul õhtuti ning nädalavahetusel või äärmisel juhul siis kui on algamas 24 tunnine valve. Nii ka nüüd. Kaevasin siis oma varudesse ja, ennäe, täpselt see, mida vaja oli- sobiv antibiootikum nagu varnast võtta. Jagasin siis tableti tükkideks ning hakkasin manustama ning ma pole näinud kiiremat paranemist kui Klaaral. 3 päevaga oli kopsuleid kadunud nagu vits vette ning kõrvadele mõjus see samuti imehästi. Täna kuulasin siis oma pisikest patsienti hoolega. Kõik on korras. Jätkame ravi veel nii nagu peab ning tunnistame Klaara siis paranenuks. 

Väheke rohkem on jama Veerakesega. Tablette seene vastu võtame usinasti ja varsti saab juba nädal, kuid nagu seeneraviga ikka, muutub kiisu välimus alguses vaid koledamaks. Kõigis varjatud kohtades, kus seen vaikselt nahal arenes, tuleb esialgu karv maha ja kiisu välimus muutub iga päevaga koledamaks. Kui keegi tahab teada, mismoodi see seen välja näeb, siis, palun väga….

Karv kukub ära ja nahal on veidi valkjas krobeline ketendus, mida saab paar korda päevas ka seenesalviga hõõruda. Käed loomulikult kinnastes, sest muidu võib varsti samasuguse lööbe leida ka enda nahal. Paarkümmend aastat tagasi oleks sellega paras nöök, kuid tänapäeval, kus Lamisiil on käsimüügis, ei ole see muidugi suur katastroof, ebamugav aga ikkagi.

Kümne päeva pärast hakkab paranenud nahale uuesti kasvama karv ning kui ravida ca 3 nädalat, siis on kõik möödas nagu poleks kiisu kunagi haige olnud. Ega siis Veerake sellepärast vähem armasam pole. Silmapõletik on ka juba möödanik ning küll selle seene ka ravitud saab. Keegi pole veel paranemata jäänud. Kõik Veerakese puuris olevad pehmed asjad- kratsipuu, pehmed mänguasjad) lähevad loomulikult kõige kaduva teed. Kratsipuud on muutumas järjest suuremaks defitsiidiks ja mänguasju läheb varsti kilogrammidega.  Kui vastik seen kõrvale jätta, siis on Veera ikka vahva mängusell ning asjalik mürakaru.

Tundub, et pidev määrimine ja vannitamine ei lase nahal eriti kiheleda ja Veera müdistab rõõmuga ringi. Kuigi seenerohi on üpris kange, oleme me tema isukest hoidnud ikka üleval ja nii sööb Veera hea isuga krõbinaid, konservi, hakkliha, kanafileed ja hapukoort. Tundub, et elu on lill. Kiisu ei saa ainult aru, miks teda välja ei lasta. Mis teha, saatus on juba kord selline ebaõiglane.

Aktiivse mängimise tunnid vahelduvad sügava unega ja see on hea, sest kui laps ei maga, siis ta ka ei kasva. Tableti võtmisega ei ole Veeral mingeid probleeme. Killuke rohtu  hakklihapalli sisse ja, klõnksti, kaob see kõhtu nii, et ei saa arugi. Lemmik- vitamiinipasta, järele ja kõik on parimas korras nii pisikese patsiendi kui tema hooldaja arvates.

Kristiina on hoiukodus ennast kenasti sisseseadnud. Teisi kasse ta talub, kuid ega ta neist vaimustatud ei ole. Kiindunud on ta vaid ühte inimesse ja seda ta saadab nüüd igal sammul nagu ülimalt kohusetundlik turvamees.

Öösel armastab ta keerduda ümber oma favoriidi pea ja seda käppadega emmata ning proovi sa ennast liigutada, saad lisaks veel natuke massaaži ka.  Ja siis algas Kristiinal jooksukas. See vist ei ole tema päris esimene sedasorti ettevõtmine, sest Kristiina teadis suurepäraselt, kes peaks talle suures hädas appi tulema- Panter, ainuke mees majas. Aga Pantu on meil ju ammu kastreeritud ning Kristiina tähelepanuavaldused muutusid talle kiiresti koormavaks. Hüppas siis õnnetu poiss ikka kõrgemale ja kõrgemale, aga kuhu sa, õnnetu, tulihingelise piiga eest ikka pääsed ja nii tuligi elupäästev manööver. Panter maandus lõpuks mu turja peale ning peitis ennast juuste alla, ise valjuhäälselt kaevates umbes nii, et päästa ometi selle pealetikkuva plika eest. Kuna Pantu ikka vedu ei võtnud, siis otsustas Kristiina oma rasket muret kurtma minna mehe juurde, kelle varbaid ta suure hoole ja armastusega nühkis ja igati püüdis märku anda, millist sorti mured teda vaevavad, kuid sealt sai ta palju paisid ning ikka ei mingit mõistmist ja välisukse avamist. Eks see periood tuleb meil üle elada ja siis läheb Kristiina steriliseerimisele. Kristiina sobib edaspidi suurepäraselt inimesele sõbraks ning kaaslaseks ja võib arvata, et üksiku kassina lööb ta tõeliselt õitsema.

Milda ja Tilda arenevad tasapisi kodukassidele lähemale. Igatahes turtsumist ning sülitamist ma enam kuulnud ei ole, kuigi teiste peale kurjutavad nad endiselt. Nüüd seisavad õekesed puuri ääres ja karjuvad kui ma nende lähedal olen, sest siis on loota maiustusi, kuid ainult  käest.

Kui ma puuri ukse lahti teen, siis kaovad nad muidugi tahapoole, kuid saan neid juba ilma helisignaalita silitada ning üldse puudutada, Tilda istub väheke süleski ilma, et sooviks põgeneda ja need grimassid, mida mulle näidatakse on märkimisväärsed. Toon mõned stiilinäited:

Tilda jäi siin pildil veidike kurja näoga, aga tegelikult ei olnud ta seda kohe mitte üldse sel hetkel, vastupidi, üsna rahul oli, kõht hakkliha täis ning paid ka kättesaadud.  Kohe algab mäng, mis ei taha kuidagi lõppeda ja koos saame me eksisteerida vaid tänu sellele, et kui mina magan, siis äratab mind üles vaid aatompommirünnak…… või see kui keegi tasakesi ütleb: ” Mare, meil on kutse!” 

Mingi hädine kasside maadlusmatš, kus kukub kõik, mis puuris on, minu und segada raudselt ei saa.  Ja kukkuda saab vaid kraapimispuu, mõned pallid ja toidukausid.  Mildal ja Tildal on kindel harjumus hoiustada oma mänguasju veenõus ja seetõttu tuleb asju kuivatada ning vett vahetada 3-4 korda päevas. Kui sa siis kuivatatud hiirekese uuesti puuri pistad, haarab üks õekestest mänguasja hambusse ning mulle tundub, et parastava naeratusega laseb ta taas veenõusse. Korrata….

Viktoria muutub järjest vahvamaks. Ise ta norib pai, magab külje vastas ning nurrub tänulikult.

Tema kasukas on tänu maksa ravile, pikakarvalise kassi söögile ning spetsiaalsele õlile muutunud ilusaks ja kohevaks. Selle kammimise osas on meil veel mõnigasi lahkarvamusi, aga eks püsivus viib sihile ja me ei lase ennast tema torisemisest eriti häirida. Kuna Viktoria on nii ülipika karvaga, siis lamades jätab ta üsna paksukese mulje, mis pole kohe üldsegi nii. Viktoria on  igati  trimmis ja isegi veidi kerge, kuid see kasukas on tal praegu ikka tõeliselt vägev.

Ise ta kaalub 4.3 kg, mis on igati kassile sobiv kaal.  Viimasel ajal meeldib Vikile hiirekesi taga ajada, palli veeretada ning Triinu ja Pantriga mängida. harva küll kostab ka rahulolematut mörinat, kuid seda, et Viki kellelgi haiget teeks, ei ole üldse olnud.  Eks ta vahel ütle mullegi sandisti kui ta oma voodi pealt leian nii pikk kui lai ja keset magamisaset ning siis barbaarselt kiisu ühte nurka tõstan, kuid pahameelejorin saab kohe otsa, Viktoria keerab külge ja jääb uuesti magama ning nurrub tasakesi unelaulu.  Pean minagi voodisse kobima, sest homme ootab laul: Tööpõld on lai-ai-ai-ai-aiiii!

Ärgu lõppegu leib meie laualt ja tuli meie leelt.

Jätkugu meil julgust mitte keerata teine põsk ette siis kui  sunnitakse olema ebainimlikud, surutakse meid rikkama või võimukama jõuga põlvili või üritatakse paisata ” naabrist parema” mentaliteedi ees käpuli. Jätkugu meil jõudu vägivallatuks vastupanuks seal, kus alandatakse neid, kes on kehvemad, abitumad, nõrgemad, haigemad ja vahet pole, kas tegemist on nelja- või kahejalgsetega. Olgu meis kadakast kangust mitte määgida koos karjaga ja olla päris meie ISE.

Kesklinna hoiukodus viibis 2011 aastal 58 kassi, kellest enamus lahkus uude koju. 2 kiisut viidi üle teistesse hoiukodudesse ja kahjuks viis kassi läksid kiisudemaale. Tipp, Täpp ja Söeke olid nakatunud enne hoiukodusse tulekut kassikatku. Mileedi tuli hoiukodusse oma viimaseks ööks põetusele katku lõppstaadiumis. Patric oli kassipoeg, kelle surmapõhjus jäigi ebaselgeks. Kliinikus jäi kahtluseks arengurike.  Vaatamata laboratoorselt diagnoositud kassikatkule, ei haigestunud ükski hoiukodus olevatest kassipoegadest ega kassidest, mis on suur saavutus. Suurimaks saavutuseks oli  nelja alakaalulise, kurtunud või enneaegse kassipoja üleskasvatamine- OFO, SIISU,TIIU ja PÖIAL LIISI. Käitumishäiretega kasse, kes vajasid häire korrigeerimist k.a medikamentoosset,  oli kolm, kellest kaks, ALEKSANDER SUUR ja SINIKAS on leidnud juba uue kodu, aga VIKTORIA ootab veel oma õiget.

Nüüd väheke Kassilausuja blogist arvudes:

2011.a külastati blogi 46.000 korral, avaldati 135 uut postitust ning 477 pilti.  Kõige enam oli külastajaid 4 augustil- 918 vaatamist. Enim tuli vaatajaid  järgmistelt saitidelt:

kassiabi.ee

koertekoda.ee

facebook.com

Kõige rohkem oli lugejaid Eestist ja Soomest. Üllatuslikult palju oli blogi külastajaid USA-st ( 96 püsilugejat), kuid ka Brasiiliast ( 50 lugejat). Argentiinast ja Venetzuelast ( mõlemast 16 lugejat). 27 lugejat olid Araabia Ühendemiraadist,  27 Jaapanist, 18 Indoneesiast, 9 lugejat võrdselt Hiinast ning Hong Kongist ja 10 lugejat Austraaliast.

Korduvalt möödunud aasta jooksul oli kassilausuja blogi kolme TOP blogi hulgas.

See vist viitab, et kesklinna hoiukodu on inimestele hinge pugenud nagu õunaussike ja see on hästi vahva. AITÄHH TEILE!!!

Omaltpoolt katsun teha kõik endast sõltuva, et külastajad saaksid ka edaspidi lugeda lustakaid/ ärevaid/ õnnelikke/ nukraid loomalugusid ning elada kaasa nende saatusele, kes kipuvad Eestimaal ikka üleliigsed olema ja kellele me katsume niipalju kui võimalik päikese ellu tagasi tuua – mustvalged, triibulised, kollased, hallid, valged jne, jne KASSID.

HEAD VANA AASTA LÕPPU!

Soovib VIKTORIA

MILDA ja TILDA

KLAARA

VEERA

KRISTIINA

PANTER,TRIINU, SIRJE, VIRGO ja mina ka.

Mõni aeg tagasi toodi ühte kassiabi hoiukodusse Majaka tänavalt kassipere, emme nelja pojaga. Kõige väiksem sai nimeks Desiree, pere kaapekakk nagu neid igas peres leidub. Alguses ei tundunud midagi ebaharilikku olevat, kassilapsed imesid ja kasvasid, kuid häda algas siis kui kiisud hakkasid lisatoitu saama – Desiree keeldus kategooriliselt söömast. Prooviti lisatoitmist, kuid mida päev edasi, seda meeleheitlikumalt keeldus Desiree toidust ning tundus, et kassilapsel on valud, söömise järel tulid ka röhitised, mis kassipoegadel pole just tüüpiline. Desiree kaalus viie nädalaselt peaaegu poole vähem kui õed vennad- 300 grammi. Kui väike äbarik teistest lastest eraldati, siis selgus, et kiisu ei saa kakada. Sedapuhku tegid kassiabilised seda, mida ikka, jooksid veterinaari juurde. Saatus tahtis, et nad sattusid Maxi kliinikusse. Alguses ei olnud tohtril aega, kuid ta siiski võttis väikese patsiendi vastu ja avastus oli jahmatav- kiisul puudus anus, see oli umbselt kinni. 5 nädalane kiisu ei olnud saanud siiani kakada ja sooled üha laienesid ning laienesid. Kontrolli tulemusel selgus, et kiisu jämesool oli  kõhuõõnes umbselt kinni, kuid õnneks üsna lähedal kohale, kus pärak paiknes ning  oli olemas ka sulgurlihas, mis hädavajalik on.  Samal hetkel kui tohter mõtiskles, kas on vähimatki aega nii keerulist operatsiooni sooritada, helistati ja üteldi ära 1,5 tunnine broneeritud arstiaeg . Kirurg suure algustähega, otsustas kassilapsele anda võimaluse eluks- opereerida. Meditsiiniga mitte sagedasti kokkupuutuvale inimesele tundub pensik, miks ma seda vägiteoks pean. see ju arsti kohus, kuid…….

3oo grammi kaaluv alatoitluses veetustunud ja roiskuva soolesisu tõttu toksikoosis oleva elunatukese pärast võitlusesse astumine oli iseenesest vägitegu, kuid raskused, mis tohtri ees seisid, paneks hirmust värisema ka üliprofessionaalse lastekirurgi koos haiglatäie tippaparatuuriga.

Ja millises doosis manustada sellele kuhtunud titele narkoosiainet, et ta sellest välja tuleks?  Kuidas leida veen, ilma milleta ei saa ühtegi operatsiooni teha, liiatigi nii rasket nagu sooleoperatsioon? Veeni ei olnud ja siis võttis tohter kasutusele vahendi, mille kasutamine juurutati kiirabisse alles mõni aasta tagasi ja mida kasutatakse 500 grammiste enneaegsete tittede intensiivravis- luunõel. Ainuke kõrgprofessionaalne vahend vedelike ülekandeks organismi kui puudub veenitee. Sellist vahendit kasutab küll Maaülikooli veterinaaria, kuid ka Maxi kliinikus on piisav kompetents luunõela kasutamiseks olemas  ning on ka soov niivõrd kallis vahend muretseda ilma lootuseta, et see ennast kiiresti tagasi teeniks.

Edasi algas tegevus, milleks meditsiinis kasutatakse mikroinstrumente ja operatsioonimikroskoopi. Kujutage ette, et teil tuleb kokku õmmelda 1 mm seinaga mõnemillmeetrise valendikuga sooleke avatud pärakuaugu külge ja nii, et kusagilt ei ole leket ning pidevalt surve all soolest ei tohi haava sattuda soolesisu, sest siis lõpeb kogu see pingutus septilise šokiga ehk haige sureb paari tunni jooksul pärast operatsiooni. Mäletate Kassiabi Silvat http://www.kassiabi.ee/index.php?1010271328412 , just nii temaga läkski.

Ja kõik see õmblemine tehakse läbi vastavatud pärakuaugu ja kõhuõõnt ei avatagi. Ja seda imetööd tehaks ilma eriliste mikroinstrumentideta vaid palja silma kontrolli all…….

Desiree tuli narkoosist välja, elas öö üle ja kuna valuravi on Maxis enesestmõistetav, siis ei hukkunud ta ka valušoki tõttu.  Kiisuke sõi natuke ning kakas ja kakas  lõpmatul seda roiskunud väljaheidet endast välja.  

Täna tundis kiisuke ennast juba veel paremini. Kiisukese põetaja kõnnib kassilaps süles nii ööd kui päevad, sest sööta tuleb teda iga paari tunni tagant ööpäev läbi, vastvalmistatud kakaauku tuleb pidevalt desinfitseerida ja põetada kiisut 24 tundi ööpäevas.

Loomulikult ei ole Desiree elu veel täielikult väljaspool ohtu. Võimalikud on bakteritest tingitud tüsistused. Tegemist on ikkagi kõige raskemalt paraneva kohaga- pärasool, kuid kiisu võimalused ellu jääda on mäekõrgused võrreldes olukorraga mõni päev tagasi. 

Ometigi kummardan ma Maxi klliniku arstide ees ninaga vastu põlvi- see on ime, mis te korda saatsite.  Nii inim- kui loomaarstinduses on häid, keskmisi ja kehvakesi arste, kuid on ka erilised inimesed- ARSTID JUMALA ARMUST ja neid on vähe. Tohter, kes trotsis looma kurtumust ja rasket üldseisundit ning tegi briljantse operatsiooni tavavahenditega 300 grammisel kübemekesel, kusjuures märkimisväärse osa kassikese kaalust andis kõhuõõnde toppama jäänud väljaheide, on arst Jumala armust.  

Kogu Kassiabi seltskond ja mina, nii nendega koos kui ka eraldi arstina, oleme sügavalt tänulikult selle eest, et olete olemas ja teete oma tööd niivõrd edukalt ning südamega. See on meeletult suur tegu väikese patsiendiga. Toogu algav aasta teile  kõikide soovide täitumist ja suuri kordaminekuid.

Kuid……. Ükski operatsioon ei too kaasa paranemist, kui sellele ei järgne parimat põetust. Au ja kiitus tublile halastajaõele, kes ööd ja päevad kiisut söödab, puhastab, soojendab ning lohutab. Selliste inimeste toel saab  elu Eestimaal muutuda paremaks, meie ise inimlikumaks ja õnnelikumaks. Ikka ja jälle meenub vana tähendamissõna, et õndsam on anda kui võtta. Aitähh, et puhkuse vähesed päevad sisustad unetute ööde ja päevadega ja katsugu keegi lontkõrv ütelda, et fuih, tegemist on ju mingi Majaka hulkuva kassiniruga! Nende tegudega päästetakse Eestimaad, sest kui jätame mõne sandi teo tegemata, siis keegi teeb selle meie eest ära, aga kui jätame heateo tegemata, on see sama kui pükste põlve tekib auk, mis aina käriseb ja käriseb ning nii kasvavadki külma ja julma südamega inimesed.

Desiree saab loodetavasti täiesti terveks, kuid tohtrite raske töö tahab tasustamist. Kas austatud lugejad ei aitaks meid Desiree kliinikuarve tasumisel? Kui tunnete, et selle kiisulapse saatus on teidki puudutanud, siis, palun, tehke Kassiabi kontole annetus märksõnaga ” Desiree”. Konto number on: a/a 221030561288, Swedbank.

Kiisu NURR tuli meie perre ühel suvepäeval koos kahe vennaga.

Ema oli käinud meie õuel juba nädal või paar toitu nõudmas.  Ema  saime toimetada loomade hoiupaika siis, kui me väikseid kiisusid polnud veel näinudki ja nende olemsaolustki ei olnud teadlikud. Kui olime ema ära viinud, tulid üksteise järel välja tema väiksed õnnetud näljased kiisulapsed. Hakkasime neid toitma ja otsima, kuhu kiisulapsed panna. Lahendus, kuigi osaline, tuli. Täna ootavad NURRU õde (keegi oli teda juba ka soovinud)  ja vend oma kodu pealinna Kassiabi järjekorras naabrite, kes sellega  toimetavad, juures. Kui õde- venda sai viidud naabrite juurde, siis NURR ei andnud ennast kätte. Nii ta meie perre jäigi. Ka NURR on pealinna Kassiabis oma kodu oote järjekorras. Aga talv tuleb kiiremini,  kui õnnestub kiisudele kodu leidmine.

 NURR on sündinud kevadel 2011.

NURR on halli-musta (sekka ka helepruunikat) vöödiline, valge nina ja kurgualusega ning valgete käpaotstega kiisupreili. Ta on oma ema sarnane. NURR on väga armsa ja terase olemisega. Tänaseks on NURR-ist sirgunud juba päris suur,  kena ja asjalik kiisupreili.

Pika harjutamise tulemusena NURR  pererahvast enam ei karda. Esimesel võimalusel poeb NURR hea meelega perenaise sülle magama või mängima.

NURR on vaktsineeritud ja kiisu passi omanik.

NURR-ile meeldib süüa, magada, nurru lüüa ja  mängida nii õues kui toas. Meie peres on veel kaks kiisut – nelja-aastane kiisupreili ja seitsmeaastane kõuts. Selle nelja-aastase kiisupreili ja NURRU omavaheline läbisaamine ei ole just kõige sõbralikum. NURR on ikka see, kes on hiljem võõrasse peresse juurde tulnud.

 Nurrule oleks vaja eelkõige hoiukodu, et teda veelgi rohkem harjutada inimesega, kuna momendil on ta liigagi sageli õues ja varsti ongi meil valmis samasugune musikiisu nagu Välk ja Pauk. Kõik on ju praeguseks unustanud, et kunagi kandsid nad nime- Luige Küla Lohed. Minul on aga eriline soov, et Nurru leiaks uue kodu, sest kassidega tegelevad inimesed teavad liigagi hästi, mis juhtus Välgu, Paugu ja Nurri emaga, kes hoiupaika sattus. Minu naabrid seda ei tea, aga meie teame. Kuidas oleks küll võimalik, et ellu jääksid kõik need kolm kassilast oma veterinaari poolt mürgisüstiga tapetud ema mälestuseks.

Kirjutage, helistage ja tulge ja võtke kiisu Nurr endale. Steriliseerimise garanteerime.

.